X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.07.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1429-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X , esindajad Jelena Karžetskaja ja Sofja Pevzner-Belošitski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.08.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.08.2026 määruse haldusasjas nr 3-26-2467 resolutsiooni p 11 peale.
2.Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.08.2026 määruse haldusasjas nr 3-26-2467 resolutsiooni p 11 muutmata
3.Jõustunud määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed ja kaebaja Eesti tööandja ärinimed tähemärgiga.
1.X (edaspidi ka kaebaja) on sündinud XX.XX.XXXX Venemaal ja ta on Venemaa Föderatsiooni (edaspidi ka VF) kodanik. X-ile anti 19.07.2021 tähtajaline elamisluba nr 1054306957/TE kehtivusega kuni 20.08.2023 välismaalaste seaduse (VMS) § 181 lg 2 p 3 alusel töötamiseks tippspetsialistina C OÜ-s (uue nimega Q OÜ). X esitas 09.06.2023 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse. 23.01.2024 pikendati X-i tähtajalist elamisluba samal alusel, s. o VMS § 181 lg 2 p 3 alusel töötamiseks tippspetsialistina kehtivusega kuni 23.01.2034. Seoses X-i tähtajalise elamisloa järelevalvemenetlusega küsis Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 02.02.2026 X-ilt täiendavaid andmeid ja lisadokumente. 19.02.2026
3-26-2467 esitas X vastused PPA küsimustele (reg nr 15.3-3.1/250-2). Viidates Kaitsepolitseiameti (KaPo) 30.11.2023 nr 7695-2 ja 15.01.2026 nr 78-2 hinnangutele ning X-i 19.02.2026 edastatud vastustele, algatas PPA 17.03.2026 X-ile antud tähtajalise elamisloa nr 1064357185/TEP kehtetuks tunnistamise menetluse VMS § 135 lg 2 p 3 alusel. 31.07.2026 otsustas PPA otsusega nr 15.3-3.4/1429-1 tunnistada X-i tähtajalise elamisloa nr 1064357185/TEP kehtetuks alates 31.08.2026.
2.Kaebaja esitas 28.08.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, nõudes PPA 31.07.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1429-1 tühistamist, ja esialgse õiguskaitse taotluse järgmiste taotlustega:
1.peatada esialgse õiguskaitse (EÕK) korras Politsei- ja Piirivalveameti 31.07.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1429-1 kehtivus kuni käesolevas haldusasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni; 2. arvestades, et vaidlustatud otsuse kohaselt tunnistatakse kaebaja tähtajaline elamisluba kehtetuks juba 31.08.2026, lahendada esialgse õiguskaitse taotlus viivitamata ning juhul, kui kohus peab vajalikuks enne lõpliku seisukoha võtmist ära kuulata vastustaja või Kaitsepolitseiameti, kohaldada vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamist esmalt kuni 30 päevaks HKMS § 252 lg 4 alusel; alternatiivselt, kui kohus ei pea võimalikuks vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamist, kohaldada kohtu äranägemisel muud sobivat esialgse õiguskaitse abinõu, mis võimaldab vältida kaebaja Eestist lahkumise kohustuse realiseerumist enne põhivaidluse lahendamist, sh keelata PPA-l teha lahkumisettekirjutust selliselt, et selles määratav vabatahtliku lahkumise tähtaeg saabub enne menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
3.Tallinna Halduskohus jättis 28.08.2026 määruse resolutsiooni punktiga 11 X-i esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamisel alus on kaebajast lähtuv oht Eesti julgeolekule. Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on kindlustada Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus, eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord, elanikkonna turvalisus ja ühiskonna toimimine. Riigikaitse ei piirdu vaid sõjalise kaitsega, kuna ohud võivad ilmneda ka küberrünnakute ja mõjutusoperatsioonidena. KaPo hinnangul kujutavad Eestis IKT- sektoris töötavad Venemaa ja Valgevene kodanikud endast julgeolekuohtu, kuna neil on sageli sõjaline väljaõpe ning mobilisatsioonikohustus, mistõttu võivad nad olla Venemaa eriteenistuste sihtmärgiks ja potentsiaalselt kaasatud eestivastasesse luure- või kübersabotaažitegevusse. KaPo on rõhutanud, et kodakondsus ei ole pelgalt reisidokument, vaid sellega kaasnevad ka kohustused oma kodakondsusjärgse riigi ees. Eelkõige tähendab see lojaalsust riigile, mis avaldub nii hoiakutes kui ka valmisolekus täita mobilisatsioonikohustust. Need kohustused kehtivad sõltumata sellest, kas inimene toetab oma kodakondsusriigi valitsuse poliitikat või mitte. Venemaa konstitutsiooni kohaselt on kõik Venemaa kodanikud, sh need, kes elavad Eestis, kohustatud seisma oma riigi, Venemaa eest ning arvestama võimaliku mobiliseerimisega.
