Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
29.04.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-25-524
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X-i kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri Bergmann Puudutatud isik – X , riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Kristina Ivanova Tallinna Halduskohtu 05.03.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 05.03.2025 määruse peale haldusasjas nr 3-25-524.
Võtta asja materjalide juurde X-i 08.04.2025 määruskaebuse täienduse lisa digitaalse toimiku lehekülgedel 112‒113 ja 25.04.2025 menetlusdokumendi lisa digitaalse toimiku lehekülgedel 139‒141.
Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.03.2025 määrus haldusasjas nr 3-25-524 muutmata.
Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 03.03.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 1 alusel kuni kaheks kuuks, kuna isiku suhtes esineb VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. Vastavalt VRKS § 361 lg-le 21 esinevad väljasõidukohustuse ja sissesõidukeeluseaduse (VSS) § 68 p-s 6 nimetatud asjaolud. Taotluse põhjenduste kohaselt saabus Armeenia kodanik X (puudutatud isik) 03.03.2025 lennuga Frankfurtist Eestisse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) regulatsiooni alusel. Puudutatud isik saadeti Saksamaalt Eestisse, kuivõrd Eesti välisesindus oli talle väljastanud Schengeni lühiajalise viisa EST100364468 (kehtiv kuni 05.12.2023). Puudutatud isikut sooviti Eestisse saata juba eelmise aasta sügisel, kuid Saksamaa ametivõimudel ei õnnestunud isikut tabada. Isikuga vesteldes selgitas viimane, et oli pärast viisa saamist lennanud Gruusiast Prantsusmaale ja sealt edasi Saksamaale, kus isiku väitel pidi elama tema elukaaslane. Väidetavalt on elukaaslane rase. Ametlikult nad abielus ei ole. 2024. a-l esitas puudutatud isik Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Lennujaamas selgitas politseiametnik puudutatud isikule, et tal ei ole Eestis viibimisalust ning ta kuulub väljasaatmisele Armeeniasse. Pärast seda teatas puudutatud isik, et soovib siis rahvusvahelist kaitset Eestis ja et PPA ta tagasi Saksamaale saadaks. Puudutatud isik peeti 03.03.2025 kell 13.50 kinni VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 alusel ning toimetati kinnipidamiskeskusesse. PPA hinnangul esineb puudutatud isiku suhtes põgenemisoht, kuivõrd isik on PPA-le teada andnud ja PPA järeldab ka isiku hoiakutest ning käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Põhjendatud ja vajalik on isiku kinnipidamine rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajaks. Isikuga ei ole jõutud läbi viia VRKS §-s 15 loetletud toiminguid. Ainuüksi isiku poolt kinnipidamisel antud selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas ta kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. Puudub alus arvata, et vabaduses viibides oleks isik ametivõimudele kättesaadav menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni. Isik selgitas 03.03.2025 menetlustoimingutel, et ei soovi naasta Armeeniasse. Tema soov on minna tagasi Saksamaale, kus väidetavalt elab tema elukaaslane. Antud ütluste pinnalt ei ole võimalik järeldada, kas isik vajab rahvusvahelist kaitset. Isik esitas viisa taotluses andmed, et soovib Eestis külastada enda sugulasi või sõpru. 