Maivo Kärdi (Kärt) kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju 2000 eurot hüvitamise nõudes seoses 25. märtsil 2024 ja 27. aprillil 2024 hommikusöögist ilmajäämisega
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada asja menetlus osas, milles Maivo Kärt taotleb kahju hüvitamist 25. märtsil 2024 hommikusöögist ilmajäämise eest.
2.Tagastada Maivo Kärdi hüvitamiskaebus osas, mis seondub
27.aprillil 2024 hommikusöögist ilmajäämisega.
3.Jätta rahuldamata Maivo Kärdi taotlus riigi õigusabi saamiseks.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Tartu Vanglas kinni peetav isik Maivo Kärt esitas 2. juulil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju 2000 eurot hüvitamise nõudes selle eest, et 25. märtsil 2024 ja 27. aprillil 2024 jäeti kaebaja vanglas väidetavalt ilma hommikusöögist. Kaebaja arvates on talle vangla tegevusega tekitatud lisakannatusi ja ebameeldivusi ning alandatud tema väärikust. Kui kohus peab kaebaja poolt nõutavat summat ebamõistlikult suureks, siis palub kaebaja välja mõista summa, mis oleks kohtu hinnangul proportsioonis antud rikkumistega. Kaebaja sõnul esitas ta eelnevaga seoses vanglale 25. märtsil 2024 ja 13. mail 2024 kahjunõuded, millele sai 2. juulil 2024 vastuse nr 1-13/24/304-2. Kaebaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil ega ole nõus lihtmenetlusega.
2.Tartu Vangla teatas 11. detsembril 2024 vastusena kohtunõuetele, et M. Kärdi poolsed kahjunõuded on jäetud rahuldamata kahe erineva otsusega ning edastas kõnealused hommikusöökide mittevõimaldamisega seonduvad kahjunõuded, samuti kahjunõuete osas tehtud Tartu Vangla 28. juuni 2024. a otsuse nr 1-13/24/304-2 ja 24. mai 2024. a otsuse nr 1-13/24/240-2.
3-24-1951
3.Tartu Halduskohus jättis 16. detsembri 2024. a määrusega M. Kärdi kaebuse käiguta ning andis kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ja riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks tähtaja. Kaebaja sai halduskohtu määruse avaliku e-toimiku kaudu kätte 17. detsembril 2024.
4.Kaebaja esitas 17. detsembril 2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebusena pealkirjastatud dokumendi, milles viitas halduskohtu 16. detsembri 2024. a määrusele asjas nr 3-24-1951 ja märkis, et kui vangla venitab kahju hüvitamise nõudele vastamisega kauem kui seaduses ettenähtud, siis tema ei ole selles süüdi ning kohtule kaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg hakkab kulgema sellest hetkest, mil kaebaja saab vanglalt vastuse oma kahjunõudele. Seega on vale kohtu seisukoht, et kaebaja on rikkunud 30-päevast kaebetähtaega, kuna antud tähtaeg sai täis 2. augustil 2024. Samuti taotles kaebaja, et kohus vabastaks ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, ja palus kohtul saata talle riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatis ning ka riigi õigusabi blankett paberkandjal, et ta saaks kohtule esitada nõuetele vastava menetlusabi ja riigi õigusabi taotluse.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 18. detsembri 2024. a määrusega M. Kärdi määruskaebusena pealkirjastatud dokumendi HKMS § 55 lõike 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus edastas M. Kärdi avalduse teadmiseks ka Tartu Halduskohtule, kuivõrd määruskaebusena pealkirjastatud dokumendi sisuks on tegelikult vähemalt osaliselt M. Kärdi vastus halduskohtu 16. detsembri 2024. a käiguta jätmise määrusele ja menetlusabi taotlus ning vastavate blankettide saatmise taotlus.
KOHTU SEISUKOHT
6.HKMS § 120 lõike 1 punkti 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme. Kaebaja nõuab praeguses kaebuses Tartu Vanglalt hüvitist mittevaralise kahju eest, mille vangla tekitas talle väidetavalt 25. märtsil 2024 ja 27. aprillil 2024 hommikusöögist ilmajätmisega.
7.Kohus kontrollib esmalt kaebuse tähtaegsust (I), hindab seejärel kaebuse tagastamise aluste esinemist (II) ning lahendab siis kaebaja taotlused (III). I
8.HKMS § 124 lõike 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja menetluse (HKMS § 124 lõige 2). Kohus võib kaebetähtajast kinnipidamist kontrollida ka ettevalmistavas menetluses (s.o enne eelmenetlust) ning kaebetähtaja ületamise korral võib kohus menetluse lõpetada kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lõige 3).