4.VMS § 135 lg 2 p 3 kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Käesoleval juhul on põhjendatud alus järeldada, et X-i viibimine Eestis kujutab sellist ohtu ja see oht on piisavalt tõsine selleks, et vaidlustatud haldusakti kehtivust mitte peatada.
5.Vaidlustatud haldusakti kohaselt töötab X tippspetsialistina Eesti ettevõttes Q OÜ alates 2021. a maikuust. X õppis 01.09.1989–15.06.1995 Moskva Füüsika-Tehnika Instituudis (MFTI), kus sai rakendusmatemaatika ja füüsika hariduse. Ta ei ole teeninud VF relvajõududes, kuid sai selle kõrgkooli sõjalise õppe kateedris aastatel 1992–1994 (kahel õppeaastal üks päev nädalas) raketivägede ohvitseri sõjalise väljaõppe, mis lõppes kuuajalise väliõppusega Permi linnas. Talle anti 30.10.2007 sõjaväepilet nr 0080242, mille järgi ta sai 26.07.1997 relvajõudude leitnandi auastme insener-tehnilisel erialal (vene k BУC 411100 ballistiliste strateegiliste rakettide juhtimissüsteemide ja maapealsete raketikomplekside 2(10)
3-26-2467 opereerimine, kontrollseadmete käitamine, hooldus ja remont), tunnistati 24.10.2007 teenistuskõlblikuks ja võeti sõjalisele arvele. X töötas tööraamatu ja eluloo järgi 01.09.1993– 29.02.2000 osalise tööajaga (alates 1998 täistööajaga) teadurina Venemaa Teaduste Akadeemia Kosmoseuuringute Instituudis, kus tegeles kosmoseplasma uurimise ja modelleerimisega ning õppis samas aspirantuuris aastatel 1995–1998. Ta töötas ajavahemikul 2010 kuni 2021 aprillini MFTI-s innovatsioonilabori juhtiva tarkvarainsenerina (loomuliku keeletöötluse uuringud ja tarkvara arendamine), pildituvastuse ja tekstitöötluse kateedri ning arvutilingvistika kateedri õppejõuna. Ta õpetas ja juhendas selle instituudi õppejõuna üliõpilaste uurimistöid. MFTI koostööpartnerid on mitmed VF riigiettevõtted nagu Roskosmos, Rosatom, Gazprom ja ülalmainitud teaduste akadeemia kosmoseuuringute instituut. Aastatel 2007–2010 ja 2012–2021 töötas X rahvusvahelise kontserni ABBYY Venemaa filiaalis ettevõtetes ABBYY Production ja ABBYY InfoPoisk täistööajaga tarkvaraarenduse grupi ja osakonna juhina tarkvaraarenduse optilise tekstituvastuse ja loomuliku keeletöötluse valdkonnas. X-i ülalkirjeldatud teadustegevus ja erialane töö sisaldas ka erinevates luuredistsipliinides kasutatavat oskusteavet, näiteks imagery intelligence e IMINT, mis on kujutiste luure ja teabe kogumise distsipliin, kus kujutisi analüüsitakse luureväärtusega teabe tuvastamiseks, pildituvastus, tekstitöötlus jne. VF eriteenistused on huvitatud selliste oskustega isikute tööle kutsumisest.
6.Arvestades, et seoses VF agressiivse välispoliitika ja sõjaga Ukrainas on VF kodanike tegevusele ja liikumisele Schengeni ruumis kehtestatud hulgaliselt piiranguid, on tõenäoline, et VF üritab leida erinevaid võimalusi, kuidas välismaal oma infokogumise ja mõjutustegevuse eesmärke uues olukorras täita. Selleks on sobilikud just IKT võimekusega ning oma tegevuse varjamiseks ja digitaalse jalajälje peitmiseks vajalike oskustega VF kodanikud, et vähendada oma ebaseadusliku tegevuse tuvastamise võimalust. Seega ei saa välistada, et VF relvajõud või eriteenistused võivad oma salajaste sõjaliste või luureliste eesmärkide saavutamiseks kasutada ka Eesti IKT-ettevõtetes töötavaid VF kodanikest reservohvitsere, kellel on asjakohane tsiviilharidus ja töökogemus ning sellise tsiviilhariduse baasil täiendatud spetsiifiline sõjaline väljaõpe ehk kuidas IKT-alaseid teadmisi kasutada sõjaolukorras või vaenlase territooriumil asudes.
