Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 30.09.2024, Tartu 3-24-1974 X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 23.07.2024. a määruse resolutsiooni p-d 1-3 X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X. Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 23.07.2024. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale rahuldamata.
2.Jätta X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 23.07.2024. a määruse resolutsiooni p 3 peale rahuldamata.
3.Jätta rahuldamata määruskaebuse esitaja taotlus talle riigi õigusabi andmiseks määruskaebemenetluses.
4.Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla 23.08.2024. a vastuse lisad.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav X.X. esitas 04.07.2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja selgitas, et vaidlustab kahjunõude rahuldamata jätmise otsust nr 1-13/24/224-3, millest ta sai teada 04.07.2024. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist järgmiselt: toiduga tervisekahjustuse tekitamise eest 12 000 eurot; väärikuse alandamise eest 12 000 eurot; helistamise, duši alla ja õue mitte võimaldamise eest 6000 eurot; seksuaalse ahistamise eest 6000 eurot (valvuril puudus vajadus kaebajat katsuda, kuna tervise kontrolli teevad meditsiinitöötajad). Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse anda talle menetlusabi.
2.Tartu Halduskohus tagastas 23.07.2024. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist selle eest, et duši mittevõimaldamisega ja 25.03.2024. a lõunasöögiga kahjustati kaebaja tervist (resolutsiooni p 1); ülejäänud osas lõpetas halduskohus haldusasja menetluse (resolutsiooni p 2) ja jättis kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 3). Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.
2.1.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 8 tulenevalt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kaebaja on esitatud kaebuses märkinud, et vaidlustab Tartu Vangla 04.07.2024. a otsust nr 1-13/24/224-3, millega kaebaja kahju hüvitamise taotlused jäeti rahuldamata. Et Tartu Vangla poolt kohtule esitatud kaebaja 20.03.2024. a kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/24/224-1, 25.03.2024. a kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/24/229-1 ega 28.03.2024. a kahju hüvitamise taotlusest nr 1-13/24/241-1 ei nähtu, et kaebaja oleks nõudnud kahju hüvitamist 25.03.2024. a lõunasöögist põhjustatud terviseprobleemi eest ega selle eest, et kaebajale ei võimaldatud kasutada dušši, millega kaebajale tekitati tervisekahju, on kaebajal vastavas osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kohus lisab, et kaebaja nõudis küll oma 25.03.2024. a kahju hüvitamise taotluses nr 1-13/24/229-1 kahju hüvitamist selle eest, et kaebajale ei võimaldatud kasutada dušši, kuid kaebaja ei viidanud sellega seoses tekkinud tervisekahjule, vaid rõhutas üksnes väärikuse alandamist. Ka märgib kohus, et kaebaja tõi küll oma 28.03.2024. a kahju hüvitamise taotluses nr 1-13/24/241-1 esile, et soovis fikseerida tervisekahjustust seoses toiduga, kuid siiski nõudis kaebaja kahju hüvitamist selle eest, et kaebaja tervis sai kahjustada, kui valvur keeldus kutsumast meedikut, et viimane fikseeriks kaebaja tervisekahjustuse. Kaebaja ei nõudnud kahju hüvitamist seoses sellega, et toit põhjustas kaebajale tervisekahjustuse. Kui kaebaja eesmärk oli hüvitise nõudmine mh selle eest, et duši mittevõimaldamisega ja 25.03.2024. a lõunasöögiga kahjustati kaebaja tervist, siis oleks kaebaja pidanud selle selgesõnaliselt vanglale esitatud kahjunõudes välja tooma. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X.X.-i kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist selle eest, et duši mittevõimaldamisega ja 25.03.2024. a lõunasöögiga kahjustati kaebaja tervist, HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
2.2.Kaebaja esitas kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ka selle eest, et kaebajat solvati 13.03.2024 läbi seinatelefoni; kaebajal ei võimaldatud 16. ja 23.03.2024 kasutada dušši, millega alandati kaebaja inimväärikust; ajavahemikul 13. – 24.03.2024 ei kutsutud kaebajale meedikut; 13. – 24.03.2024 ei saanud kaebaja minna õue jalutama; kaebaja pidi 25.03.2024 jooma WC-potist; kaebaja ei saanud 25.03.2024 helistada riigiasutustele; valvur ahistas kaebajat 19.03.2024. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja eeltoodud asjaoludega seonduvalt vanglale kahju hüvitamise taotlused 20.03.2024 (nr-ga 1-13/24/224-1), 25.03.2024 (nr-ga 1-13/24/229-1 ja 28.03.2024 (nr-ga 1-13/24/241-1). Tartu Vangla lahendas kaebaja taotlused 04.07.2024. a otsusega nr 1-13/24/224-3, milles vangla mh vabandas kahju hüvitamise taotluste lahendamise viibimise pärast.
Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse kahekuulise tähtaja jooksul lahendamata, tuleb järgida riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega ning kannatanu võib 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega pidanuks kaebaja kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist (Riigikohtu 07.12.2016. a määrus asjas nr 3-3-1-64-16, p-d 11-13). Kaebaja on praeguses asjas esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotlused, mis registreeriti vanglas 20., 25. ja 28.03.2024, ning vangla pidi RVastS § 18 lg 1 alusel taotlused lahendama kahe kuu jooksul. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kui kahju hüvitamise taotlus(ed) tuli vanglal lahendada hiljemalt 28.05.2024, siis tegelikult lahendas vangla kaebaja taotluse sellest tähtajast üle kuu aja hiljem ehk 04.07.2024. Kaebaja pidi aga kaebuse halduskohtule esitama hiljemalt 27.06.2024, kuid asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kaebuse halduskohtule 04.07.2024. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui takistus ära langes. Üldjuhul tuleb kaebetähtaja ületamise korral anda kaebajale võimalus kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kohus leiab, et arvestades menetlusökonoomia põhimõtet ning HKMS § 71 lg-s 2 sisalduvat regulatsiooni, tuleb praeguses asjas jätta kaebajalt vastav taotlus küsimata, sest kaebajal ei saa ilmselgelt olla mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks ning kaebetähtaja ennistamise taotlus ei oleks kohtus enam ka lubatav. Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja esitas kaebetähtaja jooksul kohtutele erinevaid taotlusi, kaebusi ja määruskaebusi, on kohus veendunud, et kaebajal oli võimalus esitada ka praeguses asjas esitatud kahjunõue kohtule tähtaegselt. Puudub vähimgi võimalus, et kaebajal saaks praeguses asjas hüvitamiskaebuse esitamisel esineda mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks. Muuhulgas on halduskohus kaebajale hüvitamiskaebusega kohtusse pöördumise korda selgitanud 18.06.2024. a määruses asjas nr 3-24-1719 ja 11.06.2024. a määruses asjas nr 3-24-1705. Seega pidi kaebaja kohtusse pöördumise korrast ja ka ettenähtud tähtaegadest olema teadlik. Isegi kui möönda võimalust, et kaebajal võis esineda mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks, siis ei oleks arvestades halduskohtule esitatud pöördumiste hulka tähtaja ennistamise taotlus HKMS § 71 lg 2 alusel lubatav. HKMS § 124 lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eelnevat arvestades leiab kohus, et menetlus tuleb osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist määruse p-s 11 toodud asjaoludega seonduvalt, lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
2.3.Kaebaja soovis menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Seonduvalt sellega märgib kohus, et kuna käesoleva määruse puhul on tegu asjas tehtava lõpplahendiga, siis jätab kohus taotluse sel põhjusel sisuliselt menetlemata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3.Kaebaja esitas 23.07.2024 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 23.07.2024. a määruse peale. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus halduskohus menetlusnorme. Kuna määruskaebuse esitaja sai Tartu Vanglalt kätte vastuse juunis, oli tal õigus kohtusse pöörduda kahjunõudega. Halduskohus rikub seadusi ka sellega, et ei anta riigi õigusabi. Kaebaja ei tea, millal kohtusse pöörduda võib, kuna igal asjal on eraldi pöördumise ajad. Kaebaja palus anda talle riigi õigusabi ja saata asi menetlemiseks tagasi Tartu Halduskohtusse. 3.1.31.07.2024 esitas kaebaja määruskaebuse täienduse, milles kordas, et tema teada ei saa enne kaebusega kohtusse pöörduda, kui vangla pole vastanud. Vangla pidi vastama hiljemalt 27.05.2024, aga vastas alles 04.07.2024. Halduskohus tõi välja, et duši alla mineku mittevõimaldamise ja toiduga tervise kahjustamise osas pole kaebaja vanglale kahjunõuet teinud, mis on vale. Kaebaja tegi Tartu Vanglale kahjunõudeid nii tahvelarvutis kui ka tavalise paberi peal. Kaebaja tegi vanglale märtsis 2024 kuus kahjunõuet, aga halduskohtule saadeti ainult kaks. Kaebaja teab, et ta tegi nende juhtumite kohta neli kahjunõuet, millest vangla saatis kohtule ainult kaks. Kaebaja palus, et ringkonnakohus rahuldaks määruskaebuse, ennistaks kaebuse esitamise tähtaja ja saadaks asja tagasi Tartu Halduskohtusse menetluse jätkamiseks.
