lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-23-2220/20

Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 29.01.2025

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-23-2220/20
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
29.01.2025
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2573
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
PHS § 39 lg 1, 2, 5, 6, 7Vanemahüvitise arvutamise alusedHMS § 67 lg 2, 4Usalduse arvestamineHKMS § 116 lg 5, 6Menetlusabi taotluse lahendaminePHS § 32 lg 1Vanemahüvitise eesmärkPHS § 40 lg 1, 3Vanemahüvitise ülempiirHKMS § 108 lg 1Menetluskulude jaotusHKMS § 109 lg 6Menetluskulude väljamõistmineHKMS § 200Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
3-23-2220/14Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja18.04.2024

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (1)

lahend.ee
3-24-3042/15Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja15.08.2025

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2220

Haldusasi

A.Q kaebus Sotsiaalkindlustusameti otsuste peale tunnistada varasem vanemahüvitise määramise otsus kehtetuks ja määrata väiksem vanemahüvitis

Menetlusosalised

Kaebaja – A.Q (ik XXX), esindaja v.adv Olavi Järve Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.04.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Halduskohtu 18.04.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid asendada otsuse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
3.Mõista Sotsiaalkindlustusametilt välja A.Q kasuks apellatsiooniastme menetluskulu katteks 1688,18 eurot. Selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.02.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva ( lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ( lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse ( lg 6).

Sarnased lahendid

Sotsiaalõigus
  • 25.08.20263-25-1870/27Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 12.08.20263-26-2129/6Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 06.08.20263-26-1342/15Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 05.08.20263-26-2395/2Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 31.07.20263-25-4412/15Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 31.07.20263-26-1681/15
HKMS § 215 lg 3Vastukassatsioonkaebuse esitamine
HKMS § 215
HKMS § 116
HKMS § 116

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-23-2220

1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tegi 20.03.2023 otsuse maksta A.Q-le vanemahüvitist lapse C. A.Q kasvatamiseks. Hüvitise ühe päeva suuruseks oli märgitud 143,04 eurot (bruto).
2.Sotsiaalkindlustusamet tunnistas 31.08.2023 otsusega alates 01.08.2023 oma 20.03.2023 otsuse kehtetuks. Sotsiaalkindlustusamet määras 01.09.2023 otsusega alates 01.08.2023 A.Q-le vanemahüvitise lapse C. A.Q kasvatamiseks ja märkis hüvitise ühe päeva suuruseks 25,25 eurot (bruto). SKA selgitas 31.08.2023 otsuses, et arvestas oma 20.03.2023 otsuses valesti vanemahüvitise päevamäära. Vanemahüvitise suuruse arvutamisel lähtuti arvestusperioodist 01.08.2019 kuni 31.07.2020, mille vältel oli A.Q töötuna arvel 348 päeva, mis arvati