Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

kriminaalmenetluses, kus ongi taoliste küsimuste lahendamiseks õige koht ning isikul on õiguste riive tasakaalustamiseks vastavad menetluslikud tagatised. 2) RahaPTS § 57 lg 7 sätestab ka selgelt, et RAB saab vara riigi omandisse kandmise taotluse teha üksnes siis, kui tal ei ole õnnestunud vara omanikku või kontol oleva vara tegelikku kasusaajat kindlaks teha. Seega on RAB-l kohustus ise asjaolusid välja selgitada, mis on uurimiskohustuseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 mõttes. Uurimispõhimõtte osaks ei ole see, et haldusorgan kogub ainult tõendeid, mis räägivad menetlusosalise kahjuks ning annab menetlusosalisele üksnes korralduse või suunise „tõendada vastupidist“. 3) Rahapesuvastase töögrupi (FATF) soovitused ei oma õigustloova akti mõju ning seda ei tohi ka vastavalt kohaldada, eriti isiku õiguseid kitsendavalt. Samuti ei saa FATF soovitustest tuletada üksikisiku kahjuks tõendamiskoormuse ümberpööramist. Ammugi ei tulene FATF soovitustest alust eirata isiku põhiõigusi. FATF soovitustel ei ole üksikisikute õigusi piiravat mõju, vaid selleks peavad need olema sisse viidud asjakohasesse õigusakti (seda on leidnud ka Euroopa Kohus, vt otsus C-790/19 p-d 60 ja 68). 4) RAB-l ei ole õigust väljaandmismenetlusliku nn „vastastikkuse põhimõtte“ alusel aktsepteerida täielikult kriitikavabalt ja kontrollimata USA väiteid. RAB-il on kohustus uurida välja haldusmenetluses olulised asjaolud. RAB on läbivalt üksnes oma ettekirjutustes ja nende aluseks olevates faktilistes asjaoludes USA õigusabitaotlust refereerinud ning ei ole kontrollinud mitte ühtegi selles viidatud asjaolu. Arusaamatuks jääb, kas kaebaja peab sellel juhul ise läbi viima paralleelselt alternatiivse USA uurimise, et kõik viidatud väited vastupidiselt tõendada. 5) RahaPTS § 57 lg 7 räägib konkreetse vara omaniku ja kontol oleva vara tegeliku kasusaaja kindlakstegemisest, mitte 100% tehingujadast arusaamisest, „vara jälitamisest“, algallika kindlakstegemisest vms. Samuti ei maini RahaPTS § 57 lg 7 midagi vara legaalse päritolu kindlakstegemisest. Samal ajal sätestab PS § 32 lg 2 selgelt, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning et kitsendused sätestab seadus. Seega tuleb juba PS kohaselt lähtuda konkreetselt seaduses sätestatust, mistõttu on ebaõige RAB-i põhitees, et kuna pole suudetud abstraktset legaalset päritolu tuvastada, siis see tähendabki, et omanikku ja/või vara tegelikku kasusaajat ei ole suudetud tuvastada. Isegi hüpoteetiliselt kuritegelikult saadud/päritoluga vara saab olla toimepanija omandis, ehk siis isegi hüpoteetiline kuritegeliku vara 100% kindlakstegemise korral ei pruugi olla täidetud RahaPTS § 57 lg 7 eeldused. 6) Kaebaja on nii RAB-i poolt konfiskeeritud vara omanik, kui ka tegelik kasusaaja. Kontodel oleva vara puhul on tegemist ühisvaraga, kuivõrd Y ja X on abielus ning selles ei ole ka vaidlust. Y 2018-2021 tuludeklaratsioonid näitavad, et Y oli legaalne sissetulek. HashFlarel (HashCoins) ja Burfa kontsernil oli reaalselt toimuv äritegevus (krüptovara kaevandamine). LHV investeerimiskonto investeerimistooted osteti RAB-i sõnul Y saadud ja X OÜ-lt laekunud vahenditest. Esiteks on selge, et Y saadud vahendite näol on tegemist ühisvaraga. Kaebajale ei ole jälgitav RAB-i „analüüs“, kuidas või miks Y saadud vahendeid peetakse rahapesuks vms, kuivõrd on RAB enda selgitustes lausaliselt kaebaja eest infot peitnud. Abikaasade vahelised kanded üksteisele ja ühisvara