4.Tartu Vangla on 23.08.2024. a vastuses seisukohal, et halduskohus on õiguspäraselt ja põhjendatult X.X.-i kaebuse osaliselt tagastanud ja ülejäänud osas menetluse lõpetanud.
4.1.X.X. peab kaebuse osalist tagastamist õigusvastaseks seetõttu, et tema on vanglale esitanud märtsis 2024 väidetavalt kuus kahju hüvitamise taotlust, kuid kohtule esitati ainult neli. Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja 2024. a märtsis vanglale neli kahju hüvitamise taotlust. Kolm neist, mis on registreeritud numbritega 113/24/224-1, 1-13/24/229-1 ja 113/24/241-1, on vangla vastavalt halduskohtu kohtunõuetele ka kohtule edastanud. 04.03.2024 registreeritud kahju hüvitamise taotlus nr 113/24/174-1 (lisa 1) ei puudutanud duši all käimise mittevõimaldamist ega toiduga tervise kahjustamist. Üheski kahju hüvitamise taotluses ei nõua X.X. mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et pesemise mittevõimaldamine tekitas temale tervisekahjustuse lööbe näol. Kahju hüvitamise taotluses nr 1-13/24/229-1 viitas X.X. sellele, et temal ei võimaldata duši alla minna, kuid kahjuliku tagajärjena tõi ta selgelt välja väärikust alandava kohtlemise. Ka ei nõudnud ta üheski kahju hüvitamise taotluses mittevaralise kahju hüvitamist seoses 25.03.2024 lõunasöögist põhjustatud terviserikkega. Halduskohtule esitatud kaebuses viitas X.X. vaidlustatava haldusaktina selgelt vangla 04.07.2024. a otsusele nr 1-13/24/224-3. Seega saavad kohtule esitatud hüvitamisnõude aluseks olla ainult need asjaolud, mis olid kirjas vangla 04.07.2024. a otsuse tegemise aluseks olnud kolmes taotluses. Kuivõrd taotlustes numbritega 1-13/24/224-1, 1-13/24/229-1 ja 1-13/24/241-1 ei olnud X.X.-i nõude aluseks pesemise mittevõimaldamisega tekitatud tervise kahjustamine ning 25.03.2024. a lõunasöögiga põhjustatud tervise kahjustamine, siis tagastas halduskohus igati põhjendatult selles osas esitatud kaebuse. Tartu Vangla kontrollis määruskaebuses toodud väiteid. Vangla dokumendihaldussüsteemist ei nähtunud, et X.X. oleks 2024. a märtsis esitanud muid kahju hüvitamise taotlusi, milles ta nõuaks rahalist hüvitist duši mittevõimaldamise ja lõunasöögiga tekitatud tervise kahjustamise eest. 05.01.2024 esitas X.X. vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/7-1, milles nõudis toiduga tekitatud tervisekahjustuse eest hüvitist summas 6400 eurot, kuid kuna kaebuses halduskohtule viitas X.X. 25.03.2024. a lõunasöögiga tekitatud kahjule, siis ei saa 05.01.2024. a esitatud taotlus seonduda kaebuses viidatud asjaoluga. Vangla dokumendihaldussüsteemist ei nähtu, et perioodil 25.03.–04.07.2024 oleks X.X. esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõuab kahju hüvitamist 25.03.2024 lõunasöögiga tekitatud tervisekahju eest. Samuti ei nähtunud vangla dokumendihaldusregistrist, et X.X. oleks esitanud kahju hüvitamise taotluse seoses 16.03.2024 ja 23.03.2024 duši mittevõimaldamisega tekitatud tervise kahjustamise eest. Ka enne 16.03.2024 ei nähtunud dokumendiregistrist sellist kahju hüvitamise taotlust, milles
vahistatu nõuaks hüvitist duši mittevõimaldamisega põhjustatud tervisekahjustusse eest. Seega ka kaebaja esitatud taotlusi kontrollides ei ole ilmnenud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse halduskohtu määruse tühistamiseks eelnimetatud osas. Tartu Vangla on seisukohal, et kui X.X. väidab, et temal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, siis tuleks tal endal esitada asjakohased tõendid või vähemalt viidata konkreetselt, millal ta on sellise sisuga kahju hüvitamise taotluse vanglale esitanud ja millist registreerimisnumbrit see kannab. Vangla hinnangul on kohtueelse menetluse läbimise tõendamiskohustus esmalt kaebajal endal. Kui X.X. ei ole suutnud kohtule esitada kontrollitavaid andmeid selle kohta, kas ja millal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud ning vanglal sellekohased andmed puuduvad, siis ei ole asjakohane teha halduskohtule etteheiteid kaebuse osalise tagastamise kohta.