arvestusperioodi kalendripäevade hulgast välja. Arvestusperioodil oli A.Q sissetulek 757,45 eurot ja tema eest tasuti isikustatud sotsiaalmaksu kokku 249,96 eurot. Nende andmete põhjal kujunes kalendrikuude arvuks 0,13. Vanemahüvitis määrati perioodiks 11.04.2023 kuni 06.09.2024 päevamääraga 143,04 eurot, mis on ühes kalendrikuus 4291,29 eurot. Kalendrikuude arvuks 0,13 arvestamine ei ole aga kooskõlas perehüvitiste seaduse (PHS) § 39 lg-tega 5 ja 6. Nende sätete järgi ei saa kalendrikuude väärtuseks olla 0,13, vaid see tuleb teisendada 1-ks (aluseks võetakse sissetulek ühes kalendrikuus, mitte poolikus kalendrikuus). Vanemahüvitise eesmärgist ja õigest arvutusmetoodikast lähtudes on vanemahüvitise õige arvutus järgmine: tulu 757,45 jagatud 1 kuuga võrdub päevamäär 25,25 ning kuu summa on 757,45.
3.Sotsiaalkindlustusamet rahuldas 02.10.2023 vaideotsusega A.Q vaide osaliselt. SKA tunnistas oma 31.08.2023 otsuse kehtetuks osas, millega hüvitise määramine tunnistati kehtetuks alates 01.08.2023, ning luges hüvitise määramise kehtetuks tunnistamise õigeks kuupäevaks 31.08.2023. Samuti tunnistas SKA 01.09.2023 otsuse kehtetuks osas, millega määrati hüvitis tagasiulatuvalt alates 01.08.2023 ning luges hüvitise määramise õigeks kuupäevaks 01.09.2023 ja hüvitise päeva määraks 25,25 eurot (bruto). SKA otsustas ühtlasi maksta A.Q-le 2023. a augustikuu eest vähem saadud hüvitise vahe ja viivise. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt tingis SKA esialgse otsuse PHS § 39 lg 6 senine tõlgendus, mille kohaselt võis vanemahüvitise arvutamisega seotud kalendrikuude arvu väärtus olla alla ühe (nt kui isik oli pikalt töötu) ja isikud said seetõttu vanemahüvitist suuremas ulatuses, kui oli nende arvestusperioodi aluseks olev tegelikult teenitud tulu. Kuna vanemahüvitise eesmärk on PHS § 32 lg-st 1 tulenevalt asendussissetuleku tagamine alla kolmeaastast last kasvatavale vanemale, siis ei ole arvestusperioodi tegelikest sissetulekutest mitu korda suurema hüvitise saamine kooskõlas kehtiva õigusega. Kuna PHS § 39 lg 6 senine tõlgendus on loonud tingimused vanemahüvitise arvestusperioodil pikalt töötuna olnud ja tööl käinud vanemahüvitise saajate ebavõrdseks kohtlemiseks ning sellises suuruses hüvitise maksmine ei ole kooskõlas ka PHS § 32 lg-st 1 tuleneva vanemahüvitise eesmärgiga, siis muutis SKA alates 01.08.2023 lapsevanemate võrdse kohtlemise eesmärgil PHS § 39 lg 6 tõlgendamise õiguspäraseks. Kui varasema tõlgenduse kohaselt võis kalendrikuude arvu arvutamisel jääda kalendrikuude arv ka alla ühe, siis PHS § 32 lg 1 eesmärgiga kooskõlas oleva tõlgenduse kohaselt, kui vanemahüvitise suuruse arvutamisel sotsiaalmaksuga maksustatud tulu on saadud lühema perioodi kui kalendrikuu eest, siis arvestatakse seda tulu ühe kalendrikuu tuluna. Seega saab väikseim kalendrikuude arv olla üks. Suurim kuude arv on PHS § 39 lg 6 kohaselt 12. Vaie on siiski põhjendatud osas, millega tunnistati SKA varasem otsus kehtetuks tagasiulatuvalt.
4.A.Q esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 31.08.2023 ja 01.09.2023 otsuste tühistamiseks ning 02.10.2023 vaideotsuse tühistamiseks osas, millega vaie jäeti rahuldamata.

