3 Vabastada N.S. menetluskulude 642 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank Liising AS (hageja) esitas 31.10.2013 N.Z. (kostja 1) ja N.S.i (kostja 2) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kostjad esitasid nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 23.01.2014 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis hageja nõude kostjate vastu 6101,13 euro saamiseks üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 12.02.2014 esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevus 6101,13 eurot ja viivis 0,019% päevas põhinõudest 5736,27 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1 28.05.2009 liisingulepingu nr 01117829L, mille esemeks oli maastur Ford Maverick 3.0, ehitusaasta 2003. Hageja kohustus andma vara kostja 1 valdusesse ja kasutusse ning kostja 1 kohustus tasuma hagejale makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Hageja andis vara kostjale 1 üle 28.05.2009. Hageja ja kostja 2 sõlmisid 28.05.2009 käenduslepingu nr 01117829L, mille alusel kohustus kostja 2 tagama solidaarselt kostjaga 1 liisingulepingust nr 01117829L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kostja 1 kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja 2 vastutuse piirmääraks lepiti kokku 10 183,47 eurot. Kostja 1 rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes maksmata põhiosa- ja intressimaksed. Hageja saatis 17.06.2011 kostjatele kirjalikud teatised lepingu ülesütlemise kohta, milles palus võlgnevus tasuda. Kuna kostjad võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles 15.07.2011. Kostja 1 vara ei tagastanud. Hageja kasutas vara valduse taastamiseks OÜ Credit Expert abi, kuid vara valdust ei õnnestunud taastada. Kolmanda isiku väitel on vara Peterburis kellegi võõra isiku valduses. 27.08.2013 saatis hageja kostjatele kirjalikud teatised, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 11.09.2013. Kostjad ei ole võlgnevust tasunud. Võlgnevus summas 6101,13 eurot sisaldab vara jääkmaksumust 5008,73 eurot, debitoorset võlgnevust 766,39 eurot, kindlustusmaksete võlgnevust 322,39 eurot ja viivismaksete võlgnevust 3,62 eurot.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud, leides, et kostja 1 tegi tehingu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Liisinguleping on seetõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1 alusel tühine. Kostja 2 leidis lisaks, et kuivõrd põhileping on tühine, on tühine ka käendusleping, ja nõutud summa suurus ei ole tõendatud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 16. juuni 2016 otsusega hagi ning mõistis N.Z.lt ja N.S.ilt solidaarselt Swedbank Liising AS kasuks välja liisingulepingust nr 01117829L tuleneva võlgnevuse 6101,13 eurot ning viivise protsendina põhinõudest (s.o 0,019% päevas 5736,27 eurost) alates 31. oktoobrist 2013 kuni põhinõude (5736,27 eurot) täitmiseni. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa viivise summa ületada 5736,27 eurot. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 190 lg-te 1, 2, 5 alusel kostjate kanda. Maakohus mõistis kostjatelt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud, mille tasumisest nad olid vabastatud, s.o N.Z.lt eksperditasu 255 eurot ja riigi õigusabi kulud 528 eurot, kokku 783 eurot, ning N.S.ilt riigi õigusabi kulud 504 eurot, ja määras menetluskulude tasumise tähtajaga kuni 31. detsember 2017. Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb menetlusosalisel tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud (riigilõivu) 375 eurot ja viivise menetluskuludelt (375 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei saa viivise summa ületada 375 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tehing TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine, kui isik tegi selle vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus). Arvestades, et 08.03.2016 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 9 järgi kostja 1 tervisliku seisundi kohta veebruarist 2008 kuni detsembrini 2009 andmed puuduvad ja tema psüühilist seisundit liisingulepingu sõlmimisel ei ole võimalik kindlaks määrata, tuleb