H.L (kaebaja) esitas 12. augustil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt esitas ta 6. mail 2024 Perekonnaseisuameti Lääne-Virumaa teenindusbüroole (aadressiga Lai tn 20, Rakvere) koos oma tulevase abikaasa SI abiellumisavalduse. Abielu pidi aset leidma 27. juunil 2024. Selgus aga, et abielu registreerimine ei ole võimalik põhjusel, et kaebaja rahvastikuregistrijärgne registreering on kohaliku omavalitsuse täpsusega Valga linn, Eesti. Tasutud riigilõiv tagastati, kuid mingit kirjalikku otsust keeldumise põhjustega kaebajale ei väljastatud. Kaebaja leiab, et kehtivast seadusest ei tulene, et Eesti kodanike vahel abielu registreerimise vältimatuks eelduseks on rahvastikuregistrisse kantud alalise registreeritud elukoha olemasolu. Ka Eesti Vabariigi põhiseadusega ei ole kooskõlas abielu registreerimise eeldusena sissekirjutuse nõue. Perekonnaseisuameti õigusvastane toiming (keeldumine toimingu sooritamisest) piirab ka kolmanda isiku õigust registreerida oma abielu. Kaebaja taotleb kaasata menetlusse kolmanda isikuna SI. Kaebaja palub tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks nõue omada Eesti kodanikel omavahelise abielu registreerimiseks kohustuslikku rahvastikuregistrijärgset registreerimist. Kaebaja taotleb perekonnaseisuameti kohustamist võtta vastu tema abiellumisavaldus ja registreerida abielu ilma kaebaja sissekirjutuse nõudeta.
3-24-2365
2.Tallinna Halduskohtu 23. augusti 2024. a määrusega anti H.L-i kaebus vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.
3.Rakvere linn edastas 22. mail 2025 vastusena kohtunõudele H.L-i ja SI abiellumisavalduse, H.L-i omakäelise kinnituse takistuste puudumise kohta abiellumiseks, Rakvere Linnavalitsuse perekonnaseisuametniku e-kirja Rakvere linnakunstnikule, kirjavahetuse SIga abiellumisavalduse tühistamise ja riigilõivu tagastamise küsimuses ning SI taotluse abiellumisavalduse tühistamiseks. Rakvere linn kinnitas kohtule, et H.L ja SI esitasid Rakvere Linnavalitsusele 6. mail 2024 abiellumisavalduse. Avalduse andmete kontrollimisel rahvastikuregistris tuvastati, et H.L-i aadress oli kuni 10. märtsini 2010 Valga maakond, xxx. Ajavahemikul 11. märtsist 2010 kuni 1. jaanuarini 2019 oli tema elukoha-aadress kohaliku omavalitsuse täpsusega „Valga maakond, Valga linn“, mis 2017. aastal toimunud haldusreformi järgselt oli „Valga maakond, Valga vald“. Alates 2. jaanuarist 2019 ei ole H.L-il Eesti rahvastikuregistris elukohta määratud, elukoha-aadressi andmeväli on tühi. Rakvere linn selgitas, et perekonnaseisuametnik vestles HL ja selgitas talle, et rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 68 kohaselt on isikul kohustus tagada elukoha aadressi olemasolu ja õigsus rahvastikuregistris. Samuti selgitas perekonnaseisuametnik abiellujatele vastuvõtul, et perekonnaseisutoimingutes käsitletakse isikut, kellel puudub rahvastikuregistris Eesti elukoht, välisriigis elava isikuna ja tema suhtes rakendub abiellumismenetluses perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 39 ja välisriigi abieluvõimetõendi esitamise kohustus. PKTS 39 lõike 4 kohaselt annab Eesti kodanik ja määratlemata kodakondsusega isik, kui nad ei saa mõjuval põhjusel abieluvõimetõendit esitada, perekonnaseisuametniku juures omakäelise kirjaliku kinnituse selle kohta, et takistused abielu sõlmimiseks puuduvad. Kinnitus asendab abieluvõimetõendit. H.L nimetatud kinnituse ka koostas ja allkirjastas (vastuse lisa 2). Selle lisadokumendi esitamisega loeti takistused abielu sõlmimiseks kõrvaldatuks ja abiellumisavaldus võeti vastu. Abielu sõlmimiseks määrati aeg ja koht, s.o 27. juuni 2024 kell 10.00 Rakvere Linnavalitsuses ning asuti tegema ettevalmistavaid toiminguid (vastuse lisa 3). Viimane asjaolu tõendab täiendavalt, et abielu sõlmimist takistavaid puudusi ei olnud.