2(6)

3-23-2220

5.Tallinna Halduskohus rahuldas 18.04.2024 otsusega kaebuse, tühistas SKA 31.08.2023 ja 01.09.2023 otsused, samuti 02.10.2023 vaideotsuse osas, millega vaie jäeti rahuldamata, ning mõistis SKA-lt kaebaja kasuks välja 2296,35 eurot menetluskulu katteks. On ebaselge, miks ja kelle suhtes on kaebajale suhteliselt suure vanemahüvitise maksmine ebaõiglane. Praktika muutus seoses vanemahüvitise arvutamisega ei ole põhjendatud, samas mingil määral võib see olla vaieldav. Kohus seadis kahtluse alla SKA tuginemise HMS § 67 lg 4 p-le 5, sest otsus ei pruukinud olla õigusvastane. Pigem kohalduvad HMS § 67 lg-d 2 ja 3, mis ei võimalda haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, sest kaebaja on teinud oma elukorralduses ümberkorraldusi ja muudatusi. Ülekaaluka avaliku huviga ei saa üksikjuhtumi pinnalt määratud ajutise perehüvitise puhul olla tegemist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6.Sotsiaalkindlustusamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja eelmise lapse puhul oli vanemahüvitise arvestusperioodiks 01.08.2019–31.07.2020. Augustis 2019 oli kaebaja eest tasutud sotsiaalmaksu 249,96 eurot, ta oli töövõimetuslehel kuni 14.08.2019 (s.t 14 päeva arvestusperioodist) ja töötuna arvel alates 19.08.2019 (st 348 päeva 366-st). 20.03.2023 otsuse aluseks olnud arvestuse järgi oli tema igakuine tulu 5826,57 eurot (249,96 (tulult makstud sotsiaalmaks) ÷ 0,13 (nn kalendrikuude arv) ÷ 0,33 (sotsiaalmaks 33%)). 2023. a-l oli vanemahüvitise ülempiir 4291,2 eurot (PHS § 40 lg 1) ning jagades selle 30-ga (PHS § 40 lg 3) on ühe kalendripäeva hüvitise ülempiiriks 143,04 eurot. Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel oli kaebaja tulu 2019. a augustis 757,45 eurot, millelt maksti sotsiaalmaksu 249,96 eurot ning samalaadses suuruses oli tema sissetulek ka enne esimese lapse sündi 20.05.2019. Märtsis 2019 maksti tema tulult sotsiaalmaksu 486,10 eurot (tegemist oli viimase töötasu saamise kuuga enne lapse sündi ehk kõik tasumisele kuuluvad summad tuli välja maksta), veebruaris oli sotsiaalmaksu summa 235,35 ja jaanuaris 242,04 eurot. Samalaadset sissetulekut sai kaebaja ka aastal 2018. PHS § 39 lg 1 järgi võetakse vanemahüvitise arvutamise aluseks ühe kalendrikuu ehk terve kalendrikuu tulu. Arvutamisele kuulub ühe kalendrikuu keskmine tulu ja see arvutatakse ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (PHS § 39 lg 2). Seega võetakse aluseks ühe kalendrikuu tulu, aga mitte üksikute päevade oma. Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus on 100% PHS § 39 lg-te 1–6 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust jagatuna 30-ga (PHS § 39 lg 7). Ka siin võetakse aluseks ühe kalendrikuu keskmine tulu ning see kuulub jagamisele 30-ga. Kaebajale määrati 20.03.2023 vanemahüvitis suuruses 143,04 eurot päevas, mis ilmselgelt ei ole kooskõlas PHS § 32 lg 1 eesmärgiga (tagada asendussissetulek) ning selle põhjuseks oli seaduse vale kohaldamine. Tulenevalt PHS § 39 lg-test 1 ja 2 tuleb vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks võtta ühe kalendrikuu tulu ning ühe kalendrikuu tulu ei saa olla päeva või päevade arvestuses. Seetõttu ei ole ka õige jagada ühe kalendrikuu sissetulekut üksikute päevade vahel, mida näitab ka tulemus, milleni jõutakse sel viisil arvutades. Sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb kohelda võrdselt, kuid varasem tõlgendus tekitas ebavõrdse olukorra ning riigi raha ebaotstarbeka kasutamise. SKA-l ei olnud võimalik varasema õigusvastase praktikaga jätkata. Kohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt on ta jõudnud järeldusele, et kaebaja on teinud oma elukorralduses ümberkorraldusi ja muudatusi ning millistele tõenditele kohus seejuures tugineb. Kaebaja elukaaslane lõpetas Soomes töötamise aastatel 2020–2021. Seega on kaebaja 3(6)

3-23-2220 viidatud elukorralduslikud muutused toimunud vähemalt 1,5 aastat enne vanemahüvitise määramist seoses C. A.Q kasvatamisega. Vanemahüvitise suurust muudeti edasiulatuvalt ja rohkem makstud summat tagasi ei nõuta. Seega on arvestatud võimalusega, et kaebaja on saadud vara ära kasutanud ning tagastama ta midagi ei pea. Järelikult ei teki ka vastuolu HMS § 67 lg-s 2 toodud keeldudega.