lähtuda kostjate ja D.K. seletustest kostja 1 seisundi kohta liisingulepingu sõlmimise ajal. Kostjate ja D.K. seletuste järgi oli kostjal 1 2009. a liisingulepingu sõlmimise ajal haiguse ägenemine, ta oli apaatne, ükskõikne, surutud seisundis, lamas ükskõikselt voodis, ilma liikumata. Passiivses seisundis võib kostja 1 lihtsalt voodis lamada ning ta ei tee mitte midagi, käskudele ja palvetele ei allu. Ta nägemus võib olla selline, et ta ei maganud. Sellises seisundis ei saa kostja 1 mõistlikult tegutseda. Kui kostja 2 nägi kostjat 1 liisingulepingu sõlmimisel, oli kostja 1 natuke uimane, imelik. Kostja 2 küsimusele, mis juhtus, vastas, et magas vähe. 08.07.2011 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 101 kohaselt esinevad kostjal 1 seisundi ägenemise ajal persekutoorse sisuga luulumõtted ja rahutus, ta käitub ebaadekvaatselt ning allub võõraste mõjutustele. 08.07.2011 kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti alusel tegi kohus järelduse, et kostjate ja D.K. kirjeldatud kostja 1 objektiivne seisund ei viita haiguse ägenemisele. Kostja 1 oli rahulik, luulumõtteid ei avaldanud. Kostja 1 sõitis Narvast Tallinna lepingut sõlmima ning tuli üksi tagasi Narva. Enne lepingu sõlmimist helistas paar-kolm korda kostjale 2, rääkis, et tahab autot võtta ja selgitas, et autot on talle vaja äri jaoks, küsis, kas kostja 2 saaks käendajaks olla ja ütles ka automargi. Kirjeldatud käitumine viitab sellele, et kostja 1 oli enne lepingu sõlmimist ja lepingu sõlmimise ajal aktiivne, sai oma tegudest aru ja juhtis neid. Kostja 1 teadis, mida ta soovib ja mis selleks tuleb teha, leidis isiku, kes saaks olla käendajaks ning selgitas kostjale 2, mida ta soovib, sõitis lepingu sõlmimiseks Narvast Tallinna ja tagasi. 08.07.2011 kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nähtuvalt töötas kostja 1 alates 2001. aastast (ekspertiis tehti 2011. a juulis) XXX õpetajana (töökoormus väike, alla 0,5 koha). Ülaltoodu põhjal ei ole tõendatud, et liisingulepingu sõlmimisel esines kostjal 1 otsusevõimetus või muu ajutine vaimutegevuse häire, mis takistas tal oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega tehing ei ole tühine. Kostja 1 rikkus oma lepingujärgseid kohustusi ning jättis tasumata liisingumaksed ja esitatud viivisearved. Hageja saatis 17.06.2011 kostjatele kirjalikud teatised lepingu ülesütlemise kohta,
andes neile täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. Kuna kostjad võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles 15.07.2011. OÜ Credit Expert tagastusmenetluse memoga on tõendatud, et liisingueset ei ole hagejale tagastatud ja hageja poolt tarvitusele võetud abinõud vara kättesaamiseks ei andnud tulemusi. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Memost nähtuvalt on OÜ Credit Expert püüdnud saada kontakti kostjaga 1, kuid kostja 1 on vältinud OÜ-ga Credit Expert suhtlemist. Kostja 1 isalt on saadud informatsioon, et temale teadaolevalt on vara viidud Venemaale. Lähtudes ülaltoodust, mõistis kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse 6101,13 eurot, sh vara jääkmaksumus 5008,73 eurot, debitoorne võlgnevus 766,39 eurot (sh põhiosa 405,15 eurot ja intressivõlgnevus 361,24 eurot), kindlustusmaksete võlgnevus 322,39 eurot ja viivismaksete võlgnevus 3,62 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.N.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 16. juuni 2016 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on liisinguleping TsÜS § 13 lg-te 1 ja 3 alusel tühine, kuna liisingulepingu sõlmimisel oli kostja 1 vaimuhaige ning oma vaimsest seisundist tulenevalt ei suutnud täielikult ja õigesti hinnata tehingu mõju oma huvidele. Kostja 1 ei ole kiitnud tehingut hiljem heaks. Kohus jättis hindamata kostja 1 ütlused, mille kohaselt ta ei mäleta, millised dokumendid ta pangas allkirjastas, need olid vist eesti keeles, ta ei mäleta, kas pangatöötaja tõlkis talle dokumentide sisu, samuti ei mäleta, kas tõlgiti kostjale 2. Kostja 1 ei saa lõpuni aru, mida tähendab liisinguleping, kohustuste kohta ei oska öelda. 