M.L-i kaebus Tervisekassa 23.08.2024 korralduse nr 1.14/4557800 tühistamiseks ja ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – M.L (isikukood XXX) Vastustaja – Tervisekassa, volitatud esindajad Matis Rüütel ja Engli Smitt
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Lubada kaebuse täiendamist kohustamisnõudega.
2.Rahuldada kaebus.
3.Tühistada Tervisekassa 23.08.2024 korraldus nr 1.14/4557800 ning kohustada vastustajat ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmist uuesti otsustama.
4.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot. Jätta poolte muud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.04.2025 a.
1.Tervisekassale (vastustaja) esitati 17.07.2024 M.L-i (kaebaja) töövõimetuslehed nr 1008750494 töövabastuse perioodiga 01.078.2024-12.07.2024 ja nr 1008756762 töövabastuse perioodiga 13.07.2024-16.07.2024 ajutise töövõimetuse hüvitise maksmiseks.
2.Vastustaja tegi 23.08.2024 korralduse nr 1.1-4/4557800, millega keeldus kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest. Korralduse kohaselt ei maksta kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetuslehtede nr 1008750494 töövabastuse perioodiga 01.07.2024-12.07.2024, nr 1008756762 töövabastuse perioodiga 13.07.2024–16.07.2024 ja selle järglehtede alusel alates 12.07.2024. Korralduse aluseks on kaebaja töövõimetuslehele nr 1008756762 töövabastuse perioodiga 13.07.2024–16.07.2024 tehtud märge, mille kohaselt eiras kaebaja tervishoiutöötaja määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, olles joobes, mille tõttu oli tervenemine takistatud. 1(6)
3.Kaebaja esitas 20.09.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja korralduse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Kaebajale määrati töövõimetusleht nr 1008750494 töövabastus perioodiga 01.07.-12.07.2024 (dtl 46) seoses terviseprobleemidega, mis tulenesid kaebaja tööst.
2.Kaebaja sattus 12.07.2024 (st töövõimetuslehe viimasel päeval) õnnetusse. Õnnetuse asjaolusid kaebaja ei mäleta, kuna ta kaotus teadvuse. Haigla saateinfo kohaselt kukkus kaebaja tõukerattalt maha ning oli alkoholi lõhnaga (dtl 16). Õnnetuse järgselt määrati kaebajale uued töövõimetuslehed (dtl 21).
3.Tõendamata on, et õnnetuse tagajärjel saadud trauma on võimalik ainult tõukerattalt maha kukkumise tõttu ja et kaebaja alkoholi tarvitas. Arstil ei olnud võimalik teha järeldust tõukerattalt maha kukkumise kohta, kui kaebaja ise õnnetuse asjaolusid ei mäleta ning alkoholi leid veres ei tähenda, et kaebaja seda isiklikult tarvitas. Kaebaja ei välista, et ta oli kannatanu nimetatud õnnetuses ning terviserikke ei olnud tema poolt ja tema süül põhjustatud.
4.Kaebaja ei ole eiranud talle töövõimetuslehel tervishoiutöötaja määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi. Selgusetu ning kinnitamata on, kuidas alkoholi sisaldumine veres terviserike saamisel tähendab põhjendatud ravi eiramist. Haiguslehel olevat kannet joobe tuvastamise kohta saab nõuetekohaseks lugeda ainult juhul, kui kande tegemise aluseks oli arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisund.
5.Vastustaja korraldus on haldusakt, kuid on õigusvastane ja ei vasta vorminõuetele. Haldusakti põhjendused on puudulikud ning kaebajat ei ole ära kuulatud. Õigusliku aluse koosseisutunnused ei olnud täidetud ning vastustaja kohaldas õiguslikus aluses sätestatud õiguslikku tagajärge õigusvastaselt. Haldusakt tehti haiguslehe juures oleva märke alusel ja faktilised asjaolud jäeti välja selgitamata.
6.Vastustaja on rikkunud kaalutlusõigust, mis seisneb kaalutlusõiguse väärkasutamises. Õiguslikku tagajärge on kohaldatud jättes arvesse võtmata olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve, rikkudes sellega proportsionaalsuse põhimõtet.
