2.Tunnistada kohtumenetlus osaliselt kinniseks – s.o 05.01.2024 kohtule esitatud taotluse ja selle lisade 2, 4 ja 7 terviktekstide (KISis dok nr 2S) ning 29.01.2024 seisukoha lisade 1 ja 2 terviktekstide osas (KISis dok nr 7S; kuupäevaga 29.01.2024).
3.Keelata puudutatud isikul, sh tema võimalikul esindajal tulevikus, tutvuda ja saada ärakirju käesoleva määruse punktis 2 nimetatud dokumentidest.
4.Määruse avaldamisel pärast jõustumist asendada füüsiliste isikute nimed ning rahasummad koos vääringutega tähemärkidega.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Ringkonnakohtule
1.Rahapesu Andmebüroo (RAB) kehtestas 05.12.2022 ettekirjutusega nr 3-1/916-5 X. X.’i valduses olnud varale xxx xxx Xxxxxxx xxxxxxx (XXX), mis on hoiule võetud Maksu- ja Tolliameti poolt, käsutuspiirangu 30 kalendripäevaks, 03.01.2023 ettekirjutusega nr 3-1/2-17 käsutuspiirangu 60 kalendripäevaks ja Tallinna Halduskohtu 28.02.2023 haldusasjas nr 3-23-437 antud loa alusel 03.03.2023 ettekirjutusega nr 3-1/220-6 käsutuspiirangu kuni vara tegeliku omaniku kindlakstegemiseni, aga mitte kauemaks kui üheks aastaks.
2.RAB esitas 05.01.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse X. X.i valduses olnud vara xxx xxx XXX riigi omandisse kandmiseks (isikule avaldatud versioon dtl 3-17). Taotluse põhjendused (täiendatud 29.01.2024): 1(22)
1.X. X.i valduses olnud ja Maksu- ja Tolliameti (MTA) poolt 30.11.2022 hoiule võetud Xxxxxxx xxxxxxxd kogusummas xxx xxx XXX on kuritegelikku päritolu.
1.1.X. X. saabus 30.11.2022 Narva piiripunkti, kus lubati tal Xxxxxxx xxxxxxxdega piiri ületada. Teisel korral saabus X. X. Narva piiripunkti samal päeval kell 11:45 ja deklareeris suuliselt xxx xxx Xxxxxxx xxxxxxx. Tolliseaduse alusel teostatud läbivaatuse käigus leiti tema jope taskust xxx xxx-xxxxxxx rahatähte (xxx xxx xxxxxxx; konverteerituna ca xxxx xxxxx). X. X.il ei olnud raha päriolu kohta ühtki dokumenti. X. X.i erinevatele ametkondadele antud ütlused raha päritolu kohta on vastuolulised.
1.2.Seoses Venemaa sõjategevusega Xxxxxxx vastu esineb kõrgendatud risk, et Venemaa sõdurid ja/või kollaborandid varastasid ja varastavad Xxxxxxx territooriumilt materiaalset vara, sh Xxxxxxx xxxxxxxsid. Xxxxxxx üle Venemaa-Eesti piiri toomine on toimunud ka pärast käesolevat juhtumit. Seejuures on vastavatest juhtumistest kirjutatud avalikus meedias. Seega võivad Eestisse toodud xxxxxxxd olla varastatud okupeeritud Xxxxxxx aladelt.
1.3.Sularaha vedajad, sh X. X. tegutsesid rahamuuladena, kes said raha üle piiri vedamise eest tasu. Tegevus, kus mitu isikut lühikese aja jooksul veavad sarnase ümmarguse väärtusega ning sarnaselt pakendatud rahalisi vahendeid ilma arusaadavate selgitusteta Venemaalt Narva piiripunkti, viitab rahapesu „smurfing“ tüpoloogiale. Smurfing on tegevus, mille käigus kurjategijad värbavad mitmeid erinevaid isikuid (rahamuulasid), kes aitavad rahalisi vahendeid alla deklareerimise või teavitamiskohustuse piirmäära osadena üle tollipiiri vedada, eesmärgiga vältida õiguskaitseasutuste tähelepanu.
2.RAB on teinud omapoolseid toiminguid ja mõistlikke jõupingutusi rahapesukahtlusega vara legaalse omaniku või tegeliku kasusaaja välja selgitamiseks, kuid vara legaalset omanikku ei ole õnnestunud tuvastada. Seejuures on RAB analüüsinud erinevaid infoallikaid ning isiku selgitusi ja käitumist kogumis.
3.X. X. ei ole raha legaalne omanik ega ole RAB-ile tõendatud vara legaalset omanikku. X. X. ei ole hoolimata korduvatest meeldetuletustest esitanud ühtki tõendit vara legaalse päritolu kohta. X. X. pidi kätte saama RAB-i saadetud ettekirjutused ja meeldetuletused, kuna on kohtule samalt e-posti aadressilt vastanud. X. X.i ütlustest saab järeldada, et ta ei ole vara legaalne omanik ning samuti kinnitas ta kohtule, et vara ei kuulu talle.
4.Kriminaalmenetluse käigus konfiskeerimine ja halduskonfiskeerimine ei ole menetlused, mis omavahel võistleksid ja kus menetlustel oleks hierarhia. Taotluses toodud „viimase võimaluse“ all ei ole RAB pidanud silmas seda, et nn halduskonfiskeerimist tuleb rakendada, sest kriminaalmenetluse läbiviimine ei ole põhjendatud või võimalik. Nimetatud eristamist ja hierarhia seadmist ei näe ette RahaPTS § 57, muud seadused ega ka FATF-i soovitused või hindamise metodoloogia. Seega ei ole küsimused, miks kriminaalmenetlust on või ei ole alustatud, miks vara on või ei ole antud menetluse raames arestitud ning kas või kuidas on kriminaalmenetlus kannatanutele soodsam, antud juhul relevantsed.
5.RAB-i pädevuses ega ülesandeks ei ole kriminaalmenetluse läbiviimine. Seega ei saa RAB hinnata ega kommenteerida, kas kriminaalmenetlust alustatakse, kas see on juba alustatud või isegi lõpetatud. Samuti ei saa RAB kontrollida, kas ja milliseid kuriteoepisoode prokuratuur koostöös uurimisasutustega uurib või kontrollib. RAB ei otsusta selle üle, kas lõppastmes rahapesu või terrorismi rahastamine on toimunud, sh kas alustada kriminaalasi või mitte ning ka selle üle, kas keegi mõistetakse kriminaalkorras süüdi rahapesus või terrorismi rahastamises. Isegi, kui RAB-i teavitatakse kriminaalmenetluse algatamisest, mittealgatamisest või menetluse lõpetamisest, ei ole RAB-il õigust sellist infot avaldada. Kriminaalasja algatamise või algatamata jätmise põhjusi saab selgitada vaid uurimisasutus ja prokuratuur ise. See aga ei tähenda, et RAB ei saaks läbi viia RahaPTS §-i 57 kohast menetlust ning esitada taotlust vara kandmiseks riigituludesse, kui esinevad vastavad tingimused ja alused.
6.RAB-i korraldatava haldusmenetluse eesmärk ei ole tagada kriminaalmenetluse eesmärke. Isegi, kui kriminaalmenetlust ei algatata ei ole õiguspärane tagastada illegaalse päritoluga vara isikutele, kes küll ise võib olla kuritegu toime ei pannud, kuid nende omandis olev vara on illegaalse päritoluga. Kannatanud võivad jõuda võrdselt oma vahenditeni nii siis, kui vara konfiskeeritakse 2(22)
kriminaalmenetluses kui ka haldusmenetluses. Kriminaalmenetluse käigus isikute süüdimõistmine ja vara konfiskeerimine ei ole informatsioon, mis jõuaks suurema tõenäosusega kannatanuteni kui see, et vara konfiskeeriti nn haldusmenetluses.
7.Vara omanikul on riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. Selleks peab esitama RAB-ile vastavad vara legaalset omandiõigust tõendavad dokumendid.
3.Kohus edastas taotluse puudutatud isikule avaldatava versiooni X. X.ile 16.01.2024. X. X. teavitas kohut 18.01.2024 venekeelse e-kirjaga, et raha ei ole tema oma, ta ei tea raha omanikku ja jätab raha üle otsustamise kohtu otsustada.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus selgitab esmalt asja lahendamise üldisi põhimõtteid (I), seejärel õigusnorme ja nende kujunemist (II); seejärel hindab taotluse rahuldamise võimalikkust haldusmenetluse ja meetme proportsionaalsuse aspektidest (III ja IV) ning lõpuks lahendab RABi taotluse ja puudutatud isiku eest toimiku osaliselt varjamise taotluse, selgitab ka edasist õiguslike vahendite kasutamist ning otsustab kohtulahendi avalikustamise (V). I
5.HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Sellest tuleneb ka eeldus, et reeglina on avalik võim avalik-õiguslikus suhtes n-ö tugevam osapool, kes tagab vajadusel enda korralduste täitmise ka riikliku sunnijõuga. HKMS 27. ptk näeb eraldi ette haldustoiminguks loa andmise. HKMSi kommenteeritud väljaandes 1 on toodud, et see menetlus on mõeldud reeglina kaheks juhuks: - kui loa vajadus tuleneb otse põhiseadusest; - kui kaalul on olulised põhiõigused ja on tegemist menetlusega, millest puudutatud isik ei pruugi olla teadlik või on ta äärmiselt kaitsetus olukorras. Omandiõiguse piiramiseks kohtu loa vajadus ei tulene põhiseadusest. Ka ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus kohaldataks isiku suhtes väga riivavat meedet ning kohtu loaga on vajalik kompenseerida seda, et enne meetme kohaldamist ei ole meetme vältimise ärahoidmiseks võimalik isikut ära kuulata (nt MKS § 1361). Käesoleval juhul on RABil ja kohtul võimalik isik ära kuulata nii RahaPTS § 57 lg 6 (1-aastane arest) kui ka lg 7 kohaldamisel (riigi omandisse kandmine), kuivõrd isiku vara on eelduslikult juba varem arestitud (samas lg-d 1 ja 3) ning meetmest kõrvale hoidumine ei ole võimalik. Käesoleval juhul loa andmise vajaduse kohta tuleb märkida ka täiendavalt2: - kohtulikku eelkontrolli ei sisalda ka KAHOS, mis võimaldab täidesaatval riigivõimul haldusaktiga kinnisasju sundvõõrandada; - halduskohus kontrollib reeglina riigivõimu tegevuse seaduslikust ex post ning toodud lahendus võib olla vastuolus võimude lahususe põhimõtte ja õigusemõistmise põhiolemusega; - vastav HKMS 27. ptk menetlus ei vasta soovitud kohtuliku kontrolli mehhanismile, sh selle ulatusele (s.o kohustus lahendada viivituseta, st eelisjärjekorras);
§ 264 p A; lk 713 Refereeritud Riigikohtu ja Tallinna Halduskohtu seisukohti rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus eelnõu, 332 SE suhtes analoogse normistiku osas; kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d2665559-f09b-43ec-9c69-5fdb5fd1cdae/rahvusvahelise-sanktsiooniseaduse-muutmise-ja-sellega-seonduvalt-teiste-seaduste-muutmise-seadus
3(22)
- eelkontroll ei asenda hilisemat vaidlustamise õigust, sh tekib samas küsimuses kaks kohtuvaidlust; - kui halduskohus kohaldab sellises menetluses tavapärast haldustoiminguks loa andmise menetlustes kohaldatavat menetluslikku standardit, võib see anda ebaõige indikatsiooni meetme õiguspärasuse kohta. Kohut ei tohi kasutada haldusakti adressaadi eksitamiseks. Seega on käesoleva regulatsiooni olemasolu üldse küsitav, sh kas see võib olla vastuolus võimude lahususe põhimõttega.