omavaheline majandamine on tavapärased tegevused (sh nt kinkelepingute alusel). Täielikult on selgitamata, kas ja miks on Y kaebaja kontole kantud makse näilik (tsiviilseadustiku üldosa seaduse ‒ TsÜS ‒ § 89) või kuidagi muudmoodi tühine (TsÜS § 84). Samuti X OÜ osas on RAB ise selgitanud, et varad saadi X OÜ-lt, kes omakorda sai vara Apico OÜ-lt laenulepinguga, seejuures RAB ei ole selgitanud, miks Apico OÜ ja X OÜ vaheline laenuleping materiaalõiguslikult on kas näilik või tühine (ehk siis õigussisutu). SEB kontol olev vara pärineb RAB sõnul X OÜ-lt saadud dividendidest. Kaebaja selle vastu ei vaidle ning lisab dividendide maksmise ainuosaniku otsuse koos tõlkega, mis näitabki OÜ X poolt dividendi maksmise otsustamist. Seega nähtub, et ühingu osanik on võtnud vastu 22.11.2022 otsuse maksta dividende summas 20 700 eurot, 3

milline summa on samal päeval laekunud vastavalt ka osaniku kontole. Tegelikkuses ei ole RAB üldse puudutanud omandi ja tegeliku kasusaaja materiaalõiguslikku küsimust antud teemas, vaid on läinud täielikult sellest mööda. RAB-il olnuks võimalik küsida tehingute osapooltelt tehingu tegemise aluseid ja põhjendusi, samuti olnuks võimalik uurida, millist tsiviilõiguslikku tehingut „näiliku tehinguga“ varjati ning millised on selle järelduse tagajärjed (TsÜS § 89 lg 3). Isegi, kui tegemist oleks kuritegeliku varaga (millega kaebaja ei nõustu), ei välistaks see vara omamist ega tegelikuks kasusaajaks olekut. RahaPTS tegeliku kasusaaja definitsiooni kohaselt on kaebaja vara tegelikuks kasusaajaks. 7) RAB ei ole kaebajale kordagi selgitanud, milliseid konkreetseid tõendeid ta temalt ootab ja milliste konkreetsete tehingute kohta peab kaebaja RAB-ile selgitusi andma. Kaebaja rõhutab seejuures, et 2022 aastal läbiotsimistel võeti politsei poolt nii Y ja kaebajalt, A ja tema elukaaslaselt, kui ka X OÜ tollase juhatuse liikme ja OÜ Apico ainuosanikult ja juhatuse liikmelt B ära kõik asjakohased dokumendid, elektroonilised andmekandjad jm seadmed. Seda enam on selle valguses tähtis, et RAB täidab oma uurimiskohustust ning ei vii haldusmenetlust läbi stiilis „tõendage vastupidist.“ Kaebaja eest on ettekirjutuste faktilised asjaolud jäänud paljuski varjatuks. 8) On selge, et RAB on asunud kohaldama käesolevas asjas halduskonfiskeerimist üksnes kriminaalmenetluse konfiskeerimise asemel riigile mugavama alternatiivina, kuivõrd sellega ei kaasne isiku õiguste riiveid tasakaalustavaid menetluslikke tagatisi, isiku õiguste riivele kohast tõendamiskohustust jne. Sisuliselt on RAB asunud kuritarvitama talle antud avaliku võimu vahendeid ning vaidlustatud ettekirjutuste tegemisel esinevad arvukad ja rängad kaebaja põhiõiguste rikkumised. RAB ei ole hinnanud taotletava meetme proportsionaalsust, vaid on asunud kaebaja vara n.-ö riigistama kaebaja õiguste arvelt ja riigile mugavamal ning muretul viisil. 9) Kui kaebaja poolt esile toodud asjaolusid ja tõendeid arvestades tõlgendada RahaPTS § 57 halduskonfiskeerimist lubavaid sätteid nii, et vara saab konfiskeerida „rahapesu kahtluse“ ja vara „kuritegeliku päritolu“ argumentidega ilma, et selle kohta oleks jõustunud süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas, on vastav RahaPTS regulatsioon vastuolus PS §-ga 22 lg 1 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Sel juhul tuleb vastav regulatsioon jätta PS §i 15 lg 2 alusel kohaldamata. Seejuures tuleb olulise asjaoluna tähele panna, et süütuse presumptsiooni vastase regulatsiooni kehtestamist ei ole Eestilt nõudnud ka FATF.