7.Kaebaja soovib korralduse tühistamisel vastustaja kohustamist töövõimetuslehtede hüvitise välja maksmiseks, et vältida olukorda, kus vastustaja teeb uue keelduva korralduse, mida kaebaja vaidlustama peab.
4.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja põhjendused:
1.Vastustaja maksab ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetuslehe alusel ning lähtub töövõimetuslehele tehtud märgetest. Töövõimetuslehe kirjutab välja tervisehoiutöötaja, kes vastutab ka kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest. Ka töövõimetuslehe sisulised andmed tehakse arsti poolt. Vastustajal ei ole õigust muuta kindlustusjuhtumi määramist ja ajutise töövõime põhjendusi.
2.Vastustajal puudub kaalutlusõigus hüvitise maksmise osas ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest keeldumisel tuginetakse seadusest tulenevale õiguslikule alusele. Ei ole ka mõeldav, et vastustaja hindab igakordselt arsti tehtud märget või nende puudumise õigsust töövõimetuslehele.
3.Kaebaja peab tervisehoiutöötaja tehtud hinnanguga mitte nõustumisel pöörduma maakohtusse. Töövõimetuslehe maksmisest keeldumise peale kaebuse esitamine ei asenda seda õiguskaitse funktsiooni.
4.Kaebaja töövõimetuslehele on tehtud märge joobe kohta vastavalt määruse nr 62 „Töövõimetuslehe vormistamine ja andmete edastamine” (määrus nr 62) § 9 lg-le 2, mille alusel teeb töövõimetuslehe lõpetaja töövõimetuslehele kande, kui kindlustatud isik või põetatav isik eirab tervishoiutöötaja määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud.
5.Tervishoiutöötaja saab töövõimetuslehele märkida joobe eraldi. Olukorras, kus arsti hinnangul on isik joobe tõttu iseendale kehtiva töövõimetuslehe ajal vigastused tekitanud, märgib arst joobe ravi rikkumiseks. 2(6)
6.Vastustaja lähtub korralduse tegemisel meditsiiniliselt põhjendatud ravi eiramisest, mille tõttu on tervenemine takistatud, kui joove on arsti poolt töövõimetuslehe lõpetamise aluseks märgitud töövõimetuslehe keskel, mitte alguses. Seda põhjusel, et inimese algne vigastus ei ole olnud põhjustatud joobest, ent töövõimetuslehe lõpetamine on olnud arsti poolt joobe alusel.
7.Kaebaja vigastused on põhjustatud tänase teabe alusel joobeseisundist. Kaebajal tuvastati joove ja ta sõitis tõukerattaga, mille tagajärjel juhtus liiklusõnnetus. Vastavalt määruse nr 62 § 9 lg-le 1 teeb arst töövõimetuslehele kande, kui kindlustatud isik põhjustas liiklusõnnetuse ja joove on tuvastatud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras ekspertiisiga. See, millisel juhul on arstide poolt joobe tuvastamine olnud piisavalt reglementeeritud, et seda nimetada ekspertiisiks, ei oma ajutise töövõimetuse hüvitise välja mõistmisel tähtsust.
8.Töövõimetuslehele tehtavad kanded ei ole eelhaldusaktid töövõimetushüvitise mõistes. Töövõimetusleht koostatakse patsiendi ravi käigus ja selle eesmärk ei ole hüvitise saamine. Arst on tuvastanud kaebaja joobe haiguslehe andmise käigus, st see on ravi käigus tuvastatud asjaolu. Juhul, kui arsti poolt töövõimetuslehele kantavad andmed siiski on eelhaldusakt, on nende täitmine vastustajale kohustuslik ja eelhaldusakti vaidlustamise tähtaeg on 30 päeva eelhaldusaktist.
9.Korralduse tühistamisel viib vastustaja läbi uue haldusmenetluse, mille sisu sõltuks kohtu kaalutlustest.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebaja täiendas 03.03.2025 kaebust nõudega kohustada vastustajat ajutise töövõimetuse hüvitise välja maksmiseks. Nõue vastab HKMS-ile määral, et kaebuse muutmine HKMS § 49 lg 1 alusel (s.o täiendamine) on lubatav. Kohustamisnõue on tühistamisnõudele olemuslikult järgnev nõue, et kaebajal oleks võimalik saavutada oma eesmärk – hüvitise saamine.
