Võlaõigus › Võõrandamislepingud

menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hageja ostis 27.11.2015 1 650 € eest kostjalt sõiduki Land Rover Freelander Comfort 2,0 reg.m xxxx, hageja sai ka sõiduki registreerimistunnistuse. Sõiduki müügikuulutuses (http:www.auto24.ee/used/2128273) oli märgitud, et sõidukil on kehtiv ülevaatus kuni 07.2016 ning ei nähtunud, et sõidukil oleks olnud puudused. Hageja maksis sõiduki veo eest 27.11.2015 40 €, sest sellega ei saanud liigelda, kuna sellel puudus kehtiv liikluskindlustusleping ja sõiduki tuli ära viia puksiiriabiga. Sõidukiga ei saanud ostes sõita, sest kindlustust polnud ja see on ka üldteada asjaolu, et ilma liikluskindlustuseta ei tohi sõidukiga sõita. Hilisemal ülevaatusel selgus, et sõiduk polnud korras ega vastanud müügipakkumisele: • sõidukilt oli eemaldatud kogu ülekanne, mis viiks veojõu käigukastist tagaratasteni, • mootor oli defektne, kuna sellel polnud jõudu ega töötanud korralikult. Xxxx OÜ vaatas sõiduki üle ja remondimaksumus oleks 1106 €. Hageja taganes 02.12.2015 müügilepingust puuduste tõttu ning 04.12.2015 viis sõiduki tagasi kostja juurde kasutades puksiirabi, mille eest maksis 40 €. Veel selgus, et registreerimistunnistusel oli tehnoülevaatuse aasta number üle kirjutatud. ELKF koduleheküljelt 29.12.2015 nähtus, et 27.11.2015 ei olnud kehtivat liikluskindlustust ja sõidukiga ei tohtinud liigelda. Kostja võttis puudustega sõiduki tagasi vaid tingimusel, et hageja allkirjastab 04.12.2015 müügilepingu ning selle kohaselt maksis kostja tagasi 1630 eurost 1300 €. Tegelikult pole hageja kostjale sõidukit tagasi müünud. Müügilepingu p–s 3 sätestatu on vastuolus seadusega, kuna lepinguga on võetud ära hagejalt kostjale pretensiooni esitamise õigus. Hageja arvates on tal lepingust taganemise korral õigus saada tagasi kokku 1630 €, seega kostja on võlgu veel 360 €. Lisaks tekkis seoses puksiirabi kasutamisega hagejal kahju 2*40 ehk 80 €. Kui kostja poleks sõiduki müümisel esitanud valet/eksitavat informatsiooni, ei oleks hageja seda ostnud ega pidanud kasutama puksiiriteenust kokku 80 €. Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras perioodi 04.12.2015 – 11.03.2015 eest 9,51 € ja sealt edaspidiselt viivist protsendina seadusjärgses määras.

Hageja palub kostjalt välja mõista 360 €, kahju hüvitist 80 €, viivist 9,51 € ja sealt edaspidiselt viivist protsendina seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni ja menetluskulud, milleks on lõiv, palub jätta kostja kanda, menetluskuludelt palub välja mõista viivise (lk 1-7, lk 50, 108). Menetluskulud: riigilõiv 100, esindaja kulusid ei nõua, menetluskuludelt palub välja mõista viivise (lk 50,108)