6.Lähtudes olemasolevast regulatsioonist, on halduskohtu tegevuse lähtepunktiks seega see, et kohtuliku kontrolli eesmärgiks on üksikisiku kaitse avaliku võimu võimaliku ülemäärase tegevuse eest. Kohtu ülesanne ei ole kaheldavas olukorras kaitsta haldusorganit ega võimaldada täitevvõimu teostamist igaks juhuks üksikisiku arvelt. RahaPTS § 57, sh lg 7 regulatsioon on üpris napp, sh määratlemaks, mida üldse kohus peaks sellises olukorras loa andmisel hindama, arvestades ka loa andmisel antava ettekirjutuse kaebevõimalust. Võrdlusena on taotluse nõuded ja kohtu poolt hinnatav põhjalikumalt määratletud nii VSS § 23, VRKS § 361-362 ning MKS § 1361 korral. Kohus leiab, et loa andmisel tuleb kohtul kontrollida, kas riigi omandisse kandmine on kohtu ette toodud asjaolude pinnalt ilmselgelt välistatud, sh arvestades ka, milliseid toiminguid RAB veel saab ja võib teha enne aresti lõppu. Kui kohus leiab, et kogutud asjaolud viitavad sellele, et väga suure tõenäosusega on õiguspärase haldusakti tegemine toodud ajaraamis välistatud, võib kohus jätta ka taotluse rahuldamata. Samuti kontrollib kohus valitud meetme proportsionaalsust, sh sobivust, vajalikkust ja mõõdukust. II
7.Kuivõrd kehtiva RahaPTS redaktsiooni seletuskirjaga tutvumisel selgub, et see tugineb varasemale analoogsele redaktsioonile, selgitab kohus esmalt välja normi kujunemisloo.
7.1.Rahapesu tõkestamise seaduse esmane redaktsioon3 analoogset normistikku ei sisaldanud. Vara arestimise ja riigi omandisse kandmise võimalus lisandus 01.01.2004 jõustunud seaduse muudatusega, millega muudeti ka seaduse pealkirjaks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus4. Paragrahvi 152 kohta seletuskirjas5, mis nägi esialgu ette üksnes arestimist, sisulised põhjendused puuduvad. Seadust täiendati läbivalt teise lugemise eel ning teisel lugemisel6 on muudatusettepanekut põhjendatud järgmiselt [kohtu rõhutused]:
16.muudatusettepanekuga on muudetud vara arestimise regulatsiooni. Esialgse eelnõu kohaselt oli rahapesu andmebürool õigus vara arestida kuni selle legaalse päritolu väljaselgitamiseni. See oleks pannud isikule kohustuse tõendada, et vara on legaalne, kuid kriminaalmenetluses peaks hoopis uurija tõestama, et vara ei ole legaalne. Seetõttu on arestimise tähtaega piiratud kümne päevaga ning juhul, kui vara on vaja kauem arestida, toimub see juba kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Lisatud on regulatsioon sellise olukorra jaoks, kus vara valdaja on valmis vara valdamisest loobuma ja vara omanik ei ole teada, tegemist on n-ö peremeheta varaga. Sellisel juhul on võimalik kanda raha uurija taotlusel ja halduskohtu loal riigi
https://www.riigiteataja.ee/akt/76607 Jõustunud redaktsioon: https://www.riigiteataja.ee/akt/689311; muutmise eelnõu: https://www.riigiteataja.ee/akt/685917
omandisse. Kui omanik peaks hiljem välja ilmuma, on tal õigus nõuda vara tagastamist kolme aasta jooksul vara riigi omandisse kandmise päevast arvates.
7.2.Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse 28.01.2008 jõustunud uues redaktsioonis7 reguleeris § 40 tehingu peatamist, vara käsutamise piiramist ja vara riigi omandisse kandmist. Sealjuures nägi seadus ette: - RABil oli võimalik vara arestida kokku kuni 90 päevaks (lg-d 1 ja 3); - pikemaaegsem arestimine on võimalik, kui asjas on alustatud kriminaalmenetlus (lg-d 4 ja 5) - taotluse loa saamiseks vara riigi omandisse kandmiseks esitab prokuratuur ja uurimisasutus ning eelduseks on, et vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha ning vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest (lg 7). Seaduse seletuskirjas8 on toodud järgnev: - Vastavalt Strasbourg’i konventsiooni artiklile 2 kohustub konventsiooni osalisriik võtma kõiki õiguslikke ja muid meetmeid, mis võimaldavad konfiskeerida kuriteovahendeid, kriminaaltulu või vara kriminaaltulu väärtuses. /.../ Eeltoodud konventsiooni sätete täimise eesmärgil on eelnõus antud RAB-ile laialdased õigused rakendada administratiiv- ehk halduskonfiskeerimist, s.t. piiratakse seaduses sätestatud tähtaja jooksul vara kasutamist, mille suhtes keegi pretensioone ei esita. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Karistusõigusliku konfiskeerimise alused sätestavad karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik. - Lõigetes 4—7 toodud regulatsioon on sarnane kehtiva õigusliku olukorraga. Eelnõuga on muudetud tähtaega, millal prokuratuur või uurimisasutus võib taotleda luba vara riigi omandisse kandmiseks, kui vara omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha. Kehtiva seaduse kohaselt võib halduskohtult taotleda luba, kui ühe aasta jooksul pärast vara arestimist ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku ja vara valdaja kinnitab, et vara ei kuulu talle, ning loobub vara valdamisest.
Seletuskirja kohaselt on seadus kooskõlas direktiiviga 2005/60/EÜ9 rahandussüsteemi rahapesu ning terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (n-ö III direktiiv), sh selle art 24 lg-ga 1, mis näeb ette tehingute sooritamata jätmise ja teavitamiskohustuse (seletuskirja lisa 1). Kooskõlastustabeli kohaselt (lisa 4) jäeti arvestamata FI ettepanek vara kasutamise piirangute mittelõpetamise kohta arvestamata, sest tähtaeg aitab paremini tagada regulatsiooni kooskõla põhiseadusega, kuna annab piirangud omandiõiguse piirangutele. Vastava raamistiku puudumine, mille jooksul saab riik ulatuslikult piirata isikute õigust omandit vabalt kasutada ja käsutada, moonutaks omandiõiguse olemust, mis poleks aga kooskõlas põhiseaduslike õiguste piiramise reeglitega (lk 41).
7.3.Seadust täiendati 18.05.2012 jõustunud redaktsiooniga10, millega anti tollase § 40 lg-tele 4-7 uus tekst. Järgnevalt seletuskirjast asjakohases osas11: - Pärast RAB-i poolt kuriteo tunnuste avastamisel pädevale asutusele materjali edastamist otsustatakse vara arestimine selle konfiskeerimise tagamiseks kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras ning KrMS § 126 lõike 2 kohaselt vara suhtes, mille seaduslikku valdajat ei ole tuvastatud, kohaldatakse konfiskeerimist kriminaalmenetluse käigus. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Karistusõigusliku konfiskeerimise alused sätestavad karistusseadustik ja kriminaalmenetluse seadustik.
- Muudatusettepaneku eesmärk on lahendada praktikas tõusetunud probleem. Nimelt peavad kehtiva redaktsiooni kohaselt korraga esinema mõlemad tingimused: a) vara valdaja peab kinnitama, et vara ei kuulu talle ning b) vara valdaja peab loobuma selle valdamisest. Praktikas on aga esinenud olukordi, kus vara valdaja küll kinnitab, et vara ei kuulu talle, kuid ei loobu vara valdamisest. Samuti esineb situatsioone, kus vara valdaja RAB-i või uurija kutsel ei ilmu kohale (talle ei ole võimalik esitada küsimusi vara päritolu kohta) või ei suuda ega soovi vara päritolu või tegeliku omaniku kohta selgitusi anda või ei ole antud selgitused ja esitatud dokumendid veenvad ning vara tegelik omanik jääb vaatamata RAB-i püüdlustele tuvastamata. Enamasti on tegemist olukordadega, kus vara on variisiku valduses. Kehtiv redaktsioon kõiki kirjeldatud olukordi ei reguleeri ja loob olukorra, kus tuvastamata päritoluga varale saab küll seada sisuliselt tähtajatu piirangu, samas kui riigi edasised tegutsemisvõimalused juhtudel, kus vara omanikku kindlaks teha ei õnnestu või vara valdaja selle vara valdamisest vabatahtlikult ei loobu, hoolimata kinnitustest, et tegemist ei ole tema varaga, on praktiliselt olematud. Seetõttu on praktikas tekkinud olukord, kus vara valdaja teadliku koostööst keeldumisega vara omaniku kindlakstegemisel on vara omaniku õigused halvemini kaitstud kui vara valdaja õigused, kuna vara valdaja ei pea valduse säilitamiseks tõendeid esitama, kuid tegelik omanik peaks enda staatust tõendama. - Eelnõus toodud muudatustega nähakse ette võimalus kehtestada vara käsutamisele piirang ka juhtudel, kus isik vaatamata kutse kättesaamisele ei ilmu kohale või ei esita piisavat teavet, mis aitaks kindlaks teha vara päritolu või tegeliku omanikku. Üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega, kuid käesolevas paragrahvis toodud sätted lubavad halduskonfiskeerimist teatud tingimustel sõltumata kriminaalmenetlusest. Halduskonfiskeerimise meetmete rakendamisele viidatakse FATFi soovituses12 nr 3, mille kohaselt peaksid riigid kaaluma selliste meetmete kasutuselevõtmist, mis võimaldaksid tulu või vahendite konfiskeerimist ilma, et oleks nõutav kriminaalkorras süüdimõistmine või mis nõuaksid, et õigusrikkuja näitaks konfiskeerimisele kuluva vara legaalset päritolu, kooskõlas riigi õigusprintsiipidega. Selleks, et võimaldada halduskonfiskeerimist sõltumata kriminaalmenetlusest, oleks võimalik kasutada RTRTS § 40 lõikes 7 sätestatut (omanikuta vara kandmine riigi omandisse). Samuti toetab selline korraldus omaniku õiguste kaitset, kuna otsuse vara riigi omandisse kandmiseks teeb halduskohus ning vastavasisulise taotluse esitanud asutus peab taotlust igakülgselt motiveerima, sh tõestama, et vara tegelikku omanikku on püütud kindlaks teha. - Õigusselguse huvides ning eesmärgiga vähendada prokuratuuri ja uurimisasutuste halduskoormust § 40 lõige 7 rakendamisel, on otstarbekas anda RAB-ile halduskohtule vastava taotluse esitamise õigus, kui vara tegelikku omanikku ei ole õnnestunud kindlaks teha ühe aasta jooksul pärast vara käsutuspiirangu kehtestamist. Nimetatud haldustoiminguks loa andmise otsustab halduskohus kohtuistungil. Isiku, kelle valduses oleva vara suhtes riigi omandisse kandmist taotletakse, põhiõiguste kaitse tagatakse eelkõige menetlusnormidega.
7.4.Kehtiva RahaPTS vastuvõtmisel oli seletuskirjas13 selgitatud järgmist: - Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Erikord on seatud haldusaktide osas (§ 55). Haldusmenetluse seaduse sätteid kohaldatakse ka järelevalve teostamisel RahaPTS erisustega (§-d 64 ja 68). - § 9 tegeliku kasusaaja mõiste kohta: Tegelikud kasusaajad võivad olla ka füüsilistel isikutel (vt lõige 1), mistõttu tuleb mõiste rakendamisel ka selle võimalusega arvestada14. - Paragrahvi 57 eesmärk on rakendada IV rahapesu tõkestamise direktiivi art 32 (7) nõuded15.
Seletuskirjas viidatud dokumendile viitega https://www.fi.ee/failid/9_soovitust_est.pdf, mille soovitud 3 seondub terrorismi, mitte rahapesu tõkestamisega (lk 2 ja 8 jj).
