Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates, muus osas ei ole määrus vaidlustatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.F.L esitas 13.09.2024 Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse 2024. a septembrikuu eest riikliku toimetulekutoetuse ja linna eelarvest makstava sissetulekust sõltuva universaaltoetuse saamiseks.
2.F.L esitas 13.10.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada vastustaja poolt avalduse lahendamisega viivitamise õigusvastasus septembris 2024, kohustada
3-24-2830 vastustajat kaebaja taotlust läbi vaatama, tegema ja edastama otsused 24 tunni jooksul otsuse tegemisest. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus kohustada vastustajat maksma kaebajale septembri 2024 eest toimetulekutoetust 365,20 eurot.
3.Tallinna linn palus 21.10.2024 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Vastustaja esitas koos vastusega 17.10.2024 kirja nr 5-8/1542-7, millega jäeti kaebaja 13.09.2024 taotlus läbi vaatamata.
4.F.L esitas 21.10.2024 halduskohtule taotluse vastustaja kohustamiseks edastama kaebajale 17.10.2024 otsus e-kirjaga. Kaebaja esitas asja juurde 21.10.2024 kirjavahetuse ja vastustaja vastuse kaebaja pöördumisele seoses vastustaja töötajatega ja järelevalvemenetluse algatamata jätmisega.
5.Tallinna Halduskohus jättis 24.10.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning võttis kaebuse menetlusse nõudes kohustada vastustajat vaatama kaebaja 13.09.2024 taotlus läbi ja otsustama toetuse andmine. Kohus palus kaebajal selgitada, kas ta soovib jääda vastustaja viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude juurde ja esitada põhjendused, miks on sellise nõude esitamine vajalik. Samuti tuli kaebajal selgitada 21.10.2024 esitatud taotluse sisu seoses järelevalvemenetlusega.
6.F.L esitas 25.11.2024 halduskohtule selgitused tuvastamiskaebuse ja järelevalvemenetlusega seonduvalt ning menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
7.Tallinna Halduskohus tagastas 10.12.2024 määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotleb vastustaja kohustamist distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks (resolutsiooni p 1) ning osas, milles kaebaja taotleb vastustaja viivituse õigusvastasuse tuvastamist (resolutsiooni p 2) ja jättis kaebaja menetlusabi taotluse kohustamiskaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 3). Tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Tuvastamisnõude esitamisel peab kaebaja põhjendama, miks see on tema õiguste kaitseks vajalik (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lg 4) ning tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Kaebaja selgitas, et esitab viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude põhjusel, et vastustaja viivitab kaebaja taotluste menetlusega igakuiselt, kaebaja hinnangul põhjuseta. Kaebaja on esitanud igakuiselt toimetulekutoetuse taotlusi, mida vastustaja ei menetle sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 134 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. Kaebuse eesmärgiks on, et vastustaja vaataks kaebaja taotluse läbi ja määraks taotletud toetuse. Selle eesmärgi saavutamiseks on kaebaja esitanud kohustamisnõude, mille kohus on menetlusse võtnud. Seega on kaebajal praeguses asjas olemas tõhus õiguskaitsevahend, mida kaebaja ka kasutab. Asjas esitatud materjalide pinnalt puudub kohtul põhjus arvata, et vastustaja asuks edaspidi kaebaja õigusi rikkuma viisil, mida hiljem ei ole võimalik kõrvaldada. Taotluse läbivaatamisele suunatud nõude on kaebaja esitanud, mis on kohane kaebaja eesmärki – toetuse taotluse läbivaatamine ja rahuldamine – arvestades. Kohtu jaoks ei ole äratuntav, et vastustaja oleks vaidlusaluse taotluse lahendamisega teadlikult ja ilmselgelt viivitanud, mis annaks aluse järeldada taolise käitumise suurt tõenäosust ka edaspidi. Kohus selgitas 10.10.2024 määruse nr 3-24-2751 p-des 14‒18, millistel põhjendustel 10.10.2024 seisuga ei olnud alust järeldada vastustaja poolt menetlusega viivitamist. Kohus järgib neid põhjendusi. Kaebaja ei ole ka selgitanud, milles seisnes täiendavalt vastustajapoolne viivitus vahemikus 10.10.2024‒17.10.2024, mida eelviidatud määrus ei kajasta. Arvestades toodud põhjendusi, tagastab kohus kaebuse vastustaja tegevuse viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõudes (HKMS § 121 lg 2 p 1). 2(5)
