Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 07.01.2025, Tartu 3-24-1951 X.X. kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 2000 eurot seoses 25.03.2024 ja 27.04.2024 hommikusöögist ilmajäämisega X.X. määruskaebus Tartu Halduskohtu 31.12.2024. a määruse resolutsiooni p-de 1-3 peale Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja - Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X. määruskaebus Tartu Halduskohtu 31.12.2024. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale rahuldamata.
2.Jätta X.X. määruskaebus Tartu Halduskohtu 31.12.2024. a määruse resolutsiooni p 3 peale rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 02.07.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 2000 eurot selle eest, et 25.03.2024 ja 27.04.2024 jäeti kaebaja vanglas väidetavalt ilma hommikusöögist. Kaebaja arvates on talle vangla tegevusega tekitatud lisakannatusi ja ebameeldivusi ning alandatud tema väärikust. Kaebaja sõnul esitas ta eelnevaga seoses vanglale 25.03.2024 ja 13.05.2024 kahjunõuded, millele sai 02.07.2024 vastuse nr 1-13/24/304-2.
2.Tartu Vangla teatas 11.12.2024 vastusena kohtunõuetele, et M. kahjunõuded on jäetud rahuldamata kahe erineva otsusega ning edastas kõnealused hommikusöökide mittevõimaldamisega seonduvad kahjunõuded, samuti kahjunõuete osas tehtud Tartu Vangla 28.06.2024. a otsuse nr 1-13/24/304-2 ja 24.05.2024. a otsuse nr 1-13/24/240-2.
3.Tartu Halduskohus jättis 16.12.2024. a määrusega M. kaebuse käiguta ning andis kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ja riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks tähtaja. Kaebaja sai halduskohtu määruse avaliku e-toimiku kaudu kätte 17.12.2024.
4.Tartu Halduskohus 31.12.2024. a määrusega lõpetas asja menetluse osas, milles taotleti kahju hüvitamist seoses 25.03.2024. a sündmusega (resolutsiooni p 1), tagastas kaebuse osas, mis seondus 27.04.2024. a sündmusega (resolutsiooni p 2) ning jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3).
4.1.Halduskohus leidis, et HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja menetluse (HKMS § 124 lg 2). Kohus võib kaebetähtajast kinnipidamist kontrollida ka ettevalmistavas menetluses ning kaebetähtaja ületamise korral võib kohus menetluse lõpetada kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lg 3).
4.2.HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Sarnaselt sätestab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja on seoses hommikusöögist ilmajäämisega esitanud Tartu Vanglale kaks erinevat kahjunõuet, mis lahendati samuti kahe erineva otsusega. Kaebaja seisukoht, et vangla venitas nimetatud kahjunõuete lahendamisega ja sellest tulenevalt möödus kaebetähtaeg 02.08.2024, on ekslik. RVastS § 18 lg-st 1 tulenevalt oli vanglal kaebaja kahjunõuete lahendamiseks aega kaks kuud nende nõuetekohasest esitamisest arvates ning seda tähtaega järgiti. Tartu Vangla jättis seoses 27.04.2024. a hommikusöögiga esitatud kaebaja kahjunõude rahuldamata 28.06.2024. a otsusega nr 1-13/24/304-2 ning seoses 25.03.2024. a hommikusöögiga esitatud kaebaja kahjunõude jättis Tartu Vangla rahuldamata 24.05.2024. a otsusega nr 1-13/24/240-2. Tartu Vangla edastas kohtule tõendi, millest nähtub, et kaebaja sai viimati nimetatud otsuse allkirja vastu kätte samal päeval, so 24.05.2024. Seega tuli kaebajal esitada 25.03.2024. a hommikusöögiga seonduv hüvitamiskaebus halduskohtule hiljemalt 25.06.2024 (puhkepäevale langenud tähtpäevale järgnev esimene tööpäev). Kuna kaebaja esitas kaebuse halduskohtule alles 02.07.2024, siis on ta 25.03.2024 hommikusöögist ilmajäämisega seonduva kahjunõude osas rikkunud HKMS § 47 lg-s 2 ja RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 30-päevast kaebetähtaega.
4.3.Kuivõrd praegune hüvitamiskaebus on osaliselt esitatud tähtaega rikkudes ning kaebaja ei ole kaebuses kaebetähtaja ennistamise taotlust esitanud, siis tegi kohus kaebajale tähtaja ennistamise taotluse esitamise ettepaneku. Kaebaja hinnangul ei ole kaebetähtaega ületatud ning ta ei esitanud tähtaja ennistamise taotlust.
