5.Välja mõista hagejalt XXXX ́ilt kostja XXXX kasuks menetluskulud summas 2710,20 eurot.
6.Välja mõista hagejalt XXXX ́ilt kostja XXXX kasuks viivis menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2-16-3115
Edasikaebamise kord
Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Haginõue ja hageja väited
1.XXXX (edaspidi hageja) esitas 26.02.2016 Harju Maakohtule hagi XXXXi (edaspidi kostja) vastu 50 000 euro nõudes (I kd tl 1-34). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja XXXX ja hageja XXXX 24.09.2001 lepingu, mille kohaselt esindas hageja kostjat seoses Eesti Vabariigis asuva XXXX kuulunud varaga määratud maade ja hoonete tagastamise ja kompensatsiooni nõudeõiguse pärimisega, vastavalt lepinguga ettenähtud tingimustel ja korras. Lepingust tulenevalt kuulus hageja kohustuste hulka vara tagastamise ja kompenseerimise korraldamine kostjale vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele. Vara all mõeldi lepingu kohaselt XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX asuvat maaüksust XXXX. Lepingu p-dest 4.1 ja 4.1.1 tulenevalt kohustus kostja tasuma hagejale vastavalt lepingus loetletud tööde teostamise eest 20% tagastatavast või kompenseeritavast varast. Tulenevalt lepingu p-st 4.3 lepingu p-i 4.1.1 alusel arvutatav summa kuulus tasumisele kostja poolt hagejale 30 kalendripäeva jooksul pärast maa ostu-müügilepingu sulgemist kostja kui müüja ja ostja vahel. Kostjale tagastati vara asukohaga XXXX (edaspidi XXXX), mida tõendab kinnistusraamatusse 02.04.2008.a tehtud omanikukanne XXXX’i kohta. Kostja on võõrandanud XXXX 2015.a septembris XXXX OÜ-le. Kinnistu oli müüki pandud hinnaga 330000 eurot, mistõttu hageja hinnangul oli kinnistu minimaalseks müügihinnaks 250000 eurot, millest 20 % moodustab 50000 eurot. Hageja palub nimetatud summa kostjalt lepingust tuleneva tasuna välja mõista. Ühtlasi taotleb hageja kostjalt tõendite kogumise korras välja nõuda kostja ja XXXX OÜ vahel sõlmitud XXXX müügi-ja asjaõiguslepingu.
2.Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega hagile. Hageja arvates ei ole usutav, et kostja 24.09.2001 lepingule allakirjutamist ei mäleta. Lepingu sõlmimist tõendab kostja poolt hagejale 04.02.2010.a saadetud XXXX müüki käsitlev e-kiri, kus kostja teatab hagejale, et „meie leping jääb edasi kuidas ta on olnud ning jääb nii kuni sellel asjal on lõpp“. Hageja ei nõustu, et tema nõue on aegunud ja et märtsis 2011 avaldatud teadaandega volituste tühistamise kohta tuleb ka 24.09.2001 leping lugeda ülesöelduks. Volituste tühistamise teade ei hõlmanud kostja poolt sõlmitud lepingu era-korralist ülesütlemist, lisaks ei olnud see hagejale kätte toimetatud. Hageja leiab, et hagi on esitatud kohtualluvuse kohaselt õigesti, sest pooled oli 24.09.2001 lepingus kokku leppinud, et kokkuleppe mittesaavutamise korral lahendatakse vaidlus ühe poole avalduse alusel Tallinna Linnakohtus (praeguse nimega Harju Maakohus). Lisaks on hageja nõustunud vaheotsuse tegemise taotluse tegemisega, paludes kohtul teha vaheotsus, jättes kostja taotlus aegumise kohaldamiseks
2-16-3115 rahuldamata ning jätkata käesolevas (II kd tl 4-12). Hageja 02.09.2016 täiendava selgituse kohaselt edastas kostja 2001.a. hagejale peale telefoni teel peetud läbirääkimisi ja kokkuleppe saavutamist posti teel 24.09.2001 kaks kostja poolt allkirjastatud lepingueksemplari, millest ühe lepingueksemplari hageja allkirjastas ja jättis endale igapäevaseks tööversiooniks ning teise arhiveeris oma kausta kohe peale kostja poolt allkirjastatud eksemplaride kättesaamist. Seega hageja allkirjastas omapoolselt 24.09.2011 dateeritud lepingu hiljemalt 2001.a. oktoobri alguses. Kohtusse hagiavalduse esitamisel esitas hageja esmalt kohtule ainult kostja allkirjaga lepinguversiooni ning kuna kostja seadis selle ehtsuse kahtluse alla, siis otsis hageja üles oma arhiivi talletatud kahepoolselt allakirjutatud lepinguversiooni ning esitas selle kohtule (II kd tl 35-38).