7.Arvestades X-i Venemaal omandatud spetsiifilist haridust, töötamist ja teadustööde iseloomu, on KaPo hinnangul alust arvata, et ta võib kujutada Eesti riigile julgeolekuohtu. KaPo-lt saadud hinnangu kohaselt on X on olnud ja/või on senini VF eriteenistuste poolt kontrollitud ja nende tähelepanu all seoses oma varasema tööga VF Teaduste Akadeemia Kosmoseuuringute Instituudis ja Moskva Füüsika-Tehnika Instituudis. MFTI on üks vähestest Venemaa ülikoolidest, kus sõjaline väljaõpe on tihedalt seotud teadustööga ning sõjalise kateedri eesmärk ei olnud valmistada ette tavapäraseid rühmaülemaid, vaid kõrgtehnoloogiliste valdkondade reservohvitsere. Ülikooli sõjalise õppekeskuse kirjelduse kohaselt pidid lõpetajad töötama konstrueerimisbüroodes, arvutuskeskustes, katsekeskustes, teadusasutustes, Kaitseministeeriumi teadusüksustes ohvitser-operaatoritena ning see kattub X-i sõjalise väljaõppe BУC: 411100 (ballistiliste strateegiliste rakettide juhtimissüsteemide ja maapealsete raketikomplekside opereerimine, kontrollseadmete käitamine, hooldus ja remont) profiiliga.
8.X väidab, et ta ei kuulu enam VF relvajõudude reservi ega sõjaväe arvele. Tema väide, nagu välismaal elamine vabastaks mobilisatsioonikohustusest, ei pea paika ning ta pole selle kinnituseks esitanud andmeid ega dokumente. X-i teenistusalane taust viitab, et ta võib kujutada potentsiaalset ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule ja avalikule korrale. X-i VF relvajõudude koosseisu kuulumist ja sõjalist kohustust kinnitab asjaolu, et ta Venemaa sisepassi nr 4518399579 lk 13 on 30.10.2017.a tehtud märge „sõjaväekohuslane“.
3(10)
3-26-2467
9.Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lõike 1 (kodumaa kaitse on Vene föderatsiooni kodaniku kohus ja seaduslik kohustus) ja lg 2 (Vene Föderatsiooni kodanik on sõjaväeteenistuses föderaalseaduse alusel) järgi on VF kodanikud allutatud sõjalistele kohustustele. Vene Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 kommentaaride järgi kuuluvad kodanike sõjaliste kohustuste hulka sõjalisel arvel olemine, sõjaväeteenistusse kutsumine ja teenistuse läbimine, kuulumine relvajõudude reservi, reservis olemise ajal sõjalistele õppustele kutsumine ja õppustel osalemine. Seetõttu on usutav, et VF kodanikke võidakse kaasata eriteenistuste tegevusse ka väljaspool riigipiire. Sellise kohustuse olemasolu koos spetsiifilise sõjalise tausta ja tehnilise erialaga loob reaalse riski X-i kasutamiseks mõjutustegevuses või luures ning see on vastuolus Eesti julgeolekuhuvidega. 08.12.2020 tunnistati omakorda Venemaa Föderatsiooni põhiseadus ülimuslikuks rahvusvahelise õiguse ees, mis kinnitab, et Venemaa kodanikud – sh topeltkodanikud – alluvad eeskätt Vene riigi seadustele ja huvidele ka väljaspool oma päritoluriigi territooriumi.
10.X-ile on väljastatud 26.10.2007.a Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumi poolt sõjaväepilet nr 0080242, kus on märgitud ta isiklik identifitseerimisnumber У-892376. Sama number on märgitud tema VF relvajõudude personalitoimikusse, kus kajastub X-i teenistusalane teave. Sõjaväepileti lk 2 kohaselt on 26.07.1997 omistatud X-ile relvajõudude leitnandi auaste insener-tehnilisel erialal. Seega on X-i näol tegemist juhtimisfunktsiooni omava VF relvajõudude ohvitseriga, kes vastutab oma sõjalisest väljaõppest tulenevalt massiivse hävitusjõuga (tavaliselt tuumalõhkepea) ballistilistele strateegilistele rakettidele määratud vastase sihtmärkide tabamise eest. X-i sõjaväepileti lk 2 kohaselt kuulub ta VF relvajõudude kõrgeima prioriteediga (запас 1 разряда) mobiliseeritavate kategooriasse.
11.Lisaks sellele on X oma sõjaväepiletil lk-l 24 enda allkirjaga 30.10.2007 kinnitanud, et ta on kohustatud järgima mobilisatsioonikäsku, sõjaväekomissari kutseid ja korraldusi ning tutvunud nendes sätestatud nõuetega. X on tunnistatud VF sõjaväepileti nr 0080242 lk 6 kohaselt teenistuskõlbulikuks ja ta kuulub „A“ kategooriasse, mis tähistab neid teenistuskõlbulikke isikuid, kes kuuluvad VF relvajõudude teenistusse ilma igasuguste piiranguteta (tema terviseseisund võimaldab teenistust kõigis väeliikides tervislike piiranguteta).