6.Vaidlustatud korralduse õiguslikuks aluseks on RaKS § 60 lg 1 p 3, mis sätestab, et kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isik või põetatav isik eirab tervishoiutöötaja määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud. Vaidlustatud otsus ei sisalda põhjendusi, kuidas on tuvastatud, milline oli kaebajale määratud põhjendatud ravi, kuidas selle eiramine tuvastati ning kuidas on seetõttu tervenemine takistatud. Vaidlustatud otsus ei sisalda ka kaalutlusi, kas tegemist on sedavõrd raske rikkumisega, mis peab tingima hüvitise tagasi nõudmise. Samuti ei ole vastustaja kaebajat enne korralduse andmist ära kuulanud.
7.Kohus leiab, et kõik need eeltoodud rikkumised on sellised, millest igaüks iseseisvalt tingiks korralduse tühistamise.
8.Tervisekassa maksab ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetuslehe alusel (RakS § 50 lg 1). Lisaks sätestab RaKS § 62 lg 3 analoogia korras, et tervisekassa võib alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Kohus leiab, et tegemist on sarnast olukorda reguleerivate sätetega, kuna lõpptulemusel ei saa isik hüvitist. Kuni eriseadus ei sätesta teisiti ega sisalda ise terviklikku regulatsiooni menetluse läbiviimise kohta, tuleb analoogia korras lähtuda HMS-is toodust. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, et vastustaja korraldus on kaebajat koormav haldusakt. HMS § 56 sätestab, et kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (lg 1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2). Kaalutlusõiguse alusel 3(6)
antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3).
9.Käesoleval juhul eeldas RaKS § 60 lg 1 p 3 kohaldamine, et: - kindlustatud isikule on määratud ravi; - ravi on meditsiiniliselt põhjendatud; - kindlustatud isik on seda eiranud; - isiku tervenemine on takistatud; - tervenemise takistamine on põhjuslikus seoses ravi eiramisega. Käesoleval juhul ei nähtu korraldusest ühtegi sellise asjaolu uurimist või tuvastamist. Haldusorganil on haldusmenetlust läbi viies uurimiskohustus (HMS § 6). Uurimiskohustuse tulemusel teeb haldusorgan kindlaks faktilised asjaolud ja nendele tugineva järelduse, põhjendades seda haldusaktis.
10.RaKS § 60 lg 1 p-s 3 sisalduv sõna „võib“ viitab sellele, et tegemist on kaalutlusõigust sisaldava normiga. Kaalumisel võib olla asjakohane näiteks, kui tõsine on kõrvalekalle ravisuunistest, kas see oli inimesele teatavaks tehtud, kas tal oli võimalik seda täita, sealjuures oma arusaamisvõime ja terviseseisundist tulenevalt. Analoogia korras võib olla täiendavalt võimalik kohaldada ka RaKS § 28 lg-s 4 toodud asjaolusid.
11.RaKS § 52 lõike 2 kohaselt on töövõimetuslehe väljakirjutamise õigus tervishoiutöötajal. Töövõimetuslehe väljakirjutaja vastutab ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest. Sama sätestab ka tervise- ja tööministri 22.07.2022 määruse1 nr 62 „Töövõimetuslehe vormistamine ja andmete edastamine“ § 4 lg 1. Kohus leiab, et ajutise töövõimetuslehe vormistamisel, s.o nii avamisel kui ka lõpetamisel, täidab tervishoiutöötaja avalik-õiguslikku ülesannet. Tervishoiuteenuse enda osutamine – uuringute tegemine, diagnoosimine, ravi määramine – allub võlaõiguslikule regulatsioonile. Samas kui töövõimetuslehe avamisega loob tervishoiutöötaja isikule õiguse ja kohustuse keelduda ajutiselt tööülesannete täitmisest (RaKS § 61) kui ka õiguse saada selle aja eest hüvitist (RaKS § 50 lg 1). Sellest järeldub ka, et isik ei pea töövõimetuslehe lõpetamisel pöörduma vaidlustamiseks maakohtusse, kuna lehe lõpetamine väljub tervishoiuteenuse osutamise lepingu mahust. Tegemist ei ole arsti ja patsiendi vahelise lepingu täitmise osaga. Kohtupraktikas ei ole seni määratletud, millisele haldustegevuse tunnustele tervishoiutöötaja tegevus töövõimetuslehe lõpetamisel vastab. Ei pruugi olla lõplikult välistatud, et tegemist on haldusaktiga, nt suhtes tööandjaga, kes võib nõuda töövõimetuslehe lõpetamise tõttu ikka veel töövõimetu töötaja naasmist. Ka võib olla õigusteoreetiliselt võimalik seda käsitleda eelhaldusakti või (siduva) menetlustoiminuna. Eeltoodu ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna vastustajal on hüvitise tagasinõudmisel kaalutlusõigus. Nagu kohus eelnevalt sedastas, on vastustajal kaalutlusõigus ka eelduslikult juhul, kus isik tõepoolest eiras ravi (vt analoogia korras RaKS § 28 lg 4), kuid esinevad muud asjaolud, mis ei võimalda hüvitist tagasi nõuda.