3.Hageja leiab täiendavalt, et poolte vahel 24.09.2001 lepingu sõlmituks lugemise suhtes tsiviilkoodeksi (TsK) sätted ei kohaldu, kuivõrd nimetatud lepingu p-s 6.1. on kindlaks määratud, millisel juhul loetakse leping sõlmituks ning seadust kohaldatakse üksnes osas, milles pooled ei ole lepingus teisiti kokku leppinud. Lisaks ei sisaldu 24.09.2001 lepingus ka tingimust, mille kohaselt oleks lepingu sõlmimise ja jõustumise eelduseks selle kättetoimetamine teisele poolele (antud juhul kostjale). Seega ei olnud 24.09.2001 lepingu sõlmimise ja jõustumise eelduseks, et hageja poolt allkirjastatud leping oleks pidanud olema kostjale tagasi kätte toimetatud (II kd tl 44-50). Hageja leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et 24.09.2001 lepingut ei saa lugeda sõlmituks (kuna seda ei ole hageja poolt allakirjutatult mõistliku aja jooksul kostjale kätte toimetatud) ning seetõttu ei kehti ka selles sätestatud kohtualluvuse kokkulepe vaidluste lahendamise kohta Tallinna Linnakohtus (Harju Maakohtus), on hagejal siiski õigus esitada hagi Harju Maakohtusse, kuna pooltevahelist kokkulepet XXXX tagastamise korraldamise kohta võib pidada käsunduslepinguks, mille pooled võisid sõlmida ka suuliselt ning sellisel juhul on hagejal õigus Harju Maakohtusse hagi esitamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 84 alusel, st kostja kutse- ja majandustegevuse järgi. Lisaks on hageja seisukohal, et hagejal on õigus hagi esitamiseks Harju Maakohtusse ka TsMS § 89 lg 1 alusel, mille kohaselt võib lepingust tuleneva hagi esitada ka lepingukohustuse täitmise koha järgi (II kd tl 59-63). Kostja vastuväited
4.Kostja poolt hagile esitatud vastuse kohaselt ei ole pooled hageja poolt kohtule esitatud 24.09.2001 kuupäevaga dateeritud lepingut sõlminud (I kd tl 150-203). Kostja küll mäletab, et pidas hagejaga läbirääkimisi nimetatud lepingu sõlmimiseks, kuid ei mäleta, et ta oleks selle allkirjastanud. Kostjal endal puudub nimetatud leping nii allkirjastatud kui ka allkirjastamata kujul. Kostja mäletamise kohaselt ei jõudnud pooled lepingu sõlmimises lõplikule kokkuleppele ning leping jäi sõlmimata mitmete oluliste erimeelsuste tõttu. Samas isegi kui peaks ilmnema, et kostja on lepingule (viimasele leheküljele) alla kirjutanud, siis kostja eitab, et ta on nõustunud lepingu ülejäänud lehekülgedel nimetatud kokkulepetega. Kostja osundab, et hageja esitas kohtule üksnes lepinguprojekti kostja allkirjaga viimasel leheküljel, millel puudub hageja enda allkiri. Hageja enda allkirja puudumine lepingul kinnitab, et poolte vahel ei ole sellisel kujul lepingut sõlmitud. Seega ei ole 24.09.2001 dateeritud leping jõustunud, kuna selle punktist 6.1 tuleneb, et leping jõustub selle allakirjutamise hetkest, kuid see pole kahepoolselt alla kirjutatud. Kostja leiab alternatiivselt, et hageja nõue on aegunud. Juhul kui 24.09.2001 dateeritud leping lugeda poolte vahel sõlmituks, tuleb see lugeda kostja poolt ülesöelduks hiljemalt märtsis 2011.a., millal kostja andis hagejale teada, et lõpetab kõik pooltevahelised lepingud ning soovib hagejale antud volikirju tagasi saada. Ühtlasi avaldas kostja Ametlikes Teadaannetes hagejale antud volituste tühistamise teate. Kuna 24.09.2001 lepingu sisuks oli kostjapoolne hagejale käsundi täitmiseks volituse andmine, kohalduvad nimetatud lepingule käsunduslepingu sätted. Kuigi hageja on käsundi täitnud, sest XXXX on kostjale tagastatud, ei olnud leping kuni märtsini 2011.a. veel lõppenud, sest kostja ei olnud omapoolselt täitnud tasu maksmise kohustust. Täpsemalt, kostjal ei olnud tasu maksmise kohustus veel tekkinud või vähemalt ei olnud see veel sissenõutavaks muutunud. 2011.a. märtsis avalikult avaldatud teatega hagejale antud
2-16-3115 volituste tühistamise kohta tuleb 24.09.2001 leping lugeda ülesöelduks, millega muutus hageja tasunõue käsunduslepingu järgi sissenõutavaks alates märtsist 2011. Sellest tulenevalt on hageja väidetav lepingust tulenev tasunõue kostja vastu hagiavalduse esitamise hetkeks aegunud, sest hageja pidanuks oma tasunõude esitama kolme aasta jooksul arvates 2011 märtsist, st märtsis 2014. Koos vastusega hagile esitas kostja taotluse jätta hagi läbivaatamata. Kostja leiab, et kuna 24.09.2001 lepingut pole sõlmitud, siis ei kehti ka selles viidatud Eesti kohtualluvus (Tallinna Linnakohus). Selleks, et lepingus näidatud kohtualluvuse kokkulepe kehtiks, pidid selle allkirjastama nii hageja kui kostja. Kuna hageja pole lepingut allkirjastanud, siis ei ole järgitud kohtualluvuse kokkuleppe osas vorminõuet ning seega on 24.09.2001 lepingu p-s 7.2 sätestatud kohtualluvuse kokkulepe tühine. Kuna kostja elukoht on XXXXs, siis ei allu asi Eesti kohtule ning Harju Maakohtul tuleks jätta hagi läbi vaatamata.
