1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 4. juulil 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja selgitas, et vaidlustab kahjuhüvitise rahuldamata jätmise otsust nr 1-13/24/224-3, millest ta sai teada 4. juulil 2024. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist järgmiselt: toiduga tervisekahjustuse tekitamise eest 12 000 eurot; väärikuse alandamise eest 12 000 eurot; helistamise, duši alla ja õue mitte võimaldamise eest 6000 eurot; seksuaalse ahistamise eest 6000 eurot (valvuril puudus vajadus kaebajat katsuda, kuna tervise kontrolli teevad meditsiinitöötajad). Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse anda kaebajale menetlusabi.
2.Vastustena kohtunõuetele esitas Tartu Vangla 5. ja 23. juulil 2024 kohtueelse menetluse materjalid.
3.Tuginedes kohtule esitatud kaebusele ja selle täiendusele ning Tartu Vangla poolt kohtule esitatud 4. juuli 2024. a otsusele nr 1-13/24/224-3 ja selle koostamise aluseks olnud kaebaja kahju hüvitamise taotlustele mõistab kohus, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Täpsemalt saab kohus aru, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et: a. kaebajat solvati 13. märtsil 2024 läbi seinatelefoni;
b. kaebajal ei võimaldatud 16. ja 23. märtsil 2024 kasutada dušši, millega alandati kaebaja inimväärikust ja kahjustati tema tervist; c. ajavahemikul 13. – 24. märts 2024 ei kutsutud kaebajale meedikut; d. ajavahemikul 13. – 24. märts 2024 ei saanud kaebaja minna õue jalutama; e. kaebaja pidi 25. märtsil 2024 jooma WC-potist; f. kaebajal tekkis 25. märtsi 2024. a lõunasöögist terviserike; g. kaebaja ei saanud 25. märtsil 2024 helistada riigiasutustele, sh advokaadile ja juristile; h. valvur ahistas kaebajat 19. märtsil 2024.
4.Kohus annab kõigepealt hinnangu kaebusele osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist selle eest, et duši mittevõimaldamisega ja 25. märtsi 2024. a lõunasöögiga kahjustati kaebaja tervist, (I) ning seejärel annab hinnangu ülejäänud osale kaebusest (II). I
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
6.HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud.
7.Vangistusseaduse § 11 lg-st 8 tulenevalt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.
8.Kaebaja on esitatud kaebuses märkinud, et vaidlustab Tartu Vangla 4. juuli 2024. a otsust nr 1-13/24/224-3, millega kaebaja kahju hüvitamise taotlused jäeti rahuldamata. Et Tartu Vangla poolt kohtule esitatud kaebaja 20. märtsi 2024. a kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/24/224-1, 25. märtsi 2024. a kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/24/229-1 ega
28.märtsi 2024. a kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/24/241-1 ei nähtu, et kaebaja oleks nõudnud kahju hüvitamist 25. märtsi 2024. a lõunasöögist põhjustatud terviseprobleemi eest ega selle eest, et kaebajale ei võimaldatud kasutada dušši, millega kaebajale tekitati tervisekahju, on kaebajal vastavas osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kohus lisab, et kaebaja nõudis küll oma 25. märtsi 2024. a kahju hüvitamise taotluses nr 1-13/24/229-1 kahju hüvitamist selle eest, et kaebajale ei võimaldatud kasutada dušši, kuid kaebaja ei viidanud sellega seoses tekkinud tervisekahjule, vaid rõhutas üksnes väärikuse alandamist. Ka märgib kohus, et kaebaja tõi küll oma 28. märtsi 2024. a kahju hüvitamise taotluses nr 1-13/24/241-1 esile, et soovis fikseerida tervisekahjustust seoses toiduga, kuid siiski nõudis kaebaja kahju hüvitamist selle eest, et kaebaja tervis sai kahjustada, kui valvur keeldus kutsumast meedikut, et viimane fikseeriks kaebaja tervisekahjustuse. Kaebaja ei nõudnud kahju hüvitamist seoses sellega, et toit põhjustas kaebajale tervisekahjustuse. Kui kaebaja eesmärk oli hüvitise nõudmine mh selle eest, et duši mittevõimaldamisega ja 25. märtsi 2024. a lõunasöögiga kahjustati kaebaja tervist, siis oleks kaebaja pidanud selle selgesõnaliselt vanglale esitatud kahjunõudes välja tooma.