08.03.2016 ekspertiisiaktis vastas ekspert kohtu küsimustele, et liisingulepingu sõlmimisel ei osanud kostja 1, lähtudes oma vaimsest seisundist, täielikult hinnata tehingu mõju oma huvidele, ning et dokumentides puuduvad andmed kostja 1 vaimse seisundi kohta tehingu tegemise ajal, kuid on teada, et kostja 1 haigus algas ammu enne tehingu tegemist ja temal esinevad psüühilised häired (oma võimete ülehindamine ja tahteaktiivsuse langus) ei võimaldanud tal adekvaatselt oma huve hinnata. Ekspert märkis, et kuna kostja 1 haigus – paranoidne skisofreenia – algas teismeeas, siis kulges see ebasoodsalt. Praegusel ajal esineb tunde-tahteelu defekt. Haigusele on iseloomulikud hüpo- ja maniakaalsed episoodid koos oma isiksuse ülehindamisega ning mittekriitilisus oma rolli suhtes ühiskonnas. Uuritav võib kergesti sattuda võõraste isikute mõju alla, mis on ühelt poolt tingitud haiguslikust ettekujutusest oma ülivõimetest ja teiselt poolt tahteaktiivsuse langusest. Kuna veebruarist 2008 kuni detsembrini 2009 puuduvad andmed uuritava tervisliku seisundi kohta, siis ei ole võimalik kindlaks määrata tema psüühilist seisundit lepingu sõlmimisel. Samas võimaldab haiguse arengu dünaamika ja kulgemine täpselt väita, et uuritava tegevus ei olnud adekvaatne ja ta ei mõistnud täielikult oma tegevust. Tema tegevus ei olnud mitte sihipärane, vaid oli tingitud psüühilistest häiretest. Kuivõrd põhileping on tühine, siis on tühine ka kostjaga 2 sõlmitud aktsessoorne leping ehk käendusleping, kuna käenduslepinguga oli tagatud konkreetne kehtiv kohustus, mitte kohustused, mis tekivad tühisest lepingust. Seetõttu ei kuulu käendus täitmisele; 2) ei vasta hageja avaldatud võlgnevuse suurus tegelikkusele. Lähtudes VÕS §-st 367 ja Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, on võlasumma arvestamise aluseks liisinguobjekti tegelik väärtus selle tagastamise seisuga. Kuna liisinguobjekti ei ole hagejale tagastatud, siis ei saa kindlaks teha, kas hagis nimetatud vara jääkmaksumus vastab tegelikkusele. Hageja ei ole kasutanud kõiki võimalusi vara tagastamiseks. Kuna hageja oli teadlik, et liisinguobjekt asub Venemaal, siis pidi ta kõigepealt pöörduma politseiasutusse vara
otsimiseks ja tagastamiseks. Peale nimetatud toimingute tegemist ja vara tagastamist või mingil põhjusel tagastamata jätmist saaks arvutada nõude suuruse. Kohus jättis eeltoodu analüüsimata.
5.Swedbank Liising AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) nõustub hageja kohtu järeldusega, et kostja 1 käitumine viitab sellele, et ta oli enne liisingulepingu sõlmimist ja lepingu sõlmimise ajal aktiivne, sai oma tegudest aru ja juhtis neid. Sõiduauto liisingusse võtmine on pikem protsess. Liisinguvõtja valib välja sõiduki, esitab liisingu taotluse, sõlmib lepingu, saab sõiduki kätte ja asub tasuma igakuiseid liisingumakseid. Kostja 1 on liisingulepingule leidnud ka käendaja, st ta oli võimeline selgelt argumenteerima ja veenma teist inimest käenduslepingut sõlmima. Kostja 1 2009. a konto väljavõttest nähtub, et kostjal 1 oli liisingulepingu sõlmimise ajal tööandja, kellelt laekusid regulaarsed sissetulekud. Konto väljavõttest nähtuvad ka muud arveldused – kindlustusmaksed, tasumised elektritarbimise eest jne. Seega on kostja 1 liisingulepingu sõlmimise perioodil suutnud täita tööülesandeid ning kasutada oma kontot sihipäraselt ja mõtestatult. Samas isegi kui kostja 1 oli tehingu tegemise ajal otsusevõimetu, on ta tehingu tagantjärele heaks kiitnud. Liisingulepingust tulenevaid osamakseid on tasutud pikka aega. Seega on kostja 1 saanud aru tehingu sisust ja seda tagantjärele aktsepteerinud. Liisingumakseid on tasunud ka kostja 1 isa N.K.. Oleks mõistetav, et isiku tahtevastaselt tehtud tehingust oleks sellest teadasaamisel informeeritud hagejat, sooviga leida lahendusi. Isegi kui tegemist oleks tühise tehinguga TsÜS § 13 lg 1 järgi, kuuluvad liisinguandja liisinguesemele tehtud kulutused TsÜS § 84 lg 1 teise lause alusel kostja poolt hüvitamisele; 2) on ka juhul, kui liisinguleping oleks tühine, kostjaga 2 sõlmitud käendusleping ja sellest tulenev kohustus kehtiv. Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne selgitab VÕS § 145 kommentaaride p-s 3.1.2, et aktsessoorsusnõue, mis seondub käendatava kohustuse tekkimisega, ei ole absoluutne – sellest ei sõltu mitte käenduslepingu kehtivus, vaid üksnes nõuete esitamise võimalikkus käendaja vastu. Olukorras, kus käenduslepingus (p 2) on sätestatud, et käendus laieneb ka kehtetuse tagajärjel tekkivatele nõuetele, saab võlausaldaja käendusele tuginedes käendaja vastu nõudeid esitada. Käenduslepingu p 10 järgi on käendusleping kehtiv kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni; 3) on Riigikohus leidnud (3-2-1-116-15, p 13), et üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus. Ka praegusel juhul on hageja püüdnud vara valdust taastada, vaatamata sellele, et ei lepingust ega seadusest ei tulene hagejale kohustust liisingueset otsida. Riigikohtu seisukoha (3-2-1-104-14, p 14) kohaselt saab liisinguandja üldjuhul arvata liisingueseme väärtuse oma nõudest maha üksnes juhul, kui liisinguandja jääb liisingueseme omanikuks ja liisinguvõtja tagastab eseme liisinguandjale. Kuna kostja 1 ei ole liisingueset tagastanud ja hagejal ei ole õnnestunud liisingueset kätte saada, ei oma nõude arvestuses tähtsust sõiduki turuväärtus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus rahuldas hagi N.Z. (kostja 1, põhivõlgnik) ja N.S.i (kostja 2, käendaja) vastu. Maakohtu otsuse vaidlustas N.S. ning ta palub jätta hagi tema vastu rahuldamata.
Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. Maakohtu otsus, millega rahuldati hageja nõue N.Z. vastu, on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 16. juuni 2016 otsuse resolutsioon muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning hagi N.S.i kui käendaja vastu rahuldamata jätmist. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Apellandi seisukohast tulenevalt on hageja ja N.Z. vaheline liisinguleping TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine ning käenduse aktsessoorsusest tulenevalt puudub hagejal seetõttu nõue tema kui käendaja vastu. Ringkonnakohus apellandi seisukohaga ei nõustu. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Nimetatud sätte eesmärgiks on kaitsta isikuid, kes on küll teovõimelised, kuid kes tehingu tegemise ajal siiski ei suuda mõista oma tegevuse tähendust mingi ajutise vaimutegevuse häire või muu sarnase asjaolu tõttu. 08.07.2011 eksperdi arvamuse (II, kd tl 39, ekspertiis teostatud tsiviilasjas nr 2-11-21394) kohaselt käesoleval ajal saab N.Z. aru oma tegude tähendusest, suudab neid juhtida, oma elu iseseisvalt korraldada, langetada otsuseid ja teha tehinguid. Seisundi ägenemise ajal ei suuda ta oma tegudest aru saada, ei suuda neid juhtida, langetada otsuseid ja teha tehinguid. 08.03.2016 eksperdi arvamuse (II kd, tl 197-200, käesolevas tsiviilasjas teostatud ekspertiis) kohaselt vaidlusaluse liisingulepingu sõlmimisel (28.05.2009) ei osanud N.Z., lähtudes oma vaimsest seisundist, täielikult hinnata selle tehingu mõju oma huvidele. Kuigi dokumentides puuduvad andmed N.Z. vaimse seisundi kohta eelnimetatud tehingu tegemise ajal, N.Z.l esinevad psüühilised häired ei võimaldanud tal adekvaatselt oma huve hinnata. Kuigi 08.03.2016 eksperdi arvamuse kirjeldavast osast nähtub, et puuduvad andmed N.Z. tervisliku seisundi kohta ajavahemikul veebruarist 2008. a kuni detsembrini 2009. a, on ekspert pidanud võimalikuks vastata kohtu poolt esitatud küsimusele ja anda arvamus, mille kohaselt vaidlusaluse lepingu sõlmimisel ei osanud N.Z. oma vaimse seisundi tõttu täielikult hinnata tehingu mõju oma huvidele. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et ekspert on eriteadmistega isik ning arvamusest ei nähtu, et eksperdile esitatud andmed oleksid olnud puudulikud arvamuse andmiseks. Kuna ekspertiis määrati TsMS § 293 lg 1 alusel asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks ning ekspert andis arvamuse, on maakohus põhjendamatult lähtunud N.Z. tervisliku seisundi kindlakstegemisel liisingulepingu sõlmimise ajal D.K. ja N.S.i vande all antud seletustest, mitte aga eksperdi 08.03.2016 arvamusest. D.K. ja N.S.i seletused N.Z. tervisliku seisundi kohta põhinevad nende endi hinnangutel, mitte haiguslugudel ja ambulatoorsetel kaartidel, mida kasutas ekspert arvamuse andmisel, ning seetõttu on eksperdi arvamus usaldusväärsem. Ringkonnakohus leiab, et 08.03.2016 eksperdi arvamuse alusel on võimalik tuvastada, et N.Z. sõlmis 28.05.2009 liisingulepingu, mis tema vaimsest seisundist lähtudes ei vastanud tema huvidele, s.t ta sõlmis liisingulepingu 08.03.2009 otsusevõimetuna. Maakohtu seisukoht, mille