5.Kostja leiab täiendavalt, et kuna poolte vahel ei ole 24.09.2001 lepingut sõlmitud, siis sai hageja võimalik kostja heaks tegutsemine tuleneda käsunduslepingu või käsundita asjaajamise sätetest, mis kumbki ei eelda tasu maksmise kohustust. Hageja võimaliku tasunõude osas märgib kostja, et see oleks muutunud sissenõutavaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 3 alusel mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist ehk siis hiljemalt 2008. aastal. Seoses sellega taotleb kostja jätkuvalt asjas vaheotsuse tegemist seoses nõude aegumisega (II tl 26-30). Kostja toob välja, et kui lugeda 24.09.2001 leping kostja poolt allkirjastatuks, siis kehtib selle suhtes TsK 168 lg 2, millest tulenevalt ei saaks lepingut lugeda poolte vahel sõlmituks enne kui kostja oleks hageja poolt allkirjastatud lepinguprojekti (pakkumuse) omapoolselt allkirjastatult kostjale tagasi saatnud ja kostja oleks selle normaalselt vajaliku aja jooksul kätte saanud. Kostja sai hageja poolt allkirjastatud lepingu viimase lehekülje kätte käesoleva tsiviilasja menetluses 11.07.2016, ehk siis ligi 15 aastat pärast pakkumuse väidetavalt hagejale edastamist, mida ei saa pidada pakkumusele vastamise normaalselt vajalikuks ajaks. Ka juhul kui kohaldada 24.09.2001 lepingu suhtes VÕS-i, sai hagejapoolne nõustumus kostja pakkumusega olla ainult kirjalik ning tuli esitada kostjale nõustumise kättesaamiseks tavaliselt vajaliku aja jooksul (VÕS §§ 11 lg 2, 18 lg 2), vastasel korral pakkumus lõppes (VÕS § 19 lg 1). Samuti tuleb arvesse võtta, et peale 24.09.2001 on kostja oma väidetava pakkumuse 2011.a. märtsis tühistanud (II kd tl 39-42). Kostja leiab täiendavalt, et hagi kohtualluvuse osas ei kohaldu TsMS § 84 (kohtualluvus tegevuskoha järgi), kuna pooltevaheline suuline käsundusleping XXXX tagastamise kohta ei hõlmanud teiste maaüksuste tagastamist, kõigi kinnistute valitsemist, sealhulgas nende üürimist, üüritasude vastuvõtmist ega muid hageja poolt välja toodud toiminguid. Kuna tegemist oli ainult XXXX kinnistu tagastamisega, ei ole tegemist kostja majandus- või kutsetegevusega (II kd tl 67-73). Kohtu põhjendused
6.Kohus, läbi vaadanud hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega ning kostja taotluse asjas vaheotsuse tegemiseks aegumise kohaldamise kohta, uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et asjas võib teha vaheotsuse aegumise kohaldamise suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi menetle (TsMS § 449 lg 3). Käesoleva juhul asub kohus seisukohale, et hageja nõue aegunud, millega seoses puudub vajadus asjas menetluse jätkamiseks ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Riigikohus on lahendis 3-2-1-63-08 selgitanud (p 14), et aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Seega peab kohus enne aegumise kohaldamise otsustamist tegema kindlaks, millisest tsiviilõiguslikust suhtest poolte vaidlus tuleneb. Hageja on esitanud kostjalt raha saamise nõude, mille kohaselt tugineb sellele, et poolte vahel oli sõlmitud 2001.a. leping, mille kohaselt hageja kohustus kostjale osutama teenuseid seoses Eesti Vabariigis asuva Elmar Jakobsoni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega kostjale ning hageja on nimetatud lepingulised kohustused täitnud,
2-16-3115 kuna vara (XXXX) on kostjale tagastatud (kostja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 20.04.2008), kuid kostja ei ole omapoolselt täitnud lepingust tulenevat tasu maksmise kohustust. Seega võib hagi rahuldamisele kuuluda lepingu rikkumisest tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõudena või juhul kui kohus tuvastab, et pooltvahelist lepingut ei sõlmitud, käsundita asjaajamisest tuleneva tasu nõudena.