4.2.Määruskaebuses tugineb X.X. ka sellele, et tema tegi kahjunõude kohtule siis, kui vangla vastas, et nad ei jõua tema kahjunõuet läbi vaadata ja, et kohtusse ei tohi enne pöörduda, kui on kahju hüvitamise taotluse vastus on tulnud. Kuna ta sai kätte vangla otsuse alles juunikuus, oli tal kuu aja jooksul õigus kohtusse pöörduda. Tartu Vangla saab X.X.-i sellistest selgitustest aru, et kaebaja viitab oma teadmatusele ning temale väidetavalt antud eksitavale infole. Täpsemaid selgitusi, kes ja millal andis talle kohtusse pöördumise kohta väidetavalt eksitavat infot, määruskaebuses välja ei tooda. Seetõttu on vanglal äärmisel keeruline X.X.-i selliseid üldsõnalisi väiteid kontrollida ja neile vastuväiteid esitada. Tartu Vangla on siiski seisukohal, et X.X. ei saanud olla teadmatuses kohtusse pöördumise korrast. Esmalt on isiku enda ülesanne selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Nii on ka Riigikohus oma 16.01.2009. a määruses asjas nr 3-3-175-08 (p 17) asunud seisukohale, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. 2024. a märtsis sattus Tartu Vangla õiguse valdkond tõesti keerulisse olukorda ning töökoormus suurenes oluliselt. Seetõttu ei olnud juristidel enam võimalik kõiki menetlustähtaegu jälgida. Märtsikuu esimesel nädalal selgiti kõikidele üksuse juhtidele tekkinud olukorda. Õiguse valdkond andis üksuse juhtidele selgitused ka selle kohta, kuidas saavad kinni peetavad isikud jätkata oma õiguste kaitsmist, kui vangla ei suuda ettenähtud kahekuulise tähtaja jooksul nende kahju hüvitamise taotlusi lahendada. Vanglal ei ole ühtegi põhjust arvata, et kinni peetavatele isikutele oleks üksuse juhtide poolt teistsugust või eksitavat teavet antud. X.X. esitas 01.06.2024 vanglale ka pöördumise nr 6-24/24/2520-1 (lisa 2), milles andis mh teada, et ta ei ole mitmetele varasematele kahju hüvitamise taotlustele vastust saanud, kuigi kaks kuud on möödunud. Tartu Vangla vastas 06.06.2024 X.X.-i pöördumisele (kiri nr 6-24/24/2520-2, lisa 3) ja selgitas kahju hüvitamise taotluste lahendamise viibimise põhjuseid. Samas kirjas selgitas vangla kaebajale, et RVastS § 18 lg 2 annab isikule õiguse pöörduda kaebusega halduskohtu poole ka siis, kui haldusorgan jätab hüvitamistaotluse tähtaegselt lahendamata. Veel anti talle teada, et pöördumisele vastamise hetkeks ei olnud X.X.-il hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks ettenähtud 30-päevane tähtaeg ühegi vangla menetluses olnud kahjunõude osas möödunud. X.X. sai nimetatud vastuskirja kätte 07.06.2024. Seega ei saanud halduskohtule kaebuse esitamise hetke seisuga (04.07.2024) olla X.X. teadmatuses kohtusse pöördumise õigusest ega selle tähtajast olukorras, kus vangla ei suuda esitatud kahjunõudeid kahe kuu jooksul menetleda. Sõltumata sellest, kas ja millist teavet sai X.X. varasemalt üksuse ametnikelt, oli tal 07.06.2024. a seisuga olemas kirjalik vastus, milles selgitati talle kohtusse pöördumise õigust,
kui vangla ei suuda tema kahjunõudeid tähtaegselt lahendada ehk X.X.-il oli võimalik esitada hüvitamiskaebus halduskohtusse tähtaegselt.