3-24-2830 Kaebaja selgitas 25.11.2024, et ta soovib, et Tallinna linn alustaks kaebaja taotlusi menetlevate ametnike suhtes järelevalvemenetlust, et välja selgitada, kas kaebajat on koheldud võrreldes teiste taotlejatega samaväärselt. Kohus mõistab kaebaja eesmärgist lähtuvalt kaebust kui kohustamiskaebust, kohustamaks vastustajat distsiplinaarmenetlust läbi viima (avaliku teenistuse seaduse §-d 72‒73), kuna keeldumine kui toiming oli õigusvastane (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebus hõlmab endas keeldumise õigusvastasuse tuvastamise nõude (HKMS § 37 lg 2 p 6). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist vastustaja ametnike suhtes. Haldusorganil on distsiplinaarmenetluse algatamise üle otsustamisel suur kaalutlusruum. See diskretsioon hõlmab ka otsustust selle üle, kas käsitada konkreetset rikkumist bagatelljuhtumina ja jätta distsiplinaarmenetlus alustamata (Tallinna Ringkonnakohtu 27.08.2018 otsus nr 3-17-969, p 9 ja seal viidatud allikad). Distsiplinaarvastutuse kaudu ei ole võimalik otseselt mõjutada menetluses oleva asja läbivaatamist ega kaitsta seega kaebaja õigusi haldusmenetluses (vrdl Riigikohtu 06.02.2006 otsus nr 3-3-1-4-06, p 15). Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega selgitusi, millest lähtuvalt oleks vastustaja kaalutlusruum menetluse algatamisel taandunud nullini. 21.10.2024 kirjas toodud põhjendusi menetluse algatamata jätmiseks ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuteks (Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 3-3-1-85-15, p 13 ja selles viidatud kohtupraktika). Eeltoodu alusel tagastab kohus kaebuse distsiplinaarmenetluse läbi viimise kohustamiseks (HKMS § 121 lg 2 p 1). Kaebaja on esitanud distsiplinaarmenetluse läbiviimisega seotud kohustamisnõude esitamiseks menetlusabi taotluse riigilõivust vabastamiseks (HKMS § 110 lg 1). Kaebuse tagastamise tõttu selles nõudes jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.F.L palub 11.12.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 10.12.2024 määruse resolutsiooni p-d 1‒3. Kaebaja esitas tuvastamiskaebuse, kuna vastustaja viivitab kaebaja taotluste menetlemisega igakuiselt ja põhjuseta. Toimetulekutoetuse määramine on dokumendipõhine protsess ja otsus tuleb teha viie tööpäeva jooksul dokumentide esitamisest. Vastustaja kuritarvitab oma positsiooni toetuste määrajana ja teeb otsuseid meelevaldselt. Taotluse läbi vaatamata jätmisega võtab vastustaja kaebajalt õiguse igakuisele riigi poolt antavale Rimi toidukaardile, mis antakse ka neile toimetulekutoetuse taotlejatele, kelle taotlus on jäetud rahuldamata. Seetõttu jääb kaebaja ilma ka sellest kümnest eurost, mille eest oleks võimalik osta tualettpaberit ja šampooni. Järelevalvemenetluse alustamine vastustaja sotsiaalosakonna ametnike tegevuse üle on vajalik, et välja selgitada, kas kaebajat on koheldud võrreldes teiste taotlejatega samaväärselt. Vastustaja on pikalt kaebajat kiusanud, nõudes kaebajalt vastuvõtule tulemist ning küsides küsimusi, millele kaebaja on juba vastanud ja mida ei ole seejuures protokollitud. Seejärel küsib vastustaja samu küsimusi kirja teel uuesti. Vastustaja ametnikud eiravad seadust. Kuna kaebaja ja tema lapse sissetulekud ei kata esmavajadusi, ei ole riigilõivu tasumine võimalik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.HKMS § 203 lg 1 näeb ette, et määrusega puudutatud menetlusosaline võib halduskohtu määruse peale esitada määruskaebuse, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite 3(5)
3-24-2830 apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 119 lg 1 esimene lause sätestab, et halduskohtu või ringkonnakohtu menetlusabi andmise või sellest keeldumise määruse peale ja kummagi määruse muutmise või tühistamise määruse peale võib menetlusabi taotleja või saaja või RÕS § 15 lg-s 8 sätestatud juhul advokatuur esitada määruskaebuse. Halduskohus ei ole 10.12.2024 määrusega lahendanud kaebaja menetlusabi taotlust sisuliselt ega ole keeldunud menetlusabi andmisest. Kohus jättis määruse resolutsiooni p-ga 3 taotluse läbi vaatamata. HKMS ei näe ette sellise määruse peale määruskaebuse esitamise õigust ja määrus ei takista ka asja edasist menetlust HKMS § 203 lg 1 tähenduses. Halduskohus on küll selgitanud, et 10.12.2024 määruse resolutsiooni p 3 peale saab esitada määruskaebuse, kuid see eksitav selgitus ei tekita siiski kaebajale määruskaebuse esitamise õigust. Seega tuleb määruskaebus halduskohtu 10.12.2024 määruse resolutsiooni p 3 peale HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 207 lg-te 1 ja 2 alusel läbivaatamatult tagastada. Määruskaebuse tagastamisel loetakse, et määruskaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2, § 207 lg 1).