8.Võttes arvesse, et kostja elukoht on XXXX, tuleb esmalt välja selgitada, kas asjas on kohaldatav Eesti või XXXX õigus. Alates 01.07.2002 jõustunud rahvusvahelise eraõiguse seaduse (RES) § 32 lg 1 kohaselt lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. RES § 33 lg 1 esimese lause kohaselt kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole RES § 32 kohaselt valitud, kohaldatakse lepingule selle riigi, millega leping on kõige tugevamalt seotud. RES § 32 lg 2 kohaselt eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus on lepingu sõlmimise ajal selle lepingupoole elukoht või juhtorgani asukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse. Kui leping on sõlmitud selle poole majandus - või kutsetegevuse raames, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse, eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub selle poole peamine tegevuskoht. Kui lepingu kohaselt tuleb iseloomulik kohustus täita mõnes teises tegevuskohas, siis eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus see teine tegevuskoht asub. RES § 37 lg 1 ja 3 kohaselt kui leping sõlmitakse isikute vahel, kes asuvad eri riikides, on leping vormiliselt kehtiv, kui see vastab neist riikidest ühe riigi õiguse vorminõuetele või lepingule kohaldatava õiguse vorminõuetele. RES § 49 lg 1 kohaselt käsundita asjaajamisest tulenevale nõudele kohaldatakse selle riigi õigust, kus käsundita asjaajaja teo tegi. Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel vaidlust, et pooltevahelise õigussuhte osas on kohaldatav Eesti seadus, kuna juhul kui poolte vahel oli sõlmitud leping, on see vaieldamatult kõige tugevamalt seotud Eestiga, kuna siin asub vara, mille suhtes hageja pidi kostjale teenuseid osutama. Käsundita asjaajamise puhul ei ole vaidlust, et hageja kui võimalik käsundita asjaajaja tegutses kostja huvides Eestis.
9.Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel vaidlust ka selles, et 24.09.2001 leping, millele hageja oma nõudes tugineb, vastab käsunduslepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1.07.2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui VÕSRS-st ei tulene teisiti. VÕSRS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.07.2002, kohaldatakse enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. Kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 394 lg 1 ja 2 kohaselt käsunduslepingu järgi kohustub üks pool (volinik) teostama teise poole (volitaja) arvel ja nimel teatavaid juriidilisi tegusid. Volitaja on kohustatud volinikule tasu maksma, kui tasu maksmine on seaduse või lepinguga ette nähtud. TsK § 477 lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Lg 6 need sätted laienevad ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta. Alates 01.07.2002 jõustunud VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 627 lg 1 ja 2 kohaselt kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Lg 2 kohaselt käsundita asjaajamisega ei ole
2-16-3115 tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. VÕS § 1023 lg 2 esimese lause kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja võib nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 103 lg 1 kohaselt võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
10.Hageja nõude rahuldamise eeldusteks on seega (juhul kui nõue ei ole aegunud), et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kehtiv käsundusleping, milles oli kokku lepitud nii tasu maksmine kui selle suurus või juhul kui selles ei olnud kokku lepitud, et käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest ja käsundisaaja täitis käsundi oma majandus-või kutsetegevuses, et hageja kui volinik / käsundisaaja oli oma kohustused täitnud ja tasu maksmise kohustus oli muutunud sissenõutavaks. Käsundita asjaajamise puhul on hageja tasunõude eeldusteks: 1) aetakse võõrast asja; 2) asjaajaja tahab soodustada teist isikut; 3) asjaajamiseks puudub tehingust või seadusest tulenev alus; 4) esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p 1-3 loetletud asjaoludest; 5) käsundita asjaajaja tegutses oma majandus-ja kutsetegevuses. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest
11.Kohus loeb poolte poolt vaidlustamata asjaolude (TsMS § 231 lg 2 ja 4) ja esitatud tõendite alusel tõendatuks: • Hageja ja kostja pidasid 2000.aastate alguses läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks, et hageja esindaks kostjat seoses Eesti Vabariigis asuva XXXX kuulunud varaga määratud maade ja hoonete tagastamisega ja kompensatsiooni nõudeõiguse pärimisega ning vara all mõeldi muuhulgas XXXXt; • 08.01.2001 väljastas kostja hagejale volikirja, mille kohaselt volitas hagejat muuhulgas avama kostja nimele arveldusarve ja kandma sellele kõik kostjale Eesti Vabariigis kuuluva kinnis - ja vallavara kasutamisest, sh üürile või rendile andmisest laekuvad maksed, kasutama ja käsutama arveldusarvet ja ajama kõiki asju, mis on seotud kostja 14.04.1993 surnud isale XXXX kuulunud vara tagastamise ja kompensatsiooni nõudeõiguse pärimisega (I kd lk 160161); • hageja poolt kostjale 29.01.2001 saadetud e-kirjast nähtub, et hageja soovis kokku leppida oma tasu suhtes (II kd tl 19); • kostja saatis hagejale posti teel kaks 24.09.2001 kuupäevaga dateeritud ja enda poolt viimasel leheküljel allkirjastatud lepingueksemplari, mille pp-de 4.1 ja 4.1.1. kohaselt kohustus kostja (volitaja) tasuma hagejale (volinik) lepinguliste tööde teostamise eest 20 % tagastatavast või kompenseeritavast varast ning tulenevalt lepingu p-st 4.3. kuulus nimetatud summa tasumisele 30 kalendripäeva jooksul pärast maa ostu-müügilepingu sulgemist volitaja kui müüja ostja vahel, lepingu p 7.2. kohaselt lahendatakse vaidlused Tallinna Linnakohtus (I kd tl 9-12); • hageja jättis ühe kostja poolt saadetud ja allkirjastatud lepingueksemplari omale tööversiooniks ja allkirjastas teise lepingueksemplari oktoobri alguses 2001, mille arhiveeris oma kausta, saatmata enda poolt allkirjutatud lepingut kostjale tagasi (I kd tl 9-12, II kd tl 15-18);
2-16-3115 • •
• •
•
•
• •
peale kostjale tagastatud XXXX kinnistu võõrandamist 20.05.2003 on kostja kontolt hagejale 2003.a. mais-juunis välja makstud 360000 krooni (II kd tl 20-21); 17.05.2007 volikirjaga laiendas kostja hagejale 08.01.2001 väljaantud volikirjaga antud esindusõigust, sh lisaks arveldusarve avamiseks ka EVP arve avamiseks ning varade müümiseks, pantimiseks jne (I kd tl 162-163); XXXX tagastati kostjale 02.04.2008 ( e-kinnistusraamatu väljatrükk kd tl 13); vastuseks hageja poolt kostjale 11.11.2009 saadetud e-kirjale vastas kostja 04.02.2010 oma e-kirjas, et „meie leping jääb edasi kuidas ta on olnud ning jääb nii kuni sellel asjal on lõpp” (II kd tl 13-14); kostja volikirjade alusel hageja haldas kostja kinnistuid, sh XXXXt, kuni märtsini 2011, mil kostja hagejale antud 17.05.2007 volikirja ja eelnevad volikirjad tühistas ning teatas hagejaga suhete lõpetamisest (volituse tühistamise teade Ametlikes Teadaannetes I kd tl 201, ekirjavahetus I kd tl 203, II kd tl 31); hageja jätkas XXXX haldamist, uuendades kostja nimel 2014.a. kinnistu suhtes sõlmitud üürilepingud (poolte e-kirjavahetus I kd tl 164-165, 194-200, 202-203, eluruumi üürilepingud tl 166-19); kostja pani XXXX müüki hinnaga 330000 eurot ja võõrandas selle 15.09.2015 XXXX OÜle (I kd tl 13, 20); hageja pöördus kostja poole nõudega tasu maksmiseks 23.11.2015, samuti palus esitada talle kostja ja XXXX vahel XXXX võõrandamise kohta sõlmitud müügi-ja asjaõigusleping, mida kostja vaatamata hageja korduvatele nõuetele pole teinud (I kd tl 14-19).