4.4.HKMS § 152 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lg-le 2. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et kaebus on 25.03.2024 hommikusöögist ilmajäämisega seonduvas osas esitatud tähtaega rikkudes ning tähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud, kuulub haldusasja menetlus selles osas HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel lõpetamisele. Kohus märgib täiendavalt, et isegi kui kaebaja oleks esitanud kaebetähtaja ennistamise taotluse, siis suure tõenäosusega ei saanud tal olla kaebuse tähtaegseks esitamiseks takistusi. Kaebaja on käesoleval aastal esitanud halduskohtule vangla vastu hulgaliselt kaebusi, sh kahjunõudeid. Ka 2024. a mais ja juunis, mil tulnuks kõnealune hüvitamiskaebus kohtule esitada, on kaebaja pöördunud kaebuste jm avaldustega kohtusse. Seega ei kuuluks kohtu hinnangul kaebetähtaeg ka vastava taotluse korral ennistamisele.
4.5.Ülejäänud osas (27.04.2024 hommikusöögist ilmajäämisega seonduv hüvitamisnõue) tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mille kohaselt võib kohus kaebuse määrusega
selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on 27.04.2024 hommikusöögist ilmajäämisega seonduva kahjunõude osas eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud ning kaebaja õigusi ei ole intensiivselt riivatud ja ei ole tõenäoline, et kohus kaebaja kasuks kahjuhüvitise välja mõistaks.
4.6.Tartu Vangla on kaebaja kahjunõude lahendamisel uurinud viienda üksuse E12 osakonna kaamerasalvestisi, millelt nähtub, et 27.04.2024. a hommikul toidujagamise ajal kell 06:30:01 liigub Tartu Vangla valvur kambri 3158 juurde ning avab toiduluugi kinnipeetava toitlustamise eesmärgil. Kambris 3158 paiknes sellel hetkel kaebaja. Enne toiduluugi avamist on toiduluugi juures valmis ka toidujagajast kinnipeetav, kellel on ühes käes mõõteanum, milles on piim ja teises käes on sepik. E12 osakonna kaamerasalvestiselt nähtub, et valvur seisab avatud toiduluugi juures kokku 23 sekundit. Juba 9 sekundit pärast toiduluugi avamist saab toidujagajast kinnipeetav aru, et kaebaja talle ette nähtud hommikusööki vastu võtma ei tule ning liigub tagasi toidukäru juurde. Valvur seejuures jääb avatud toiduluugi juurde ning koputab mõned korrad toiduluugi avajaga (metallist) vastu toiduluuki ning püüab kaebajat veel luugi juurde kutsuda, kuid kaebaja toidunõudega luugi juurde ei liigu. Valvur sulgeb kell 06:30:37 toiduluugi ning jätkab enda hommikuste toimingutega, sealhulgas toidujagamisega. Valvuri poolt antud selgitustest tuleneb, et kaebaja ei tulnud 27.04.2024. a hommikul toitu vastu võtma seetõttu, et ta oli sellel ajal duši all. Tartu Vangla 28.06.2024. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse nr 1-13/24/304-2 kohaselt paikneb kaebaja alates 19.12.2023 eluosakonnas E12, kus leidis aset ka vaidlusalune juhtum. Tartu Vangla kodukorra lisa 1.5 sätestab E12 eluosakonna päevakava, mille kohaselt on kell 06.00 äratus, kell 06.00–06.15 on hommikuvõimlemine, tualett ja voodite korrastamine ning kell 06.15–07.30 on ettenähtud hommikusöök. Kohus nõustub vanglaga, et olukorras, kus kaebaja oli nimetatud eluosakonnas paiknenud juba vähemalt kolm kuud, ei saanud temale teadmata olla igapäevaste toimingute teostamise aeg ning ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei teadnud seda, et talle ka 27.04.2024. a hommikul päevakava kohaselt samas ajavahemikus toitu tooma tullakse. Kell 06:30 ei olnud kaebaja valmis temale hommikusöögiks ette nähtud toitu vastu võtma, kuna viibis sellel ajal duši all. Kohus nõustub vanglaga, et valvurid ei saa toidu jagamisel ootama jääda kas ja millal lõpetab kinnipeetav pesemistoiminguid. Toidujagamisega tuleb edasi liikuda ning toit väljastada ka teistele kinnipeetavatele. Olukorras, kus valvur seisis avatud toiduluugi juures kokku 23 sekundit ning kutsus erinevatel viisidel kaebajat toiduluugi juurde (nii suuliselt kui ka metallist esemega vastu toiduluuki koputades), kuid kaebaja toiduluugi juurde ei tulnud, ei saa järeldada, et kaebaja jäi hommikusest toidust ilma valvuri õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjena. Kaebajale pakuti toitu, kuid kaebaja ei olnud valmis seda vastu võtma. Minnes hommikuseks toitlustamiseks ettenähtud ajal duši alla, asetas kaebaja end ise olukorda, kus tal ei olnud võimalik toitu vastu võtta. Seega nõustub kohus vanglaga, et tegemist on kaebaja enda valikute ja otsuste tagajärjega, mitte vangla õigusvastase käitumise tulemiga. Järelikult on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenev eeldus, mille kohaselt peab kahju hüvitamiseks esinema avaliku võimu kandja tegevuses õigusvastasus. Kohus nõustub Tartu Vanglaga ka selles osas, et isegi kui valvuri tegevus tuleks lugeda õigusvastaseks, ei oleks siiski alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Vangistusseaduse § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval EIK-i praktikat. EIK-i praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma
jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et kaebajale sai tekkida hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju 27.04.2024 hommikusöögist ilmajäämisega. Ühel hommikul hommikusöögist ilmajäämine võis küll tekitada kaebajale mõningast ebamugavust, kuid tegemist ei ole sedavõrd intensiivse riivega, et sellega seoses tuleks läbi viia täiemahuline kohtumenetlus, arvestades seda, et kaebaja oleks saanud hommikusöögist ilmajäämist ära hoida, kui ta oleks oma aega paremini planeerinud ja sööki vastu võtma tulnud.