12.Kohus selgitab töövõimetuslehe lõpetamise kohta veel kokkuvõttes, et selleks, et haldusorganil või haldusorganina tegutseval isikul oleks võimalik tegutseda avalik-õiguslikus suhtes õiguseid andva, muutva või lõpetavana, peab isikul olema võimalik enda rollist aru saada ja enda õiguseid möönda. Kohtule ei nähtu, et arst saaks lehe lõpetamisel üldse möönda, et tema tegevusel on sellised tagajärjed, mis peaks eeldama ka arsti poolt põhjendamiskohustust, kuidas vaidlusalused asjaolud tuvastati ning seetõttu lõpetamise järelduseni jõuti. Tervishoiutöötaja tegevuse vorm töövõimetuslehe 1
https://www.riigiteataja.ee/akt/107052024008
4(6)
lõpetamisel ei vasta eelhaldusakti vormilistele tunnustele. Sellise menetluse ja vormistusliku poole loomisel on eelduslikult oluline roll ka vastustajal endal.
13.Kuivõrd haldusaktist ei nähtu asjaolude välja selgitamist, ei olnud vastustajal võimalik ka haldusakti põhjendada ega välja uuritud asjaolusid kaaluda. Vastustaja on selgitanud, et vastavalt määruse nr 62 § 9 lg-le 2 teeb töövõimetuslehe lõpetaja töövõimetuslehele kande, kui kindlustatud isik või põetatav isik eirab tervishoiutöötaja määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille tõttu on tervenemine takistatud. Olukorras, kus arsti hinnangul on isik joobe tõttu iseendale kehtiva töövõimetuslehe ajal vigastused tekitanud, märgib arst joobe ravi rikkumiseks. Vastustaja on korralduses tuginenud just määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi eiramisele, mille tõttu on tervenemine takistatud (määrus nr 62 § 9 lg 2), mitte kindlustatud isiku põhjustatud liiklusõnnetuse ja ekspertiisiga joobe tuvastamisele liiklusseaduse alusel kehtestatud korras (määrus nr 62 § 9 lg 1). Töövõimetushüvitise välja maksmisest keeldumise aluseks olevalt töövõimetuslehelt nähtub üksnes väidetava ravi eiramise kuupäev (st 12.07.2024) ja märge joobe taga (dtl 46). Ka kohtutoimikust ei nähtu ühtegi viidet nii alkoholi tarvitamise keelule kui ka 12.07.2024 aset leidnud õnnetuse faktilistele asjaoludele. Ainuüksi asjaolu, et arst on suunava uuringu põhjenduses viidanud tõukerattalt kukkumisele (dtl 16) ei tähenda, et õnnetus sellisel viisil või alkoholi tarvitamise tagajärjel aset leidis. Kohtule ei nähtu haldusmenetluse materjalidest vastavate tõendite kogumist, millele vastustaja või arst tuginenuks. Seega ei ole võimalik väita, et kaebaja on eiranud määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, mille eiramise tõttu kaebaja tervenemine takistatud on olukorras, kus kaebajale ei ole seatud alkoholikeeldu ega ole tuvastatud õnnetuse faktilisi asjaolusid. Kohus leiab, et vastustajal oli võimalik ka enda poolt läbi viidavad haldusmenetluses võimalik asjaolusid tervishoiuteenuse osutajalt välja selgitada. Juhul, kui vastustaja tuvastanuks eksimuse, on vastustajal ka volitus viia läbi järelevalvemenetlus ja suunata tervishoiutöötajat töövõimetuslehte korrigeerima2.