12.Esmalt analüüsib kohus kostja vastuväidet, kas pooltevahelist 24.09.2001 lepingut saab lugeda sõlmituks. Kostja on hageja poolt kohtule esitatud 24.09.2001 lepingu kehtivuse vaidlustanud põhjusel, et hageja ei ole kostja poolt (viimasel leheküljel) allkirjastatud ja hagejale kahes eksemplaris saadetud lepinguversiooni (pakkumust) omapoolselt allkirjastatult kostjale tagastanud (millise asjaolu üle vaidlust ei ole). Kuni 30.06.2002 kehtinud TsK § 165 lg 1 esimese lause kohaselt leping loetakse sõlmituks, kui poolte vahel - vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. TsK § 166 lg 1 kohaselt kui pooled leppisid kokku sõlmida leping teatud vormis, loetakse leping sõlmituks talle kokkulepitud vormi andmise momendist, kuigi seaduse järgi antud liiki lepingute jaoks seda vormi ei nõutud. Lg 2 kohaselt kui kooskõlas seaduse või poolte kokkuleppega tuleb leping sõlmida kirjalikult, võidakse see sõlmida nii ühe dokumendi koostamise teel, millele pooled alla kirjutavad, kui ka kirjade, telegrammide, telefonogrammide jms vahetamise teel, millele pool, kes neid saadab, on alla kirjutanud. TsK § 168 lg 1 kohaselt kui lepingu sõlmimise ettepanek oli tehtud suuliselt vastamise tähtaega näitamata, loetakse leping sõlmituks, kui teine pool viivitamatult teatas ettepaneku teinud isikule selle ettepaneku vastuvõtmisest. Lg 2 kohaselt kui selline ettepanek oli tehtud kirjalikult, loetakse leping sõlmituks, kui vastus ettepaneku vastuvõtmise kohta saadi selleks normaalselt vajaliku aja jooksul. Kohtu hinnangul saab kostja poolt 24.09.2001 lepingu omapoolselt allkirjastamist ning seejärel selle hagejale posti teel edastamist käsitleda pakkumuse tegemisena hagejale. Seega tulenevalt TsK § 166 lg 1 ja 2 ning § 168 lg 2 pidi hageja 24.09.2001 lepingu sõlmituks lugemise eesmärgil vastama pakkumusele kirjalikult normaalselt vajaliku aja jooksul, sisuliselt oleks hageja pidanud lepingu omapoolselt allkirjastama ja saatma ühe allkirjastatud eksemplari kostjale tagasi. Vastav põhimõte kirjalikule pakkumusele õigeaegselt vastata tuleneb ka 01.07.2002 jõustunud VÕS-ist. VÕS § 11 lg 1 ja 2 kohaselt lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. VÕS § 18 lg 2 kohaselt eemalviibijale nõustumuse andmise tähtaega määramata esitatud pakkumuse puhul kehtib pakkumus nõustumuse kättesaamiseks tavaliselt vajaliku aja jooksul, arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas pakkumuse esitaja valitud sidevahendi kiirust. VÕS § 19 lg 1 kohaselt pakkumus lõpeb, kui sellele ei ole
2-16-3115 õigeaegselt nõustumust antud või kui pakkumuse esitaja on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate. Kohus on tuvastanud, et hageja kostjale pärast enda poolt allkirjastamist lepingut tagasi ei saatnud ning kostja on hageja poolt allkirjastatud lepingust teadlikuks saanud alles käesoleva kohtumenetluse käigus 2016.a., seega 15 aastat pärast pakkumuse hagejale edastamist. Eeltoodust lähtudes kohus leiab, et hageja ei ole kostja pakkumusele normaalselt/tavaliselt vajaliku aja jooksul oma nõustumist andnud, mistõttu 24.09.2001 lepingut ei saa lugeda jõustunuks. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt hagejal ei olnud kohustust enda poolt allkirjastatud lepingueksemplari kostjale tagasi toimetada, kuivõrd sellist kohustust ei olnud 24.09.2001 lepingus sätestatud. TsK §-s 168 lg 2 ei olnud ette nähtud võimalust, et pooled võivad seaduses sätestatust kõrvale kalduda, seda enam et analoogiline põhimõte on sätestatud ka VÕS-s. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kuivõrd 24.09.2001 lepingu eesmärgiks oli kokku leppida käsundisaaja tasustamise küsimused, kuid 24.09.2001 dateeritud lepingut ei saa poolte vahel sõlmituks lugeda, ei ole ka pooltele siduvad nimetatud lepingus käsundisaajale (lepingus nimetatud volinikule) tasu maksmist käsitlevad sätted (p 4.1. ja 4.1.1., 4.3).
13.Kuigi kohtu hinnangul ei saa 24.09.2001 lepingut sõlmituks lugeda, st leping ei kehti, ei tähenda see, et pooltevahelist käsunduslepingut ei olnud üldse sõlmitud. TsK kohaselt ei eeldanud käsunduslepingu sõlmimine kohustuslikult kirjalikku vormi, mistõttu selle võisid pooled kokku leppida ka suuliselt. Kohtu hinnangul nähtub pooltevaheline suulise käsunduslepingu sõlmimine, st käsundusest tulenevate ülesannete täitmiseks vajaliku esindusõiguse andmine hagejale kostja poolt hagejale väljastatud 08.01.2001 volikirjast, millega mh volitati hagejat ajama kõiki asju, mis on seotud kostja 14.04.1993 surnud isale XXXX kuulunud vara tagastamise ja kompensatsiooni nõudeõiguse pärimisega (I kd lk 160-161). Samuti ei ole kostja vaidlustanud, et hageja on käsundi täitnud, st et hageja kui kostja voliniku tegutsemise tulemusena on kostjale XXXX tagastatud ja kostja sai kinnistu omanikuks 02.04.2008.a. Hageja on oma 23.11.2016 seisukohas välja toonud, et (II kd tl 61-62), et kui kohus peaks leidma, et 24.09.2001 lepingut ei saa lugeda sõlmituks, siis on hagejal õigus nõuda tasu käsundi täitmise eest VÕS § 627 alusel, mille lg 1 ja 2 kohaselt kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu.