20.07.2020 jõustunud täpsustuses on seletuskirjas toodud täiendavalt: nõuab seadus tegeliku kasusaaja tuvastamist alati, st ka juhul, kui kliendiks või juhutehingu tegijaks on mitte juriidiline vaid füüsiline isik. Kuna füüsiline isik ise ei saa olla kellegi teise omandis, tuleb kohustatud isikul vastava hoolsusmeetme rakendamiseks füüsilise isiku suhtes välja selgitada, kas füüsiline isik soovib ärisuhet luua või juhutehingut teha kellegi teise „huvides, kasuks või arvel“
Direktiiv nr 2015/849, https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32015L0849. Art 32 lg 7: Liikmesriigid tagavad, et rahapesu andmebüroole antakse volitused võtta juhul, kui on kahtlus, et tehing on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega, viivitamata vahetult või kaudselt meetmeid, et pooleliolev tehing peatada või keelata selle tegemine, et tehingut analüüsida, leida kinnitust kahtlustele ja edastada analüüsi tulemused pädevatele asutustele. Rahapesu andmebüroole antakse volitused võtta selliseid meetmeid vahetult või kaudselt teise liikmesriigi rahape-
6(22)
- Kui vara muutub kriminaalmenetluse osaks, st selle käsutamist piiratakse teiste õigusaktide alusel, tuleb samuti RAB piirang koheselt lõpetada. - Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omaniku osas selgust saada, võib RAB või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. Vara valdajal on õigus vara riigi omandisse kandmine halduskohtus vaidlustada. - Sarnased sätted on ka hetkel kehtivas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (§ 40). Võrreldes kehtiva õigusega täpsustatakse, et kontol asuva vara korral käsitletakse konto omanikku vara valdajana, mis tähendab, et talle laienevad kõik valdaja õigused, kuid teda ei loeta automaatselt kontol oleva vara omanikuks ja tegelikuks kasusaajaks.
8.Asjakohased normid näevad ette järgmist: - § 57 lg 7: Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha või kui vara valdaja teatab Rahapesu Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda, võib Rahapesu Andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara riigi omandisse kandmiseks. Vara müüakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja müügist saadud summa kantakse riigi tuludesse. Riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara omanikul kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. - § 9 lg 1: Tegelik kasusaaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik: 1) kellel on omandi või muul viisil kontrollimise kaudu lõplik valitsev mõju füüsilise või juriidilise isiku üle või 2) kelle huvides, kasuks või nimel tehing või toiming tehakse. - § 1 lg 3: Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. - § 54 lg 3: Rahapesu Andmebüroo analüüsib ja kontrollib teavet rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse kohta, võtab vajaduse korral tarvitusele abinõud vara säilimiseks ning edastab kuriteo tunnuste avastamisel materjali viivitamata pädevale asutusele.
9.Nagu nähtub direktiivi nr 2015/849 art 32 lg 7 tekstist (vt allmärkus punktis 7.4), ei nõua Euroopa Liidu õigus vara konfiskeerimist; küll aga pädevatele asutustele analüüsi tulemuste edastamist. Kohustust algatada rahapesu kahtluse korral kriminaalmenetlus on rõhutatud ka Euroopa Kohtu 02.09.2021 otsuses nr C-790/19 (p-d 48, 51 ja 62) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2018 direktiivis nr 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil (preambuli punktid 1 ja 11, art 3 jj). Kohus leiab, et selle kohustuse olemuslikuks osaks on ka kuriteo kahtluse korral pädevale asutusele teabe edastamine (RahaPTS § 54 lg 3).
10.Taotleja on viidanud FATFi soovitustele põhjendusega, et nendest tuleneb suunis halduskonfiskeerimiseks (p 3.3). Kohus märgib esmalt, et FATFi soovitustel ei ole üksikisikute õiguseid piirav mõju, vaid selleks peavad need olema sisseviidud asjakohasesse õigusakti. Sama on leidnud ka Euroopa Kohus direktiivide FATFi soovitustega kooskõlla viimisel (otsuse nr C-790/19 p-d 60 ja 68). Samas tuleb märkida ka, et lisaks on üks Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, et direktiivi ei saa otse kohaldada üksikisiku kahjuks. Tutvudes taotleja viidatud FATF soovitusega16, toob kohus olulisena välja järgmist:
su andmebüroo taotluse korral selle liikmesriigi siseriiklikus õiguses sätestatud ajavahemikeks ja tingimustel, kus taotluse saanud rahapesu andmebüroo asub.
- Riikidel peaksid olema meetmed, mis võimaldavad pädevatel asutustel konfiskeerida kuritegelikku vara süüdimõistva kohtuotsuse alusel; samuti ilma süüdimõistva kohtuotsuseta (nonconviction based confiscation) (lk 13). - Konfiskeerimise meetmete osas on oluline, et neid rakendataks viisil, mis austab materiaalseid ja menetluslikke õiguseid (lk 42 p 8). - Riikidel peaksid olema meetmed, mis võimaldavad kuritegeliku vara konfiskeerimist ilma süüdimõistva kohtuotsuseta, kuivõrd see nõue on kooskõlas siseriikliku õiguse aluspõhimõtetega. Riikidel on süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise rakendamisel paindlikkus (lk 42 p 11). Taotleja on viidanud ka FATF parimatele praktikatele17, mille osas toob kohus välja järgmise: - Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise kaalumist on soovitatud üksnes niivõrd, kui selline nõue on kooskõlas riigi siseriikliku õiguse põhimõtetega (VI.13). - Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist võib rakendada kriminaalseaduste ja -menetluse kaudu või eraldi süsteemi või seaduse kaudu väljaspool kriminaalmenetlust (samas, p 15). - Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimine võib olla tõhus vahend järgmise lahtise loetelu korral (samas, p 17): a) süüdimõistvat kohtuotsust ei saavutatud menetluslikel või tehnilistel põhjustel (nt aegumistähtaeg on ületatud); b) on olemas olulisi tõendeid selle kohta, et tulu saadi kuritegelikust tegevusest, kuid kriminaalmenetlusliku tõendamiskoormuse täitmiseks ei ole piisavalt tõendeid; c) kriminaaluurimine või süüdistuse esitamine on ebareaalne või võimatu; d) kurjategija on eelkuriteos õigeks mõistetud tõendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu; e) vara tulenes süüdimõistetu muust või sellega seotud kuritegevusest (st laiendatud konfiskeerimine); või f) võimalikul süüdistataval on immuniteet.
11.Edasise parema jälgimise huvides, peab kohus välja tuua ka asjakohase kohtupraktika: - Riigikohus selgitas asjas nr 3-20-664, et vara riigi omandisse kandmise sisulisteks eeldusteks on jätkuv rahapesu kahtlus ja see, kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha (p 17). Nimetatud kohtuasjas on ka oluline detail, et samas asjas vaidluse all olnud vara osas algatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu (ringkonnakohtu määruse p 17). - Riigikohus selgitas 20.06.2013 kohtuotsuses nr 3-3-1-33-13, et järelevalvemenetlust ei viida läbi ning haldussunnivahendeid ei kohaldata kriminaalmenetluse eesmärkide tagamiseks. Ettekirjutuse tegemise ajal oli ka rahapesuga seonduvates kriminaalasjades kohtu loal kohaldatav analoogne meede. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, kas ettekirjutusega hõlmatud vara oli asjassepuutuv ka kriminaalmenetluses ning kas sellele oli kohtu loal seatud käsutamispiirang (p 12). - Otsusele lisatud E. Kergandbergi eriarvamuses on toodud: Sellises olukorras on minu meelest mõistetamatu, miks pidi menetleja kriminaalasjas loobuma vara arestimise taotlusest ja taotlema hoopis käsutamise piirangute pikendamist RahaPTS alusel. Ilmselge on aga see, et menetleja kõnealuse sammuga ja sellele järgnenud RAB ettekirjutusega välistati nii KrMS §-s 142 ettenähtud menetluslike garantiide kasutamine kui ka kriminaalmenetluses korrakohane edasikaebe võimalus (p 3). - Riigikohus selgitas 14.05.2014 määruses nr 3-3-1-77-13, et rahapesu saab esineda siis, kui vara on kriminaalset päritolu, st omandatud kuritegeliku tegevuse tulemusena, või seda kavatsetakse kasutada kuritegelikel eesmärkidel. Vara selline kriminaalne päritolu on lõppastmes tuvastatav kriminaalasja menetluses. RAB-i põhiülesanne on RahaPTS § 37 kohaselt koguda ja analüüsida
rahapesule või terrorismi rahastamisele viitavat teavet, samuti võtta vajaduse korral tarvitusele abinõud kahtlusega seotud vara säilimiseks. RAB-i pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas rahapesu või terrorismi rahastamine on toimunud (p 10). Vara päritolu legaalsuse selgitamine tähendab kontrollimist, kas vara ei ole saadud kuritegelikul teel (p 14). Kohus möönab, et osa viidatud praktikast jääb aega, mil puudus RahaPTS § 57 lg-ga 8 analoogne säte. III
12.RahaPTS § 57 lg 7 tõlgendamisel koosmõjus sama paragrahvi ja laiemalt sama seaduse muude sätetega tuleneb, et taotluse rahuldamise eelduseks on: a) vara käsutamise piirangute kehtestamisest on möödunud 1 aasta; b) kohtule taotluse esitajaks on RAB või prokuratuur; c) ei ole õnnestunud kindlaks teha...; d) vara omanikku või vara tegelikku kasusaajat. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vara käsutamise piirangute esmasest kehtestamisest on möödunud 1 aasta ning RABil on volitus taotluse kohtule esitamiseks. Kohus ei sea kahtluse alla ka RAB-i järeldust, et piiratud vara võib olla kuritegeliku päritoluga ja et selle osas esineb rahapesu kahtlus. RAB on seda järeldust taotluses piisaval määral põhistanud (vt taotluse p 4.9-4.14). Menetlusosalise kaasamine haldusmenetlusse
13.Nagu kohus käesoleva määruse punktides 7.4 ja 8 välja tõi, kohaldub RahaPTS täpsustamata osades haldusmenetluse seadus (HMS). Erisused on üksnes haldusakti põhjenduste eraldi vormistamise kohta (§ 55), samuti mõningate järelevalvemenetluse aspektide osas (§ 64 – järelevalveasutused; ning § 68 – kontrolli tulemuste kajastamine): Olukorras, kus RABile kohaldub HMS, on haldusmenetluse läbiviimise üheks keskseks printsiibiks ka menetlusosalise kaasamine. Puudutatud isik on kahtlemata menetlusosaliseks HMS § 11 lg 1 pde 2 ja 3 mõttes, kuivõrd juba antud haldusaktid ja võimalik uus haldusakt puudutavad keskselt puudutatud isiku omandit ning valdust. Sealjuures on keskmise füüsilise isiku vaates tegemist arvestatava summaga. Isiku menetlusse kaasamise kohustus tuleneb nii HMS § 3 lg-st 1 kui ka põhiseaduse aluspõhimõttena inimväärikuse printsiibist, et riik ei tegutse ilma põhjendatud vajaduseta isiku n-ö selja taga. HMSi regulatsiooni raames avaldub isiku kaasamine haldusmenetlusse ennekõike isiku teavitamises haldusmenetluse alustamisel (HMS § 35 lg 1 p 2); isikult asjakohaste tõendite kogumises koos selgitamisega, mida isik saab enda kasuks esitada (HMS §-d 36 ja 38) ning lõppfaasis ka isiku ärakuulamises (HMS § 40). Arvestades seda, et isiku suhtes on esmase menetlustoiminguna vara arestitud, ei nähtu mistahes takistusi, et isik ei saaks olla haldusmenetlusse, mis mh puudutab ka tema õiguseid, tavapäraselt kaasatud. Kui haldusaktiga piiratakse isiku õigusi, toimetatakse isikule haldusakt kätte (HMS § 62 lg 2 p 1). Muude vahepealsete menetlustoimingute osas määrab haldusorgan menetlustoimingu vormi ja muud üksikasjad kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1 – vormivabaduse põhimõte). Samas ei tähenda see suvaõigust või õigust meelevaldsuse või otstarbekuse alusel jätta menetlustoimingud tegemata. Isiku kaasamine, sh talle selgitamine, talt tõendite kogumine ja ärakuulamine – on haldusmenetluse kesksed instituudid, sh kuivõrd kaasamisega tagatakse isiku kohtlemine võrdse subjektina, mitte objektina (inimväärikus). Seda põhimõtet peab haldusorgan silmas pidama, kui ta valib menetlustoimingu läbiviimise vormi, sh kuidas isikut menetlustoimingutest vabas vormis teavitatakse. Haldusorgan peab siinkohal arvestama, et vaidluse või ka kohtu küsimuse korral lasub hal9(22)
dusorganil tõendamiskoormus, et ta on menetlustoiminguid teinud ja isik on enda kaasatusest haldusmenetlusse üldse mingil viisil teada saanud või teada saama pidanud.