12.PPA on toonud ka välja, et X-i isa Y (sünFX.XX.XXXX) on VF relvajõudude ohvitser, kes on saanud spetsiifilise insener-tehnilise väljaõppe raadioside erialal BYC: 481901, ja kellele on julgeolekukaalutlustel keeldutud Eesti viisa väljastamisest. X esitas elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses oma isa Y-i tööraamatu, mille kohaselt on isa töötanud ajavahemikul 01.12.1987 kuni 17.08.2022 VF Kaitseministeeriumiga seotud Ülevenemaalises Teaduslikus Kaitseuuringute Uurimisinstituudis, mis arendab ja töötab välja radarijaamasid õhu- ja kosmoserünnakute teostamiseks, luure- ja hoiatussüsteeme ning juhtimis- ja sihtmärkide määramise radareid Venemaa Föderatsiooni relvajõudude kõikidele väeliikidele. Samuti on ta Sankt-Peterburgi Riikliku Infotehnoloogia, Mehaanika ja Optika Ülikooli (ITMO) füüsika teaduskonna külalislektor. KaPo keeldus julgeolekukaalutlustel 27.07.2022 kooskõlastamast X-i poja F-i Eesti viisat.
13.X-i poolt 13.05.2026 PPA-le saadetud oma poja F-i koolidiplomi kohaselt õppis viimane magistriõppes Moskva Füüsika Tehnika Instituudi rakendusliku matemaatika ja füüsika erialal, mille ta lõpetas 28.06.2024. Teadaolevalt on Venemaa IT- töötajad vabastatud alates aastast 2022 osalisest mobilisatsioonist selleks, et hoida töös agressorriigi infosüsteeme, tsensuuritööriistu ja küberkaitset. Vabastuse saamiseks pidi IT- töötaja andmed (sh diplomi nr, isikuandmed ja reaalsed tööülesanded) edastama Venemaa riigiportaali gosuslugi.ru kaudu Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeeriumile ja sõjakomissariaatidele. F töötab alates 24.08.2021 Venemaa suurpanga Sberbanki pilveandmetöötluse arenduse peainsenerina.
4(10)
3-26-2467 Opensanctsions andmetel on tema juhitav üksus kantud sanktsioneeritud ettevõtete nimekirja seoses Ukraina vastu suunatud Venemaa agressioonisõjaga.
14.Teadaolevalt kasutavad VF eriteenistused välisriikides elavaid VF kodanikke info kogumiseks ja luureliste eesmärkide saavutamiseks. Väljaspool VF-i viibivad VF relvajõudude reservi kuuluvad isikud ehk sõjalise kohustusega isikud on VF luureteenistuste teravdatud tähelepanu all. Lisaks sellele on X-i isa Y ja poeg F läbi oma tööalase tegevuse seotud VF relvajõudude poolt peetava Ukraina vastu suunatud agressioonisõja toetamisega. Venemaa eriteenistused kasutavad VF relvajõududega seotud isikuid oma sõjaliste ja luureliste eesmärkide saavutamiseks. X-i näol on tegemist isikuga, kes ise ja kelle lähedased on panustanud Venemaa Föderatsiooni teadus- ja arendustegevustesse, mida on kasutatud VF relvajõudude relvasüsteemide tootmiseks ja moderniseerimiseks.
15.Arvestades, et X töötab Eestis asuvas rahvusvahelises IT-ettevõttes Q OÜ, ei saa välistada, et VF relvajõud, julgeolekuasutused ja eriteenistused võivad X-i kasutada oma luurealaste eesmärkide saavutamiseks HUMINT (inimluure) liinis, kuna ta omab juurdepääsu siinsetele arendusüksuste töötajatele. Samuti arendab X Qs tooteid ja teenuseid, mida kasutavad lääneriikide ametiasutused ja õiguskaitseorganid. Tulenevalt sellest ja asjaolust, et X-i isa ja poeg elavad ikka veel Venemaal, kus neid on võimalik mõjutada, on tõenäoline, et X võib olla VF eriteenistuste värbamissihtmärgiks.
16.Vaidlustatud otsusega tunnistati kaebaja elamisluba kehtetuks. Kohtule ei ole teada, et kaebajal oleks muu seaduslik alus Eestis viibimiseks. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1 järgi peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Seega on kaebajal pärast elamisloa kehtivuse lõppemist kohustus Eestist lahkuda ning kaebajal on olemas esialgse õiguskaitse vajadus. Samas ei toonud vastustaja välja, et PPA oleks teinud kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, ilma selleta aga kaebajat Eestist lahkuma sundida ei saa. Juhul, kui PPA vastava ettekirjutuse teeb, on kaebajal seda võimalik uue kaebusega vaidlustada ning taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist.
