4.Välja mõista kostjalt hageja kasuks osaliselt menetluskulud (riigilõiv) 1 000 (üks tuhat) eurot. 1 (8)
2-16-9298
5.Jätta kummagi poole ülejäänud kohtuvälised (õigusabi) kulud tema enda kanda.
6.Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis menetluskuludelt (1 000 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Saata kohtuotsus poolte esindajatele teadmiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD
1.ProInkasso OÜ esitas 15. juunil 2016 kostja vastu hagi 91 022.61 eurot võlgnevuse ja lisanduva viivise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt 25.01.2013 sõlmisid M M (esialgne võlausaldaja) ja kostja laenulepingu nr 25/01/2013 summas 47 000 eurot tähtajaga kuni 25.01.2014. Samaaegselt laenulepingu sõlmimisega koostasid ja allkirjastasid M M ja kostja raha üleandmise-vastuvõtmise akti, milles kostja kinnitab laenusumma kättesaamist. Laenulepingus määratud tähtajaks kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud.
2.08.01.2016. loovutas M M oma võlanõude koos kõrvalnõuetega kostja vastu hagejale. 14.01.2014 saatis hageja kostjale võlateatise lepingust tuleneva nõude tasumiseks.
3.Laenulepingus on kokku lepitud kaks erinevat intressimäära. Lepingu punkti 1.4 kohaselt oli kostja kohustatud tasuma laenusummalt intressi 10% kuus, kui laenusumma tagastatakse 25.01.2014. Laenulepingu punkti 1.5 kohaselt oli kostja kohustatud tasuma laenusummalt intressi 3% kuus, kui laenusumma tagastatakse enne 25.01.2014. Kuigi kostja ei ole tagastanud laenu ennetähtaegselt, esitab hageja intressinõude 3%-lise määra alusel. Intressinõude suurus perioodil 25.01.2013–25.01.2014 ehk 12 kuu eest on seega 16 920 eurot (47 000 x 0,03 x 12).
4.Laenulepingu punkti 2.3 kohaselt on lepingujärgseks viivisemääraks 0,5% tagastamata laenusummalt päevas. Hageja nõuab viivist lepingus ette nähtud t viivisest väiksemas määras, lähtuvalt viimase aja kohtupraktikas mõistlikuks peetud viivise suurusest (Riigikohtu 10.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, punkt 13). Kuigi laenulepingu puhul ei ole tegemist tarbijakrediidi lepinguga ning Riigikohtu lahendis toodud seisukohad ei puuduta kahe eraisiku vahel sõlmitud laenulepingut, on hageja siiski lähtunud viivisenõude esitamisel eelviidatud Riigikohtu lahendist tulenevast põhimõttest. Tulenevalt eeltoodust esitab hageja viivisenõude määra alusel, mis vastab kolmekordsele seadusjärgsele viivisemäärale ning hagis esitatava viivisenõude suuruseks perioodi 25.01.2014-14.06.2015 eest on 27 102.61 eurot.
5.Hageja palus vastavalt VÕS § 76 lg 1, § 82, 108 lg 1, § 396 lg 1, § 397, § 402 lg 1 ja TsMS § 367 mõista kostjalt hageja kasuks välja 91 022.61 eurot (s.h 47 000 eurot põhivõlg, 16 920 eurot sissenõutavaks muutunud lepingujärgne intress ja 27 102.61 eurot hagi esitamise seisuga 2 (8)
2-16-9298 sissenõutavaks muutunud viivis), viivis alates hagi esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 8 977.39 eurot ja edasi protsendina põhinõudest, jätta menetluskulud kostja kanda ja välja mõista menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
KOSTJA VASTUS
6.03. augustil 2016 esitatud vastuses kostja hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt kostja ja M M leppisid kokku, et M M annab kostjale laenu summas 20 000 eurot ning pooled allkirjastasid 25.01.2013 laenulepingu, mille järgi kohustus kostja tagastama laenu koos intressiga summas 27 000 eurot hiljemalt 25.03.2013 (edaspidi laenuleping 1). Laen anti üle sularahas. Nimetatud laenulepingu alusel ei saa nõuet esitada, kuna nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 sätestab tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kuna laen tuli tagastada 25.03.2013, oli nõue esitamise viimane tähtaeg 25.03.2016. Hagi esitati aga 14.06.2016. Kostja palus TsÜS § 143, § 146 alusel kohaldada laenulepingu 1 suhtes aegumist.