14.Kohtule esitatud materjalidest nähtub haldusmenetluse kulgemine järgnevalt: - 05.12.2022 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus (käsutuspiirang 30 kalendripäevaks; dtl 18-19), kus on viidatud, et RAB kontrollib rahapesu kahtlusega seotud informatsiooni, kohustab kehtestama käsutuspiirangu X. X.i varale summas xxx xxx XXX; ning puudutatud isikul on õigus esitada RABile tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 03.01.2023 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus (60 päevaks arestimise kohta; dtl 23-24), kus on viidatud, et vara valdaja või omanik ei ole tõendanud RABile vara legaalset päritolu; kohustab jätkama käsutamispiirangut ning puudutatud isikul on õigus esitada Rahapesu Andmebüroole tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 17.02.2023 on RAB saatnud puudutatud isikule e-kirja (dtl 29), milles juhib tähelepanu, et isikul on õigus seoses RAB-i poolt 05.12.2022 seatud käsutuspiiranguga esitada tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 03.03.2023 on mh puudutatud isikule adresseeritud ettekirjutus (1 aastaks arestimise kohta; dtl 30-31), kus kohustab jätkama käsutamispiirangut ning puudutatud isikul on õigus esitada Rahapesu Andmebüroole tõendid vara legaalse päritolu kohta. - 11.10.2023 on RAB saatnud puudutatud isikule e-kirja (dtl 40), milles juhib tähelepanu, et isikul on õigus esitada RAB-ile andmed tema valduses olnud Xxxxxxx xxxxxxxde legaalse omandiõiguse kohta või avaldus varast loobumiseks. - Igas ettekirjutuses on viidatud: Ettekirjutuse tegemist põhistavad faktilised asjaolud kajastatakse eraldi dokumendis [viide]. Isikul, kelle vara käsutamise piiramiseks ettekirjutus tehti, on õigus tutvuda faktilisi asjaolusid kajastava dokumendiga. Rahapesu Andmebürool on õigus keelduda dokumendi tutvustamisest, kui see takistaks rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamist või dokumendis sisalduva teabe avaldamine on vastuolus seaduse või rahvusvaheliste kokkulepetega, sealhulgas rahvusvahelise koostöö raames kehtestatud piirangutega või see ohustaks tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses. - Kohtuasja nr 3-23-437 toimikust nähtub (juurde võetud 16.01.2024 määrusega), et halduskohtule esitati aastaks arestimiseks loa saamisel 05.12.2022 ja 03.01.2023 ettekirjutuste faktilised asjaolud, samas RAB kinnitas, et need sisaldavat teavet, mis puudutatud isikule ei ole teatavaks saanud ja millisele teabele pole neil juurdepääsu õigust (27.02.2023 taotluse nr 1.2-1/29-1 p 1.4 ja 4.1). - Kohtuasjas nr 3-23-437 esitatud taotlusest (s.o isikule edastada lubatavast versioonist 1S), nähtuvad järgmised asjaolud, mis võiksid seletada isikule tõendamiseset: o X. X. üritas 30.11.2022 ületada Narva piiripunkti suunaga Venemaalt Eestisse koos Xxxxxxx xxxxxxxdega (XXX) kogusummas xxx xxx XXX. Maksu- ja Tolliamet võttis vara hoiule (p 1.2). o RAB-il on põhjendatud kahtlus, et tegemist on ebaseaduslikult omandatud varadega, mida põhistab ka asjaolu, et X. X. ei ole siiani RAB-ile põhistanud ega tõendanud vara legaalset päritolu (p 3.5).
15.Kohtule nähtub, et RAB-i 05.12.2022, 03.01.2023 ja 03.03.2023 ettekirjutusi ei ole RAB puudutatud isikule kätte toimetanud. RAB-i kinnitusel oli RAB-il 05.12.2022 ettekirjutuse X. X.ile tutvustamiseks suuline kokkulepe MTA-ga (29.01.2024 vastuse p 6.1). Sellise kokkuleppe olemas-olu ei saa aga lugeda HMS § 28 lg 1 ja 2 alusel ametiabi korras kättetoimetamiseks. Kohtule ei ole esitatud tõendit kokkuleppe olemasolu kohta (MTA kinnitus vms) ega teatist ettekirjutuse puudutatud isikule allkirja vastu või muul viisil kättetoimetamise kohta. Ka muus osas puuduvad mistahes tõendid, sh kirjavahetus, et puudutatud isikule oleks RAB hilisemad ettekirjutused ning meeldetuletused vabas vormis teatavaks teinud. Kohus märgib, et füüsilisel isikul puudub e-posti kasutamise ja jälgimise kohustus, sh kohustus tagada e-posti toimivus, piisav 10(22)
maht ja töökindlus. Ainuüksi e-kirja edastamisest ei saa teha järeldust, et isik e-kirja kätte sai ja sellega tutvus, st et haldusmenetluse läbiviimise fakt oleks isikule teatavaks tehtud. Sellekohane tõendamiskoormus lasub RABil ning taotleja ei ole asjaolu tõendanud. Sealjuures kuivõrd ei ole tõendatud, et isikule oleks kätte toimetatud 05.12.2023 ettekirjutus, puudus isikul ka võimalus teada saada, millise haldusorgani poole saaks ja peaks ta üldse vastavas küsimuses pöörduma – RABi roll haldusmenetluses ei avaldu ka taotluses toodud selgituste andmise menetlustest (taotluse punktid 4.6 ja 4.15). Ka ei tõenda asjaolu, et X. X. vastas kohtule 18.01.2024 samalt e-posti aadressilt, millele RAB saatis 03.01.2023 ja 03.03.2023 ettekirjutused ning 17.02.2023 ja 11.10.2023 meeldetuletused, et puudutatud isik on ettekirjutused ja meeldetuletused kätte saanud. Ettekirjutuste ja meeldetuletuste kättesaamise kohta ei ole RAB esitanud mistahes kinnitust (HMS § 27 lg 2 p 2), millest kohus saaks vastupidist järeldada. Lisaks ei saa järeldada, et puudutatud isik sai teada võimalusest esitada vara päritolu kohta tõendeid 14.04.2023, mil talle toimetati kätte kohtumäärus haldusasjas nr 3-23-437 (luba 1-aastase käsutuspiirangu seadmiseks); sh ei ole määruses tõendamiskoormust ja tõendamisvõimalust selgitatud. Seega nähtub kohtule, et ettekirjutused võis puudutatud isik kätte saada ja ettekirjutuste faktiliste asjaoludega tutvuda alles käesoleva kohtumenetluse raames, tutvudes 05.01.2024 taotluse lisadega 2, 4 ja 7 (kinnistest andmetest puhastatud versioonidega). Sealjuures nähtub ka RABi kinnitusest kohtuasjas 3-23-437, et mistahes viisil varasemalt faktiliste asjaolude tutvumist ei ole võimaldatud ning seda ka ei võimaldataks (RABi seisukoht, et isikutel pole juurdepääsuõigust, viidatud kohtuasjas taotluse p 1.4). Nii tuleb kokkuvõtvalt järeldada, et RAB on kaasamiskohustust läbivalt rikkunud viisil, mis on toonud faktiliselt haldusmenetluse läbiviimise ilma menetlusosalise osaluseta. Sõltumata sellest, kas mingis etapis on järgmise haldusakti andmise eelduseks kohtu luba, ei asenda kohtu luba menetlusosalise kaasamist, sh olukorras, kui RABile oli teada, et kohus faktiliselt puudutatud isikud kohtuasja nr 3-23-437 menetlusse ei kaasanud, st enne määruse andmist ära ei kuulanud. Kohtu tegevus või tegevusetus ei asenda haldusorgani HMSi kohaseid menetlusnorme. RABi pingutused vara omaniku vms väljaselgitamisel – uurimiskohustuse täitmine
16.RahaPTS § 57 lg 7 ei võimalda riigi omandisse kanda vara, mille omanik või tegelik kasusaaja on teada; samuti kui teada on, et varal on legaalne päritolu. Seega on vara riigi omandisse kandmise eelduseks jätkuv kahtlus, et vara suhtes on rahapesu kahtlus (RahaPTS § 57 lg 1). Ringkonnakohus leidis 20.12.2019 määruses nr 3-19-1973 seda, et RahaPTS § 57 lg 6 kohaldamisel on tegemist jagatud tõendamiskoormusega: RahaPTS § 57 lg 3 p-st 1 tulenevalt peab rahapesukahtlusega vara valdaja või omanik RAB-le tõendama vara legaalset päritolu (milles saaks järeldada ka legaalse omandiõiguse olemasolu), kuid ka RAB-l või kriminaalasja menetlejal tuleb teha pingutusi, et teha kindlaks vara omanik või kontol oleva vara tegelik kasusaaja (määruse p 6). Sarnaselt on Tallinna Ringkonnakohus 07.05.2020 määruses nr 3-20-664 selgitanud, et rahapesukahtlusega vara valdaja või omaniku tõendamiskoormus hõlmab tõendeid, mis eelduslikult on tema mõjusfääris (eeskätt tõendid ja teave selle kohta, kellega ja millistel asjaoludel tehtud tehingutest ning millistel asjaoludel tema pangakontole raha laekus). Samas tuleb ka RAB-l teha mõistlikke jõupingutusi, et välja selgitada rahapesukahtlusega vara legaalne omanik või tegelik kasusaaja. See hõlmab muu hulgas rahapesukahtlusega vara valdajalt või omanikult saadud teabe ja tõendite kontrollimist ning vajadusel kolmandatelt isikutelt täiendava teabe kogumist. RAB-i uurimiskohustuse sisustamisel tuleb siiski arvestada tema pädevuse ja volitustega (vt RahaPTS 6. ptk).
11(22)
RABi püüdlustele vara tegeliku omaniku kindlaks tegemisel on viidatud ka RahaPTS 18.05.2012 jõustunud redaktsiooni seletuskirjas (vt eelnevalt), millele ka kehtiv seadus tugineb.
17.Olukorras, kus RABil on kohustus ise asjaolusid välja selgitada, on tegemist uurimispõhimõttega HMS § 6 mõttes, mis kuulub käesoleval juhul kohaldamisele ka RahaPTS § 1 lg lg 3 alusel. Uurimispõhimõtet ei välista ka RahaPTS 6. peatükk, vaid § 58 lg 1 annab RABile selge volituse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks saada enda määratud tähtajaks teavet pädevatelt järelevalveasutustelt ja teistelt riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ning ettekirjutuse alusel kohustatud isikult ja kolmandalt isikult. Määruse eelmises punktis viidatud lahendites on puudutatud ka tõendamiskoormust. Kohus märgib, et tõendamiskoormus ei vabasta haldusorganit täielikult uurimispõhimõtte järgimisest, küll aga võib luua eelduse, kelle kasuks või kahjuks tõendite puudumisel asjaolu lõplikult tuvastatakse. HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Asjas olulise tähtsusega asjaolud võivad olla nii menetlusosalise kasuks kui ka kahjuks rääkivad. Uurimispõhimõtte osaks ei ole see, et haldusorgan kogub ainult tõendeid, mis räägivad menetlusosalise kahjuks või kinnitavad haldusorgani versiooni; ning annab menetlusosalisele üksnes korralduse või suunise „tõendada vastupidist“. Haldusmenetluse käsiraamatus on selgitatud, et kuna menetluse läbiviimise juhiks oli ja on otsust tegev haldusorgan, siis peab ta hoolt kandma selle eest, et isikud oleksid teadlikud neid puudutavast kohustusest esitada vajalikke tõendeid ning kirjeldada asjaolusid. Selle eesmärgi saavutamiseks peab haldusorgan vajadusel inimestele aktiivselt nõu andma ning neid tõendite esitamisel toetama (lk 187). Käesoleval juhul annab vastava volituse, mh puudutatud isikult tõendi kogumiseks nii RahaPTS § 58 lg 1 kui ka HMS § 38 lg-d 1 ja 3 koosmõjus. Kohus märgib, et tuginedes käesoleva määruse punktis 14 kirjeldatule, ei ole isikule ka sisuliselt selgitatud, mille kohta ta peaks tõendeid esitama; vaid toodud on üksnes lakooniliselt „tõendid vara legaalse päritolu kohta“. RAB ei saa ega pea määratlema, milliseid konkreetseid tõendeid tuleb esitada (tšekke, kinnitusi, lepinguid vms), küll aga tuleb määratleda täpsemad küsimused asjaolude kohta, mida RAB teada soovib. See on oluline eriti olukorras, kus kasutatakse juriidilist tüüpteksti, kaalumisel on isiku suhtes koormava haldusakti andmine ning isik ei oska eelduslikult eesti keelt (vt ka käesoleva määruse p 22).
18.Kohus soovis 16.01.2024 määruses RAB-ilt teavet, kas ja mida on RAB välja selgitanud taotluse punktis 4.6 toodud isiku kohta, kellele puudutatud isik väidetavalt laenu andis ning kas ja mida on RAB välja selgitanud taotluse punktis 4.15 kirjeldatud isiku ja telefoninumbri kohta. Kui täiendavaid toiminguid ei ole tehtud, tuleb seda põhjendada. RAB selgitas 29.01.2024 vastuses, et eraldiseisvaid menetlustoiminguid seoses küsitud telefoninumbriga ei ole tehtud (p 8.1). Lisaks on isik ise tunnistanud, et ta ei ole vara omanik (p 8.2). Kohtule ei nähtu ka taotluses viidatud isikute osas menetlustoimingute tegemist, s.o tegeliku omaniku või kasusaaja tuvastamist. Kohus selgitab, et RABi ülesanne ei ole siinkohal tingimata isiku enda ütluste kummutamine, vaid vara tegeliku omaniku osas uurimiskohustuse täitmine ning vastavate pingutuste tegemine. Olukorras, kus piisavaid pingutusi ei ole tehtud, ei ole ka RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise tingimus „ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha“ täidetud. Kohus kordab, kuidas saab aru käesoleva määruse osas II kokku võetud regulatsiooni eesmärgist: - Vara riigi omandisse kandmise esmane eesmärk oli olukorra lahendamine, kus vara omanik on variisik, kes on vara loovutamisega nõus; on kinnitanud enda variisikuks olemist, samas ei anna 12(22)
nõusolekut; või ei tee koostööd, kaob või muutub kättesaamatuks. Tavapäraselt on tegemist varaga, mille suhtes keegi, sh variisik pretensioone ei esita. Sellisel juhul tuleb pikema aja jooksul lahendada küsimus, mis arestitud varaga edasi saab. - Kui RABil on veendumus või arusaam, et tegemist on rahapesuga, edastatakse materjalid pädevale asutusele ning konfiskeerimise küsimused saavad üldreeglina lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Kriminaalmenetluses on võimalik vara arestimine, mille tulemusel lõpetab RAB oma toimingud viivitamata. - On ka võimalik, et puudutatud isik kummutab RABi kahtluse rahapesu toimepaneku kohta, s.o tõendab vara legaalse päritolu RahaPTS § 57 lg 10 mõttes. Siis puudub mistahes alus vara edasiseks arestimiseks, veel vähem riigi omandisse kandmiseks. Vara riigi omandisse kandmisel on olnud järjepidev eesmärk variisikute korral, kui võimalikku kurjategijat ei ole võimalik leida, vara osas lõpliku otsuse tegemine; aga mitte FATFi parimate praktikate elluviimine või KarSis konfiskeerimise laiendamine haldusmenetlusse, vähemate garantiide ja kontrollimehhanismidega. Sellist seadusandja eesmärki ei nähtu kuskilt ning haldusorganil on kohustus tegutseda rangelt seadusandja antud volituste ja nende eesmärkide alusel, austades isikute põhiõiguseid (HMS §-d 3 ja 4). Üksikisiku õiguseid piiravaid norme tuleb kahtluse korral tõlgendada kitsamalt ja rangemalt; mitte laiemalt, haldusorganile mistahes volitusi andvana. Ka kohtuasjas nr 3-20-664, mis on oluliseks kohtu- ja halduspraktika kujundaks, oli üheks oluliseks aspektiks asjaolu, et asjas vaidluse all olnud vara osas algatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu. RAB on taotluses järjepidevalt tuginenud sellele, et vara võib olla kuritegeliku päritoluga (nt p 1.3). RABi ülesandeks on ka edastada kuriteo tunnuste avastamisel materjali viivitamata pädevale asutusele (RahaPTS § 54 lg 3). Seda enam võivad olla RABi ülesannete täitmiseks olulised uurimistoimingud, sh puudutatud isiku versiooni kontrollimine, et selgitada välja vara omanik või tegelik kasusaaja, sõltumata selle tegevuse võimalikkust ebalegaalsusest või kuriteo toimepanemisest. Kui taotleja siinkohal oma uurimiskohustust ei täida, ei ole täidetud võimalikule variisikule kuulunud vara riigi omandisse kandmise eeldused; samas ei pruugi olla ka piisavat teavet, et algatada süüteomenetlus.
19.RAB on esitanud 29.01.2024 põhjenduse, et Eesti riik, kuigi see ei nähtu seletuskirjast või muudest dokumentidest (RAB on olnud asja arutamise juures ja seetõttu teab), kehtestas halduskonfiskeerimise võimaluse 2017. aastal suuremal määral just seetõttu, et ületada kitsaskohti seoses kriminaalmenetluse käigus konfiskeerimisega (p 11.7). Seega ei tähenda kriminaalmenetluses vara mittearestimine või kriminaalmenetluse algatamata jätmine automaatselt rahapesu kahtluse kadumist ning vara suhtes seatud piirangute tühistamist. Vastupidisele järeldusele jõudmine muudaks sisutühjaks seadusandja kehtestatud nn halduskonfiskeerimise institutsiooni, mis ongi loodud selleks, et kriminaalmenetluse väliselt oleks rahapesu kahtluse korral samuti võimalus piiratud vara kriminaalmenetluse väliseks konfiskeerimiseks ja riigi tuludesse kandmiseks (p 11.8). Kohus kontrollis kehtiva normistiku kehtestamisel toimunud arutelu materjale (viited määruse punktis 7.4) ega leidnud, et 459 SE arutamisel Riigikogus oleks taotleja toodud eesmärki, sh halduskonfiskeerimist selliselt sisustades arutatud. Kohus ei saa arvestada õigustloova akti legitiimse eesmärgina selgitusi, mida õigustloova akti andja ei saanud akti andes teada ega arvestada. Küll aga on sarnaseid eesmärke arutatud n-ö pööratud tõendamiskoormuse ja halduskonfiskeerimise eelnõu raames, mis langes koosseisu lõppemisega välja (771 SE)18. Eelnõu seletuskirjas leiti [allajoonituna senise olukorra kirjeldus – kohtu märkus]:
- Eelnõu kohaselt on võimalik rakendada meetmeid ja piirata vara käsutamist selliste juhtumite korral, mille osas on kindlaks tehtud, et vara suhtes esinevad rahapesu tunnused, ent vara päritolu ja selle üksikasjalist seost konkreetse eelkuriteoga ei ole võimalik tõendada (lk 19). Vara päritolu uurides on uurimisasutused jõudnud olukorda, kus sellistes skeemides kasutatava raha päritolu ei ole tuvastatav, /.../. Seega puudub tihti võimalus algatada skeemis osalejate suhtes kriminaalmenetlust rahapesu kuriteo tunnustel (samas). - Kui varem kehtinud RahaPTSi alusel oleks saanud hõivata rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega peremehetu vara või sellise vara, mille omanikku või tegelikku kasusaajat ei olnud õnnestunud kindlaks teha, siis kavandatav regulatsioon võimaldaks vara riigi omandisse kanda ka siis, kui vara legaalset päritolu ei ole tuvastatud ja samas on teadaolevate objektiivsete faktiliste asjaolude põhjal alus arvata, et vara on pärit kuritegelikust tegevusest (lk 21). - RABi menetlus peaks olema võimalik nii juhtudel kui kriminaalmenetlust ei ole alust algatada kui ka juhtudel, mil kriminaalmenetlus on lõpetatud, ent varade legaalset päritolu ei ole kindlaks tehtud ega rahapesukahtlust ei ole kõrvaldatud või vara omanik ei ole teada või vara kasutatakse terrorismi rahastamiseks (lk 65). - Praegu kehtiva seaduse kohaselt võib seda teha, kui vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat ei õnnestunud kindlaks teha. Eelnõus ettenähtud § 57 lg 6 muudatuste kohaselt võib seda teha: 1) rahapesu kahtluse korral ei ole vara omanik või valdaja ei ole tõendanud selle legaalset päritolu; 2) vara suhtes on kahtlus, et seda kasutatakse terrorismi rahastamiseks, on ära langenud (lk 96). /.../ Kehtiva seaduse § 57 lõikest 6 järeldub, et piisab sellest, kui esitatakse täiendavaid tõendeid omandiõiguse kinnitamiseks või selgitatakse, kellele kõnealune vara kuulub. Edaspidi on kavandatava § 57 lõike 61 kohaselt vara omanikul või valdajal kohustus mitte üksnes selgitada omandisuhteid vaid lisaks: 1) tõendada vara legaalset päritolu /.../.
Kohtule nähtub eeltoodust, et RABi kirjeldatud eesmärkide ja volitustega seadust ei ole sellisena kehtestatud. Vastava eelnõu raames oli pikemat aega küsimuse all ka sellise regulatsiooni põhiseaduspärasus (vt seletuskirjas analüüs lk 96-101, samuti Rahandusministeeriumi 11.02.2019 arvamuses toodud analüüs lk 11 jj)19. Vastuvõtmata seaduseelnõu eesmärke ei ole võimalik olemasolevale regulatsioonile üle kanda. Seega ei ole RABil volitust vara riigi omandisse kandmiseks halduskonfiskeerimise korras, kui RAB ei ole teinud piisavalt pingutusi tegeliku omaniku või kasusaaja väljaselgitamiseks ja/või asjas on piisavalt teavet, et võib-olla võimalik ka kriminaalmenetluse algatamine või läbiviimine. Kriminaalmenetluse algatamine või läbiviimine ei ole kohtu ette toodud asjaolude kohaselt ka ilmselgelt võimatu (vt käesoleva määruse p 31, aga ka RABi 29.01.2024 vastuse p 8.1 ja lisa 1). Ka FATFi parimaid praktikaid või hindamise metodoloogiat (29.01.2024 seisukoha p 12.1) ei saa siinkohal laiendavalt, üksikisikute kahjuks tõlgendada. Ka puudub RABil õigus otsustada otstarbekuse või kaalutlusõiguse alusel, kas valida kriminaalmenetluse asemel halduskonfiskeerimine.
20.Seega RAB-i põhjendused, miks ei ole taotluse punktides 4.6 ja 4.15 kirjeldatud puudutatud isiku versiooni kontrollitud, ei vabasta RAB-i uurimiskohustusest. Nagu kohus eelnevalt selgitas, hõlmab uurimiskohustus uurida välja asjas tähtsust omavad asjaolud. See, et haldusorgani arvates ei ole puudutatud isiku versioon usutav või et haldusorgan on oma versiooni usutavuses veendunud, ei vabasta uurimiskohustusest. RAB-ile ei saanud puudutatud isiku viimane versioon juhtunust olla teada enne 18.05.2023 (dtl 147-151). Sel ajal oli RAB-ile teada puudutatud isiku versioon, mille ng%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus%20(finantsvaldkonna%20v%C3%A4%C3%A4rteokaristuste%20re form,%20ELi%20%C3%B5igusest%20tulenevad%20karistused,%20vara%20legaalse%20p%C3%A4ritolu%20p%C3%B6%C3%B 6ratud%20t%C3%B5endamiskoormus)
Õiguskantsleri seisukohad sama eelnõu kohta: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p%C3%B6%C3%B6ratud%20t%C3%B 5endamiskoormust%20puudutava%20eeln%C3%B5u%20SE%20771%20kohta.pdf ja https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Arvamus%20p%C3%B6%C3%B6rdt%C3%B5endami se%20kohta.pdf
14(22)
kohaselt oli piiratud vara tema oma (dtl 154). RAB ei ole sellest hoolimata kuue kuu jooksul puudutatud isiku algselt esitatud versioone raha päritolu kindlakstegemiseks uurinud; sh välja selgitanud, milline neist versioonidest on õige. Ainuüksi hilisem versioon ei pruugi varasemat versiooni kummutada. Kohtu poolt kirjeldatu on täiesti tavapärane menetlustes, mis võivad samuti päädida kriminaalmenetlusega ja/või isikut koormava haldusaktiga, olgu tegemist siis maksumenetluste või sisejulgeolekualaste piirangutega. Kui haldusorganile saavad teada asjaolud, mida saaks uurida vara tegeliku omaniku või kasusaaja kindlakstegemiseks või kummutamiseks, tuleb tal neid asjaolusid ka uurida. Nimetatud asjaolud, mille alusel edasi uurida, on RABile nt 18.05.2023 toimingust teada (RABi 29.01.2024 esitatud lisa 1). Haldusorgan vabanenuks käesoleval juhul asjaolu väljaselgitamise kohustusest alles siis, kui nt nimetatud dokumendid olnuks üksnes puudutatud isiku või temaga seotud isikute käsutuses, kes keelduvad dokumente esitamast (HMS § 38 lg 3). Käesoleva asja asjaolud aga sellist järeldust ei võimalda. Taotluses ei ole tuginetud analüüsile või toimingutele, millest saaks järeldada, et puudutatud isiku versiooni on uuritud või püütud uurida ja uurimine on RAB-ist sõltumatutel asjaoludel osutunud võimatuks.
