Haridus ja kultuur › Muu haridus ja kultuur

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Vastustaja tegevusetusest tekitatud kahju summa on 1465,15 eurot. Nõue koosneb: 1) perioodil 01.11.2021 kuni 11.08.2023 eralasteasutuse Põnnila OÜ muusika- ja liikumistundide tasu summast, mida kaebaja maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias. 2) Perioodil 01.11.2021 kuni 11.08.2023 eralasteasutuse Põnnila OÜ söögiraha tasu summast, mida kaebaja maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias. 3) Perioodil 01.11.2021 kuni 11.08.2023 eralastehoiu kohatasult enammakstud tulumaksust. 4) Viivisest seadusjärgses määras alates 19.09.2023.

Peetri Lasteaias tantsuring, spordiring, kunstiring jne Huvitegevus - Peetri Lasteaed Järveküla Lasteaias tantsuring, spordiring jne Huviringid Järveküla - Rae valla lasteaiad Võsukese Lasteaias tantsuring, kunstiring, spordiring, robootika jne. Rühmad - Rae valla lasteaiad. Põnnila OÜ juhatuse liige ja lastehoiu juhataja on selgitanud, et lapsevanema soovi korral on lapsel võimalik osa võtta huvitegevusest, mille eest vanemad siis eraldi tasuvad. Kõikidest läbiviidavatest tegevustest (joonistamine, võimlemine, pallimängud jne) on alati saanud osa võtta kõik rühma lapsed ja need tegevused ja üritused kuuluvad tavalise lastehoiu päevakava ja hinna sisse . Eraldi on huvitegevuse ringid jooga ja laulmine, mida käivad lastehoius päeva ajal tegemas tellitud treenerid. Kaebaja soovib Põnnila OÜ söögiraha hüvitamist summas, mida kaebaja maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias. Kaebaja, vastustaja ja Põnnila OÜ vahel on sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise leping nr 2021-0572 KELS § 10 lg 1 ja § 27 lg 3, Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määruse nr 26 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ alusel ning vanema nõusolekul. Rahastamise lepingus fikseeriti lastehoiu kohatasu suurus, lepiti kokku vanema poolt tasutav kohatasu osa ja Rae valla poolt kaetava kohatasu suurus. Rahastamise lepingu kohaselt tasus vanem lastehoiu kohatasu 80 eurot kuus (nagu nähtub ka kaebaja poolt esitatud lastehoiu arvetelt), mis vastab munitsipaallasteaia kohatasu määrale ja Rae vald tasus ülejäänud summa lastehoiu kohatasust (386 eurot). Rahastamise lepinguga lapsevanem nõustus ja võttis kohustuse tasuda lapse toidukulu lastehoius (lepingu punktid 3.1.6, 5.3.1). Seega oli lastehoiu söögiraha tasumine lapsevanema kohustus, lapsevanem oli teadlik ja nõustunud tasuma lastehoiu söögiraha. Seega on Rae vald rahastanud kaebaja lapsele osutatud lapsehoiuteenust vastavalt KELS § 10 lõikes 1 toodule, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut, st selliselt, et lapsevanema poolt kaetav lastehoiu kohatasu määr vastas vallavolikogu poolt kehtestatud munitsipaallasteaias vanema poolt kaetava kohatasu määrale. Vastustaja märgib veel, et kaebaja poolt esitatud kulude arvestuse tabelis on märgitud alates detsembrist 2022 munitsipaallasteaia toidupäeva maksumuseks 2,40 eurot ja eelneval perioodil 2,10 eurot. Peetri teeninduspiirkonna Aruheina Lasteaia toidupäeva maksumuseks on alates 01.09.2022 2,50 eurot. Seega on kaebaja poolt märgitud munitsipaallasteaia toidupäeva maksumused alates septembrist 2022 ebaõiged, mistõttu ei ole ka õige kaebaja poolt arvestatud toidukulu maksumuse vahe munitsipaallasteaias ja lastehoius. Kaebaja soovib perioodil 01.11.2021 kuni 11.08.2023 eralastehoiu kohatasult enammakstud tulumaksu hüvitamist. Vastustaja hinnangul puudub alus kaebajale tulumaksutagastuse hüvitamiseks. Koolituskuludelt tulumaksu tagastamise hüvitamise kohustust ei näe ette KELS ega ka Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määrus nr 26 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“. Veel märgib vastustaja, et 2023 aasta osas ei ole võimalik koolituskuludelt tulumaksutagastuse hüvitamist nõuda ka seetõttu, et 2023 aasta tulud ei ole deklareeritud ning ei ole teada, kas kaebajal oleks võimalik tulumaksutagastust saada (arvestades tulumaksuseaduse § 282 lõikes1 sätestatut).