9.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist selle eest, et duši mittevõimaldamisega ja 25. märtsi 2024. a lõunasöögiga kahjustati kaebaja tervist, HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
10.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II
11.Kaebaja on muuhulgas esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks selle eest, et: a. kaebajat solvati 13. märtsil 2024 läbi seinatelefoni; b. kaebajal ei võimaldatud 16. ja 23. märtsil 2024 kasutada dušši, millega alandati kaebaja inimväärikust; c. ajavahemikul 13. – 24. märts 2024 ei kutsutud kaebajale meedikut; d. ajavahemikul 13. – 24. märts 2024 ei saanud kaebaja minna õue jalutama; e. kaebaja pidi 25. märtsil 2024 jooma WC-potist; f. kaebaja ei saanud 25. märtsil 2024 helistada riigiasutustele, sh advokaadile ja juristile; g. valvur ahistas kaebajat 19. märtsil 2024.
12.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja eeltoodud asjaoludega seonduvalt vanglale kahju hüvitamise taotlused 20. märtsil 2024 (nr-ga 1-13/24/224-1), 25. märtsil 2024 (nr-ga 1-13/24/229-1 ja 28. märtsil 2024 (nr-ga 1-13/24/241-1). Tartu Vangla lahendas kaebaja taotlused 4. juuli 2024. a otsusega nr 1-13/24/224-3, milles vangla mh vabandas kahju hüvitamise taotluste lahendamise viibimise pärast.
13.Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse kahekuulise tähtaja jooksul lahendamata, tuleb järgida riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega ning kannatanu võib 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega pidanuks kaebaja kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist (Riigikohtu 7. detsembri 2016. a määruse nr 3-3-1-64-16, p-d 11-13).
14.Kaebaja on praeguses asjas esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotlused, mis registreeriti vanglas 20., 25. ja 28. märtsil 2024, ning vangla pidi RVastS § 18 lg 1 alusel taotlused lahendama kahe kuu jooksul. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kui kahju hüvitamise taotlus(ed) tuli vanglal lahendada hiljemalt
28.mail 2024 (arvestades viimase taotluse registreerimist 28. märtsil 2024), siis tegelikult lahendas vangla kaebaja taotluse sellest tähtajast üle kuu aja hiljem ehk 4. juulil 2024. Kaebaja pidi aga kaebuse halduskohtule esitama hiljemalt 27. juunil 2024, kuid asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kaebuse halduskohtule 4. juulil 2024.
15.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses
sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui takistus ära langes.
16.Üldjuhul tuleb kaebetähtaja ületamise korral anda kaebajale võimalus kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kohus leiab, et arvestades menetlusökonoomia põhimõtet ning HKMS § 71 lg-s 2 sisalduvat regulatsiooni, tuleb praeguses asjas jätta kaebajalt vastav taotlus küsimata, sest kaebajal ei saa ilmselgelt olla mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks ning kaebetähtaja ennistamise taotlus ei oleks kohtus enam ka lubatav.
17.Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja esitas kaebetähtaja jooksul kohtutele erinevaid taotlusi, kaebusi ja määruskaebusi, on kohus veendunud, et kaebajal oli võimalus esitada ka praeguses asjas esitatud kahjunõue kohtule tähtaegselt. Puudub vähimgi võimalus, et kaebajal saaks praeguses asjas hüvitamiskaebuse esitamisel esineda mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks. Muuhulgas on halduskohus kaebajale hüvitamiskaebusega kohtusse pöördumise korda selgitanud 18. juuni 2024. a määruses asjas nr 3-24-1719 ja 11. juuni 2024. a määruses asjas nr 3-24-1705. Seega pidi kaebaja kohtusse pöördumise korrast ja ka ettenähtud tähtaegadest olema teadlik. Isegi kui möönda võimalust, et kaebajal võis esineda mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks, siis ei oleks arvestades halduskohtule esitatud pöördumiste hulka tähtaja ennistamise taotlus HKMS § 71 lg 2 alusel lubatav.
18.HKMS § 124 lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
19.Eelnevat arvestades leiab kohus, et menetlus tuleb osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist määruse p-s 11 toodud asjaoludega seonduvalt, lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
20.Kohus mõistab, et kaebaja on soovinud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Seonduvalt sellega märgib kohus, et kuna käesoleva määruse puhul on tegu asjas tehtava lõpplahendiga, siis jätab kohus taotluse sel põhjusel menetlemata.
21.Kohus asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.