03.03.2025 küsitlusel väitis isik, et maksis Eesti viisa eest 5000 eurot sularahas saatkonnatöötajale. Viisataotluses nimetatud sõpru isik ei tea, samuti ütles isik, et tal ei ole Eestiga mingit seost, tal ei ole siin ühtegi tuttavat ega sõpra. Isiku eesmärk ei olnud kunagi külastada Eestit, vaid jõuda Saksamaale, kus ta esitas 2024. a-l rahvusvahelise kaitse taotluse. Esimene üleandmine Eestile pidi toimuma 02.09.2024, kuid Saksamaa ametivõimudel ei õnnestunud isikut tabada, kuna isik varjas ennast ametivõimude eest. Selle kohta küsides vastas isik, et ta ei tahtnud Eestisse tulla, kuna tal pole siin midagi ja Saksamaal on elukaaslane. Isiku ütlustest nähtub, et tema eesmärk on jõuda tagasi Saksamaale ning usutav ei ole, et vabaduses viibides ootaks ta enda rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni ning tulevikus võimalikku väljasaatmist. Selline isiku käitumine ja isiku hoiakud viitavad selgelt, et isik ei austa Schengeni liikmesriikides, sh Eestis, kehtivat õiguskorda. Isik on hankinud ebaseaduslikul teel Eesti
2(7)
3-25-524 Vabariigi viisa ning teadlikult seda väärkasutanud, kuna juba algselt oli tal plaan asuda elama Saksamaale. On usutav, et vabaduses viibides ei asuks isik PPA-ga koostööle ja võib hakata ennast varjama. Esineb ka VRKS § 361 lg 2 p-s 5 nimetatud alus. Tallinna Lennujaama saabudes soovis isik, et teda saadetaks kohe tagasi Saksamaale ning kui isikule selgitati, et Eestis on ta illegaal ja kuulub väljasaatmisele Armeeniasse, esitas isik suuliselt soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks. Seega on ilmne, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise takistamiseks. Isiku soov jääda ebaseaduslikult Schengeni alale ning jõuda Saksamaale on suurem kui soov teha PPA-ga koostööd rahvusvahelise kaitse menetluses. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Isiku kinnipidamine aitab tagada, et isik ei lahkuks Eestist, ta oleks kättesaadav rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks ning menetlusotsuse tegemiseks.
2.Puudutatud isik palus 04.03.2025 kohtuistungil, et kohus lubaks tal minna Saksamaale oma naise juurde, kes on rase. Isik soovib õppida ja töötada Saksamaal, tahab seal elada ega taha Armeeniasse tagasi minna. Kuna isik teadis, et Saksamaal ebaseaduslikult elada ei tohi, läks ta asüülilaagrisse, kus ütles, et tahab asüüli ja elas siis kolm kuud laagris. Pärast seda üüris tema naine maja, kus nad elasid, kuni puudutatud isik saadeti Saksamaalt Eestisse. Eesti viisa taotlemiseks ei olnud isikul mingeid erilisi põhjuseid. Kehtivad reisidokumendid jäid Saksamaale.
3.Tallinna Halduskohus andis 05.03.2025 määrusega loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 05.05.2025 (k.a). VRKS § 361 lg 2 p 4 eeldused on täidetud. Isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse PPAle. PPA kinnitusel ei ole veel VRKS § 15 lg-s 1 toodud toiminguid teostatud. On ilmne, et rahvusvahelise kaitse menetleja peab VRKS § 18 lg 2 kohaselt kontrollima esitatud andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning tegema selleks vajalikke menetlustoiminguid. Nimetatud menetlustoimingute sooritamiseks on vajalik isiku isiklik osalus. VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamist on kohtupraktikas peetud võimalikuks kuni PPA rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsuse tegemiseni (Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2023 määrus nr 3-23-246, p 9; 20.03.2023 määrus nr 3-22-1647, p 10). Isiku rahvusvahelise kaitse taotluse osas ei ole veel otsust tehtud, mistõttu on VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamine võimalik. Samuti on usutav, et PPA ei ole jõudnud VRKS § 15 lg-s 1 nimetatud menetlustoiminguid veel teha, arvestades, et isik peeti kinni 03.03.2025. Asja materjalist nähtuvalt saadeti puudutatud isik Dublini III määruse alusel tagasi Eestisse eesmärgiga menetleda tema rahvusvahelise kaitse taotlust. Kuigi 04.03.2025 kohtuistungil selgitas PPA, et puudutatud isik saadeti Saksamaalt Eestisse kui illegaal, et hinnata, kas isik soovib/vajab rahvusvahelist kaitset või mitte, ei saa sellest siiski järeldada, et puudutatud isik saabus Eestisse kui ebaseaduslikult riigis viibiv välismaalane. Tegemist oli isikuga, kes oli rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, vastaselt juhul ei oleks kohaldunud Dublini III määruse regulatsioon. Puudutatud isik esitas Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotluse. Samuti oli talle varem väljastatud lühiajaline Eesti viisa (kehtivus 10.11.2023‒05.12.2023). Asja materjalist ei nähtu, et isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes oleks tehtud lõplik otsus, kuigi
