Rahvastik › Välismaalased

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-72

PPA jättis 08.12.2023 vaideotsusega vaide rahuldamata. Põhjendused olid järgmised. 1) On ebaõige seisukoht, et vastavalt sanktsioonimääruse § 2 lg-le 2 kohaldatakse sanktsiooni Venemaa ja Valgevene kodanike LTR-le, kui neil ei ole seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Selles paragrahvis on sätestatud, et määrust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikele, kellel ei ole kehtivat Eesti antud viisat. See tähendab, et LTR taotlemisel peab Venemaa ja Valgevene kodanikel olema mitte ükskõik mis Schengeni riigi viisa, vaid Eesti väljastatud viisa. Seda kinnitab sanktsioonimääruse muutmise määruse eelnõu seletuskiri. Teise liikmesriigi antud seadusliku viibimisalusega Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Föderatsiooni kodanikule lühiajalist töötamist ei registreerita ja seetõttu ei ole võimalik ka taotleda pikaajalist viisat lühiajalise töötamise eesmärgil.1 Vaidlust pole, et Poola antud pikaajalise viisa alusel on isikul õigus Eestis viibida. 2) Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt on PPA-le täitmiseks kohustuslik. Sanktsiooni rakendava asutusena puudus PPA-l kaalutlusõigus sanktsiooni kohaldamata jätmiseks. Käesoleval juhul välistab sanktsioonimääruse § 2 lg 2 Xi lühiajalise töötamise registreerimise. Kuna norm PPA-le kaalumisõigust ette ei näinud, ei lasunud PPA-l kohustust arvestada kaalutlusõiguse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, kaebaja nimetatud olulisi asjaolusid ning põhjendatud huve. Välismaalase soov Eestis viibida või töötada ei kaalu üle riigi suveräänsest õigust otsustada, millistele välismaalastele anda Eestis viibimise õigus ning millistele mitte. Sanktsioonid on olulises osas välispoliitika instrumendid ning välispoliitika osas ei ole välismaalastel subjektiivset õigust, et poliitikat teostataks kindlal viisil. 3) Vastavalt VMS § 1071 lg 1 p-le 1 koosmõjus § 106 lg-ga 17 oli PPA-l kohustus registreerida X lühiajaline töötamine koheselt. LTR-i tingimustele vastavuse kontroll teostatakse tagantjärgi. Arvestades, et PPA pidi kohaldama X suhtes sanktsioonimääruse § 2 lg-st 2 tulenevat piirangut, tunnistas PPA LTR-i õiguspäraselt kehtetuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

TRADE

GROUP

SPÓLKA

Z

OGRANICZONA

ODPOWIEDZIALNOSCIA esitas 08.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA13.10.2023 otsuse ja 08.12.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning PPA

Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsioonikehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ muutmise määruse eelnõu seletuskiri, punkt 2.3. Kättesaadav https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/52f57cb3-4bec-4e7c-901c-f785df785e3a? activity=1#F8E95w8A

2(4)

3-24-72 kohustamiseks vaatama uuesti läbi kaebaja 24.08.2023 LTR taotlus. Kaebuse põhjendused on järgmised. 1) Vaidlust ei ole selles, et PPA registreeris LTR-i, ega ka selles, et X viibib Eestis seaduslikul alusel kooskõlas tööjõu vaba liikumise regulatsiooniga ega pea eraldi viisat taotlema. Kuna tema LTR on registreeritud, puudus PPA-l alus selle tühistamiseks. Määruse § 2 lg 2 ei kohaldu. 2) Rikuti diskretsiooniõigust. PPA pidi kaaluma, kas meede on proportsionaalne ja vajalik ning kooskõlas põhiseadusega. Nende asjaolude arvesse võtmist otsusest ei nähtu. Menetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt ning võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. PPA selliselt ei käitunud.

PPA palub 28.02.2024 vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.

1) Kaebuses eksitakse selles, mida määruse nr 42 § 2 lg-s 2 täpsustatakse. Säte viitab selgelt ja üheselt mõistetavalt Eesti antud viisale, mitte mõne teise riigi väljastatud viisale, millega isikul oleks seaduslik alus ajutiseks Eestis viibimiseks. Kui määruse § 2 lg-s 2 oleks tahetud sätestada, et välismaalasele piisaks seaduslikust alusest Eestis viibimiseks, oleks norm selliselt sätestatud. Vastustaja hinnangul ei saa määruse nr 42 § 2 lg 2 kohaldamise osas kaebaja poolt esitatud LTR taotlusele olla mõistlikku vaidlust. Poola D-viisa ei ole Eestis antud viisa. Seega oli X sanktsioonimääruse subjektiks ning talle tulnuks keelduda LTR-st. Seda on kaebajale selgitatud LTR-i kehtetuks tunnistamise käigus ja vaidemenetluses. PPA on selgitanud, et PPA-l oli kohustus taotletud alusel lühiajaline töötamine esmalt registreerida (VMS § 1071 lg 1 p 1 koosmõjus § 106 lg-ga 17) ning seejärel kontrollida, kas esitatud töötamise registreering vastab selle andmise tingimustele või esineb muu LTR-ist keeldumise alus, mistõttu tuleb LTR tunnistada kehtetuks. 2) PPA-l ei olnud diskretsiooniõigust otsustamaks, et LTR jääb kehtima. Määrusega nr 42 ei ole jäetud PPA-le kaalutlusõigust otsustamaks käituda määruses toodud normides sätestatule vastupidiselt. Seega on väär seisukoht, et PPA pidanuks enne kaaluma meetme proportsionaalsust, vajalikkust ning kooskõlalisust põhiseadusega. Seni ei ole kohtud kahtluse alla seadnud Vabariigi Valitsuse määrus nr 42 põhjendatust või selle õiguspärasust.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

3(4)

3-24-72

on

õiguspärased,

ei

ole

alust

ka

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.