7.Hilisemalt võttis M M kostjaga ühendust ning nõudis, et kostja kirjutaks alla laenulepingule (edaspidi laenuleping 2), mille järgi oleks kostja võlgnevus summas 47 000 eurot (s.o. laenusumma 20 000 eurot ja intress 27 000 eurot). Alludes M M survestamisele nõustus kostja allkirjastama laenulepingu 2 ja raha üleandmis-vastuvõtmis aktile summas 47 000 eurot, kuigi tegelikult nimetatud lepingu alusel raha kostjale üle ei antud.
8.Kostja on raske puudega, liikumisvõimetu isik, kes on üle elanud raske liiklusõnnetuse ja keda oli lihtne survestada allakirjutama laenulepingule 2, kui ka raha üleandmise- vastuvõtmise aktile. Kostja tervislik seisukord on tõendatud püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusega nr. 796543. Tegelikkuses ei ole kostja saanud M M laenu summas 47 000 eurot, vaid sai 20 000 eurot laenulepingu 1 alusel.
9.Kostja on seisukohal, et 23.01.2013 sõlmitud laenuleping summas 47 000 eurot on TsÜS § 86 lg 1 ja lg 3 alusel heade kommetega vastuolus olev tehing, kuna olukorras, kus laenaja jääb laenuandjale laenu tagasimaksmisega viivitusse ja seejärel sõlmitakse uus leping, millega suurenevad laenaja poolt tagasimakstavad summad, kuid ei suurene laenuks saadavad summad, on tegemist silmatorkava ebaproportsionaalsusega täitmise ja vastutäitmise vahel. Seega on tegemist tühise tehinguga, millel ei ole algusest peale tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1).
10.Kuna M M seotud äriühingutel (xxxx ja xxxx) on maksuvõlad – siis ei ole eluliselt usutav, et M M olid 2013.a alguses olemas sellised rahalised võimalused anda sularahas laenu summas 47 000 eurot ja seda veel isikule, kellel puudus sel ajal piisav sissetulek laenu tagasimaksmiseks ning võimalused ka tagatiste andmiseks. Kostja ainuke sissetulek on töövõimetuspension, mille suurus on 254.98 eurot ning asjaolu, et tema puhul on tegemist liikumisvõimetu isikuga oli ka M. M teada
11.Kostja on laenu osaliselt tagastanud, 1 000 eurot anti üle sularahas, mille kohta M M keeldus kinnitust andmast) ja 100 eurot kanti üle panga kaudu.
HAGEJA SEISUKOHT
12.06. septembril 2016 esitatud seisukohas hageja kinnitas, et kostja ja laenuandja vahel sõlmiti esialgu tõepoolest 25.01.2013. laenuleping, mille alusel sai kostja enda kasutusse laenusumma 20 000 eurot kohustusega tagastada laen koos intressidega hiljemalt 25.03.2013.(laenuleping 1). Uus laenuleping (laenuleping 2) koostati ja allkirjastati kostja ja esialgse võlausaldaja poolt 2014.a. 3 (8)
2-16-9298 jaanuaris põhjusel, et kostja ei olnud aasta jooksul oma laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ning oli andnud laenuandjale korduvalt katteta lubadusi raha tasuda ja leidnud siis uskumatuid põhjendusi, miks tasumine ikkagi viibib. Laenuandja soovis laenulepingu tingimuste uuendamise teel vähendada laenusumma õigeaegsest tagastamata jätmisest talle tulenevaid kahjusid ning leppida seetõttu kostjaga kokku uued tingimused laenu tagastamiseks.