7.A.Q palub jätta SKA apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. PHS § 39 lg-st 1 ei tulene, et arvesse võetakse ainult terve kalendrikuu tulu. Sättes on selgelt kirjas, et arvesse võetakse keskmine kalendrikuu tulu, mitte terve kalendrikuu tulu. Sõnade ühe kalendrikuu keskmisest tulust mõte on selles, et vanemahüvitis arvutatakse keskmise sissetuleku põhjal, mis on saadud ühe kalendrikuu eest. Keskmine kalendrikuu tulu tähendab seda, et võetakse kogutulu ja see jagatakse kalendrikuude arvuga. Üksikud päevad tähendavad mingit osa kuust, siinsel juhul siis 0,13 ehk 13/100 kuust. Ja selle alusel arvutatakse keskmine kalendrikuu tulu. Keskmist tulu saab arvestada ka ühest väiksema kalendrikuu baasil ning kuskilt ei tulene keeldu, et seda ei peaks praegusel juhul tegema. Sellist keeldu ei tulene ka SKA poolt viidatud sätetest, sest SKA nende sätete puhul jätnud tähelepanuta sõna keskmine. Seaduse teistsuguse kohaldamise aluseks ei saa olla praktika muutus – SKA ei saa kohaldada seadust nii, nagu talle sobib. Asendussissetuleku all mõeldakse keskmist sissetulekut ning keskmist sissetulekut saab arvestada ka lühema perioodi baasil kui üks kuu. Nimelt teenis kaebaja oma sissetuleku 0,13 kuu eest ning selle baasil tuleb arvutada terve kuu keskmine sissetulek. Vaid sellisel juhul on täidetud vanemahüvitise eesmärk – asendussissetulek ehk sisuliselt keskmise töötasu säilitamine. Tasu teenimise periood (kaebajal 0,13 kuud) on üheks aluseks keskmise sissetuleku arvutamisel, s.o mida lühem periood, seda suurem keskmine sissetulek. Kaebaja tulu teenimise periood on lühem 01.07.2021 seadusemuudatuse tõttu ning selle eesmärk oli just see, et töötuna arvel olemine ei vähendaks vanemahüvitist. Kaebaja ei ole soovinud laiendada oma sissetulekut ja tema teenitud tulu 0,13 kuu jooksul pole oletuslik, nagu vastustaja väidab. Kui sissetuleku teenimise perioodi kunstlikult pikendada, siis viiks see keskmise sissetuleku kunstliku langetamiseni. SKA soovib lähtuda reaalselt ühe terve kuu sees teenitud sissetulekust. PHS §-st 39 seda aga ei tulene, vaid seal on aluseks keskmine sissetulek. Sellele, et ei arvestata ühe terve kuu reaalset sissetulekut, viitab ka PHS § 39 lg 6, mille kohaselt arvestatakse kalendrikuid kahe komakoha täpsusega. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kuna kaebaja tulu teenimise periood oli lühem ja seetõttu ongi tema keskmine sissetulek suurem. Isegi kui esialgne vanemahüvitis ei olnud õiguspärane, ei saanud seda tühistada tulenevalt HMS-ist tulenevatest piirangutest. Kaebaja ei saanud olla õigusvastasusest teadlik. Kui see pidanuks olema kaebaja jaoks ilmselge, nagu SKA väidab, pidi see olema ilmselge ka SKAle, kes poleks pidanud suurt vanemahüvitist määrama. Sellisel juhul ei oleks kaebaja perekond teinud ka otsust, et Y. A.Q tuleb Soomest töölt ära. Soomest äratulemise põhjuseks oli ainult see, et Eestis oli vanemahüvitis suurem ning puudus põhjus Soomest vanemahüvitise saamiseks. Ka ei oleks kaebaja ja J. A.Q planeerinud, vähemalt mitte sel ajal, neljandat last. Vanemad tegid seda arvestusega, et neljanda lapse sünd jääks C. A.Q sünnist kolme aasta sisse. Nad teadsid, et vanemahüvitis C. A.Q eest saab olema sama arvestusperioodi järgi, mis eelmise lapse puhul ning sellega seoses planeerisidki C. A.Q sündi ja isa Soomest äratulekut. J. A.Q oleks saanud jätkata Soomes töötamist. Sarnaselt haldusasjaga nr 3-3-1-74-11 ei saa siinsel juhul avaliku huviga seotud kaalutlused olla aluseks hüvitise kehtetuks tunnistamisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4(6)

3-23-2220

8.Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige, sest SKA haldusaktid on õigusvastased. Ringkonnakohus siiski täpsustab ning muudab halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 200 p 4).
9.Õiguslik küsimus seisneb selles, kuidas arvutada vanemahüvitise määramise aluseks olevat ühe kalendrikuu keskmist tulu olukorras, kus arvestusse võetavate päevade arv jääb alla ühe kuu, kuid üle nulli. Asjaomased õigusnormid (PHS § 39 sätted 01.02.2023 redaktsioonis, mis kehtisid vaidlustatud haldusaktide tegemise ajal) on asjassepuutuvas osas järgmised. „(1) Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. (2) Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. (3) Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse arvutamise periood (edaspidi käesolevas jaos arvestusperiood) on: 1) isikul, kellel on enne lapse sündi õigus ema vanemahüvitisele, lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse eeldatavale sünnikuule eelnenud üheksa kalendrikuud; 2) teistel vanemahüvitise saamise õigust omavatel isikutel ja käesoleva lõike punktis 1 nimetatud isikul jagatava vanemahüvitise saamise õiguse tekkimisel lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuud, millest on maha arvatud lapse sünnikuule eelnenud üheksa kalendrikuud. (4) [---] (5) Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis. [---] (51) [---] (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kalendrikuude arv on arvestusperioodi kalendripäevade arvu ja töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu vahe jagatuna 30-ga, kuid mitte suurem kui 12. Kalendrikuude arv arvutatakse täpsusega kaks kohta pärast koma. Kui kalendrikuude arv on võrdne nulliga, kuid isik on saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, jagatakse tema tulu arvuga 12. (61) Kui isik on olnud arvestusperioodi jooksul Eesti Töötukassas töötuna arvel, lähtutakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud põhimõtetest, kuid arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutatakse peale töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil töötuna arvel oldud nende päevade arv, mis töövõimetuslehe päevadega ei kattu. [---] (62) [---] (63) [---] (7) Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus on 100 protsenti käesoleva paragrahvi lõigete 1– 6 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust jagatuna 30-ga.“
10.Ringkonnakohus leiab, et SKA on vaidlustatud haldusaktide tegemisel eksinud PHS § 39 sätete tõlgendamisel. Seadusandja on nendes sätetes kasutanud legaaldefinitsioone ega ole 5(6)