KOHTU PÕHJENDUSED

Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (VÕS § 128 lg 3). Kulud peavad olema eelkõige vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). KELS § 10 lg 1 sätestab vallavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Seejuures ei tulene seadusest vallale õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda ja kehtestada piiranguid (RKHKo 19.03.2014, 3-4-1-63-13, p 31). Riigikohus on oma 06.02.2023 otsuse haldusasjas 522-10 punktis 35 samuti selgitanud, et omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Seega pidi Rae vald võimaldama kaebaja lapsele koha munitsipaallasteaias, kuna nii kaebaja kui tema laps olid Rae valla elanikud, kaebaja laps oli 1,5-aastane ning kaebaja esitas Rae vallale nõuetekohase taotluse lapsele lasteaiakoha saamiseks. Seejuures märgib kohus, et vastustajal tekkis kohustus kaebaja lapsele munitsipaallasteaias koht tagada ajast, millal kaebaja taotluse kohaselt kohta soovis, eeldusel, et kaebaja laps oli taotluses märgitud koha kasutamise alguse ajaks 1, 5 aastane. Kaebaja soovis kohta alates 01.11.2021. Vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus vabaneb KELS § 10 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Vastustaja tugineb koha võimaldamisest keeldumisel peaasjalikult KELS § 15 lõike 4 alusel kehtestatud Rae Vallavalitsuse 20.02.2018 määrusele nr 4 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“, mille § 5 lg 1 sätestab, et lasteasutusse koha saamise aluseks on teeninduspiirkonna kohataotluse järjekord. Siinkohal tuleb juhinduda Riigikohtu seisukohtadest. Nimelt selgitab Riigikohtu üldkogu oma 06.02.2023 otsuses haldusasjas 5-2210 järgmist: “Kolleegiumi hinnangul tuleb ka määruse nr 4 § 5 lõike 1 osa, mis seab lasteaiakoha andmise sõltuvusse kohataotluste järjekorrast, pidada menetluslikuks normiks, mis reguleerib kohataotluste lahendamist ega vabasta omavalitsusüksust KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Kui järjekorras olevaid taotlusi pole kohtade puudumise tõttu võimalik rahuldada, ei ole põhjuseks mitte järjekord, vaid kohtade puudumine. Kohataotluste menetlemine järjekorra alusel ei saa seega õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist (sh lasteaiakoha andmise edasilükkamist) neile vanematele, kellel on seadusest tulenevalt tekkinud õigus lasteaiakoht saada“. Kuivõrd lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus, tuleb koht lasteasutuses anda mõistliku aja jooksul (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-63-13, p 33). Kohtupraktikas on mõistlikuks peetud kahte kuud taotluse esitamisest (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2018. a otsus asjas nr 3-17-449, p 9). Lapse sünniajast ja vanema taotlusest sõltuvalt tuleb lasteaiakoht vajadusel võimaldada ka õppeaasta keskel. Eeltoodu kohaselt on kohus seisukohal, et kohataotluste menetlemine järjekorra alusel ei saa seega õigustada lasteaiakoha andmisest keeldumist (sh lasteaiakoha andmise edasilükkamist).

üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Rae vallal oli kohustus lapsele koht tagada alates 01.11.2021, kuid laps sai koha alles 14.08.2023. Kuna laps kohta munitsipaallasteaias ei saanud, oli kaebaja sunnitud lapse panema erahoidu. Eelpool toodud põhjusliku seose hindamise mudeli järgi selgub, et kui lapsele oleks vastustaja õigeaegselt koha võimaldanud, poleks tekkinud vajadust eralastehoiu järele ja seetõttu poleks kaebajal tekkinud ka suuremaid kulutusi. Niisiis põhjustas Rae vald KELS § 10 lgs 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega selle, et kaebaja pidi jätkuvalt hoidma last eralastehoius. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja, vastustaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepingutega võttis kaebaja kohustuse tasuda lapse toidukulu. Vastustaja ei täitnud KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustust hoolimata sellest, et kaebaja nõusolekul oli asendatud lapse lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 mõttes lapsehoiuteenusega, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Sellisele järeldusele saaks jõuda siis, kui kaebaja oleks munitsipaallasteaia koha asemel valinud eralastehoiu. Vastustaja poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud kaebajal muud võimalust, kui laps erahoidu paigutada ning selline leping sõlmida. Kui vastustaja oleks KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ja kaebaja lapsele munitsipaallasteaia koha taganud, oleks kaebaja kulutused söögirahale olnud väiksemad. Seega on kaebajale tekkinud kahju ning vastustajal tuleb erahoiu ja munitsipaallasteaia toidukulude vahe hüvitada.

Kaebaja ei ole välja toonud, mis tegevusi lastehoius pakutavad huvitegevused sisaldavad. Vastustaja poolt menetlusse esitatud lastehoiu juhataja vastusest selgub, et huvitegevusteks on muusikatund ja laste jooga 1 kord nädalas. Kohtu hinnangul võivad eeltoodud tegevused olla olemuselt sellised, mis kuuluvad munitsipaallasteaias pakutavate muusika-, kunsti- ja liikumistundide hulka ning on hõlmatud kohatasuga. Kaebaja ei ole erahoius huvitegevusele kulutanud määral, millest saaks järeldada, et kaebaja ei soovinud saada pelgalt munitsipaallasteaia teenusega võrdväärset teenust. Kuivõrd vastustaja rikkus oma kohustust tagada kaebaja lapsele koht munitsipaallasteaias, mistõttu kaebaja pidi vaidlusalused kulutused tegema, on põhjendatud vastustajalt nende kulutuste ulatuses hüvitis välja mõista.

kohatasu koolituskuluna tulumaksust maha arvata, sest kaebaja oli mõlemal aastal juba mahaarvamisi TuMS § 282 lg 1 toodud 1200 euro ulatuses teinud. Lisaks nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja oleks pidanud toiduraha arvestamisel alates 01.09.2022 arvestama Aruheina lasteaia toidupäeva maksumust 2,50 eurot, sest tegemist oli kaebaja teise eelistusega Peetri teeninduspiirkonnas ja kohasaamisel oleks kaebajal tulnud nimetatud hinda maksta. Kokkuvõtvalt hüvitatav kahju koosneb enammakstud toidurahast (553, 30 eurot), enammakstud huvitegevuse tasust (546 eurot) ja maksustatavast tulust maha arvamata jäänud kulust (32 eurot).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.