14.Võttes arvesse, et kostja on esitanud hageja käsundusest tuleneva tasunõude suhtes aegumise vastuväite, kontrollib kohus, kas hageja tasunõue võib olla aegunud. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt TsÜSis ning VÕS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 147 lg 1-3 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kohus on lugenud tuvastatuks, et hageja täitis XXXX suhtes käsunduslepingust tulenevad kohustused hiljemalt 02.04.2008.a. (I kd tl 13). VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kohus leiab, et hageja tasunõue muutus sissenõutavaks hiljemalt aasta möödumisel hageja kohustuste täitmisest - 02.04.2009, seega alates
2-16-3115 02.04.2012 on hageja tasunõue aegunud. Hageja pöördus kostja poole nõudega tasu maksmiseks kohtusse 26.02.2016. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks aegumise tõttu on põhjendatud ning kohtul puudub vajadus hinnata, kas hageja tasunõue 50000 eurot on põhjendatud, samuti kostja vastuväidet, kas 24.09.2001 käsundusleping tuleb lugeda ülesöelduks kostja poolt hagejale väljaantud volituste tühistamise tagajärjel märtsis 2011. Kuivõrd kohus asub seisukohale, et hageja tasunõue kostja vastu asjaoludest tulenevalt tugineb käsunduslepingule, kuid on aegunud, ei hinda kohus kas hageja nõue oleks rahuldatav käsundita asjaajamise sätete alusel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi aegumise tõttu rahuldamata. Poolte taotluste lahendamine
15.TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Hageja on esitanud taotluse nõuda kostjalt tõendite kogumise korras välja kostja ja XXXX OÜ vahel sõlmitud XXXX müügi-ja asjaõiguslepingu. Kuivõrd kohus nõude suuruse põhjendatust aegumise kohaldamise vaheotsuses ei hinda, jätab kohus hageja taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata. Kostja on esitanud kohtule taotluse, mille kohaselt juhul kui kohus tuvastab, et 24.09.2001 kirjalikku lepingut poolte vahel ei ole sõlmitud, tuleb hagi jätta läbivaatamata, sest asi ei allu Harju Maakohtule. Kohtu hinnangul tuleb nimetatud kostja taotlus jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 4 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist (s.o 01.01.2006) sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe kehtib, kui see on sõlmitud seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuete kohaselt. 24.09.2001 kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustiku § 140 lg 1 kohaselt võib poolte kirjalikul kokkuleppel kohtualluvust muuta. Kuna kohus on tuvastanud, et poolte vahel kirjalikku lepingut ei sõlmitud, ei kehti ka selles sätestatud kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt lahendatakse vaidlused Tallinna Linnakohtus (praeguses Harju Maakohtus). Kuivõrd poolte vahel kohtualluvuse kokkulepe puudub, siis tuleb kohtul selgitada, kas hagejal on õigus suulisest käsunduslepingust tuleneva nõudega hagi esitada Harju Maakohtusse. TsMS § 75 lg 1 kohaselt avalduse saanud kohus kontrollib, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätted, mida Eesti kohus kontrollib, sisalduvad rahvusvahelistes lepingutes, Euroopa Liidu määrustes ja TsMS-is. Kuivõrd Eesti ja XXXX suhtes kohtualluvust reguleerivad rahvusvahelised lepingud puuduvad, siis kohalduvad käesoleval juhul TsMS sätted. TsMS § 79 lg 1 kohaselt võib füüsilise isiku vastu hagi esitada tema elukoha järgi ja juriidilise isiku vastu tema asukoha järgi. TsMS § 84 järgi kohaselt võib kostja majandus- või kutsetegevusest tuleneva hagi esitada ka tema tegevuskoha järgi. Hageja leiab, et kostja majandustegevuseks oli Eesti Vabariigis tulu teenimine vara tagastamise ja kompenseerimise korraldamise näol. Lisaks on hageja seisukohal, et hagejal on õigus hagi esitamiseks ka TsMS § 89 lg 1 järgi, mille kohaselt lepingust tuleneva või lepingu tühisuse tuvastamise hagi võib esitada ka vaidlusaluse lepingukohustuse täitmise koha järgi, milleks oli Tallinn. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei kohaldu TsMS § 84, sest puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks hageja suulise käsunduslepingu sõlminud majandus- ja kutsetegevusega seonduvalt. Küll aga leiab kohus, et hagejal on õigus esitada kostja vastu hagi Harju Maakohtusse TsMS § 89 lg 1 alusel, mille kohaselt võib lepingust tuleneva või lepingu tühisuse tuvastamise hagi võib esitada ka vaidlusaluse lepingukohustuse täitmise koha järgi. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 89 lg 1 puhul tuleb seda kontrollida koostoimes VÕS §-ga 85. Sellest lähtudes tuleb hageja ja kostja vahelist lepingut hinnates määrata lepingu täitmise koht (RKTKm 3-2-1-168-12, p. 3). VÕS § 85 lg 1 kohaselt võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul kohustuse täitmise kohaks Tallinn, kuna hageja pidi lepingu kohaselt täitma käsundi, milleks oli kinnistu XXXX,