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja palus jätta hagi rahuldamata, menetluskulud palub jätta hageja kanda (lk 53 -56). Hageja teadis, millises seisundis ta sõiduki ostis. Lepingu p 3 järgi kinnitas hageja, et tal pole pretensioone ja kinnitas, et tal oli võimalik sõidukiga põhjalikult tutvuda tema valitud ülevaatuspunktis, töökojas, automargi esinduses ja teha proovisõitu, kuid hageja loobus sellest. Hageja kinnitas p 3, et on sellest teadlik ja et on sõiduki välisest ja tehnilisest seisukorrast teadlik ja et kuna tegemist on kasutatud sõidukiga, siis võivad sõiduki erinevad osad, detailid, sõlmed vajada väljavahetamist, remonti või olla purunenud või puruneda peale seda, kui ostja hakkab sõidukit kasutama, samuti et sõidukil võivad ilmneda defektid, puudused, mis pole müüjale teada. Hageja kinnitas p-s 3, et tal ei ole pärast lepingu allakirjutamist pretensioone ega rahalisi nõudeid ja muid nõudeid. Lepingust taganemist pole toimunud, kostja ei ole hageja taganemisavaldust kätte saanud. Ka ekirja sõnastusest pole võimalik aru saada, et hageja soovib lepingust taganeda, sellest saab järeldada, et seda võib olla soovitakse tulevikus teha. Kahju tekkimine 80 € ulatuses ei ole seotud kostja väidetava rikkumisega. Et hageja soovis liikluskindlustuslepingu sõlmimise asemel kasutada puksiirabi, ei ole kostja vastutada. Kostja ostis sõiduki vastavalt poolte kokkuleppele hagejalt 1300 € eest 04.12.2015 tagasi, lepingus pole mingeid märkeid selle kohta, et hageja pole müügihinnaga nõus või et oleks tegemist lepingust taganemisega. Kui oleks olnud taganemine, oleks sõlmitud vastav akt.

KOHTU PÕHJENDUSED

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • hageja ja kostja sõlmisid 27.11.2015 kirjaliku lepingu (lk 14) ja kostja müüs hagejale 1650 € eest sõiduki Land Rover Freelander Comfort 2,0 reg.m xxxx, hageja sai ka sõiduki registreerimistunnistuse, sõiduki valduse; • sõidukil ei olnud sõiduki ostmise ajal ega ka edaspidi kuni 04.12.2015 kui hageja sõiduki kostjale tagasi andis, kehtivat liikluskindlustuse lepingut; • hageja viis sõiduki kostja juurest ära ja tõi tagasi kostja juurde ning kasutas selleks pukssiirabi teenust, mille eest on ta tasunud vastavalt 2*40 €, kokku 80 eurot; • hageja tõi sõiduki kostja juurde tagasi 04.12.2015, kostja sai sõiduki tagasi enda valdusse; • hageja on saanud kostjalt 1300 €.