10.Halduskohtu 10.12.2024 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale esitatud määruskaebuse võtab ringkonnakohus HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
11.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
12.Kaebaja tuvastamisnõude tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel on õiguspärane. Õigusvastasuse tuvastamise nõude lubatavuse eelduseks on, et kaebus on isiku õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 38 lg 4) ja õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2 esimene lause). Kuna halduskohus võttis 24.10.2024 määrusega menetlusse kaebaja esitatud kohustamisnõude, mis on suunatud sellele, et vastustaja kaebaja 13.09.2024 taotluse sisuliselt läbi vaataks ja otsustaks toetuse andmise, ei ole põhjendatud eraldiseisvalt menetleda tuvastamisnõuet, millega soovitakse tuvastada vastustaja menetluse läbiviimisega venitamist. Kohus peab kohustamisnõude läbivaatamisel muu hulgas analüüsima ka vastustaja tegevuse õiguspärasust. Seega on kohustamisnõude näol kaebajal olemas tõhusam õiguskaitsevahend. Õigusvastase tegevuse kordumist või jätkumist ennetava (s.o preventiivse eesmärgiga) tuvastamiskaebuse esitamine eeldab, et isikul peab olema põhjust arvata, et vastustaja asub rikkuma tema õigusi, ning rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (nt Riigikohtu 14.02.2023 otsus nr 3-19-2164, p 17). Praegusel juhul ei ole tuvastamiskaebuse eelduseks olev preventiivse huvi kriteerium täidetud. Vastustajale ei saa esile toodud asjaolude pinnalt ette heita menetlustoimingute tegemata jätmist, vastustaja on kaebajaga suhelnud ja toimetanud 20.09.2024 tähtkirjaga kaebajale kätte taotluse lahendamiseks ja kaebaja majandusliku seisundi tuvastamiseks vajalikud küsimused (dtl 274‒275), millele tuli vastata 11.10.2024. Kaebaja esitas vastused küsimustele 27.09.2024 (dtl 278‒285). Asja materjalide juurde on esitatud ka kaebajaga 11.‒15.10.2024 peetud kirjavahetus kontaktvastuvõtule tulekuga seonduvalt, millest kaebaja loobus tervisliku seisundi tõttu, paludes saata küsimused e-kirjaga (dtl 293‒294). Kuna kaebaja ei esitanud 27.09.2024 vastustajale kogu nõutud teavet ja dokumente, jättis vastustaja 17.10.2024 kirjaga nr 5-8/1542-7 taotluse läbi vaatamata (dtl 295‒297). Esitatud asjaolud ei anna alust järeldada vastustaja õigusvastast menetlusega viivitamist.
13.Kaebaja taotles 25.11.2024 seisukohas Tallinna linna kohustamist algatama kaebaja taotlusi menetlevate ametnike suhtes järelevalvemenetlus. Halduskohus tõlgendas taotlust 4(5)
3-24-2830 kohustamisnõudena vastustaja kohustamiseks viima läbi distsiplinaarmenetlust ja tagastas kohustamisnõude osas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Halduskohus on vaidlustatud määruses õigesti selgitanud, et haldusorganil on distsiplinaarmenetluse algatamise üle otsustamisel suur kaalutlusruum. Huvitatud isikul on küll õigus esitada taotlus distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja saada oma pöördumisele vastus, kuid kaebajal ei ole siiski subjektiivset õigust nõuda, et vastustaja ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse algataks ja distsiplinaarmeetmeid rakendaks. Vastustaja ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimise võimalus ei ole ette nähtud huvitatud isiku õigushüvede kaitseks. Praegusel juhul on kaebaja taotlusele vastatud 21.10.2024 kirjaga nr 5-42.14/3521-304 (dtl 306). Kaebajale on selgitatud, miks vastustaja ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks alust ei ole. Kirjas toodud põhjendusi ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuteks. Distsiplinaarmenetluse tulemus ei kaitseks ka ametnike karistamise korral kaebaja subjektiivseid õigusi. Eelneva tõttu tagastas halduskohus kohustamisnõude õiguspäraselt HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
14.Eeltoodu põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 10.12.2024 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
15.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.