5.23.08.2024 esitas kaebaja täiendava seisukoha, mille sisu oli kokkuvõtvalt järgmine. Üksuse juht pole sellist infot edastanud, nagu Tartu Vangla väidab. Kaebaja ei olnud teadlik, et hüvitamistaotlusi ei suudeta õigel ajal ära menetleda. Selgitusest, mis 06.06.2024 kirjutati sai kaebaja aru nii, et RVastS § 18 lg 2 järgi võib ta kohtusse teha kahjunõude selle kohta, et vangla on õigel ajal jätnud vastamata kahjunõudele. Kaebaja teadis alati, et enne peab vangla kahjunõude ära menetlema, kui saab kohtusse minna. Halduskohus ei anna riigi õigusabi ja ei selgita menetlusega seonduvaid asju, vaid tagastab kaebuse. Sellepärast ongi vaja riigi õigusabi, kes aitab selliseid kaebusi teha. PS ütleb, et erivajadustega inimeste aitamine on riigi ja KOV-i kohustus. Kaebaja on erivajadustega inimene alaarenguga ja on käinud lollide koolis, seega oleks pidanud halduskohus määrama riigi õigusabi. Kaebaja tegi tahvelarvutis 14.-25. märts kaks kahjunõuet ja paberkandjal pastaga kirjutades neli, mille andis valvurite kätte. Kuna vangla saatis kohtule ainult ühe käsitsi kirjutatud kahjunõude, siin jääb arusaamatuks, kus on ülejäänud kolm.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebuse esitaja soovib, et talle antaks advokaat. Ringkonnakohus käsitleb kaebaja taotlust anda talle advokaat, taotlusena saada riigi õigusabi määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et riigi õigusabi andmise eesmärk on tagada kvaliteetse õigusabi saamine kõikidele isikutele, kellel selle järgi vajadus on, ning põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. HKMS § 110 lg-st 2 tulenevalt tuleb riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda RÕS-st ning HKMS-i 12. peatükis sätestatust üksnes niivõrd, kuivõrd RÕS-is ei ole sätestatud teisiti. Riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes RÕS-is ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. KIS-ist nähtuvalt on kaebaja esitanud märkimisväärse hulga kaebusi ja taotlusi erinevatele kohtutele ja erinevates kohtuastmetes ning talle on korduvalt selgitatud riigi õigusabi saamise tingimusi. Eelnevates kohtumenetluses osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et X.X. on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Ka käesolevas asjas esitas kaebaja ringkonnakohtule määruskaebuse, selle täienduse ja ka täiendava seisukoha, olles koostanud eelnimetatud dokumendid ise. X.X. on käesolevas asjas ise esitanud kohtule määruskaebuse ning HKMS § 210 lg 4 järgi lahendatakse määruskaebused üldjuhul kirjalikus menetluses. Kõike eeltoodut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks määrata kaebajale riigi õigusabi korras esindajat määruskaebemenetluses. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja poolt määruskaebuses esitatud riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
7.Halduskohus tagastas vaidlusaluse määrusega esitatud hüvitamiskaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist selle eest, et duši mittevõimaldamisega ja 25.03.2024. a lõunasöögiga kahjustati kaebaja tervist, lõpetas ülejäänud osas haldusasja menetluse põhjusel, et kaebus on nimetatud osas esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele ning jättis kaebaja menetlusabi taotluse läbi vaatamata põhjendusega, et asjas sisulist menetlust ei toimu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendusega ja neid kordama ei hakka (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).