VÕS § 208 lg 1 alusel kohustub müüja müügilepinguga järgi andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kuna pooled sõlmisid vaidlustamata asjaolude kohaselt 27.11.2015 lepingu, millega hageja ostis kostjalt ülalviidatud sõiduki ja millega kostja andis hagejale sõiduki valduse ja mille eest maksis hageja kostjale 1650 €, siis sõlmisid pooled 27.11.2015 müügilepingu VÕS § 208 järgi. Taganemisvalduse tegemine TsÜS § 75 järgi tuleb tahteavaldust tõlgendada tahteavalduse tegija tahte kohaselt, kui tahteavalduse saaja pidi seda tahet teadma või teadis. Kui seda ei teatud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda mõistma pidi. Hageja poolt kohtule esitatud e-kirjast 01.12.2015 (lk 24-27), nähtub, et ta ei ole rahul sõiduki olukorraga ja nimelt on autol puudused, mille tõttu ta tahab selle sõiduki tagastada kostjale ning soovib lepingut tühistada. E-kirjast nähtuvalt ei ole sõiduk 4-rattaveoline, mootor ei tööta korralikult ja ta palub teatada, millal saab auto tagastada ning lepingu tühistada. Hageja seletusest (ärakuulamisel 06.06.16, lk 73) nähtuvalt selgus remonditöökojas, so pärast auto ostu, et autol on puudused: ei olnud faktiliselt neljarattaveoline, mootor ei töötanud korrektselt. Selle tõttu soovis hageja saada kostjaga kontakti ning kuna tal ei õnnestunud kostjaga kontakti telefoni teel saada, saatis ta kostjale e-kirja e-postile [email protected]. Hageja poolt kohtule esitatud e-kirjast 01.12.15 nähtub, et see on saadetud samale e-posti aadressile, mis on näidatud kostja e-posti aadressina ka sõiduki müügipakkumises (lk 12). Kohtule esitatud hageja 02.12.15 e-kirjast kostjale nähtub, et hageja on kostjale üritanud helistada tulutult, sest numbrid ei vastanud (lk 24). Sellest e-kirjast nähtuvalt palus hageja teatada, millal võib kostjale helistada, sest e-kirjalise vastuse kohaselt on hagejal palutud helistada 4-l erineval telefoninumbril (lk 24, e-kirjaline kostja vastus keskel). Hageja tõi sõiduki kostjale 04.12.15 tagasi, milles vaidlus puudus. Arvestades, seda, et pärast 01. ja 02.12.15 saadetud e-kirju, milles hageja märkis ära, et autol on puudused ja ta soovib lepingut tühistada, tõi ta kostjale 04.12.15 auto tagasi, leiab kohus TsÜS § 75 lg 1 järgi, et mõistlikult võttes pidi kostjale kui ettevõtjast müüjale olema selge hageja 01.12.15 e-kirjaga, et hageja ei soovi 27.11.15 pooltevahelise müügilepingu kehtivust seetõttu, et ostetud asjal on hageja hinnangul puudused. Seega tuleb hageja eelviidatud e-kirjades sõiduki puudustest teatamist ja lepingu tühistamise soovi vaadelda lepingust taganemise avaldusena TsÜS § 68 lg 2 ja TsÜS § 75 lg 1 tähenduses. Kostja väide, et hageja avaldusest ei olnud võimalik aru saada, ei ole eluliselt usutav, sest olukorras, kus ostja teatab kirjalikult, et ostetud asjal on puudused ja ta ei soovi enam seda asja, ei ole usutav, et müüja ei saa sellisest ostja soovist aru. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et oma e-kirjalises vastuses pole kostja hagejalt pärinud mingit selgitust hageja pretensiooni väidetava arusaamatuse kohta ja on üksnes palunud hagejal helistada 4 –l eri telefoninumbril. Seega on hageja esitatud ja viidatud e-kirjaga tõendatud, et hageja tegi kostjale vaidlusaluse ja poolte vahel 27.11.15 sõlmitud auto müügilepingust taganemise avalduse. Eelmärgitud e-kiri lepingust taganemiseks on saadetud kostjale tema enda poolt müügipakkumises avaldatud e-posti aadressile. Asjaolu, et hageja sai oma saadetud e-kirjale vastuse, et tal tuleb kostjale helistada, kinnitab seda, et kostja on saanud

kätte hiljemalt 02.12.15 hageja e-kirjad sõiduki puuduste ning lepingust taganemise kohta, mille hageja saatis 01.12.15. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjal oli võimalik TsÜS § 69 lg 1 ja lg 2 II lause alusel hageja taganemisavaldusega mõistlikult võttes tutvuda. Seadusest ei tulene, et sõiduki müügilepingust taganemise avaldused tuleks kätte toimetada menetlusseadustikus ettenähtud viisil. Seega on hageja tõendanud viidatud e-kirjadega, sj kostja vastusega e-kirjal, milles paluti helistada, et müügilepingust taganemise avalduse on kostja kätte saanud hiljemalt

mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijale müügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega ning lg 4 sätestab, et müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Seega on sätestatud seaduses tarbijamüüglepingus tarbijat kaitsev õigus lg 2 järgi, mille puhul eeldatakse müüja vastust ja lg 4 puhul on sätestatud, millal müüja ei vastuta, kuid mis tähendab seda, et oma vastutuse välistamist peab müüja tõendama ja ning ostjal on võimalus lg 4 tulenev eeldus ümber lükata. Hinnates 27.11.2015 on lepingu punkt 3, leiab kohus, et see on ostjat (hagejat) kahjustav ning müüja (kostja) vastutust välistav alusetult seetõttu, et märgitud lepingu tingimisega on võetud hagejalt seaduslik õigus esitada ostetud kauba osas pretensioone ja ja kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid peale müügilepingu allkirjastamist ning toote kättesaamist VÕS § 218 lg 2 järgi, kuigi need võivad hilisemalt esineda ja nii ei saa hageja lepingu tingimusest tulenevalt tõendada asjaolu, et lepingu asja lepingu tingimustele mittevastavuse eest on vastutav müüa. Lisaks on sellega samal ajal välistatud ka kostja vastutus toote puuduste ja ka ostjal tekkida võiva võimalikult tekkiva kahju eest. Nii on tüüptingimusega rikutud õiguste ja kohustuste tasakaalu poolte vahel oluliselt, sest kostja võib tingimusele tuginedes vabaneda vastutusest ilma, et ta tegelikult oleks ostjale p 3 võimalusi pakkunud ja ilma, et ta peaks tegelikult tõendama seda VÕS § 218 lg 4 järgi seda, et ostja oli asja mittevastavusest lepingu tingimustele teadlik ning samal ajal ei saaks ostja tõendada vastupidist ja tugineda VÕS § 218 lg