17.Vaatamata asjaolule, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, tuleb kohtul kaitsta avalikku huvi ning jätta seetõttu kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata kaebajast lähtuva julgeolekuohu maandamiseks. Vaidlustatud otsuses kajastatud KAPO ohuhinnangu alusel on piisavalt põhjust järeldada, et X-i taust, sh tema haridus, teadustegevus, erialane töö ja sõjaline väljaõpe Venemaal viitab ohule, mida on käsitletud Eesti Vabariigi erinevates julgeolekustrateegia dokumentides. Tema varasem seotus Venemaa teadusasutustega, omandatud oskused ja teadmised võivad viidata laiemalt ühiskondliku ja riikliku turvalisuse seisukohalt märkimisväärsele riskile, mille puhul tuleb arvesse võtta võimalikke mõjutustegevusi ja julgeolekuohtusid varases staadiumis — ka juhul, kui need ei avaldu otsese sõjalise ohuna. Avalikest allikatest on teada, et VF eriteenistused on kasutanud oma välisriikides viibivaid kodanikke VF erinevate luurealaste ja hübriidrünnete eesmärkide saavutamiseks. Julgeolekuohte hinnates tuleb arvestada, et suurim ja pikaajaline julgeolekuoht Eestile on Venemaa Föderatsioon, mille eesmärgiks on lõhkuda ja ümber kujundada Euroopa julgeolekuarhitektuur ja reeglitel põhinev maailmakord ning taastada mõjusfääride poliitika. Neist eesmärkidest lähtuv oht Eestile on eksistentsiaalne.
18.Eestis on kujunenud õiguspõhine ja sisuliselt põhjendatud praktika, kus isiku varasem sõjaline taust, eriteenistusega seotud kogemused, teadmised, kontaktid ja ka tööalane positsioon võivad olla piisavad, et hinnata tema Eestis viibimist riigi julgeolekut ohustavaks. VF eriteenistused on sihilikult ja süstemaatiliselt värvanud Eestis viibivaid isikuid, kellel on varasem sõjaväeline või teaduslik-tehniline taust. Käesoleval juhul esinevad sarnased tunnused — sh oskused infotehnoloogias, sidemed Venemaa riiklike asutustega — mis loovad 5(10)
3-26-2467 põhjendatud kahtluse, et X võib ohustada Eesti riigi julgeolekut ning avalikku korda. X-i varasem tööalane taust ja tegevus ning seotus Venemaa riigistruktuuridega viitavad, et elamisloa taotlemine võis olla osa laiemast strateegiast, mille eesmärk oli saavutada ligipääs Eestile olulisele teabele või infrastruktuurile.
19.Iga üksiku välismaalase lojaalsust, mõjutatavust või võimalikke sidemeid vaenuliku režiimiga ei ole võimalik alati ennetavalt hinnata sellisel viisil ja ulatuses, mis võimaldaks tagada riigi julgeolekut piisavalt varakult ja ilma operatiivse viivituseta. X on agressorriigi VF kodanik, kes on nüüdseks kõrgendatud tähelepanu all ning ei ole võrreldav teiste riikide kodanikega, kes elamislubasid omavad või taotlevad.
20.Kohus arvestab, et kaebajal on Eestis Vene kodanikust abikaasa, kellel on samas iseseisev elamisluba kehtivusega 05.06.2026–05.06.2031. Sel põhjusel on kaebaja perel enam võimalusi otsustada, kuidas oma pereelu järgnevatel kuudel korraldada. Kuna kaebaja abikaasal on võimalus jääda Eestisse, ei tähendaks kaebaja võimalik lahkumine vajadust kaebaja abikaasale kõikide Eestiga seotud suhete katkestamiseks (auto, kass jne). X on käesoleval hetkel 53-aastane, ta on elanud suurema osa elust Venemaal ning on tulnud Eestisse elama alles 2021. aastal, Eestis tal kinnisvara ei ole. Tekkiv pereeluriive ei ole niivõrd intensiivne, et välistaks elamisloa kehtetuks tunnistamise. Kaebajal on Venemaal kolm täiskasvanud last ja isa. Pelk soovimatus oma kodakondsusjärgses riigis elada ei ole piisav põhjus, miks Eesti peaks kaebajale elamisloa andma. Ka soov Eestis jätkuvalt töötada ei kaalu üles kaebajast lähtuvat julgeolekuohtu. Kaebaja toodud muud elamisloa kaotamisega seotud ebamugavused (rahvastikuregistri registreeringu ja sellega seoses ühistranspordisoodustuse kaotus, ravikindlustuse kaotus) ei oma sama kaalu vajadusega kaitsta Eesti julgeolekut ja territoriaalset terviklikkust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
21.X palub 31.08.2026 määruskaebuses tühistada 28.08.2026 määruse haldusasjas nr 3-262467 resolutsiooni punkt 11, rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus ning peatada Politsei- ja Piirivalveameti 31.07.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1429-1 kehtivus kuni haldusasja nr 3-26-2467 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Lahendada määruskaebus viivitamata. Kui ringkonnakohtul ei ole võimalik määruskaebust enne vaidlustatud PPA otsuse tagajärgede täielikku realiseerumist sisuliselt lahendada, kohaldada HKMS § 252 lg 4 alusel ajutist esialgset õiguskaitset kuni 30 päevaks, peatades PPA 31.07.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1429-1 kehtivuse kuni määruskaebuse lahendamiseni. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei pea põhjendatuks PPA otsuse kehtivuse peatamist kogu kohtumenetluse ajaks, peatada otsuse kehtivus vähemalt kuni Tallinna Halduskohtu poolt KAPO ja PPA esitatud julgeolekuhinnangu aluseks olevate materjalide läbivaatamiseni ja esialgse õiguskaitse küsimuse uue hindamiseni, kuid mitte kauem kui Tallinna Halduskohtu määratud põhiasja otsuse avaldamise kuupäevani 02.11.2026. Kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks PPA otsuse kehtivuse peatamist, keelata PPA-l HKMS § 251 lg 1 p 2 alusel teha või sundtäita kaebaja suhtes lahkumisettekirjutust selliselt, et kaebaja oleks kohustatud Eestist lahkuma enne haldusasjas nr 3-26-2467 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist.