3(7)
3-25-524 04.03.2024 kohtuistungil väitis PPA esindaja, et Saksamaal ei võetud isiku rahvusvahelise kaitse taotlust vastu. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et puudutatud isik oleks Eestis enne uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kinni peetud tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks. Puudutatud isik on kinni peetud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 4). Kuigi praeguses asjas ei ole VRKS § 361 lg 2 p-i 5 kohaldamise eeldused täidetud, on isik siiski 04.03.2025 kohtuistungil kinnitanud, et teadis, mis põhjusel ta Saksamaalt Eestisse saadeti ning ta ei soovi Armeeniasse tagasi minna. Lisaks selgitas isik ainukese põhjusena, miks ta Saksamaal asüüli taotles, et seal ei tohi ebaseaduslikult elada ja tahtis oma viibimise seadustada. Muid põhjusi, miks isik asüüli taotles, isik kohtuistungil välja tuua ei osanud. See annab alust kahtluseks, et isik teadis, et esineb oht tema väljasaatmiseks Armeeniasse ning selle vältimiseks on esitanud Eestis uue rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku suhtes esineb põgenemisoht (VRKS § 36 1 lg 21 koosmõjus VSS § 68 p-ga 6). Puudutatud isik on nii küsitluse käigus PPA-ga kui ka 04.03.2025 kohtuistungil kinnitanud, et ei soovi tagasi Armeeniasse minna. Seejuures on isik kinnitanud, et Eestiga puuduvad tal igasugused seosed ning tema eesmärk on minna Saksamaale. Asja materjalist nähtub ühtlasi, et isik on taotlenud Eesti lühiajalist viisat üksnes eesmärgiga pääseda Schengeni alale, mitte külastada tuttavaid Eestis. Kahtlust, et isik asub ennast vabaduses olles varjama ega soovi teha PPA-ga koostööd, kinnitab ka asjaolu, et Saksamaal ebaseaduslikult viibides ei õnnestunud Saksamaa ametivõimudel anda isikut Eestile üle esimesel võimalusel (s.o septembris 2024), vaid alles veebruaris 2025. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine kuni kaheks kuuks ei ole ebaproportsionaalne meede, arvestades, et eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajaks. Tõhusamate alternatiivide puudumisel on taotletav meede mõõdukas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Puudutatud isik palub 21.03.2024 määruskaebuses (täiendatud 08.04.2025) tühistada Tallinna Halduskohtu 05.03.2025 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. PPA ei ole piisavalt põhjendatud vajadust menetlustoimingute tegemiseks kinnipidamiseks. Isiku vältimatuks kinnipidamiseks ei esine vajadust ning kinnipidamine ei ole proportsionaalne. VRKS § 361 lg 2 p-le 4 tuginemisel tuleb esile tuua, milliseid andmeid on vaja täpsemalt kontrollida ja kuidas on need seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega. Praegusel juhul on vajadust toimingute tegemiseks põhjendatud üldsõnaliselt. Loataotlus ei ole nõuetekohaselt põhistatud ja kohus ei saanud seda VRKS § 36 1 lg 2 p 4 alusel rahuldada. Loataotlusest ei nähtu, kas ja milliseid menetlustoiminguid on PPA-l plaanis läbi viia ning kas ja kuidas on need toimingud seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega. Põgenemisohtu ei esine. Põgenemisohtu ei saa järeldada isiku enda ütlustest. Nõuetekohane põgenemisohu prognoos on tegemata. Seetõttu on ebapiisav kohtu käsitlus, mis puudutab isiku suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Puudutatud isiku abikaasa kinnitab, et tal on rahalised vahendid, et tulla Eestisse koos lapsega ja osta/üürida endale elukoht, kus nad saaksid elada puudutatud isikuga koos kindlaksmääratud elukohas kuni rahvusvahelise kaitse otsuse tegemiseni. Seega on väidetav põgenemisoht maandatud. Isiku kinnipidamine on