4.7.Eelnevat arvestades leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine oleks ebatõenäoline, siis tuleb 27.04.2024 hommikusöögist ilmajäämisega seonduv hüvitamiskaebus selle esitajale HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada.
4.8.Asjas osaliselt menetluse lõpetamise ja ülejäänud osas kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlust, mistõttu jääb see läbi vaatamata.
4.9.Kohus mõistab, et kaebaja taotleb ka riigi õigusabi enda esindamiseks praeguses halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja suutnud enda õigusi kohtumenetluses kaitsta. Seega ei ole talle riigi õigusabi andmine RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, sest kaebus ei ole osaliselt tähtaegne ning ülejäänud osas on kohus hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata.
5.02.01.2025 esitas X.X. Tartu Halduskohtu 31.12.2024. a määruse resolutsiooni p-de 1-3 peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määruse tühistada. Kaebaja leiab, et halduskohus lõpetas õigusvastaselt menetluse tema kaebuse osas ja rikkus ka HKMS § 199 lg 1 p 3 nõudeid, kuna 31.12.2024. a määrusel puudub kohtuniku allkiri. Kaebaja taotleb halduskohtu määruse tühistamist ja tema kaebuse menetlusse võtmist ning talle riigi õigusabi korras esindaja määramist ja tema vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse halduskohtule esitamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Halduskohus lõpetas 25.03.2024. a sündmusega seoses asja menetluse, kuna kaebus on osaliselt esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei esitatud, võttes aluseks HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2; tagastas ülejäänud osas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamine ebatõenäoline) ning jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse määruse kõigi põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Kaebaja ei ole 02.01.2025. a määruskaebuses välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, mis annaks aluse halduskohtu 31.12.2024. a määruse muutmiseks või tühistamiseks.
6.1.Selliseks põhjenduseks ei saa lugeda ka kaebaja väidet, et halduskohus rikkus HKMS § 199 lg 1 p 3 nõudeid, kuna 31.12.2024. a määrusel puudub kohtuniku allkiri. Kohtulahendite
infosüsteemis on üleval Tartu Halduskohtu 31.12.2024. a määrus käesolevas asjas, mille on 31.12.2024 allkirjastanud digitaalselt määruse teinud kohtunik Maria Lõbus. Samasugune info määruse allkirjastamise kohta on olemas digitoimikus ja kohtule teadaolevalt näeb sama digitoimiku vaadet ka kinnipeetav VAET-is, kui klõpsata määruse kirje juures paremal pool olevat nuppu „näita allkirju/sulge allkirjad“. Seda, et selliselt (digitaalselt) allkirjastatud määrus on igati seaduslik ja tegemist ei ole HKMS § 199 lg 1 p 3 nõuete rikkumisega, on M. le juba korduvalt ka varem selgitatud (vt nt ringkonnakohtu määrused asjades nr 3-24-102; 3-24-254; 324-421 ja 3-24-1676), mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks kõnealusel teemal pikemalt peatuda.
6.2.Kuna halduskohus lõpetas käesolevas asjas osaliselt menetluse ja ülejäänud osas tagastas esitatud hüvitamiskaebuse, siis puudus halduskohtul vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlust kaebuse esitamisel ja halduskohus võis sellekohase taotluse jätta läbi vaatamata.
7.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.12.2024. a määruse muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.