KOHTU SEISUKOHT
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lõige 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-981, p 11). HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus on seisukohal, et H.L-i kohustamiskaebus kuulub eeltoodud sätte alusel tagastamisele.
5.Kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja, et kohus kohustaks Rakvere linna kui perekonnaseisuasutust võtma vastu tema 6. mai 2024. a abiellumisavalduse ilma, et kaebaja registreeriks rahvastikuregistris oma elukoha. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kohustamiskaebuse lubatavuse eeldused täidetud, sest perekonnaseisuasutus ei keeldunud abiellumisavalduse vastuvõtmisest ja abielu sõlmimisest ning seega ei ole kaebaja õigusi riivatud.
2
3-24-2365
6.PKTS § 3 lõike 2 kohaselt teeb perekonnaseisutoiminguid perekonnaseisuasutus, kelleks mh on nii valla- ja linnavalitsused kui ka maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksused. Abiellumiseks esitatakse avaldus perekonnaseisuasutuses, kus soovitakse abielu sõlmida. Kaebusest nähtuvalt on praegusel juhul vaidluse põhjustanud Rakvere linna kui perekonnaseisuasutuse tegevus (PKTS § 3 lõiked 32 ja 4).
7.Rakvere linn kinnitas vastuses kohtunõudele, et H.L-i ja SI abielu sõlmimisest ei keeldutud, mistõttu ei eksisteeri ka kirjalikku otsust kande koostamisest keeldumise kohta. H.Li ja SI abielu sõlmimine jäi ära mitte põhjusel, et Rakvere Linnavalitsus oleks keeldunud nimetatud abielu sõlmimisest, vaid põhjusel, et üks abiellujatest tühistas abiellumise. SI saatis
10.juunil 2024 Riigi Tugiteenuste Keskusele (RTK) e-kirja, milles teatas, et kuna abielu sõlmimist ei toimu, soovib ta tagasi abiellumise eest tasutud riigilõivu 30 eurot (vastuse lisa 4). RTK edastas SI 10. juuni 2024. a e-kirja Rakvere Linnavalitsuse perekonnaseisuametnikule, kes võttis SIga ühendust ning selgitas abiellumisavalduse tühistamise ja riigilõivu tagastamise menetlust. SI esitas 11. juunil 2024 digiallkirjastatud avalduse, millega tühistas 27. juuniks 2024 määratud abiellumise (vastuse lisa 5). Rakvere linn selgitas kohtule veel, et kui H.L ja SI soovivad abielluda, siis võivad nad pöörduda ükskõik millise perekonnaseisuameti, notari või abielu sõlmimise õigust omava vaimuliku poole abiellumisavalduse esitamiseks ja abielu sõlmimiseks. Kuna 22. mai 2025. a seisuga ei ole H.L jätkuvalt täitnud elukoha registreerimise nõuet ja tema elukoha aadressi andmed rahvastikuregistris puuduvad, rida „elukoht“ on tühi, siis käsitletakse teda abiellumismenetluses endiselt kui välisriigis elavat isikut ja tal tuleb abiellumisavalduse juurde PKTS § 39 lõike 4 alusel lisadokumendina esitada omakäeline kinnitus takistuste puudumise kohta abiellumiseks. Nimetatud kinnitust saab esitada perekonnaseisuametniku juures koos abiellumisavaldusega. Kinnituse lisamisega abiellumisavaldusele on nõuded abielu sõlmimisele täidetud ja abielu saab sõlmida.