9.HKMS § 47 lõige 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Sarnaselt sätestab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lõige 2, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja on seoses
3-24-1951 hommikusöögist ilmajäämisega esitanud Tartu Vanglale kaks erinevat kahjunõuet, mis lahendati samuti kahe erineva otsusega. Kaebaja seisukoht, et vangla venitas nimetatud kahjunõuete lahendamisega ja sellest tulenevalt möödus kaebetähtaeg 2. augustil 2024, on ekslik. RVastS § 18 lõikest 1 tulenevalt oli vanglal kaebaja kahjunõuete lahendamiseks aega kaks kuud nende nõuetekohasest esitamisest arvates ning seda tähtaega järgiti. Tartu Vangla jättis seoses 27. aprilli 2024. a hommikusöögiga esitatud kaebaja kahjunõude rahuldamata 28. juuni 2024. a otsusega nr 1-13/24/304-2 ning seoses 25. märtsi 2024. a hommikusöögiga esitatud kaebaja kahjunõude jättis Tartu Vangla rahuldamata 24. mai 2024. a otsusega nr 1-13/24/240-2. Tartu Vangla edastas kohtule tõendi, millest nähtub, et kaebaja sai viimati nimetatud otsuse allkirja vastu kätte samal päeval, s.o 24. mail 2024. Seega tuli kaebajal esitada 25. märtsi 2024. a hommikusöögiga seonduv hüvitamiskaebus halduskohtule hiljemalt
25.juunil 2024 (s.o puhkepäevale langenud tähtpäevale järgnev esimene tööpäev). Kuna kaebaja esitas praeguse kaebuse Tartu halduskohtule alles 2. juulil 2024, siis on ta 25. märtsil 2024 hommikusöögist ilmajäämisega seonduva kahjunõude osas rikkunud HKMS § 47 lõikes 2 ja RVastS § 18 lõikes 2 sätestatud 30-päevast kaebetähtaega.
10.Kuivõrd praegune hüvitamiskaebus on osaliselt esitatud tähtaega rikkudes ning kaebaja ei ole kaebuses kaebetähtaja ennistamise taotlust esitanud, siis tegi kohus kaebajale tähtaja ennistamise taotluse esitamise ettepaneku (HKMS § 120 lõike 1 punkt 3, § 124 lõiked 1 ja 2 ning § 71 lõige 1). Kaebaja hinnangul ei ole kaebetähtaega ületatud ning ta ei esitanud tähtaja ennistamise taotlust.
11.HKMS § 152 lõike 1 punkt 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lõikele 2. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et kaebus on 25. märtsil 2024 hommikusöögist ilmajäämisega seonduvas osas esitatud tähtaega rikkudes ning tähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud, kuulub haldusasja menetlus selles osas HKMS § 152 lõike 1 punkti 2 ja § 124 lõike 2 alusel lõpetamisele.
12.Kohus märgib täiendavalt, et kui ka kaebaja oleks esitanud kaebetähtaja ennistamise taotluse, siis suure tõenäosusega ei saanud tal olla kaebuse tähtaegseks esitamiseks takistusi. Kaebaja on käesoleval aastal esitanud halduskohtule vangla vastu hulgaliselt kaebusi, sh kahjunõudeid. Ka 2024. aasta mais ja juunis, mil tulnuks kõnealune hüvitamiskaebus kohtule esitada, on kaebaja pöördunud kaebuste jm avaldustega kohtusse. Seega ei kuuluks kohtu hinnangul kaebetähtaeg ka vastava taotluse korral ennistamisele. II
13.Kohus leiab, et ülejäänud osas (s.o 27. aprillil 2024 hommikusöögist ilmajäämisega seonduv hüvitamisnõue) tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mille kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on 27. aprillil 2024 hommikusöögist ilmajäämisega seonduva kahjunõude osas eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud ning kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja mõistaks.
14.Tartu Vangla on kaebaja kahjunõude lahendamisel uurinud viienda üksuse E12 osakonna kaamerasalvestisi, millelt nähtub, et 27. aprilli 2024. a hommikul toidujagamise ajal kell 06:30:01 liigub Tartu Vangla valvur J.-M. Fatkin kambri 3158 juurde ning avab toiduluugi kinnipeetava toitlustamise eesmärgil. Kambris 3158 paiknes sellel hetkel kaebaja. Enne
3-24-1951 toiduluugi avamist on toiduluugi juures valmis ka toidujagajast kinnipeetav, kellel on ühes käes mõõteanum, milles on piim ja teises käes on sepik. E12 osakonna kaamerasalvestiselt nähtub, et valvur seisab avatud toiduluugi juures kokku 23 sekundit. Juba 9 sekundit pärast toiduluugi avamist saab toidujagajast kinnipeetav aru, et kaebaja talle ette nähtud hommikusööki vastu võtma ei tule ning liigub tagasi toidukäru juurde. Valvur seejuures jääb avatud toiduluugi juurde ning koputab mõned korrad toiduluugi avajaga (metallist) vastu toiduluuki ning püüab kaebajat veel luugi juurde kutsuda, kuid kaebaja toidunõudega luugi juurde ei liigu. Valvur sulgeb kell 06:30:37 toiduluugi ning jätkab enda hommikuste toimingutega, sealhulgas toidujagamisega. Valvur J.-M. Fatkini poolt antud selgitustest tuleneb, et kaebaja ei tulnud 27. aprilli 2024. a hommikul toitu vastu võtma seetõttu, et ta oli sellel ajal duši all.