3-23-2220 jätnud mõisteid määratlemata. Sellises olukorras pole alust kasutada selliseid argumente nagu seaduse eesmärk, ühiskonna õiglustunne ja riigi raha otstarbeka kasutamise põhimõte. SKA tõlgendus võiks olla mõeldav, kui seadus ei sisaldaks PHS § 39 lg-t 6, mis defineerib selgelt, ühemõtteliselt ning erandeid mittevõimaldavalt, et käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kalendrikuude arv on arvestusperioodi kalendripäevade arvu ja töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu vahe jagatuna 30-ga, kuid mitte suurem kui 12 (lisaks töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvule tuleb lõike 6 1 mõjul lahutada arvestusperioodi kalendripäevade arvust ka arvestusperioodil töötuna arvel oldud nende päevade arv, mis ei kattu töövõimetuslehe päevadega). Norm näeb ette üksnes matemaatilise tehte tegemist. Seega ei ole PHS § 39 sätete kohaldamisel mõiste kalendrikuude arv käsitatav määratlemata õigusmõistena, mille sisustamisel peab õiguse kohaldaja arvesse võtma sätte üldist konteksti ning seaduse eesmärki ja mõtet.

11.Kuna kaebaja puhul osutub kalendrikuude arvuks matemaatilise tehte tulemusena 0,13, siis tulebki ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suuruse (PHS § 39 lg 5) ning selle alusel ühe kalendrikuu keskmise tulu (lg 2) ja ühe kalendripäeva vanemahüvitise suuruse (lg-d 1 ja 7) arvutamisel lähtuda kalendrikuude arvust 0,13. Ühestki teisest PHS § 39 sättest ei tulene välistust sellise tehte tegemiseks. PHS § 39 lg 6 teine lause näeb ette, et kalendrikuude arv arvutatakse täpsusega kaks kohta pärast koma – selle sättega on SKA vaidlustatud otsused kooskõlas. Puudub vastuolu ka sama sätte kolmanda lausega, kuna kalendrikuude arv 0,13 ei ole võrdne nulliga.
12.Ringkonnakohus möönab, et selline tulemus võib teatud juhtudel viia tulemuseni, mis ei pruugi olla kooskõlas seadusandja esialgse eesmärgiga vanemahüvitise suuruse normistiku kehtestamisel. Probleem tekkis ilmselt pärast seda, kui COVID-19 kriisi ajal võimaldati suurenenud töötuse ja väheneva sündimuse tingimustes arvestada 12-kuuse arvestusperioodi hulgas maha ka neid päevi, mil isik oli töötuna arvel. Seadusandja jättis tähelepanuta, et erinevalt ajutise töövõimetuse ajast võib töötuna arvel olek kesta peaaegu kogu 12-kuulise arvestusperioodi. Kui inimene saab selle perioodi jooksul tulu vaid mõned päevad, võib selle eest saadud tulu arvestamine näidata hüvitise saaja keskmist tulu kunstlikult suurena. Samas on õigus saada vanemahüvitist ka sellisel inimesel, kelle puhul arvestatakse arvestusperioodi hulka ainult üksikud kalendripäevad. Ilmselt on otstarbekas kehtestada selliste olukordade jaoks erireeglid. Kuid nii kaua, kuni seadusandja neid kehtestanud ei ole, peab haldusorgan kohaldama kehtivat seadust, seda isegi juhul, kui ta peab tulemust ebamõistlikuks või ebaõiglaseks. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus põhiseaduse § 3 lg 1 esimesest lausest tuleneva seaduslikkuse põhimõttega.
13.Sotsiaalkindlustusameti otsused on seega õigusvastased, rikkusid kaebaja õigusi ning need tuli tühistada. Neil kaalutlustel pole enam vajalik hinnata õiguspärase ootusega seotud väiteid.
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebaja apellatsiooniastme menetluskulu jätta HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja kanda. Esindajakulu 1688,18 eurot, mille kaebaja palub vastustajalt välja mõista, on asja mahtu ja keerukust arvestades vajalik ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). (allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.07.20263-25-3255/12Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 30.07.20263-26-2119/5Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja