Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-16-112966 Edasikaebamise kord Kostja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale kirjaliku kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja peab vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda kautsjon vastavalt TsMS §le 142 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, Danske Bank – a/a EE513300333522160001 või Nordea Bank – a/a EE221700017003510302. Maksete tegemisel märkida selgituse lahtrisse tsiviilasja number ja märksõna „kautsjon kaja esitamisel“. Menetluse käik IPF Digital OÜ esitas 16.06.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 1648,88 euro saamiseks. 30.06.2016 tegi kohus võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul võlgnikule kätte toimetada. 30.09.2016.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. IPF Digital OÜ esitas 12.10.2016 kohtule hagiavalduse, milles palus Txxxx Nxxxxxx hageja kasuks välja mõista põhivõla 824,44 eurot, laenutasu (intress) 367,02 eurot, võlahaldustasu 245,69 eurot, meeldetuletuskirjade tasu 37 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 218,08 eurot, jooksva viivise ja menetluskulud. Tartu Maakohus võttis hagi 14.10.2016.a määrusega menetlusse, edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 27.12.2016. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Hagimaterjalide põhjal on kostja poolt 25.01.2013 esitatud laenutaotluse nr. 540076 alusel poolte vahel sõlmitud leping, mille alusel väljastati kostjale laen summas 900 eurot, millele lisandus laenutasu summas 491,46 eurot. Kostja on tasunud võlgnevust kokku summas 200 eurot. Kostja kohustus tagastama laenu, laenutasu ja lepingu sõlmimise tasu 7 kuu jooksul, viimase osamakse tasumise tähtajaga 26.08.2013. Hageja palub kostjalt välja mõista laenu võlgnevuse summas 824,44 eurot, laenutasu 367,02 eurot, meeldetuletuskirjade tasu 37,00 eurot, võlahaldustasu 245,69 eurot ja viivise 218,08 eurot. Laenutasu puhul on kohtu hinnangul tegemist intressiga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS

2-16-112966 § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja palub kostjalt välja mõista ka võlahaldustasu 245,69 eurot. Vastavalt Laenulepingu juurde kuuluvale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktile 3 osale „Maksete hilinemisega kaasnevad kulud“ on Laenuandjal õigus nõuda võlahaldustasu ehk menetlustasu 20% ulatuses sissenõutavaks muutunud maksegraafikujärgsest võlgnevuse summast. Sama punkti kohaselt on teatise saatmise teenustasud 12 eurot meeldetuletuskirja eest ja 25 eurot võlateatiskirja eest. Hageja on mõlemat kirja edastanud korra. Kohus leiab, et meeldetuletuskirjade saatmise kulu on sissenõudekulu vastavalt VÕS § 1131 lg 1 aj kuulub kostjalt välja mõistmisele. Kohus leiab aga, et võlahaldustasu on oma olemuselt leppetrahv: lepingu üldtingimuste sõnastuse kohaselt rakendub nimetatud nõudeõigus juhul, kui võlgniku hilineb maksetega ja see on täiendav meede lisaks viivise nõudmise õigusele. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud poolele lepingus määratud rahasumma. Seega vastava nn võlahaldustasu leppetrahvi sisule. Laenulepingu sõlmimise ajahetkel kehtinud võlaõigusseaduse redaktsiooni § 415 lg 1 kohaselt on kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, tühine. Eeltoodust tulenevalt on võlahaldustasu ehk leppetrahvi nõudmise kokkulepe seaduse alusel tühine. Ka riigikohus on oma lahendi 3-2-1-120-08 punktis 15 asunud seisukohale, et VÕS § 415 lg 1 ei näe ette võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist. Kohus kostjalt võlahaldustasu hageja kasuks seega välja ei mõista ja selles osas jääb nõue rahuldamata. Laenulepingu üldtingimuste punkti 8.1 kohaselt on osamaksetega viivitamise korral viivis 0,05% päevas iga viivitatud päeva eest, kuid hageja nõuab viivist seadusjärgses määras. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist 218,08 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras. Perioodi 13.10.2016 kuni 23.10.2017 tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 18,61 eurot (8,00%/365p/100x824,44€x103p). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas eurot 236,69 eurot (218,08+18,61). Alates kohtuotsuse tegemisest kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras tagastamata põhisummalt 824,44 eurot. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 1465,15 eurot, millest 824,44 eurot moodustab põhivõlg, 367,02 eurot intress, 37 eurot meeldetuletuskirjade tasu ja 236,69 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskulude jaotus

2-16-112966 TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 225 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 49,47 eurot ja hagi esitamisel täiendavat riigilõivu 175,53 eurot, kokku 225 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.