21.Tõendamiskoormuse kohta märgib kohus, et raha riigi omandisse kandmine ei saa olla karistuslik meede juhul, kui isik haldusorgani soovitud tõendeid ei esita. Kui isik jätab talle teadaolevad, menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid esitamata, võib haldusorgan jätta isiku taotluse läbi vaatamata (HMS § 38 lg 3). Seda normi ei saa laiendada olukorrale, kus haldusorgan ise on algatanud menetluse, mille lõpptulemus võib olla isikule koormav, st tõendite esitamata jätmisel anda vaikimisi ilma täiendava analüüsita (enim)koormavaima haldusakti. Ning igal juhul on haldusorganil kohustus (1) koguda mh ka soodustavaid tõendeid, mida on haldusorganil võimalik koguda ja mis ei ole menetlusosalise ainuteada või -käsutuses; (2) hinnata kõiki tõendeid, kas asja on siiski võimalik menetlusosalise panuseta lahendada sisuliselt, st hinnata juba olemasolevat tõendikogumit. Käesoleval juhul on määravaks selles küsimuses ka, et puudutatud isikut ei ole kohtule asjaoludest nähtuvalt haldusmenetlusse üldse kaasatud. Samuti on isik esitanud viited tõenditele (isikud, telefoninumbrid), millega saab lugeda ka isiku tõendamiskoormuse HMS § 38 lg 3 kohaselt täidetuks.
22.Kohus ei sea asjas olulist tähtsust sellele, et puudutatud isik avaldas 18.01.2024 kohtule, et raha ei ole tema oma, ta ei tea raha omanikku ja jätab raha üle otsustamise kohtu otsustada. RahaPTS § 57 lg 7 kohaselt on vara riigi omandisse kandmise üheks alternatiiviks, et valdaja teatab Rahapesu Andmebüroole või prokuratuurile kirjalikult soovist varast loobuda. Puudutatud isik ei ole sellist kirjalikku soovi taotlejale ning taotleja omakorda kohtule esitanud. Nagu nähtub kohtuasja materjalidest, ei oska isik piisavalt eesti keelt (RABi 29.01.2024 dokumendi lisa 1). Isiku avaldus on kohtule esitatud venekeelsena ning allkirjastamata. Seetõttu on kahtlus selles, kas isik sai taotlusest ja määrusest piisavalt aru, et anda vabatahtlik nõusolek varast loobumiseks. Selline soov peaks olema ka isiku poolt allkirjastatud, sh isik üheselt, kahtluseta tuvastatud. Sealjuures ei ole sellekohase kirjaliku soovi kogumine, koos asjakohaste selgituste andmisega, kohtu ülesanne. Kohus võiks jätta ka isiku võõrkeelse avalduse tähelepanuta. Kuigi reeglina toimub haldusmenetlus (nagu ka kohtumenetlus) eesti keeles (HMS § 20), tuleneb KeeleS § 12 lg-st 1 asutusele kaalutlusõigus otsustamaks, kas nõuda võõrkeelse avalduse või dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Esmajoones tuleb arvestada avalikku huvi, et asjaajamine ametiasutustes toimuks eesti keeles kui riigikeeles. Isiku huvi võõrkeelseks asjaajamiseks on seda väiksema kaaluga, mida vähem kõnealune haldusmenetlus tema subjektiivseid õigusi puudutab (Riigikohtu 01.07.2022 otsuse nr 3-20-1214 p 9). Vaidlusaluse haldusmenetluse korral tuleb arvestada, et riik on ise algata15(22)
nud haldusmenetluse isiku õiguste võimaliku riivamise/piiramise eesmärgil, mis tähendab ka, et haldusorganil on suurem kohustus tagada, et isik saaks haldusorgani dokumentidest ning enda tahteavalduse tagajärgedest aru sõltumata sellest, kas ta riigikeelt valdab. Isiku kinnitusest või puudumisest sõltumata on käesolevas asjas määrav ikkagi see, et RAB peab tegema piisavaid pingutusi tegeliku omaniku või kasusaaja väljaselgitamiseks; mida RAB ei ole teinud.
23.RABi taotluse seisukoha punkti 5.9.3 alusel võib seada kahtluse alla, kas RABi analüüsi aluseks olevad tõendid on lubatavad nii, et neile saaks haldus- või halduskohtumenetluses tugineda. RAB on leidnud, et välisriigi rahapesu andmebüroost saadud teavet ei ole lubatud esitada isegi kriminaalmenetluses tõendina, kui erandjuhul vastav riik selleks vastavasisulist luba ei ole andnud. Sealjuures on taotleja andmete varjamisel tuginenud alusele, et dokumendis sisalduva teabe avaldamine on vastuolus rahvusvaheliste kokkulepetega, sh rahvusvahelise koostöö raames kehtestatud piirangutega (p 5.6). Kohus märgib esmalt, et kohtule ei ole esitatud tegelikult tõendeid, millele RABi taotluses toodud kirjeldused tuginevad. Arvestades käesoleva määruse muid põhjendusi, ei pea kohus vajalikuks seda alusteavet välja nõuda. Küll aga leiab kohus, et RAB ei saa samale teabele erinevates võimalikes menetlustes kasutada erinevaid määratlusi, kas teave on n-ö kasutatav: ühelt poolt välistades teabe kasutamise kriminaalmenetluses; teiselt poolt taotledes, et halduskohus kasutaks sama teavet lubatava teabena (haldusmenetluses või kohtumenetluses kasutatav teave). Egmont Groupi printsiibid teabe vahetamise kohta20 sedastavad järgmist: - ainult „luureteavet“ (for intelligence purpose only) võib kasutada analüüsiks või juhtlõnga saamiseks, kuid mitte tõendina; - haldusmenetluses või kohtumenetluses kasutatav teave märgitakse eraldi tähistusega „for administrative/prosecutorial/judicial/investigative purposes“. Juhul, kui tegemist on üksnes analüüsi või juhtlõnga saamiseks lubatava teabega, ei saa sama teave olla piisava n-ö kvaliteediga, et seda saaks kasutada teises kohtumenetluses ega haldusmenetluses. Seega osas, milles RAB võib olla tuginenud rahvusvahelise koostöö raames saadud teabele (viidates sellele võimalusele oma taotluse punktides 5.6, 5.9 koos alapunktidega; lähtudes puudutatud isikule avaldatud versioonist), mis võib sisaldada välistust, et tegemist on üksnes analüüsiks ja juhtlõnga saamiseks lubatud teabega („luureteave“), ei pruugi olla tegemist halduskohtumenetluses lubatava teabega. Täiendavalt: - Kui teave on saadud n-ö „luureinfo“ märkega, siis saab seda tõlgendada keeluna, teabe kasutamiseks haldusmenetluses ja kohtumenetluses, sh käesoleva taotluse lahendamisel. Kohustus järgida teise büroo piiranguid tuleneb ka RahaPTS § 63 lg-st 8. - Kui tegemist on n-ö Eesti siseriikliku õiguse mõttes jälitusteabe või selle analoogiga, on see võimalik tõendiks muuta KrMS § 63 lg 11 alusel. Sellise teabe kasutamine üksikisiku vastu tuginedes haldusmenetluses on piiratud ning võimalik üksnes kindlate tingimuste täitmisel (vt Riigikohtu 07.10.2021 kohtuotsuse nr 3-19-467 p 22). Juhul kui tegemist on teabega, mida ei ole võimalik kriminaalmenetluses kasutada, on nii sama piirangu olemusest kui ka Eestis siseriiklikult jälitusteabega analoogse teabe kasutamise piirangutest tulenevalt küsitav, kas RABil on võimalik sellele teabele kui tõendile haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses üldse tugineda. Seisukoht, et sellele teabele kui tõendile saab haldusmenetluses isiku vastu – raskemat tagajärge ette nähes ja väiksemaid menetlusgarantiisid pakkudes – tugineda, kuid kriminaalmenetluses mitte; ei ole üksikisiku õiguste tasakaalu arvestades põhjendatud.
24.Kokkuvõttes leiab kohus, et RAB on rikkunud uurimiskohustust asjaolude väljaselgitamise selliselt, et ei ole sisuliselt püüdnud vara tegelikku omanikku kindlaks teha. Kuigi esineb kahtlus, et puudutatud isik ei ole vara omanik, ei ole RAB teinud omapoolseid piisavaid toiminguid vara tegeliku omaniku väljaselgitamiseks. Kohtule saabunud 18.01.2024 teavitust (dtl 135) ei saa tõlgendada varast loobumisena RahaPTS § 57 lg 7 mõttes. Kohtule ei nähtu, et RABil oleks võimalik menetluslikke puuduseid kõrvaldada korrakohast haldusmenetlust järgides enne seaduses sätestatud tähtaja lõppu. IV
25.Kohus kontrollib järgnevalt, kas taotleja soovitud meede on proportsionaalne, järgides väljakujunenud kriteeriume (vt mh KorS § 7), s.o meetme legitiimset eesmärki, sobivust, vajalikkust ja mõõdukust; kaaludes viimast riivatava põhiõiguse, s.o ennekõike omandiõiguse riive osas. Kuigi proportsionaalsuse hindamine ei ole RahaPTS § 57 lg 7 regulatsiooni osaks, hinnatakse kohtu toodud kriteeriume ligikaudu mistahes loa andmise menetluses. Nii ei ole kohus lubanud isiku jätkuvat kinnipidamist, kui see ei toimu enam isiku väljasaatmise eesmärgil; kohus kontrollib KPKs kinnipidamise lubamisel, kas isiku olukorda ja kinnipidamise pikkust arvestades on edasine kinnipidamine ikka veel proportsionaalne; MTA loataotluste osas on nt kujundatud kohtupraktika, et ebaproportsionaalne on füüsilise isiku arvelduskonto arestimine ilma, et isikule jäetaks elementaarsed elatusvahendid. Legitiimne eesmärk
26.Mistahes meetmel, mida haldusorgan rakendab isiku õiguste piiramisel, peab olema mõistlik ja asjakohane eesmärk; sh lähtudes seadusandja tahtest. Käesoleva asja raames ei sea kohus kahtluse alla seda, et rahapesu tõkestamine on oluline legitiimne eesmärk, sh säilitamaks avalikkuse usaldus Eesti finantssüsteemi vastu, tagades sellega finantssüsteemi stabiilsust ja Eesti atraktiivsust investoritele. Iga üksikisiku vaatest on ka oluline see, et kui isik peaks sattuma kuriteo ohvriks, on riigil meetmed selleks, et neid kuritegusid avastada, ning kurjategijaid heidutataks nii kuritegude toimepanemiselt kui ka varade varjamiselt. Kitsalt – vara riigi omandisse kandmisel RahaPTS § 57 lg 7 – samaväärne legitiimne eesmärk puudub, võrreldes sama paragrahvi teistes lõigetes tooduga. Normi eesmärk on pigem selle kujunemislugu arvestades ummikseisu lahendamine, kui ühelt poolt ei ole võimalik seadusega lubatud muude meetmete kaudu rahapesu juhtumi juurteni jõuda (ennekõike kriminaalmenetluse raames); teiselt poolt on ka selge veendumus, et tõenäoliselt on tegu variisikuga ning tegemist ei ole tema varaga. Riigil on sellisel juhul võimalik ühelt poolt kehtestada normistik, mis võimaldab vara alalist või pikaajalist arestimist, kuid see võib pika aja jooksul tuua kaasa õigusselgusetuse ja/või ülemäärase halduskoormuse. Vara riigi omandisse kandmise legitiimseks eesmärgiks loebki kohus seega ennekõike ebaselge olukorra lõpetamise ning riigi ja riigist eraldiseisva vara haldaja (nt panga) halduskoormuse vähendamise. Mööndes küll legitiimse eesmärgi võimalikku olemasolu, ei saa sedastada selle kuigi suurt kaalukust.