2-16-3115 Tallinn tagastamise korraldamine. Seega on hagejal õigus esitada hagi TsMS § 89 lg 1 alusel Harju Maakohtusse ning kohus jätab kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja kindaksmääramine
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab menetluskulud hageja, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja TsMS § 168 lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Seega jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
17.Kostja esitas 12.12.2016 kohtule oma menetluskulude nimekirja (II kd tl 67-73), millest nähtuvalt on kostja menetluskuludeks õigusabikulu 5018,40 eurot (koos käibemaksuga, ajakulu 34 tundi ja 51 minutit) ja tõendi saamise kulu 3 eurot, kokku summas 5021,40 eurot. Hageja esitas 12.01.2017 kohtule oma seisukoha kostja menetluskulude osas (II kd tl 75-79). Hageja leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas sisalduv õigusabiteenuste ajaline kestus ei vasta osalt tegelikkusele ning on ebamõistlikult suur. Samuti on hageja seisukohal, et mõningad kulud ei ole põhjendatud ja vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes, mistõttu tuleb need jätta kostja enda kanda. Kokkuvõtlikult on hageja seisukohal, et kostja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud maksimaalselt 13,5 tunni ulatuses. Ülejäänud osas palub hageja jätta kostja lepingulise esindaja kulud kostja enda kanda.
18.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 5018,40 eurot osaliselt põhjendamatu. Kohtu hinnang kostja esindaja õigusabikuludele on järgmine: Kuupäev
Kohtu seisukoht põhjendatud ja vajaliku ajakulu kohta 4:40 põhjendatud ja vajalik ajakulu 3 tundi 3:00 0:40 põhjendatud ja vajalik ajakulu 24 minutit
0:24
9:15 põhjendatud ja vajalik ajakulu kostja vastuse mahtu ja sisu arvestades 4 tundi ja 30 minutit 0:20 põhjendatud ja vajalik ajakulu 5 minutit
4:30
0:05
0:45 põhjendatud ja vajalik ajakulu
0:45
2-16-3115 Kuupäev
Toiming ja ajakulu taotluses
Kohtu seisukoht põhjendatud ja vajaliku ajakulu kohta 1:39 põhjendatud ja vajalik ajakulu 30 minutit 0:30
14.07.2016- e-kirja vahetused kliendiga; 02.08.2016 telefonivestlused panga, kliendi ja kohtuga 4:20 põhjendatud ja vajalik ajakulu 2 tundi ja 17.08.2016- Kostja arvamuse koostamine 18.08.2016 30 minutit 24.08.2016 Kohtu 24.08.2016 e-kirja lugemine 0:10 põhjendatud ja vajalik ajakulu ja kommentaarid 25.08.2016 e-kirja vahetus kliendiga 0:07 põhjendatud ja vajalik ajakulu 5 minutit
2:30 0:10 0:05
29.08.2016- Kostja seisukoha koostamine 2:37 põhjendatud ja vajalik ajakulu 1 tund ja 30 05.09.2016 minutit 07.10.2016 Kohtu 07.10.2016 e-kirja lugemine 0:04 põhjendatud ja vajalik ajakulu
1:30
26.10.2016
0:25 põhjendatud ja vajalik ajakulu 15 minutit
0:15
3:39 põhjendatud ja vajalik ajakulu 2 tundi
2:00
6:10 Võttes arvesse seisukoha sisu ja mahtu ning asjaolu, et taotlus sisaldab menetluskulude nimekirja (mille koostamist vastaspool hüvitama ei pea RKTKo 11.11.2014, 3-2-1-77-14, p 12), on põhjendatud ja vajalik ajakulu 3 tundi. 34:51
19.Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 153 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot ilma käibemaksuta. Kohtu hinnangul on nimetatud tunnihind põhjendatud ja vajalik.
20.Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 3. juuni 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja seega arvestab kohus talle hüvitatavate menetluskulude summa kindlaksmääramisel õigusabikulu koos käibemaksuga. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus põhjendatud ajakuluks kokku 18 tundi ja 48 minutit ning kostja õigusabikulusid summas 2256 eurot, millele lisandub käibemaks summas 451,20 eurot, kokku 2707,20 eurot. Kohus leiab, et nii õigusabikulu kui ka tõendi saamise kulude näol on tegemist põhjendatud kulutustega ja need tuleb hagejalt kostja kasuks, kokku summas 2710,20 eurot (2707,20+3), välja mõista.
21.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et
2-16-3115 määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.