13.Facebook’i vestlusest nähtub, et kostja edastas esialgsele võlausaldajale järjepidevalt olukordade kirjeldusi, miks laenuraha ei ole võimalik veel tagastada ning alusetuid lubadusi raha tagastamise osas.
14.Hageja võttis omaks, et laenulepingu 2 alusel täiendavat laenusummat kostjale üle ei antud ning selles sätestatud laenusumma (47 000 eurot) hulka arvati lisaks reaalselt kostjale üle antud laenusummale ka esialgses laenulepingus sätestatud intressikohustus summas 27 000 eurot.
15.Kuigi uue laenulepingu dokumendi koostamise vajaduse tingis kostja ise oma ebaausa käitumisega esialgse võlausaldaja suhtes, oleks olnud korrektsem vormistada laenulepingu muudatused teistsugusel viisil, mis aga ei tähenda, et laenulepingu dokument oleks tervikuna tühine. Kui kohus nõustub kostja seisukohaga hilisemalt sõlmitud laenulepingu tühisuse osas, tuleb haginõue lahendada esialgse laenulepingu pinnalt. Nimelt ei muuda hilisema laenulepingu dokumendi koostamine olematuks kostja kohustust tagastada saadud laenusumma 20 000 eurot ja tasuda sellelt kokkulepitud intressi summas 27 000 eurot.
16.Nõue laenulepingu 1 alusel ei ole aegunud, kuna kostja on oma kohustusi rikkunud teadlikult ja tahtlikult ja kohaldamisele kuulub TsÜS § 146 lg 4 sätestatud aegumistähtaeg 10 aastat. Kohtupraktikas on leidnud tunnustamist seisukoht, et tahtlik rikkumine võib olla tuletatav pooltevaheliste suhete asjaoludest ja et pidevad võla tasumise lubadused võivad teatud asjaoludel olla käsitletavad võlgniku pahatahtlusena. Hageja viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu 06.03.2009.a. otsusele tsiviilasjas nr 2-05-984, milles kohus nõustus maakohtuga ning leidis, et „ühe lepingupoole avaldust võlgnevuse tunnistamisel ei saa käsitleda teisiti, kui teadmist oma lepingust tuleneva kohustuse rikkumisena...“ Alates laenulepingu sõlmimisest on kostja andnud laenuandjale järjepidevalt katteta lubadusi ja loonud isegi mulje, et on kohe-kohe raha tagastamas. Kostja on põhjendanud oma maksetakistusi ja viivitamist uskumatute lugudega ja oli teadlik, et võlausaldajal oli võimatu selliste asjaolude tõesust kontrollida (viited kohtuasjale Türgis, erinevate isikutega juhtunud õnnetused, kellelt pidi raha saama jne). 2015.a hakkas kostja aga kontakte laenuandjaga üldse vältima (Facebooki vestluse väljavõtte lk 44-45). Eeltoodud asjaolud viitavad selgesti, et kostja hoidis teadlikult kõrvale oma lepingulisest kohustusest laenu tagastamiseks ning aegumise osas tuleb kohaldada TsÜS § 146 lõikes 4 sätestatud 10-aastast tähtaega.