8.HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastatakse esitatud kaebus juhul, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. VangS § 11 lg-st 8 tulenevalt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus
halduskohtu poole pöörduda üksnes tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kaebaja vaidlustas esitatud kaebuses Tartu Vangla 04.07.2024. a otsust nr 1-13/24/224-3, millega jäeti rahuldamata kolm kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlust (20.03.2024. a taotlus nr 1-13/24/224-1, 25.03.2024. a taotlus nr 1-13/24/229-1 ja 28.03.2024. a taotlus nr 1-13/24/241-1). Kuna ühegi eelnimetatud kolme kahju hüvitamise taotluse sisust, mille kaebaja vanglale esitas, ei nähtu, et ta oleks neis nõudnud kahju hüvitamist ka 25.03.2024. a lõunasöögist põhjustatud terviseprobleemi eest või selle eest, et kuna tal ei võimaldatud kasutada dušši, siis tekitati talle sellega tervisekahju, siis leidis halduskohus põhjendatult, et kaebajal on vastavas osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Halduskohus viitas õigesti sellele, et kuigi kaebaja nõudis 25.03.2024. a kahju hüvitamise taotluses nr 113/24/229-1 kahju hüvitamist selle eest, et kaebajal ei võimaldatud kasutada dušši, ei viidanud ta siiski sellega seoses tekkinud tervisekahjule, vaid rõhutas kahju tekkimise alusena üksnes tema väärikuse alandamist. Samuti viitas halduskohus õigesti ka sellele, et kaebaja tõi 28.03.2024. a kahju hüvitamise taotluses nr 1-13/24/241-1 esile, et soovis fikseerida tervisekahjustust seoses toiduga, kuid siiski nõudis kaebaja eelnimetatud taotluses kahju hüvitamist selle eest, et tema tervis sai kahjustada, kui valvur keeldus kutsumast meedikut, et viimane fikseeriks kaebaja tervisekahjustuse, kuid ei nõudnud vanglalt kahju hüvitamist seoses sellega, et toit põhjustas 25.03.2024 kaebajale tervisekahjustuse. Eeltoodust tulenevalt tagastas halduskohus X.X.-i kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist selle eest, et duši mittevõimaldamisega ja 25.03.2024. a lõunasöögiga kahjustati tema tervist, õigesti HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
8.1.Kaebaja väited, et tema teab, et ta tegi nende juhtumite kohta vanglale rohkem kahjunõudeid, ei ole tõendamist leidnud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda Tartu Vangla vastuses toodud selgituses, mille kohaselt esitas kaebaja Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist nähtuvalt 2024. a märtsis vanglale neli kahju hüvitamise taotlust, mis registreeriti numbritega 1-13/24/224-1, 1-13/24/229-1, 113/24/241-1 ja 113/24/174-1, millest viimane esitati 03.03.2024 (registreeriti 04.03.2024) ja mis ei olnud Tartu Vangla 04.07.2024. a otsuse nr 1-13/24/224-3 tegemise aluseks ega puudutanud oma sisult ka duši all käimise mittevõimaldamist ega toiduga tervise kahjustamist. Tartu Vangla 04.07.2024. a otsuse nr 1-13/24/224-3 tegemise aluseks olevad 20.03.2024. a taotlus nr 1-13/24/224-1, 25.03.2024. a taotlus nr 1-13/24/229-1 ja 28.03.2024. a taotlus nr 113/24/241-1 on asja materjalide juures olemas ning nende sisust lähtudes on halduskohus ka vaidlusaluse määruse kaebuse osalise tagastamise osas teinud. Eelnevaga seoses on igati põhjendatud vastustaja väide, et kui halduskohtule esitatud kaebuses viitas X.X. selgelt vangla 04.07.2024. a otsusele nr 1-13/24/224-3, siis kohtule esitatud hüvitamiskaebuse aluseks saavad olla üksnes need asjaolud, mis olid kaebaja poolt välja toodud vangla 04.07.2024. a otsuse tegemise aluseks olnud kahju hüvitamise taotlustes.Uurimisprintsiibist lähtudes võtab ringkonnakohus siiski asja materjalide juurde ka 04.03.2024 vanglas registreeritud kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/174-1, mille kaebaja esitas samuti paberkandjal ja mille sisuks, nagu juba öeldud, ei ole samuti nõue, et vangla hüvitaks kaebajale duši all käimise mittevõimaldamise ja toiduga seoses tekkinud tervisekahjustused.
9.Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et halduskohus lõpetas ka 20.03.2024. a taotluse nr 1-13/24/224-1, 25.03.2024. a taotluse nr 1-13/24/229-1 ja 28.03.2024. a taotluse nr 1-13/24/241-1 alusel esitatud hüvitamiskaebuse menetluse ebaõigesti, sest tal oli õigus esitada kaebus ka Tartu Vangla 04.07.2024. a otsuse nr 1-13/24/224-3 saamise järgselt 30 päeva jooksul. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kohtupraktikas on juba ammu välja kujunenud seisukoht, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse kahekuulise tähtaja jooksul lahendamata, tuleb järgida RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega ning kannatanu võib 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega pidanuks
kaebaja kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist (Riigikohtu 07.12.2016. a määrus nr 3-3-1-64-16, p-d 11-13). Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule aga pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Antud olukord tulenes sellest, et kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotlused, mille vangla pidi RVastS § 18 lg 1 alusel lahendama kahe kuu jooksul. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kui 20., 25. ja 28.03.2024 esitatud kahju hüvitamise taotlused tuli vanglal lahendada hiljemalt 28.05.2024, siis tegelikult lahendas vangla kaebaja taotlused sellest tähtajast üle kuu aja hiljem ehk 04.07.2024. Kaebaja pidi aga hüvitamiskaebuse RVastS § 18 lg 2 järgi halduskohtule esitama hiljemalt 27.06.2024, kuid esitas kaebuse halduskohtule alles 04.07.2024. Kaebaja ei esitanud halduskohtule taotlust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.