4(7)
3-25-524 ebaproportsionaalne meede, mis riivab isiku õigust vabadusele ja perekonnaelu puutumatusele. 5. PPA palub 14.04.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad puudutatud isiku kinnipidamist. VRKS § 36 1 lg 2 p 4 kohaldamise eeldused on täidetud. Isiku suhtes esineb põgenemisoht (VSS § 6 8 p 6). Isiku sihtriigiks ei olnud Eesti. Tema eesmärk oli jõuda Saksamaale, kus ta esitas 2024. a-l rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik saabus Schengeni alale 2023. a novembris Prantsusmaa kaudu. Isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises riigis (Prantsusmaa), vaid liikus edasi Saksamaale, kus ta viibis samuti pikalt ebaseaduslikult (05.12.2023‒ 02.01.2024) ning esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, et saada sotsiaalseid garantiisid. Isiku käitumine kogumis näitab, et ta kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi. Ei ole usutav, et vabaduses viibides ootaks isik enda rahvusvahelise kaitse menetluse Eestis lõpuni. Isiku käitumine näitab, et ta ei austa Schengeni liikmesriikides kehtivat õiguskorda. Puudutatud isiku etteheide, et PPA ei ole taotluses sisustanud tehtavaid toiminguid, ei ole asjakohane. Isik peeti kinni 03.03.2025 ning PPA esitas taotluse kohtule samal päeval. PPA taotluses on välja toodud, et selleks ajaks ei olnud jõutud läbi viia VRKS §-s 15 loetletud toiminguid, sh taotluse vastuvõtmist. PPA ei ole sisustanud põgenemisohtu üksnes isiku ütluste, vaid ka faktidega. PPA-le oli juba varem teada, et isik antakse Eestile üle ning viisa (ebaseaduslikult) saamise asjaolud. Viisaga seoses oli alustatud kriminaalasja, kus isik 05.03.2025 üle kuulati. PPA jõudis temale kättesaadava info pinnal järeldusele, et isiku osas esineb põgenemisoht ning paigutamine kinnipidamiskeskusesse on vajalik, et tagada efektiivne ja kiire rahvusvahelise kaitse menetlus. Rahvusvahelise kaitse menetlus hõlmab isikuga läbiviidavat intervjuud, tõendite läbivaatamist, telefoni läbivaatamist, päritolumaainfo kogumist jne. Kõiki neid toiminguid on vaja isikuga läbi viia. Isik teeb PPA-ga koostööd osaliselt. Nimelt andis isik loa enda telefoni läbi vaatamiseks ja tõendite kogumiseks, kuid andis vale parooli, millega ei saa telefoni avada. Õiget parooli keeldub isik andmast ja ei nõustu ka sellega, et PPA ise telefoni avaks. Seega takistab isik menetluse läbiviimist. Samuti pole isik esitanud ühtegi asjaolu, miks ta vajab kaitset Armeenia eest. Isik soovib jätkuvalt ainult enda üleandmist Saksamaale. Kummastav on määruskaebuses toodu, et isiku elukaaslane võiks tulla Eestisse ja üürida siin korteri. PPA-le teadaolevalt on ka kaebaja elukaaslane illegaal, kellele on väljastatud ajutine viibimise alus Saksamaal (mitte Schengenis), kuna tema väljasaatmine käesoleval hetkel ei ole võimalik. Tegu on Venemaa Föderatsiooni kodanikuga, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibimiseks ning Eestisse saabumisel oleks tegu illegaaliga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse esitamine on lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).
7.Puudutatud isik esitas koos 08.04.2025 määruskaebuse täiendusega ringkonnakohtule puudutatud isiku abikaasa 03.04.2025 kinnituskirja koos tõlkega (dtl 112‒113) ning 25.04.2025 menetlusdokumendiga puudutatud isiku abikaasa Saksamaa elamisloa koos tõlkega (dtl 139‒ 141). Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid asja õigemaks lahendamiseks asja materjalide juurde (HKMS § 203 lg 2, § 198 lg 3).