27.Kohtule ei nähtu vara riigi omandisse kandmisel muud legitiimset eesmärki, mis tuleks mõnest muust õiguslooja pädevusega organi tahtest. FATFi parimates praktikates (käesoleva määruse p 10) on küll toodud näidisloetelu muudest juhtudest, kuid neid ei saa lugeda legitiimseks eesmärgiks ilma seadusandja (või Euroopa Liidu õigusaktide andja) vastava tahteta. Meetme sobivus 17(22)
28.Vara riigi omandisse kandmine on RahaPTS, sh § 57 üldist eesmärki – võidelda rahapesuga – arvestades ilmselgelt sobiv meede. Kui isikud, kes võivad soovida rahapesu toime panna, teavad, et mistahes kahtluse korral võtab riik neilt raha ära, heidutab see neid rahapesu toime panemast (karistusõiguslikult üldpreventiivne eesmärk). Sh ei pea meetme efektiivsus olema absoluutne, st meetme olemasolu ei pea ära hoidma kõiki juhtumeid, aga selle tõhusus eesmärgi saavutamisel peab olema mõistlikult järeldatav. Ka sobib meede selleks, et lõpetada ära ebaselge olukord, kui ühelt poolt on menetlus n-ö liiva jooksnud ning seda ei ole võimalik jätkata; samas (vari)isik ei loobu ka selgesõnaliselt varast, sh muutub riigile kättesaamatuks. Meetme vajalikkus
29.Meetme vajalikkuse kriteeriumi sisuks on, kas on olemas mõni muu sama tõhus meede, millega oleks võimalik saavutada sama eesmärk, üksikisikut vähem riivates. Tavapäraselt saab pidada riigi karmimaks reageeringuks sekkumist karistusõiguslike meetmetega. Käesolev asi on sellest erandlik, sh on ka RAB rõhutanud, et vara riigi omandisse kandmine haldusmenetluse raames on ultima ratio vahend (taotluste p 3.4). Mitteammendava loeteluna tuleb välja tuua: - kriminaalmenetluse kestel vara säilitatakse (st arestitakse, mitte ei kanta riigi omandisse); - kriminaalmenetluse käigus proovitakse võimalikult ulatuslikult välja selgitada, kelle oma vara on, sh kui vara omandamise osas on kuriteokahtlus. Kui tuvastatakse, et kuritegu puudub, saab isik vara tagasi, sh sõltumata kriminaalmenetluse pikkusest (vrdl RahaPTS § 57 lg 7 tähtajad, sh kas norm üldse võimaldab samal isikul 3 aasta jooksul korduvalt tõendama hakata või loetakse omandisse kandmisega küsimus lõplikult otsustatuks). Süüdi mõistmisel on arestitud vara arvelt võimalik kanda karistust (nt rahaline karistus); tasuda menetluskulusid ja hüvitada tekkinud kahju kannatanutele. Kriminaalmenetluses on isikul mingis menetlusetapis võimalik tutvuda tõenditega ning ka riigivõimu põhjendustega, kes eelkuritegu ja rahapesu ette heidab; ning esitada nende pinnalt oma vastuväited ja -tõendid; - menetlejal on kohustus kaasata iga isik, kes vastab kannatanu legaalmääratlusele, sh sõltumata sellest, kas isik end kannatanuks peab (KrMS kommentaarid, § 37, p 3 ja 3.2, lk 143). Seega on riigil kriminaalmenetluses aktiivne kohustus otsida üles ja kaasata isik, kellelt võib eelkuriteoga olla rahapesu objekt saadud. Kriminaalmenetlust saab pidada tõhusaks vahendiks rahapesu vastu võitlemisel, sh tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest kohustus võidelda rahapesu vastu ennekõike kriminaalmenetluslike ja karistusõiguslike vahenditega (vt ka viited käesoleva määruse punktis 10). Kriminaalmenetluse raames on võimalik varaline nõue tagada või vara arestida (KrMS §-d 1414 ja 142), sh laiendatud konfiskeerimise tarbeks (KarS § 832). Sealjuures ei nõua vara arestimine rahapesu objektiks oleva vara konfiskeerimise tagamiseks tingimata vahetuid tõendeid või teavet toimepandud eelkuriteo kohta (vt Riigikohtu 14.12.2023 määruse nr 1-23-4049 p-d 14, 16 ja 18). Kriminaalmenetluse tulemusel on võimalik lahendada ka küsimus, et omanikuta vara ebaselge olukord ei jätkuks ega tekitaks riigile või muul viisil vara haldajale halduskoormust. Kui konfiskeerimisele kuuluva vara seaduslikku omanikku ei tuvastata, on võimalik kohaldada konfiskeerimist kriminaalmenetluse käigus (KrMS § 126 lg 2).
30.Kui kohus annab loa vara riigi omandisse kandmiseks, on käesolevas asjas puudutatud isikul võimalik vastav ettekirjutus halduskohtus vaidlustada. Riigi tegevuse peale kohtusse pöördumise võimaluse olemasolu (mida nõuab PS § 15 lg 1) ei muuda meetme olemust, st tegemist on siiski kriminaalmenetlusest omandiõiguse kaitse mõttes koormavama menetlusega. Ka kriminaalmenetluses on isikul kaebevõimalused, sh nii vara arestimise kui ka lõppotsuse osas. 18(22)
Kohus peab oluliseks ka tuua, et RahaPTS sätetest ei nähtu, et pärast vara riigi omandisse kandmist (erinevalt eelnevast) lasuks RABil mistahes kohustus tegelikke omanikke/kannatanuid/ohvreid välja selgitada ja teavitada, ka käesolevas asjas juba teadaolevaid või selguvaid asjaolusid arvestades. Sh arvestades RABi tegevuse varjatust avalikkuse eest, võib pidada kaheldavaks, kas kannatanu oma vara riigi omandisse kandmisest 3 aasta jooksul teada saab. Võimaluse asemel, et välisriigis viibivad võimalikud kannatanud (vt taotluse punktid 4.9, 4.10 ja 4.12) oskavad 3 aasta jooksul tulla vara RABi käest küsima; saaks ennekõike tõenäolisem olla, et kannatanud saavad oma vara tagasi kriminaalmenetluse käigus (vt ka lisa nr 4, 03.01.2023 faktiliste asjaolude p 5, dtl 65), kuivõrd selle raames võib olla võimalik esitada tsiviilhagi ja/või kriminaalmenetluse järel hagi tsiviilkorras raha kättesaamiseks. Vaatamata RahaPTS § 57 lg 7 sätte lõpus toodust, peab kohus vara tegeliku omaniku teadasaamist RABi menetlusest ning selle tulemusel enda vara tagasisaamist sisuliselt võimatuks. Tegemist ei ole reaalse õiguskaitsevahendiga nende kannatanute tarvis.
31.Olukorras, kus kohus on tuvastanud, et on olemas meede, mis on sama tõhus, aga riivab isikut vähem, tuleb ka kontrollida, kas sellise meetme kohaldamine on võimalik. Normi ajalugu järgides tuleb selgelt välja, et vara riigi omandisse kandmise menetlus on mõeldud üksikute juhtumite lahendamiseks; kus kõrvaldatud ei ole rahapesu toimepanemise kahtlust, samas ei ole võimalik ka kriminaalmenetluslikke meetmeid kasutada. Seletuskirjades on korduvalt rõhutatud, et üldreeglina peavad konfiskeerimisega seotud asjaolud saama lahenduse koos süüküsimuse lahendamisega. Kohus selgitas 16.01.2024 määruses, et kohtule esitatud taotluses on korduvalt tuginetud, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga, sh taotleja kirjelduse pinnalt (taotluse punktid 4.9 ja 4.10) teeb kohus järelduse, et eelduslikult on tegemist sõjakuriteoga, st inimsuse ja rahvusvahelise julgeolu vastaste süüteoga (KarS 8. peatükk, 4. jagu): KarS § 108 - varavastane süütegu sõjategevuse piirkonnas ja okupeeritud territooriumil, s.o sõjategevuse piirkonnas või okupeeritud territooriumil võõra asja ebaseadusliku hõivamine, asja rikkumine või hävitamine relvajõududesse kuuluva või sõjategevusest osavõtva isiku poolt, kui see ei olnud tingitud sõjalistest vajadustest ja kui puudub KarS §-s 95, 106 või 107 sätestatud süüteokoosseis. Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi olla välistatud ka KarS §-s 981, §-s 109 või §-s 95 nimetatud tegu, mille tagajärjeks on tsiviilelanikelt rahaliste vahendite äravõtmine. KarS § 8 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest kohustusest. Sõjakuriteod on sellisteks tegudeks, st Eestil on nende menetlemise pädevus ning asjaolude ilmnemisel on ka kohustus toimetada kriminaalmenetlust (KrMS § 6). Nagu nähtub taotleja kirjeldusest, on samadel asjaoludel Xxxxxxxs kriminaaluurimisi alustatud (taotluse p 4.10). Kriminaalmenetluse tulemuseks saab olla ka uurimise ning konfiskeeritud vara üleandmine Xxxxxxx ametivõimudele, mille tulemuseks võib olla kuritegelikul teel saadud vara jõudmine kas kannatanuteni või nende mitteleidmisel sama raha kasutamine Xxxxxxx ülesehitamiseks. RAB taotlusest nähtub, et kriminaalmenetluse algatamine või läbiviimine on võimalik – isikule avaldatud taotluse punktidest 5.6 ja 5.7 – andmete varjamise õigusliku alusena on toodud, et sellele alusele tuginemiseks peaks kriminaalmenetluse alustamine olema ettenähtav või tõenäoline; samuti punktis 5.11 toodu. 29.01.2024 vastuses kohtunõudele kinnitab sama – kriminaalmenetluse algatamise või läbiviimise võimalikkust – punktides 8.1 ja 9.1 viidatu ning sama vastuse lisa 1; sh kui kontrollida lisa 1 päises toodut (pealkirja kolmas rida) kohtute infosüsteemist. Osas, milles taotlust ja selle lisasid ei ole puudutatud isikule avaldatud, kinnitab kriminaalmenetluse algatamise või läbiviimise võimalikkust või vähemalt ilmselgete välistuste puudumist ka taotluse punktides 5.12.1 ja 5.12.2; 03.01.2023 faktiliste asjaolude (lisa 4) p 5, 03.03.2023 faktiliste asjaolude (lisa 7) p-d 6 ning ennekõike punktis 18 toodu. 19(22)