9.1.Üldjuhul tuleb kaebetähtaja ületamise korral anda kaebajale võimalus kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Halduskohus leidis aga, et arvestades menetlusökonoomia põhimõtet ning HKMS § 71 lg-s 2 sisalduvat regulatsiooni, tuleb praeguses asjas jätta kaebajalt vastav taotlus küsimata, sest kaebajal ei saa ilmselgelt olla mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks ning kaebetähtaja ennistamise taotlus ei oleks kohtus enam ka lubatav. Halduskohus leidis, et kaebajal ei olnud objektiivseid ega subjektiivseid takistusi kaebuse tähtaegseks esitamiseks. Ka varasemalt on kohtupraktikas leitud, et kui kaebetähtaega on oluliselt ületatud ja kohtu jaoks on selge, et tähtaja ennistamiseks puudub mõjuv põhjus, võib kohus menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt lõpetada menetluse ilma kaebajale ennistamise avalduse esitamiseks ettepanekut tegemata (Tartu Ringkonnakohtu 24.11.2023. a määrus asjas nr 3-22-2185, p 19 ja Tallinna Ringkonnakohtu 23.02.2022. a määrus asjas nr 3-21-2053, p 12). Seega oli asjas menetluse lõpetamine sellisel viisil iseenesest lubatav ja kooskõlas ka HKMS §-ga 124 lg 2, mis sätestab, et kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
9.2.Tulenevalt HKMS § 71 lg-st 1 peab kaebetähtaja ennistamiseks esinema mõjuva põhjusena käsitatav püsiv takistus kaebuse esitamiseks (Riigikohtu 13.10.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-65-09, p 16). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna kaebaja esitas perioodil 2024. a mai kuni 27.06.2024, ehk käesoleva asja kaebetähtaja jooksul kohtutele erinevaid taotlusi, kaebusi ja määruskaebusi, siis oli tal võimalus esitada ka praeguses asjas hüvitamiskaebus halduskohtule tähtaegselt ning puudub igasugune alus arvata, et kaebajal saanuks hüvitamiskaebuse esitamisel esineda mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks seda enam, et halduskohus selgitas kaebajale analoogses olukorras hüvitamiskaebusega kohtusse pöördumise korda juba 18.06.2024. a määruses asjas nr 3-24-1719 ja 11.06.2024. a määruses asjas nr 3-24-1705, so enne seda kuupäeva, millal oleks tulnud esitada hüvitamiskaebus halduskohtule käesolevas asjas. Eelnimetatud määrustes ütles halduskohus selgelt, et juhul, kui vangla on jätnud tähtaegselt ehk kahe kuu jooksul kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamata, saab kaebaja pöörduda ilma vangla otsust ära ootamata halduskohtusse ja nõuda kahju hüvitamist nende asjaolude eest, millised kaebaja tõi välja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ja mille vangla on jätnud tähtaegselt lahendamata. Samuti selgitati kaebajale seda, et sellises olukorras tuleb tal kahju hüvitamise kaebusega pöörduda halduskohtusse 30 päeva jooksul pärast RVastS § 18 lg-s 1 sätestatud taotluse lahendamise kahekuulise tähtaja möödumist. Seega pidi kaebaja enne käesolevas asjas hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja lõppu 27.06.2024 olema teadlik sellises olukorras hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumise korrast ja ettenähtud tähtaegadest.