kohaselt oli N.Z. 28.05.2009 liisingulepingu sõlmimise ajal otsusevõimeline ja seetõttu ei ole tehing tühine, on ebaõige. Samas ei anna maakohtu eelnimetatud ebaõige järeldus alust apellatsioonkaebust rahuldada. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt ei ole otsusevõimetuna tehtud tehing tühine, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmiti vaidlusalune liisinguleping 28.05.2009. Hagiavaldusest ja selle lisadest nähtuvalt anti sõiduk N.Z.le 28.05.2009 üle ning kuni 2011. a alguseni tasus N.Z. igakuiseid liisingumakseid. Lepingu ülesütlemise teatisest (I kd, tl 43) nähtuvalt moodustas maksete võlgnevus 17.06.2011 seisuga 94 kalendripäeva. Ringkonnakohus leiab, et liisingumaksete tasumisega enam kui poolteise aasta jooksul kiitis N.Z. liisingulepingu heaks. 08.07.2011 eksperdi arvamusest nähtub, et N.Z. ei saa oma tegudest aru ja ei suuda langetada otsuseid tervisliku seisundi ägenemise ajal. Puuduvad tõendid, millised kinnitaksid, et N.Z.l liisingulepingu sõlmimise ajal esinenud vaimutegevuse ajutine häire (seisundi ägenemine) oleks kestnud pärast lepingu sõlmimist pikemat aega. Juhul, kui tegemist oleks olnud N.Z. jaoks kahjuliku tehinguga, oleks N.Z.l või tema lähedastel olnud võimalus sellistest asjaoludest lepingu teist poolt informeerida. Asja materjalidest nähtuvalt esitati tehingu tühisuse vastuväited esmakordselt alles pärast hagiavalduse kohtusse esitamist. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et N.Z. ei ole liisingulepingut heaks kiitnud, on seetõttu paljasõnaline. Ülalmärgitud osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Seoses liisingulepingu heakskiitmisega N.Z. poolt ei ole liisinguleping tühine ning põhjendamatu on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et seoses liisingulepingu tühisusega ei saa hageja N.S.ilt kui käendajalt täitmist nõuda.
9.Lisaks liisingulepingu kehtivusele on apellatsioonkaebuses vaidlustatud ka liisingueseme (sõiduki) väärtus. Apellant leiab, et kuna sõidukit ei ole hagejale tagastatud, ei saa kindlaks teha, kas sõiduki jääkmaksumus vastab hageja poolt märgitule või mitte. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Nimetatud sättest tulenevalt saab hageja liisinguandjana arvata liisingueseme väärtuse (sõiduki turuväärtus selle tagastamise hetkel) oma nõudest maha üksnes juhul, kui liisinguandja jääb liisingueseme omanikuks ja liisinguvõtja tagastab sõiduki liisinguandjale. Antud juhul puudub vaidlus, et N.Z. liisinguvõtjana lepingust tulenevat kohustust ei täitnud ja sõidukit hagejale ei tagastanud. Tagastamismenetluse memost (I kd, tl 46) nähtuvalt ei ole hagejal õnnestunud vaatamata jõupingutustele sõiduki valdust taastada ning sellisel juhul ei ole tähendust sõiduki turuväärtusel selle tagastamise hetkel. Apellandi viide VÕS § 367 lg-le 3 ei ole antud juhul asjakohane. Sõiduki kadumist või tagastamise võimatust ei ole N.Z. tõendanud.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel N.S.i kanda. Swedbank Liising AS-l menetluskulud ringkonnakohtus puuduvad. Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2016 määrusega vabastati N.S. menetlusabi korras riigilõivu 450 eurot tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel. N.S.i riigi õigusabi korras esindaja põhjendatud ja vajalik tasu suurus seoses apellatsioonkaebuse esitamisega on 192 eurot (tasu suurus on kindlaks määratud eraldi määrusega).
Seega jäävad N.S.i kanda menetluskulud ringkonnakohtus summas 642 (450+192) eurot. Arvestades Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2016 määrusega kindlakstehtud N.S.i majanduslikku seisundit, vabastab ringkonnakohus TsMS § 190 lg 7 alusel N.S.i menetluskulude 642 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.