15.Tartu Vangla 28. juuni 2024. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse nr 1-13/24/304-2 kohaselt paikneb kaebaja alates 19. detsembrist 2023 eluosakonnas E12, kus leidis aset ka vaidlusalune juhtum. Tartu Vangla kodukorra lisa 1.5 sätestab E12 eluosakonna päevakava, mille kohaselt on kell 06.00 äratus, kell 06.00–06.15 on hommikuvõimlemine, tualett ja voodite korrastamine ning kell 06.15–07.30 on ettenähtud hommikusöök. Kohus nõustub vanglaga, et olukorras, kus kaebaja oli nimetatud eluosakonnas paiknenud juba vähemalt kolm kuud, ei saanud temale teadmata olla igapäevaste toimingute teostamise aeg ning ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei teadnud seda, et talle ka 27. aprilli 2024. a hommikul päevakava kohaselt samas ajavahemikus toitu tooma tullakse. Kell 06:30 ei olnud kaebaja valmis temale hommikusöögiks ette nähtud toitu vastu võtma, kuna viibis sellel ajal duši all. Kohus nõustub vanglaga, et valvurid ei saa toidu jagamisel ootama jääda kas ja millal lõpetab kinnipeetav pesemistoiminguid. Toidujagamisega tuleb edasi liikuda ning toit väljastada ka teistele kinnipeetavatele. Olukorras, kus valvur seisis avatud toiduluugi juures kokku 23 sekundit ning kutsus erinevatel viisidel kaebajat toiduluugi juurde (nii suuliselt kui ka metallist esemega vastu toiduluuki koputades), kuid kaebaja toiduluugi juurde ei tulnud, ei saa järeldada, et kaebaja jäi hommikusest toidust ilma valvuri õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjena. Kaebajale pakuti toitu, kuid kaebaja ei olnud valmis seda vastu võtma. Minnes hommikuseks toitlustamiseks ettenähtud ajal duši alla, asetas kaebaja end ise olukorda, kus tal ei olnud võimalik toitu vastu võtta. Seega nõustub kohus vanglaga, et tegemist on kaebaja enda valikute ja otsuste tagajärjega, mitte vangla õigusvastase käitumise tulemiga. Järelikult on täitmata RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 tulenev eeldus, mille kohaselt peab kahju hüvitamiseks esinema avaliku võimu kandja tegevuses õigusvastasus.
16.Kohus nõustub Tartu Vanglaga ka selles osas, et isegi kui valvuri tegevus tuleks lugeda õigusvastaseks, ei oleks siiski alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Vangistusseaduse § 41 lõige 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et kaebajale sai tekkida hüvitamisele
3-24-1951 kuuluvat mittevaralist kahju 27. aprillil 2024 hommikusöögist ilmajäämisega. Ühel hommikul hommikusöögist ilmajäämine võis küll tekitada kaebajale mõningast ebamugavust, kuid tegemist ei ole sedavõrd intensiivse riivega, et sellega seoses tuleks läbi viia täiemahuline kohtumenetlus, arvestades seda, et kaebaja oleks saanud hommikusöögist ilmajäämist ära hoida, kui ta oleks oma aega paremini planeerinud ja sööki vastu võtma tulnud.
17.Eelnevat arvestades leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb 27. aprillil 2024 hommikusöögist ilmajäämisega seonduv hüvitamiskaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada. III
18.Asjas osaliselt menetluse lõpetamise ja ülejäänud osas kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlust, mistõttu jääb see läbi vaatamata. Sel põhjusel ei edasta kohus kaebajale ka menetlusabi taotluse blanketti.
19.Kaebaja on avaldanud soovi saada kohtult blankette ka riigi õigusabi taotluse esitamise jaoks. Kohus mõistab, et kaebaja soovib taotleda riigi õigusabi enda esindamiseks praeguses halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). Kohtu hinnangul on see taotlus võimalik ka ilma kaebajale vastavaid blankette edastamata sisuliselt ära lahendada.
19.1.RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
19.2.Kaebaja on korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja suutnud enda õigusi kohtumenetluses kaitsta. Seega ei ole talle riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kaebus ei ole osaliselt tähtaegne ning ülejäänud osas on kohus hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.