9.3.Eeltoodud seisukohta kinnitab ringkonnakohtu hinnangul täiendavalt ka Tartu Vangla vastuses toodud selgitus (01.06.2024 esitas kaebaja vanglale pöördumise, milles andis mh teada, et ta ei ole mitmetele kahju hüvitamise taotlustele vastust saanud, kuigi kaks kuud on
juba möödunud ning vangla vastas sellele 06.06.2024. a kirjaga, selgitades kahju hüvitamise taotluste lahendamise viibimise põhjuseid ning seda, et RVastS § 18 lg 2 annab kaebajale õiguse pöörduda kaebusega halduskohtu poole juba siis, kui haldusorgan jätab taotluse tähtaegselt lahendamata) ja vastusele lisatud X.X.-i 01.06.2024. a pöördumine ning vangla 06.06.2024. a vastus pöördumisele. Ringkonnakohus võtab eelnimetatud dokumendid (vangla 23.08.2024. a vastuse lisad nr 2 ja 3) uurimisprintsiibist lähtudes asja materjalide juurde. X.X. sai 06.06.2024. a vastuskirja vangla väitel kätte 07.06.2024, so samuti enne käesolevas asjas halduskohtule hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja möödumist. Samas vastuskirjas andis vangla X.X.-ile selgelt teada ka seda, et 06.06.2024. a seisuga ei ole nende kaebaja poolt esitatud kahju hüvitamise taotluste osas, mille vangla on juba tähtaegselt lahendamata jätnud, ühegi puhul veel kohtusse pöördumiseks ette nähtud 30-päevane tähtaeg möödunud. Sõltumata sellest, kas ja millist teavet sai kaebaja varasemalt üksuse ametnikelt, oli tal juba 07.06.2024. a seisuga olemas ka vastustaja kirjalik vastus, milles selgitati kohtusse pöördumise õigust olukorras, kui vangla ei suuda tema kahjunõudeid tähtaegselt lahendada ehk X.X.-il oli võimalik esitada kaebus halduskohtusse tähtaegselt.
9.4.01.06.2024. a pöördumine ning vangla 06.06.2024. a vastusega on ümber lükatud kaebaja väide, et ta ei olnud teadlik, et hüvitamistaotlusi ei suudeta vanglas õigel ajal ära menetleda. Arvestades RVastS § 18 lg 2 sisu, vangla 06.06.2024. a vastust ja ka halduskohtu korduvaid selgitusi kaebajale asjades nr 3-24-1719 ja 11.06.2024 tehtud määrustes, ei ole ringkonnakohtu jaoks usutav kaebaja väide, et tema teada ei saa enne kaebusega halduskohtusse pöörduda, kui vangla pole esitatud hüvitamistaotlustele vastanud. Usutav ei ole ka kaebaja väide, et ta sai vangla 06.06.2024. a kirjast aru nii, et RVastS § 18 lg 2 järgi võib ta kohtusse teha kahjunõude üksnes selle kohta, et vangla on õigel ajal jätnud vastamata tema poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustele. 06.06.2024. a vastuses on vangla selgelt välja toonud, et RVastS § 18 lg 2 annab õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse, kui haldusorgan jätab taotluse tähtaegselt rahuldamata ning selgitanud, et sellest tulenevalt on kaebajal õigus pöörduda oma õiguste kaitseks hüvitamisnõudega halduskohtu poole nende kahju hüvitamise taotluste osas, mille on vangla tähtaegselt lahendamata jätnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellisest selgitusest võimalik mõistlikul isikul välja lugeda, et RVastS § 18 lg 2 alusel saab kinni peetav isik sellises olukorras halduskohtu poole pöörduda vaid hüvitamiskaebusega vangla vastu ja sellise kahju hüvitamiseks, mis on tekitatud üksnes sellega, et vangla ületas isiku poolt vanglale esitatud hüvitamistaotluste lahendamisel RVastS § 18 lg-s 1 toodud kahekuist taotluste läbivaatamise tähtaega. Seega ei ilmne esitatud määruskaebusest, selle täiendusest ega ka kaebaja täiendavast seisukohast selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kaebajal oli käesolevas asjas püsiv takistus halduskohtule tähtaegse hüvitamiskaebuse esitamiseks. Eelnevalt väljatoodud asjaolude ja selgituste alusel asub ringkonnakohus seisukohale, et halduskohus lõpetas vaidlustatud määrusega ka haldusasja menetluse õigesti ja X.X.-i määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
10.Kuna esitatud kaebus tagastati osas, milles kaebaja nõudis kahju hüvitamist selle eest, et duši mittevõimaldamisega ja 25.03.2024. a lõunasöögiga kahjustati tema tervist ning ülejäänud osas lõpetas halduskohus asja menetluse, so kaebuse sisulist menetlust halduskohtus ei toimunud, siis jättis halduskohus põhjendatult läbi vaatamata ka esitatud menetlusabi taotluse.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.