17.Sõltumata sellest, kas kohus nõustub hageja seisukohaga aegumistähtaja pikkuse osas, ei ole nõue aegunud, kuna nõude aegumine on vahepeal katkenud ja alanud uuesti TsÜS § 158 lg 1 ja lg alusel. Facebooki vestluse väljavõttest nähtub, et kostja on andnud pidevalt ja korduvalt laenuandjale lubadusi võlgnevus tasuda ning hüvitada talle kõik kahjud. Kostja on tunnistanud oma võlgnevust laenuandja ees näiteks Facebook vestlus sõnumites: 20.02.2013 kell 17:06 jne;25.03.2013 kell 8.47; 04.04.2013 kell 18.26; 07.05.2013 kell 19.43; 09.01.2014 kell 21.16 ja 21.27 ; 04.05.2015 kell 10.02. Kuigi kostja on vaidlustanud hilisemalt sõlmitud laenulepingu kehtivuse, on dokumendi allkirjastamine sõltumata selle kehtivusest käsitatav siiski teona, millega kostja tunnistas võlgnevust laenuandja ees ning kinnitas seeläbi juba Facebooki vestlustes antud infot, et ta kavatseb laenu ja intressid laenuandjale igal juhul 4 (8)
2-16-9298 tagasi maksta. Kõik need lubadused, sh 2014.a. jaanuaris allkirjastatud laenulepingu dokument on käsitatavad nõuet tunnustava teona TsÜS § 158 tähenduses. Eeltoodust nähtub, et mitmed sellised nõude tunnustamisena käsitatavad avaldused ja teod on kostja poolt tehtud ning nõude aegumise tähtaeg seega katkenud ja uuesti alanud vähem kui kolm aastat enne hagi esitamist kohtusse. Seega ei oleks hageja nõue aegunud ka juhul, kui kohaldamisele kuuluks TsMS § 146 lg 1 alusel 3-aastane aegumise tähtaeg. Arvestades, et nõuete esitamine kostja vastu on viibinud tulenevalt laenuandja heast tahtest ja kannatlikkusest ning et laenuandja on tuginenud kostja kinnitustele, et muretsemiseks ei ole põhjust ning raha saamisel tasub ta laenuandjale võla koheselt, oleks aegumise kohaldamine vastuolus ka hea usu põhimõttega.
18.Kostja on avaldanud, et ta on laenu osaliselt tagastanud. Hageja leiab, et kostja peaks oma väiteid täpsustama (millal ja kellele raha tasuti) ning oma väiteid nõuetekohaselt ka tõendama.
19.Juhul, kui kohus nõustub kostja seisukohaga, et hilisemalt sõlmitud laenuleping on tühine, võlgneb kostja hagejale esialgse laenulepingu 1 alusel 47 00 eurot, sh 20 000 eurot tagastamata laenusummana ja 27 000 eurot laenulepingu punktis 1.4. kokku lepitud tasumata intressina. Seega juhul, kui kohus tuvastab laenulepingu 2 tühisuse, palus hageja kostjalt välja mõista esialgse laenulepingu 1 alusel 47 000 eurot, sh 20 000 eurot põhivõlg ja 27 000 eurot tasumata intress.
KOHTUISTUNG
20.Kohus korraldas asja arutamiseks kohtuistungi 17.11.2016. Kohtistungil pooled arutasid kompromissi sõlmimist, kuid kuna kompromissiläbirääkimised jäid pooleli, palusid pooled kohtuistung edasi lükata. Asjas määrati uus kohtuistung 22.12.2016 algusega kell 10.00, kuid pooled ei istungile ei ilmunud ja nõustusid tsiviilasja edasi kirjalikus menetluses lahendamisega.
POOLTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
21.04. jaanuaril 2017 esitatud lõplikus seisukohas kostja tõi täiendavalt, et, kui kohus leiab, et nõue kuulub rahuldamisele esialgse laenulepingu alusel, siis nimetatud lepingust tulenevaid nõudeid ei ole M M hagejale loovutanud. Hagiavalduse p. 2 (hagi alus) nähtuvalt on hagejale loovutatud nõue summas 47 000 eurot, mille tasumise tähtaeg oli 25.01.2014. Juhul, kui kohus rahuldab hagi või rahuldab selle osaliselt, palus kostja menetluskulude osas kohaldada TsMS § 162 lg 4. Kostjal on tuvastatud raske puue, mis põhjustab lisakulutusi ning tema ainuke sissetulek on pension.