asja reklaamimisel või etikettidele. VÕS § 116 lg 1 alusel võib lepingu pool lepingust taganeda, kui teine pool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud Oma taganemise avalduses on hageja märkinud, et sõiduki mootor ei töötanud korralikult ning sõiduk ei ole puuduste tõttu neljarattaveoline. Hageja on esitanud kohtule sõiduki müügikuulutuse, millest ei nähtu, et vaidlusaluse sõiduki mootor ei ole korras või et sõiduki kõik 4 vedu ei tööta. Seega on hageja ka taganemisavalduses näidanud ära, milles seisnevad ostetud asja puudused, võrreldes sellega, millisena seda sõidukit müüa pakuti. Hageja seletas ärakuulamisel, et asja üle vaadates müügiplatsil olid sõidukil pisivead (mõni puks tuli vahetada, ukse tihend lasi läbi), kuid ei nähtu, et talle oleks selgitatud, et mootor ei tööta või et kõik neli vedu ei ole korras. Ka ei nähtu seletustest, et hageja poleks saanud sõidukit platsil proovida; vastupidiselt nähtub, et ta sõitis platsil ja selle käigus selgusid vaid pisivead. Seega pole õiged kostja väited, et hageja oleks kõikvõimalikest sõiduki kontrollimistest keeldunud, mida talle pakuti lepingu p 3 järgi. Seletuste kohaselt selgusid tõsised vead alles remonditöökojas, mille nn paberkandjal hinnapakkumise koos fotodega sai ta 19.01.2016 (lk 18-22) summas 1106,00 €. Hinnates hageja seletusi ning hinnapakkumist, leiab kohus, et hageja on tõendanud, et sõidukil esinesid puudused, mistõttu ei vastanud need lepingu tingimustele, mis olid avaldatud avalikus müügipakkumises kostja poolt VÕS § 217 lg 1, 2 p 1 p 6 järgi. Kuna vaidlusaluse remondikulu suurus on pakkumise järgi 1106 € ehk moodustab ulatusliku osa sõiduki hinnast, leiab kohus, et hageja on tõendanud seletuste, hinnapakkumisega, et ostetud auto puudused olid nii suured ja eluliselt pole usutav, et kostja oleks sellises ulatuses autole remondi teinud (parandanud asja) või asendanud asja VÕS § 222 lg 1 järgi, sest oleks põhjustanud müüjale ebamõistlikke kulusid. Nii tuleb pidada lepingu rikkumist kostja poolt oluliseks. Selle tõttu leiab kohus, et hageja võis lepingust taganeda kostja poolse olulise rikkumise tõttu VÕS 223 lg 3 järgi koostoimes § 222 lg 1, ja § 116 lg 1 ilma, et oleks pidanud kostjale andma VÕS § 222 lg 1, § 116 lg 4 järgi tähtaja asja parandamiseks, asendamiseks. Eeltoodu alusel on asjas tõendatud, et hageja on pooltevahelisest müügilepingust, mis 27.11.2015 sõlmiti, kehtivalt taganenud. Taganemise alusel saadu tagastamine VÕS § 189 lg 1 alusel on taganemise korral kummalgi poolel õigus nõuda tema poolt lepingu üleantu tagastamist. Seega oli hagejal pärast 27.11.2015 sõlmitud sõiduki müügilepingust taganemist õigus saada tasutud raha 1650 € tagasi ja kostjal vastavalt auto. Kostja tunnistaja Xxxx ́i ütluste kohaselt ei küsi reeglina ta midagi sellelt isikult, kes toob auto müüki, müügileping ise on sisuliselt blankett, mis on eelnevalt täidetud, tunnistaja kontrollib vaid autot, kuid hinna üle ei otsusta tema ega see, kes auto müüki toob. Hinna üle otsustab alati ja otsustas ka tookord, st 04.12.15, juhataja. Ütluste kohaselt oli talle küll öeldud, et hageja toodud Roveril olid mingid puudused, mille tõttu see tagasi toodi, kuid täpsemalt ta neid asjaolusid ei mäletanud. Tunnistaja ei osanud seletada, mida võib tähendada sisuliselt lepingust taganemine. Hinnates tunnistaja ütlusi, leiab kohus, et tunnistaja ei teadnud tegelikult vaidlusaluse auto tagastamise põhjuseid ja seega ka seda, et hageja oli lepingust taganenud ja et tegelikult ei soovinud hageja autot müüa, vaid see tagasi kostjale anda ning samas saada tagasi 27.11.15 lepingu järgne makstud raha. Arvestades seda, et hageja oli 27.11.2015 sõlmitud müügilepingust taganenud ning kuna tema seletustest ja e-kirjast nähtuvalt tahtis ta autot kostjale tagasi anda, ja arvestades seda, et

