2-16-17387/7 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hageja võib esitada kohtuotsusele apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 142 lg 2). Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele, kas: SEB Pank – a/a EE571010220229377229 Swedbank – a/a EE062200221059223099 Danske Bank – a/a EE513300333522160001 Nordea Bank – a/a EE221700017003510302 Riigilõivude tasumisel tuleb kasutada kohtust või avalikust e-toimikust saadud unikaalset viitenumbrit. Maksekorralduse selgituse reale märkida: Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, tsiviilasja number ja isiku nimi, kelle eest kautsjoni tasuti. Maksedokument kautsjoni tasumise kohta või maksedokumendil olevad kõik andmed selle elektrooniliseks kontrollimiseks tuleb esitada kohtule. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Viivisest Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist summas 50 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 0,75% päevas (273,75% aastas). Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja on hagiavalduses välja toonud ja kohus tuvastas, et hageja arvestab viivist üldtingimuste p 2.6.6. alusel määras 0,75% päevas. Seega on hageja ise välja toonud, et lepingu punkti 2.6.6 puhul on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 mõttes. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.

VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Käesoleval juhul sõlmis kostja lepingu tarbijana. Tüüptingimustega laenulepingus märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on lepingu punkt 2.6.6. tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 273,75% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna 273,75% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. Hageja esitas 05.12.2016 menetlusdokumendis alternatiivse viivisenõude, paludes kostjalt välja mõista perioodi 20.09.2014 kuni 05.12.2016 eest viivis 8,85 eurot. Kohus rahuldab kostja hagi alternatiivse viivisenõude osas. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates 06.12.2016. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgituga mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 06.12.2016 viivise põhinõudelt VÕS § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude 50 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 41,15 eurot. Menetluskuludest Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-15 leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Samas ei tähenda eelöeldu seda, et lepingulise esindaja kulu oleks ilma pikemata alati vajalik ja põhjendatud tsiviilasja hinna ulatuses. Lepingulise esindaja kulu võib konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades olla vajalik ja põhjendatud ka väiksemas ulatuses kui tsiviilasja hind, seda eriti suurema tsiviilasja hinnaga asjades. Kohtu hinnangul on antud juhul lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud väiksemas ulatuses kui tsiviilasja hind. Tegemist ei ole keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Kohus arvestab ka, et rahuldab hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega seetõttu, et kostja ei ole hagile tähtajaks