22.09. jaanuaril 2017 esitatud seisukohas hageja leidis, et kostja ei ole nõude loovutamise lepingu pool, mistõttu ei saa kostja sisustada ega tõlgendada nõude loovutamise lepingu eset ehk millised nõuded on loovutatud. Hageja esitas esialgse võlausaldaja kirjaliku kinnituse nõude loovutamise kohta.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
23.Kohus tutvunud hagivalduse, kostja vastusega hagile ja poolte seisukohtadega, kuulanud ära kostja ja poolte esindajate seletused kohtuistungil ning uurinud tsiviilasja raames esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis, leidis, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
24.Hagiavalduse juurde lisatud laenulepingu kohaselt K R (kostja) kui laenusaaja ja M M kui laenuandja sõlmisid 25.01.2013 laenulepingu nr 25/01/2013 summas 47 000 eurot tähtajaga kuni 25.01.2014. Hageja väidab, et laenulepingu sõlmimisel koostasid ja allkirjastasid lepingupooled raha üleandmise-vastuvõtmise akti, milles kostja kinnitab laenusumma 47 000 eurot kättesaamist (t. lk. 8, 9). Kostja vastuse kohaselt tegelikult kostja ja M M leppisid kokku laenusummas 20 000 eurot ning et 5 (8)
2-16-9298 tegelikult poolte vahel 25.01.2013 sõlmitud laenulepinguga kohustus kostja tagastama laenu 20 000 eurot ja tasuma intressi 27 000 eurot hiljemalt 25.03.2013. Kostja on selle kohta esitanud samuti 25.01.2013 dateeritud laenulepingu, mida pooled nimetavad laenulepinguks nr 1 (t. lk. 44). Hageja on kostja väiteid omaks võtnud, 06.09.2016 esitatud seisukohas on hageja kinnitanud, et tegelikult kostja ja laenuandja vahel sõlmiti 25.01.2013 laenuleping, mille alusel sai kostja enda kasutusse laenu 20 000 eurot kohustusega tagastada laen koos intressidega hiljemalt 25.03.2013. Sellega on kohus tuvastanud, et kostja kohustused esialgse võlausaldaja ees on tekkinud 25.01.2013 sõlmitud laenulepingust (t. lk. 44).
25.Hageja oma 06.09.2016 esitatud seisukohas väidab, et esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid jaanuaris 2014 uue laenulepingu (laenuleping nr 2), põhjusel, et kostja ei olnud aasta jooksul oma laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ning oli andnud laenuandjale korduvalt katteta lubadusi raha tasuda ja leidnud siis uskumatuid põhjendusi, miks tasumine ikkagi viibib. Laenulepingu mõiste on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 396, mille lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud 25.01.2013 sõlmitud leping, mida pooled nimetavad laenulepinguks nr 2 (t. lk. 8) ei vasta VÕS § 396 lg 1 laenulepingu tingimustele, sest selle lepingu alusel ei ole esialgne võlausaldaja kostjale üldse laenu andnud, mistõttu ei ole kostjal tekkinud VÕS § 396 lg 1 sätestatud sama raha tagastamise kohustust. Hageja väidetest tulenevalt saab kohus järeldada, et tegelikult oli lepingupoolte sooviks mitte uue laenulepingu sõlmimine, vaid kostjalt võlgnevuse kohta VÕS § 30 sätestatud võlatunnistuse saamine.
26.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 alusel § 438 lg 1 tulenevalt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuna hageja ei ole võlatunnistusele tuginenud ega nõuet VÕS § 30 alusel esitanud, siis hindab kohus edasi, kas laenuleping nr 2 on tühine.
27.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vaidlust ei ole selle üle, et tegelikult laenuleping nr 2 (t.lk. 8) sõlmiti jaanuaris 2014, mitte 25.01.2013, nagu see lepingule märgitud on. Ei ole vaidlust ka selle üle, et laenuleping nr 2 sõlmiti põhjusel, et selle sõlmimise ajaks, sisuliselt aasta jooksul, ei ole kostja laenulepingu nr 1 alusel midagi tagastanud, kostja oli lepingu täimisega viivituses 1 aasta. Kuna laenulepinguga nr 2 tegelikult suurendati kostja põhikohustus intresside 27 000 eurot võrra, siis sõlmiti laenuleping nr 2 kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Maakohus nõustub kostja vastuväidetega, et selline tehing on vastuolus heade kommetega ja on tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel. Hageja on ka ise sellest aru saanud, sest 06.09.2016 seisukoha punktis 3.2 hageja sisuliselt möönab, et laenuleping nr 2 on tühine.