tegelikult ei teadnud tunnistaja hageja poolsest lepingu taganemisest midagi ega ka täpsemalt sõiduki tagastamise asjaolusid, siis leiab kohus, et usutavad on hageja väited, et ta ei soovinud müüa autot kostjale ehk sõlmida kostjaga uut müügilepingut 04.12.15, kui ta kostjale auto tagasi andis ning sai tagasi osa raha – 1300 €. Uue müügilepingu sõlmimiseks puudus hagejal kohtu arvates igasugune mõistlik põhjus. Kuna hageja taganes lepingust ja andis 04.12.15 sõiduki tagasi kostjale ning hagejal puudus tahe müüa sõiduk kostjale, ei ole kohtu hinnangul 04.12.2015 väidetaval lepingul 04.12.15 VÕS § 208 lg järgi müügilepingu õiguslikke tagajärgi ja tegemist on sõiduki nn tagastamise faktilise vormistamisega. Eeltoodu alusel leiab kohus, et õiged ega tõendatud pole kostja väited, et hageja ja kostja sõlmisid 04.12.2015 selle sama sõiduki uue müügilepingu, mille hageja ostis varasemalt 27.11.15 sõlmitud lepingu alusel. Kuna kostja ei ole VÕS § 189 lg 1 alusel tagastanud kogu 27.11.15 sõlmitud ja sellest taganetud lepingu alusel talle üle antud müügihinda ja on võlas 360 €-ga, siis rikub ta osaliselt oma kohustust VÕS § 100 järgi (kohustuse osaliselt täitmata jätmine on kohustuse rikkumine). Hagejal on seetõttu õigus nõuda kostjalt VÕS § 189 lg 1, § 101 lg 1 p1 ja 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist. Märgitud ulatuses on seega hageja nõue tõendatud ja põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista 390 €. Mis puudutab hageja väiteid sellest, kas sõidukil oli kehtiv tehnoülevaatus, kas sõidukil oli liikluskindlustus, siis neid väiteid ja puudusi lepingu rikkumisena ei ole hageja taganemisavalduses esile toonud ja nende tõttu lepingust taganenud, seega ei oma need väited ajas tähtust ning kohus ei anna selle väite raames hinnangut sõiduki registreerimistunnistusele ja Liikluskindlustusfondi kirjale. Ka need hageja väited, mis puudutavad tarbijakaitseameti juhiseid, ei oma tähtustu, sest ei ole antud pooltevahelisest vaidluses. Kahju hüvitamine VÕS § 127 lg 1, 4, § 115 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda koos kohustuse täitmisega ka kohutuse rikkumise tõttu kahju hüvitamist kui see on lepingu rikkumise tagajärjena lepingu sõlmimisel ettenähtav. VÕS § 8 lg 2 ja 76 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt kokkulepitud tingimusele, seadusele. LKS § 7 lg 1 järgi on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul, lg 3 alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest sõiduki omanik omandiõiguse tekkimisest arvates. LKS § 13 lg 1 alusel võib kindlustusvõtjana sõlmida lepingu iga isik, kellel on kindlustushuvi. Seega tuleneb LKS § 7 lg 1, 3 ja § 13 lg 1, et liikluskindlustuslepingu sõlmimise eest vastutas hageja kui omanik ja kellel pidi olema huvi sellise lepingu sõlmimise vastu. AÕS § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Vaidlus puudus selles, et 27.11.2015 sõlmisid pooled müügilepingu ja hageja sai ka siis sõiduki valduse, seega läks sõiduki omand talle 27.11.15 üle. Eeltoodu tõttu oli hageja enda vastutada, et ta sõlmiks LKS § 7 lg 1, 3 ja § 13 lg 1 kohaselt omanikuna ja vastavat huvi omades sõiduki suhtes liikluskindlustuslepingu. Müügipakkumisest ega lepingust endast ei nähtu, et 27.11.2015, kui pooled müügilepingu sõlmisid, et vaidlusalusel sõiduki suhtes on sõlmitud liikluskindlustusleping ja et kostja on kohustatud sõlmima hageja huvides sõiduki suhtes liikluskindlustuslepingu. Seega ei olnud