22.Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebajal on EÕK vajadus, halduskohus on seda määruse p-s 30 tuvastanud ja p-15 leidnud, et kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Vastuolu seisneb selles, et kohus tunnistab esmalt, et ta ei ole KaPo ohuhinnangu aluseks olevate andmetega tutvunud ega saa seetõttu põhikaebuse perspektiivikuse suhtes kindlat seisukohta võtta, kuid käsitleb sama kontrollimata ohuhinnangu lõppjäreldust avaliku huvi kaalumisel juba sisuliselt tõendatud faktina.
23.Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas Al-Nashif vs. Bulgaaria (20.06.2002, nr 50963/99, p-d 123-124) rõhutanud, et ka riigi julgeolekule tugineva meetme puhul peab sõltumatu organ 6(10)
3-26-2467 olema pädev kontrollima otsuse põhjuseid ja asjakohaseid tõendeid, vajadusel salastatud teabe kasutamisele sobivaid menetluslikke piiranguid rakendades. EÕK menetluses ei tule aga võrrelda abstraktselt Eesti eksistentsiaalset julgeolekuhuvi ja ühe välismaalase soovi Eestis elada.
24.Kohus on põhiasjas määranud PPA ja KaPo seisukohtade esitamise tähtajaks 25.09.2026 ning kohtuotsuse avaldamise kuupäevaks juba 02.11.2026. Seega oli EÕK otsustamisel tegelikuks kaalumisküsimuseks eeskätt see, kas kaebaja Eestis viibimine ligikaudu kahe kuu jooksul kuni esimese astme sisulise otsuseni tekitab sellise konkreetse ohu, mis nõuab tema senise õigusliku olukorra kohest lammutamist. Vaidlustatud määruses ei ole selgitatud, milline konkreetne uus või operatiivne oht just selle lühikese ajavahemiku jooksul realiseeruks. PPA-l oli KaPo negatiivne hinnang olemas juba 30.11.2023, kuid PPA pikendas 23.01.2024 sellest hoolimata kaebaja elamisluba kuni 23.01.2034. KAPO 15.01.2026 hinnang jäi 2023. aasta hinnangu juurde ning PPA ise määras elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärje saabuma alles kuu aega pärast 31.07.2026 otsuse tegemist.
25.KaPo edastas 15.01.2026 teatise, PPA alustas kaebaja suhtes täiendavate asjaolude väljaselgitamist juba 2026. aasta alguses ning elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus algatati formaalselt 17.03.2026. Lõplik otsus tehti alles 31.07.2026. Seega oli kaebaja väidetavalt võimalik julgeolekuoht PPA ja KaPo tähelepanu all mitme kuu vältel ning selle aja jooksul jätkas kaebaja Eestis seaduslikult elamist ja töötamist. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et selle pika menetlusperioodi jooksul oleks tuvastatud mõni uus kaebaja tegevus, kontakt, turvarikkumine, lubamatu juurdepääs või muu konkreetne asjaolu, mis viitaks ohu suurenemisele või selle vahetule realiseerumise riskile. Ka pärast mitme kuu pikkust 2026. aasta menetlust ei tuvastanud PPA kaebaja uut julgeolekuohtu suurendavat tegevust ning isegi 31.07.2026 tehtud kehtetuks tunnistamise otsuse õiguslikku tagajärge ei rakendatud kohe, vaid selle saabumine lükati edasi kuni 31.08.2026. Vaidlustatud otsuses kirjeldatud oht on valdavalt prognoosiv ja tingimuslik: selle keskmes on võimalus, et kaebaja võib tulevikus sattuda Venemaa eriteenistuste huviorbiiti, võib olla värbamissihtmärgiks või et teda võidakse kasutada luurelistel eesmärkidel.