28.Käesoleva otsuse punktis 23 on tuvastatud, et kostja kohustused laenuandja ees on tekkinud laenulepingust nr 1 (t.lk. 44). Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega nõude aegumise kohta. TsÜS § 6 (8)
2-16-9298 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kohus nõustub hagejaga, et Facebook’i kirjavahetuses laenuandajaga on kostja nõude olemasolu tunnistanud, kõige viimasena 04.05.2015 kell 10.02 postituses, milles kirjutab, et „ mul oleks juba kõik savi, kui kaua see kõik läheb, kui sulle võlgu poleks“ (t.lk. 110). Et kostjal on tekkinud võlgnevus laenuandja ees ka muu lepingu alusel, ei ole kostja väitnud. Seega kostja on tunnistanud nõude olemasolu 04.05.2015, millest tingituna algas 25.01.2013 laenulepingust nr 1 tulenev aegumistähtaeg uuesti. TsÜS § 143 lg 1 alusel tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Hagi esitati kohtule 15.06.2016, seega TsÜS § 146 lg 1 sätestatud tähtaega järgides.
29.Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega kohustuse osaliselt täitmise, s.o tema poolt laenuandjale 1 000 eurot sularahas ja 100 eurot ülekandmisega tagastamise kohta. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud. Hageja ei kinnita kostja kohustuse täitmist ja väidab, et kostja üldse ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud.
30.Põhjendamatud on kostja väiteid esialgse võlausaldaja poolt nõude mitteloovutamise kohta. Esialgne võlausaldaja M M on 08.01.2016 nõude kostja vastu loovutanud hagejale (t.lk. 10). 09.01.2017 on esialgne võlausaldaja kinnitanud, et tema poolt 08.01.2016 hagejale loovutatud nõuded kostja vastu hõlmasid kõiki laenuandja ja laenusaaja vahel 25.01.2013 tekkinud laenukohustustest tulenevaid nõudeid (t.lk. 173, 174). Kostja ei ole väitnud, et ta 25.01.2013 laenulepingust nr 1 tulenevad nõuded kolmandale isikule täitis. VÕS § 170 alusel, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kuna nõue kostja vastu on loovutatud hagejale, siis on hageja õigustatud isik, kes kostjalt kohustuste täitmist saab nõuda.
31.06.09.2016 menetlusdokumendis on hageja oma nõuet muutnud ja palunud välja mõista kostjalt kokku 47 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt kostja on kohustatud VÕS § 396 lg 1 alusel tagastama laenu põhisummas 20 000 eurot ning VÕS § 397 lg 1 ja laenulepingu nr 1 punkti 1.4 alusel tasuma laeunitressi 27 000 eurot. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 47 000 eurot. Menetluskulud
32.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
33.Hagi rahuldatakse summas 47 000 eurot, mis on ümardatult 50% hagi hinnast (94 806.11 eurost). TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta 7 (8)
2-16-9298 menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kostja on põhjustanud tema vastu hagi esitamist. Haginõude rahuldatavalt osalt 47 000 eurolt tuleks hagejal riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 1 000 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu 1 200 eurot, millest peab kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt 1 000 eurot. Ülejäänud, s.o kohtuväliste (õigusabi) kulude, osas peab maakohus põhjendatuks jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.
34.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on hagi esitanud taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.
35.Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 436, § 438, § 442, § 452, § 453 lg 1, lg 2, § 630 lg 2 sätete kohaselt. /digitaalselt allkirjastatud/
Ifret Mamedguseinov Kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.