kokku lepitud seda lepingus tingimust, mida kostja pidanuks VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, 2 järgi täitama. Seega asjaolu, et selle sõiduki suhtes ei olnud sõlmitud 27.11.2015 ega ka 04.12.15 liikluskindlustuslepingut, ei ole kostja poolne kohustuse (lepingu) rikkumine VÕS § 100 järgi. Eeltoodu alusel ei ole kostjal kohustust hüvitada hagejale ka puksiirabi teenuse kulusid kokku 80 € nii sõiduki äraviimisel kui selle tagasitoomisel ning seega pole tegemist ka kostja poolt hagejale kahju tekitamisega VÕS § 127 lg 1, 3, § 115 lg 1 järgi, mille peaks kostja hagejale hüvitama. Eeltoodu alusel on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendamata ja jääb rahuldamata.

Perioodi algus

Perioodi lõpp

04.12.2015 01.01.2016

31.12.2015 11.03.2016

Põhivõlg (€)

Viivitatud päevi

Viivise määr aastas

Viivis kokku

Menetluskulud Menetluskuludeks on TsMS § 138 lg 1, 2, § 144 p 1,§ 175 lg 1 alusel riigilõiv, lepingulise esindaja põhjendatud kulud. Hagi kuulub osalisele rahuldamisele. Kohus pakkus kompromissiks 360 €, millega nõustus hageja, kuid sellega ei nõustunud kostja. Kohus rahuldas hagi põhivõla nõudes 360 € ja osaliselt viivisenõude ehk kokkuvõtvalt sarnaselt sellega, mida oli pakkunud kompromissina välja ja millega hageja nõustus, kuid kostja ei nõustunud. TsMS 8 lg 2 kohaldab kohus analoogia alusel TsMS § 163 lg 2 ja leiab, et hageja menetluskulud jäävad täies ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Hageja menetluskuludeks on lõiv 100 €, mis tuleb kostjalt hagejale välja mõista.

Kooskõlas TsMS § 175 lg 1 kontrollib kohus esindaja kulude põhjendatust, sõltumata, et hageja sellele vastu ei vaielnud. Kostja menetluskulud on esindaja kulud kokku (lk 103) arvestuse kohaselt 12 h eest 1520 € ilma käibemaksuta. Tegelikult nähtub arvestusest, et viimase istungi ajaks on kostja arvestusse juba sisse märkinud 1 h . Kuna istung (ärakuulamine) kestis 07.12.2016 1 h, siis ei saa märgitud 1h enam täiendavalt vastavalt kostja taotlusele (ärakuulamisel) juurde lisada. Seega on kostja esindaja põhjendatud kulud TsMS § 175 lg 1 järgi kokku 11 h eest 1430 € ilma käibemaksuta. Märgitud kulud jäävad kostja enda kanda.

(digitaalne allkiri) Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.