8.VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 36 1 lg-s 2 5(7)
3-25-524 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 36 lg 2 p-de 1–5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. PPA taotles isiku kinnipidamist VRKS § 36 1 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Halduskohus rahuldas PPA taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Nimetatud sätte järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. 1
9.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esineb VRKS § 36 1 lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise alus, kinnipidamine sel alusel on proportsionaalne ning leebemad järelevalvemeetmed ei oleks tõhusad. Isik saabus Eestisse Dublini III määruse regulatsiooni alusel Saksamaalt 03.03.2025 kell 12.55 ning avaldas lennujaamas PPA ametnikule suuliselt soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks (03.03.2025 isiku kinnipidamise protokoll, dtl 14‒15; 03.03.2025 ettekanne, dtl 28). Isik peeti 03.03.2025 kell 13.50 kinni VRKS § 36 1 lg 1 ning lg 2 p-de 1, 3 ja 4 alusel. Taotlus isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks esitati kohtule samal päeval (03.03.2025). Eelneva tõttu on usutav, et PPA ei olnud halduskohtule taotluse esitamise ajaks veel jõudnud VRKS § 15 lg-s 1 nimetatud toiminguid teha. PPA on taotluses selgitanud, et ainuüksi isiku poolt kinnipidamisel antud selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas isik kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. Seega on vaja välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud. Määruskaebuse vastuses on PPA täiendavalt selgitanud, et isiku viisaga seoses on alustatud kriminaalasja ning isik on 05.03.2025 kuulatud nimetatud kriminaalasjas üle. Isikuga on vaja läbi viia intervjuu, vaadata läbi tõendid, isiku telefon, koguda päritolumaa infot. Seetõttu pole alust pidada PPA-d puudutatud isiku kinnipidamise ajal tegevusetuks.
10.Ainuüksi vajadus teha eespool nimetatud menetlustoiminguid ei tingi taotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Kinnipidamiseks peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5 ja seal viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et praegusel juhul esineb puudutatud isiku suhtes põgenemisoht (VRKS § 36 1 lg 21 koosmõjus VSS § 68 p-ga 6). Isik on PPA-le kinnitanud, et ta ei soovi tagasi Armeeniasse minna (03.03.2025 ettekanne, dtl 28). Sama on isik korranud halduskohtu 04.03.2025 istungil. Isik on kinnitanud, et tal puudub Eestiga igasugune seos ja tal ei ole siin tuttavaid, Eesti viisa sobis lihtsalt reisimiseks Euroopas (03.03.2025 küsitluse protokoll, dtl 6‒10). Seega taotles isik Eesti lühiajalist viisat üksnes eesmärgiga pääseda Schengeni alale. Põgenemisohtu kinnitab isiku soov minna tagasi Saksamaale, kus elab tema elukaaslane. PPA on määruskaebuse vastuses välja toonud, et puudutatud isik takistab menetluse läbiviimist – isik andis küll PPA-le loa enda telefoni läbivaatamiseks ja tõendite kogumiseks, kuid andis telefoni avamiseks vale parooli ning keeldub õiget parooli andmast ega nõustu ka sellega, et PPA telefoni ise avaks. Kahtlust, et isik võib asuda end vabaduses viibides varjama ega soovi teha PPA-ga koostööd, kinnitab asjaolu, et isiku Saksamaal ebaseaduslikult viibides nurjus esimene katse (02.09.2024) tema Eestile üleandmiseks seetõttu, et isik varjas end ametivõimude eest. Ülaltoodut arvesse võttes ei vähenda puudutatud isiku põgenemisohtu tema kinnitus, et isiku abikaasa võib tulla rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajaks Eestisse ja üürida või osta siin korteri, kus nad saaksid koos puudutatud isikuga elada, samuti asjaolu, et abikaasale on Saksamaal väljastatud elamisluba. PPA on määruskaebuse vastuses selgitanud, et kaebaja elukaaslane on 6(7)
3-25-524 Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Asjaolud kogumis kinnitavad puudutatud isiku põgenemisohtu.
11.Põgenemisohust tulenevalt ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-9316, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa puudutatud isiku kinnipidamist kuni 05.05.2025 pidada ebaproportsionaalseks, arvestades seejuures isiku senise kinnipidamise pikkust ja rahvusvahelise kaitse menetluse staadiumi. Isik ei ole esitanud väiteid, mis annaks pidada tema kinnipidamist vastuolus olevaks isiku turvalisuse või tervise kaalutlustega.
12.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.03.2025 määrus muutmata. Avaldatavas kohtumääruses tuleb puudutatud isiku nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 178 lg 3 ja § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.