26.Halduskohtu viide, et võimaliku lahkumisettekirjutuse tegemisel saab kaebaja esitada uue kaebuse ja taotleda uuesti esialgse õiguskaitse kohaldamist, ei ole kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Käesolevas asjas on juba menetluses kaebus, mille keskseks esemeks on just see PPA otsus, mille tagajärjel kaob kaebaja seaduslik alus Eestis viibimiseks ning tekib vajadus Eestist lahkuda. Kui kaebaja sunnitakse ootama järgmise haldusakti – lahkumisettekirjutuse – tegemist, esitama selle peale uue kaebuse ning taotlema uues menetluses uuesti esialgset õiguskaitset, tähendab see sisuliselt sama õigusliku probleemi kunstlikku jagamist mitmeks järjestikuseks kohtumenetluseks.
27.Tallinna Halduskohtu määrusega samal päeval, 28.08.2026, lahendas Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-26-2468 määruskaebuse EÕK küsimuses ning tühistas halduskohtu keeldumise. Ringkonnakohus leidis, et kuigi põhikaebuse eduväljavaated ei olnud suured, ei olnud kaebus ilmselgelt perspektiivitu ning riigist lahkumine ja senise elukorralduse katkemine olid raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kohus rõhutas, et avaliku huvi ülekaalu hindamisel tuleb vaadata, kas isiku ajutine Eestis viibimine kujutab endast faktilist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
28.Tartu Ringkonnakohus käsitles isiku Eestis elava, kehtiva elamisloaga partneri olemasolu just EÕK vajadust suurendava asjaoluna ning leidis, et sunnitud lahkumise tõttu katkev kooselu on hiljem raskesti kõrvaldatav tagajärg. Halduskohus leidis käesolevas asjas määruse p-s 34, et kuna Wl on iseseisev elamisluba kuni 05.06.2031, on perekonnal rohkem võimalusi otsustada, kuidas oma pereelu korraldada. See järeldus pöörab asjaolu tähenduse sisuliselt 7(10)
3-26-2467 vastupidiseks. W iseseisev elamisluba tähendab, et Eesti riik on tunnustanud tema iseseisvat õigust kujundada oma püsiv elu Eestis. Temalt ei saa EÕK kaalumisel eeldada sellest õigusest loobumist üksnes selleks, et vältida abikaasa lahkumisest tulenevat perekonna lahutamist. Kui W jääb Eestisse ja X peab lahkuma, katkeb nende tegelik igapäevane kooselu. Kui W lahkub, peab ta loobuma enda PPA poolt tunnustatud iseseisvast elamisõigusest ja Eestis kujundatud elukorraldusest. Mõlemal juhul on tegemist intensiivse perekonnaelu riivega.
29.HKMS § 251 lg 1 p 2 võimaldab kohtul keelata tulevase haldusakti andmise või toimingu tegemise. Seetõttu on õiguslikult võimalik reguleerida juba praegu ka tulevase lahkumisettekirjutuse tegemist või sundtäitmist. Sama lähenemist kasutas Tallinna Halduskohus 11.04.2025 haldusasjas nr 3-25-597, kui kohus reguleeris omal algatusel tulevikus võimaliku lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
30.Määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.08.2026 määruse resolutsiooni p 11 peale tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
31.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud olla ebaselged ning kohus ei pruugi määruse tagajärgi tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud (nt Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 15; 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15).
32.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust halduskohtu määruse muutmiseks.
33.Kaebaja seisukohtadest järeldub, et tema esmane eesmärk on saavutada kohtumenetluse ajaks Eestis seadusliku viibimisaluse saamine, mis taastaks sisuliselt tema õigusliku seisundi enne PPA 31.07.2026 otsuse kehtima hakkamist. Kohtupraktikas on esialgse õiguskaitse korras tähtajalise elamisloa andmiseks kohustamine olnud väga erandlik (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17; Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2020 määrus nr 3-20452). Vaidlustatud haldusakti kehtivuse peatamine annaks kaebajale sisuliselt sama tulemuse, nagu ajutise elamisloa andmine. Praegusel juhul ei ole kaebaja toonud välja sedavõrd ülekaalukaid põhjuseid, mis õigustaksid PPA otsuse kehtivuse peatamist esialgse õiguskaitse korras. Kaebaja viibib Eestis koos oma abikaasaga, kellel on kehtiv elamisluba Eestis elamiseks. Kohus möönab, et juhul kui kaebajal on vaja Eestist lahkuda, riivab see tema õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Kaebaja on esile toonud elamisloa kehtetuks 8(10)
3-26-2467 tunnistamisega tekkinud või potentsiaalselt tekkivad probleemid seoses töökoha kaotamisega, elukoha registreeringu lõpetamise ja sellest tulenevalt ühistranspordisoodustuse ja parkimisega, arstiabi ja ravimitega, pere lemmiklooma ja autoga. Samas ei ole kaebaja esitanud kohtule andmeid, et kuigi tal ei ole seadusliku viibimisaluse puudumise tõttu võimalik Eestis töötada ja elukohta registreerida, seaks see ohtu perekonna toimetuleku. Puuduvad sellised eraelulised asjaolud, mis muudaksid kaebaja huvi ülekaalukaks. Tema täiskasvanud lapsed ja isa elavad Venemaal. Kaebaja on sündinud Venemaal ja elanud seal 2021. aastani, ta on rahvuselt venelane ja tema emakeeleks on vene keel, mistõttu ei ole tal eelduslikult probleeme vajaduse korral Venemaal hakkama saamisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja perekonna- ja eraelu riive ei ole sedavõrd intensiivne, et kaaluks üles kaebajast lähtuva julgeolekuohu.