RAB on käesolevas asjas taotluses korduvalt (p 1.3, 1.8 jj) toonud, et tegemist on kuritegelikul teel saadud varaga. Juhul, kui pädev asutus ei pea kriminaalmenetluse algatamist võimalikuks (lähtudes samas KrMS § 6 kohasest kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest), tuleb seejärel RABil ka oma taotlust läbivalt muuta, nt kui kriminaalmenetluse algatamise raames on selgunud, et puudub kuriteo koosseis, süüteo toimepanijat ei ole võimalik tuvastada vms. Kohtule nähtub ka, et RahaPTS § 54 lg 3 teine lause, § 57 lg-d 5 ja 6, samuti § 58 tagavad RABi teavitamise, kui kriminaalmenetlus ei ole tulemuslik. Laiemalt leiab kohus ka, et riigi tegevus peab olema järjepidev, st õiguspäraselt ei ole võimalik, et pädev asutus, juhul kui ta möönab kuriteo toimepanemise võimalikkust, algatab käesoleva taotluse asjaolude alusel kriminaalmenetluse ning samas jätab kriminaalmenetluse raames vara arestimata, võimaldades võimaliku kriminaaltulu võtta haldusmenetluse raames riigi omandisse, jättes seega võimalike kannatanute huvid kaitseta. Riigikohus on 22.12.2023 määruses nr x-xx-xxxx selgitanud, et menetleja ei tohi kasutada muid menetlusreegleid selleks, et minna mööda vara arestimise või muu varalise nõude tagamisabinõu kohaldamise korrast, kui eseme menetleja käes hoidmise tegelik eesmärk on konfiskeerimise tagamine (p 17). Menetleja ei või muul alusel hoida eset konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks enda kontrolli all kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks (p 18). Selline taotlus tuleb esitada viivitamatult, s.o 24 tunni jooksul (p 19). Halduskohus leiab, et analoogia korras, isikute põhiõiguste tagamiseks kuriteokahtluse olemasolu korral (millele RAB on käesolevas asjas korduvalt viidanud), on Riigikohtu seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas, st juhul kui kriminaalasi algatatakse, tuleb sama menetluse raames ja reegleid järgides otsustada ka vara säilimise tagamine ja/või riigi kätte hoiule võtmine. Menetleja (pädev asutus) või ka muu haldusorgan ei või kasutada muid menetlusreegleid analoogse, karistava või konfiskeeriva eesmärgi saavutamiseks. Riik on isiku vaatest üks ning ühe riigiasutuse (võimalik hüpoteetiline) tegevusetus ei anna teisele asutusele õigustust isiku omandiõiguse enimriivavaimal viisil piiramiseks. Meetme mõõdukus
32.Kuigi meetme vajalikkuse juures eitavalt vastates ei tule jätkata meetme mõõdukuse hindamisega, leiab kohus lühidalt, et meede ei ole ka mõõdukas, st taotleja tõlgendust seaduse sisu ja eesmärgi kohta järgides ei ole tasakaalustatud rahapesu vastu võitlemise ja vara valdajate halduskoormuse vähendamist isiku omandipõhiõigusega. Kui kohus peaks lugema taotluse muus osas lubatavaks, meetme vajalikuks ja haldusmenetluse järgimise käesolevas asjas toodud viisil põhiseaduskonformseks, tuleks alustada regulatsiooni osas tervikuna põhiseaduslikkuse järelevalvet. Kohus leiab, et omaniku põhiõigused on käesoleval juhul tasakaalustamata; st mistahes isikul, kes satuks analoogsesse olukorda, puuduks juurdepääs tõenditele, võimalus esitada sisulisi vastuväiteid, sh saada aru, mis asjaolu ta üldse tõendama peaks. Lisaks käsitletaks isikut sõltumata kriminaalmenetluse algatamisest või lõpetamisest ikka veel kuritegelikul teel vara saanuna, võimaluseta see eeldus tegelikult ümber lükata. Halduskonfiskeerimist saab käsitleda karistusõigusliku konfiskeerimise analoogina. Samas on Riigikohus korduvalt selgitanud, et kannatanul on eelisõigus konfiskeerimise ees (11.04.2011 kohtuasi nr x-x-x-xx-xx; viimati 27.01.2022 määrus nr x-xx-xxxx p-d 23 ja 25). N.ö halduskonfiskeerimine sellisel kujul väidetavate tegelike omanike ehk kannatanute õiguseid ei kaitse, sh ei näe ette ka piisavaid menetluslikke kaitsemehhanisme (vrdl Riigikohtu 20.30.2014 otsuse nr x-x-x-xx-xx p-d 4344 ja 48-49 tõhusa kontrollisüsteemi puudumise kohta, kui isikut ei teavitata). V Taotluse lõpplahendus 20(22)
33.Kohus jätab kokkuvõttes taotluse rahuldamata, kuna (1) seaduses toodud eeldused vara riigi omandisse kandmiseks ei ole täidetud ning (2) meede ei ole proportsionaalne. Kuivõrd kohus ei anna luba vara riigi omandisse kandmiseks, ei ole taotlejal võimalik ka vastavat haldusakti anda.
34.Vara arestimise maksimaalne tähtaeg lõppeb 05.03.2024. Kuivõrd halduskohus ei anna luba vara riigi omandisse kandmiseks ning seaduses ei ole ka volitust arestimise tähtaja pikendamiseks, tuleb RABil muude võimaluste ammendamisel (vt allpool) vara vabastada. Olukorras, kus kohus leiab, et loa andmise eeldused on täitmata (määruse III osa), sh tuleks kasutada teisi meetmeid (osa IV), ei pea kohus ka põhjendatuks täiendavalt analüüsida, kas riigi omandisse kandmise asemel alternatiivina pikema aja jooksul arestimise võimaluse puudumine on põhiseadusvastane. RABil on eeldatava avaliku huvi kaitseks võimalik kasutada järgmisi õiguskaitsevahendeid: - käesoleva määruse vaidlustamisel on võimalik taotleda kõrgema astme kohtult määruse tagamist HKMS § 208 lg 2 korras, st kõrgema astme kohus saab kohaldada esialgse õiguskaitse vahendeid, sh vara arestida (HKMS § 251 lg 1 p 4); - edastada kuriteo tunnuste avastamise tõttu, millele RAB on käesolevas asjas korduvalt tuginenud, vastav materjal viivitamata pädevale asutusele (RahaPTS § 54 lg 3) ning lõpetada pärast kriminaalmenetluses vara arestimise määruse jõustumist vara käsutamise piirangud (RahaPTS § 57 lg 5); - juhul kui pädev asutus leiab, et kuritegu ei ole toime pandud ja/või vara ei ole võimalik kriminaalmenetluse käigus arestida, on RABil võimalik esitada vastavalt muudetud taotlus uuesti halduskohtule. Korduva samasisulise (samadel asjaoludel ja samal alusel) taotluse võib kohus jätta läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3). Taotluse osaline varjamine ja menetluse kinniseks kuulutamine
35.Taotleja on puudutatud isiku eest järgmiste dokumentide varjamist: - kohtule esitatud tervikversioon taotlusest (KISis dok nr 2S, dtl 43 jj); - kohtule 29.01.2024 esitatud seisukoha lisa 2 (KISis dok nr 7S, dtl 153-154) ning lisa 1 viimane lehekülg (dtl 152). Tervikversioonis on võrreldes puudutatud isikule esitatud versiooniga (KISis dok nr 1S, dtl 1 jj) täiendav osa järgmine: - terviklik taotlus ilma kinni katmata osadeta (dtl 45 jj); - faktilised põhjendused 05.12.2022 ettekirjutuse juurde (dtl 61 jj), millest on kinni kaetud teiste isikute, kelle õigusi piiratakse, andmed, osaliselt faktilised asjaolud punktides 1-5 ja koostaja andmed – lisa 2; - faktilised põhjendused 03.01.2023 ettekirjutuse juurde (dtl 64 jj), millest on kinni kaetud teiste isikute, kelle õigusi piiratakse, andmed, osaliselt faktilised asjaolud punktides 1-4 ja 7-9, täielikult faktilised asjaolud punktides 5-6 ja koostaja andmed – lisa 4; - faktilised põhjendused 03.03.2023 ettekirjutuse juurde (dtl 68 jj), millest on kinni kaetud teiste isikute, kelle õigusi piiratakse, andmed, osaliselt faktilised asjaolud punktides 1-5 ja 7-8, 13, 16, 21, täielikult faktilised asjaolud punktides 6, 9-12, 14-15, 17-18 ja koostaja andmed – lisa 7; 29.01.2024 seisukoha lisas 2 on võrreldes puudutatud isikule avaldatava versiooniga (KISis dok nr 9S, dtl 161) kinni kaetud teate esitaja nimi ja kontaktandmed. Sama seisukoha lisa 1 viimaseks leheks (dtl 152) on digitaalallkirja kinnitusleht, millel on toodud teised failid, mis on samas konteineris sama allkirjaga allkirjastades; sisaldades seega muude isikute isikuandmeid, mille avaldamise vastu puudutatud isikule saab eeldada õigustatud huvi. Ka ei saa siinkohal välistada olulist avalikku huvi. RAB on ilma kinnitusleheta versiooni isikule avaldamiseks edastanud (dtl 182). Kohus rahuldab RABi taotluse puudutatud isiku eest teabe varjamiseks RABi taotluse (dtl 43 jj), taotluse lisade 2, 4 ja 7 osas ja 29.01.2024 seisukoha lisade 1 ja 2 osas. Nimetatud dokumente ei ole 21(22)
puudutatud isiku eest täies ulatuses varjatud, vaid need dokumendid on osaliselt tehtud puudutatud isikule kättesaadavaks. Nimetatud dokumendid sisaldavad varjatavas osas järgmisi andmeid: - kolmandate isikute isikuandmed (AvTS 35 lg 1 p 12); - andmeid RABi allikate kohta, sh kui andmete avaldamine võib takistada RABi rahvusvahelist koostööd (RahaPTS § 55 lg 3); - andmed teataja kohta (RahaPTS § 521 lg 1). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esineb vajadus viidatud osas menetluse kinniseks kuulutamiseks (varjamine avalikkuse eest) ning ka puudutatud isiku eest varjamiseks HKMS § 79 lg 1 p 1 ja § 88 lg 2 alusel, kuivõrd kaitstakse asutusesisest avaliku korra kaitseks varjatud teavet. Kohus selgitab, et osas, milles RABi 29.01.2024 esitatud dokumendid sisaldavad nii varjatavaid kui ka mittevarjatavaid lisasid, on kohus teinud kohtute infosüsteemi eraldi kande nimelt lubatavate dokumentide puudutatud isikule edastamiseks. Lahendi avaldamine
36.Riigikohtu varasemas praktikas on analoogsed kohtulahendid avalikustatud, varjates vajadusel puudutatud isiku nime (haldusasjad nr 3-3-1-22-12, 3-3-1-77-13, 3-3-1-76-13, 3-20-664). Kohus lähtub samast praktikast ka käesolevas asjas ega avalikusta käesoleva määruse jõustumisel puudutatud isiku nime. Arvestades käesoleva asjaga seotud muid avalikke huve, jätab kohus avaldamata ka vaidlusalused summad ja vääringud (valuuta). Kohus on kohtumääruse kirjeldava ja põhjendava osa sõnakasutuses lähtunud RABi taotluse versioonist, milles on kaitsmist vajavad andmed varjatud ega ole seega kirjeldanud osa, milles menetlus on kinniseks kuulutatud. Kohtulahendid kuulutatakse reeglina avalikult, sh on kohtupraktika ja halduskohtu tegevuse vastu täidesaatva võimu kontrollimisel ka avalik huvi. Kohtulahendi ja menetluse avalikkusega on seadusandja eelduslikult loakohustuse sätestamisel ka arvestanud. Kohus ei ole seotud ka RahaPTS sätetega, vaid hindab ja kaalub avalikustamise piiramist HKMSi alusel. Ainuüksi võimalus, et kohtulahendi lugemisel võivad isikud saada aimu, kuidas riik toiminguid teeb, et edaspidi oma tegevusi paremini varjata, ei välista reeglina kohtulahendite avalikustamist (vrdl kohtulahendid kriminaalmenetluses, maksuasjades, toetuste tagasinõudmise asjades vms). Seega kohtule ei nähtu vajadust täiendavalt kohtumääruse kirjeldavat osa ega ka põhjendusi määruse jõustumisel avaldamata jätta. Juhul, kui selline vajadus siiski esineb, tuleb kohtule HKMS § 175 konkreetsele sättele tuginev taotlus, sh viidates ka konkreetsele kohtulahendi lõigule, lausele või fraasile, esitada aegsasti enne, kui kohtumääruse avalikustamine võib toimuda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2024 määrusega.
22(22)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.