8.PKTS § 39 lõikes 4 on sätestatud, et määratlemata kodakondsusega isik, kellele on väljastatud Eesti pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus, ja Eesti kodanik annavad juhul, kui nende elukoht on välisriigis või kui nad on elanud Eestis alla kuue kuu vahetult enne abiellumisavalduse esitamist ning kui nad ei saa mõjuval põhjusel abieluvõimetõendit esitada, perekonnaseisuametniku juures abielu sõlmimise menetluse käigus kirjaliku kinnituse selle kohta, et takistused abielu sõlmimiseks puuduvad. Kinnitus asendab abieluvõimetõendit. Kohus kontrollis samuti kaebaja rahvastikuregistri andmeid. Rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse (RRS § 6 lõige 1). Kaebajal ei ole alates 2. jaanuarist 2019 kehtivat elukoha-aadressi registrisse kantud. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja viibinud kinnipidamisasutuses, kuid pole pärast vanglast vabanemist rahvastikuregistris oma elukohta registreerinud. Olukorras, kus Eesti kodakondsusega isikul ei ole enne abiellumisavalduse esitamist viimase kuue kuu jooksul olnud registris kehtivat elukohta, on põhjendatud nõuda abieluvõimetõendi esitamist või kirjalikku kinnitust abielu sõlmimiseks takistuste puudumise kohta vastavalt PKTS § 39 lõikele 4. Kaebaja andis vastava kinnituse 6. mail 2024 (vastus kohtunõudele lisa 2). Rahvastikuregistris kaebaja elukoha kohta kande puudumine ei olnud asjaolu, mille tõttu oleks jäänud abielu sõlmimata. Kohtule esitatud tõendite kohaselt ei takistanud abielu sõlmimist kaebaja rahvastikuregistrijärgse elukoha puudumine.
9.PKTS § 37 lõike 1 kohaselt esitavad abiellujad abiellumiseks perekonnaseisuasutuses, kus soovitakse abielu sõlmida, või abielu sõlmimise kinnitamise õigust omavale vaimulikule isiklikult kirjaliku ühise abiellumisavalduse. Vastavalt PKTS § 37 lõikele 6 koostoimes § 37 3
3-24-2365
lõikega 21 võib abielu sõlmimise aja ja koha kohta muutmise avalduse esitada üks abiellujatest. PKTS § 9 lõike 2 ja 8 järgi võib perekonnaseisutoimingu tegemiseks esitatud avalduse avaldaja tagasi võtta kuni kande tegemiseni, esitades isiklikult ja kirjalikult või elektrooniliselt digitaalallkirjaga kinnitatult vastava avalduse. SI esitas 11. juunil 2024 Rakvere linnale digitaalselt allkirjastatud avalduse, milles palus 27. juuniks 2024 määratud abiellumise tühistamist. Seega loobus SI abielu sõlmimisest. Seejärel tagastas perekonnaseisuasutus abiellumisavalduse esitamisel tasutud riigilõivu.
10.Eeltoodule tuginedes ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus perekonnaseisuasutus oleks keeldunud kaebaja ja SI 6. mai 2024. a abiellumisavalduse vastu võtmisest ja soovitud ajal, s.o 27. juunil 2024 nende abielu sõlmimisest. Kuna Rakvere linn ei keeldunud kaebaja ja SI abielu sõlmimisest ning kaebaja ja SI 6. mai 2024. a avalduse suhtes ei tehtud keelduvat otsust, siis ei ole vastustaja oma tegevusega ilmselgelt kaebaja õigusi riivanud. Kaebajal puudub HKMS § 44 lõike 1 alusel ilmselgelt kaebeõigus kohustamiskaebuse esitamiseks, mistõttu kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel.
11.Kuivõrd kaebaja õigusi ei riiva asjasse puutuvad õigusnormid, siis puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kohus jätab kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.
12.Kaebuses on märgitud, et kaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv summas 20 eurot ja maksekorralduse koopia on lisatud. Kaebusele ei ole aga lisatud maksekorralduse koopiat ja kohtute infosüsteemist ei nähtu riigilõivu tasumine käesolevas asjas. Kaebusele on lisatud taotlus riigilõivust vabastamiseks koos kaebaja arvelduskonto väljavõttega ajavahemiku 1. aprill kuni 12. august 2024 kohta. Kuna kohus tagastab kaebuse tervikuna, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
13.Kaebuse tagastamise korral puudub vajadus kaasata asja menetlusse kolmas isik. Käesolev kohtulahend ei mõjuta kolmanda isiku õigusi ega kohustusi (HKMS § 20 lõige 1).
14.Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja ja SI nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lõige 3 ja § 178 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt)
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.