14.HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Riigikohus on 28.04.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-52-13 (p 34) selgitanud, et ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel. Käesoleval juhul puudusid HMS § 40 lg 3 toodud erandid, mis võimaldanuks jätta kaebaja ära kuulamata. Vastustajal olnuks võimalik ärakuulamisel välja selgitada, kas ja milline ravi kaebajale määrati ning mis tingis tema hilisema hospitaliseerimise. Kõik need asjaolud on välja selgitamata ning kaebaja ka vastustaja võimaliku lõppjärelduse osas ära kuulamata. Kuna ärakuulamine võinuks tuua kaasa teistsuguse haldusakti andmise, tingib see igal juhul korralduse kehtetuks tunnistamise. Kohus märgib, et ärakuulamise kohustust tuleb analoogia korras järeldada ka RaKS § 62 süstemaatilisel tõlgendamisel, kuivõrd ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise pikendamisel (lg 1) kuulatakse isik ära (lg 2). Isiku jaoks raskema tagajärje korral – hüvitise tagasinõudmisel (lg 3) või väljamaksmata jätmisel tuleb lähtuda samast põhimõttest. 2
Vt sotsiaalministri 19.09.2022 määruse nr 109 „Ajutise töövõimetuse hüvitise määramine ja maksmine“ § 16 lg 1.
5(6)
15.Vastustaja on ka tuginenud sellele, et samasisuline haldusakt oleks võimalik anda RaKS § 60 lg 1 p 2 alusel, mis sätestab, et kindlustatud isikul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isiku või põetatava isiku haigestumine või vigastus on tingitud liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist. Kohus leiab, et ka nimetatud aluse kohaldamiseks ei ole asjaolusid välja selgitatud. Esmalt tuleb tuvastada, kas menetluses on tuvastatud joobeseisund arsti tehtud ekspertiisiga. Teiseks tuleks ära näidata, et kaebaja vigastus on tingitud nimelt joobeseisundist (s.o põhjuslik seos). Mitte igal juhul, kui isik on joobes, ei pruugi tema vigastus tekkida joobeseisundi tõttu, vaid ka sellest sõltumatult (nt sõiduki otsasõit kõnniteel viibivale joobes jalakäijale vms). Käesolevas asjas puuduvad piisavad tõendid, et saaks möönda, et igal juhul tuleks anda uus samasugune haldusakt (HMS § 58).
16.Kaebaja on esitanud ka kohustamisnõude. RaKS § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida vastustaja maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Eeltoodust tuleneb vastustaja kohustus nõuetekohase töövõimetuslehe alusel hüvitis välja maksta. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Tegemist on kohtu kaalutlusõigusega. Mõlemal juhul saab lugeda kaebuse rahuldatuks. Kohus saab aru kaebaja eesmärgist, et talle makstaks hüvitis viivitamatult välja. Samas kuna vastustaja ei ole asjaolusid välja selgitanud, ei pruugi olla välistatud uue haldusmenetluse algatamine. RaKS § 62 lg 1 sätestab, et vastustaja võib otsusega pikendada ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise tähtaega kuni 30 kalendripäeva võrra, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isikul puudub õigus hüvitist saada. Kui kahtlus osutub põhjendamatuks, on vastustaja kohustatud tasuma viivist alates sama seaduse § 53 lg-s 6 sätestatud tähtajast. Seega ei saa ka kohtuotsusega kaebuse rahuldamise korral vastustaja väljamaksmisega ülemäära viivitada, vaid tal tuleb teha uus otsustus väljamaksmise või keeldumise kohta hiljemalt 30 päeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt ei tee kohus vastustajale konkreetset ettekirjutust hüvitise viivitamatuks väljamaksmiseks, vaid kohustab vastustajat uuesti otsustama. Uuesti otsustamisel on vastustaja kohtuotsusest sõltumata seotud seadustest tulenevate materiaal- ja menetlusõiguslike nõuetega.
17.Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse nõuded täies ulatuses. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Poolte muud võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.