34.Julgeolekuohtu on halduskohus oma määruses põhjalikult käsitlenud ja VF teadaolevat tegevust kaebaja elulooliste andmetega seostanud. Kaebaja seisukohtadest ei nähtu, et ta vaidleks sisuliselt vastu vaidlustatud PPA 31.07.2026 otsuses kajastatud andmetele. Otsuse ps 22 on PPA selgitanud, et väljastas 23.01.2024 X-ile Eesti elamisloa 1064357185/TEP 2024 vaatamata KaPo hinnangule, sest julgeolekuolukord ei olnud 2023/2024. aastal veel eskaleerunud sellisele tasemele nagu täna. KaPo 2026. aasta hinnang kinnitab 2023. aasta hinnangut sama isiku kohta, kuid julgeolekuolukord ei ole enam sama, kuna VF ei ole oma agressioonipoliitikast taganenud, vaid pigem hoogustab seda. Julgeolekuoht on seoses VF jätkuvalt agressiivse välispoliitilise käitumisega aja jooksul tõusnud. Iga üksiku välismaalase lojaalsust, mõjutatavust või võimalikke sidemeid vaenuliku režiimiga ei ole võimalik alati ennetavalt hinnata sellisel viisil ja ulatuses, mis võimaldaks tagada riigi julgeolekut piisavalt varakult ja ilma operatiivse viivituseta. X on agressorriigi kodanik, kes on nüüdseks kõrgendatud tähelepanu all ning keda ei saa käsitada võrreldavas olukorras olevana teiste riikide kodanikega, kes elamislubasid omavad või taotlevad.
35.Halduskohus on juhtinud põhjendatult tähelepanu ka sellele, et kuigi vaidlustatud otsusega tunnistati kaebaja tähtajaline elamisluba kehtetuks, ei ole kaebaja väitnud, et PPA oleks teinud talle seni ettekirjutust Eestist lahkumiseks, ilma selleta aga kaebajat Eestist lahkuma sundida ei saa. Kui PPA vastava ettekirjutuse teeb, on kaebajal seda võimalik uue kaebusega vaidlustada ning taotleda esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebaja on taotlenud ka PPA-l lahkumisettekirjutuse tegemise keelamist või võimalikus tulevases lahkumisettekirjutuses lahkumistähtpäeva määramise keelamist, mis saabuks enne käesoleva menetluse lõppu, kuid seda ei saa pidada kuidagi põhjendatuks. Esiteks väljuks see asjas esitatud kaebuse nõuete piiridest, kuna kaebaja on esitanud kaebuses ainult tühistamisnõude PPA 31.07.2026 otsuse tühistamiseks, mitte keelamisnõuet lahkumisettekirjutuse tegemise takistamiseks või sellele tingimuste seadmiseks. Kaebaja viidatud menetlusökonoomia ei ole antud juhul piisav argument väljumaks EÕK taotluse lahendamisel kaebuse nõude piiridest. Teiseks ei oleks keelamiskaebus lubatav, kuivõrd kaebaja õiguste tõhus kaitse oleks võimalik ka lahkumisettekirjutuse hilisemal vaidlustamisel (vt HKMS § 45 lg 2). Kuna kaebajat ei ähvarda praegu Eestist väljasaatmine, ei ole tal selles osas õiguskaitsevajadust ja seega tuli tema taotlus jätta rahuldamata.
36.Eeltoodust tulenevalt jääb X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.08.2026 määruse resolutsiooni p 11 muutmata.
37.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja ja tema pereliikmete nimed ning tema Eesti tööandja ärinimed (C OÜ, uue nimega Q OÜ) tähemärgiga.
9(10)
3-26-2467 /allkirjastatud digitaalselt/
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.