varale kahtlusepõhise piirangu seadmiseks, kui pärast RahaPTS § 57 lg-tes 1, 3 ja 6 sätestatud tähtaegade saabumist järgneks kohustus vara piirangud vaatamata jätkuvatele rahapesu kahtlustele lõpetada. Samuti muutuks sellise tõlgenduse puhul sisutühjaks lg-s 3 sätestatud pööratud tõendamiskoormis, sest RahaPTS § 57 lg 10 kohustab RAB-i piirangu viivitamata lõpetama, kui isik esitab andmed vara legaalse päritolu kohta. RahaPTS § 57 lg 10 toob vara käsutamise piirangute lõpetamise ainsa alusena vara legaalse päritolu tõendamise. Sisult ei omaks eelviidatud säte mitte mingisugust tähendust, kui vara käsutamise piirangud tuleks lõpetada ka tähtaja saabumisel, kuid rahapesu kahtluse säilimisel. Sellise tõlgenduse korral piisaks varaga seotud isikul vaid oodata seatud piirangu tähtaja saabumist ning sõltumata sellest, kas isik teeb vähimaidki jõupingutusi vara legaalse päritolu tõendamiseks, lõppeks piirang ning rahapesu kahtlusega vara liiguks legaalsesse majanduskäibesse

3) Kaebajal on olnud piisavalt aega ja võimalusi esitada tõendeid sh selgitusi nii haldusmenetluses kui kohtumenetluses, kuid siiani ei ole kaebaja vara legaalsust tõendanud. Pelgalt asjaolu, et vaidlusalustel kontodel olev vara on kaebaja valduses, ei tähenda automaatselt, et tegemist on legaalse päritoluga kaebaja omandiga (RahaPTS § 57 lg 8). Kohtud on korduvalt RAB-i esitatud kahtlusi kontrollinud ja leidnud, miks on täidetud eeldus, et esineb kahtlus, et vaidlusalune vara on seotud rahapesuga. Vaikimisi ei saa eeldada, et kontol olev vara on legaalset päritolu, vaid kahtluse esinemisel peab vara legaalset päritolu tõendama kaebaja. RAB-i analüüs toob välja, et rahapesu kahtluse objektiks olev vara on saadud vahendite arvelt, mis pärinevad tõenäoliselt kelmuse teel saadud rahalistest vahenditest. Lisaks sellele on vara jõudnud X kontodele viisil, mis viitab selle varjamisele RahaPTS §-i 4 mõttes. 4) Kaebaja väide, et RAB on USA õigusabitaotlust üksnes kriitikavabalt edasirefereerinud, on ebaõige. RAB-i esitatud tõenditest nähtub veenvalt (täpsemad asjaolud ja läbiviidud analüüs on nähtav ja kontrollitav kohtule 22.02.2024 ja 28.02.2024 faktilistest asjaoludest dokumentides nr 3-1/111-1 ja nr 3-1/124-1 täies ulatuses), et RAB-i poolt riigi tuludesse kantud varad kaebaja nimele avatud kontodelt on seotud rahapesuga, saadud tõenäoliselt kuritegelikul teel või on selle asemel saadud vara ning et selle varaga on teostatud vara tegeliku päritolu varjamise toiminguid (st see vara ei oleks tohtinud üldse kaebaja kontole jõuda), seega kaebaja ei ole vara legaalne omanik. 5) Ka kaebajale endale on nähtavad RAB-i varjatud dokumentides osad, kus RAB selgitab oma analüüsiga tuvastatud asjaolusid ja tuginedes seejuures ka erinevatele analüüsi meetoditele (vt näiteks viide FIFO meetodile RAB-i 28.02.2024 faktilistes asjaoludes punkt 20, 21, 23, 27 jt), tuues välja varjamistegevuse tunnused ning rahapesu tüpoloogiate esinemise (vt näiteks RAB-i 22.02.2024 faktiliste asjaolude dokumendis punkt 5, 34, 37). Samuti on RAB tuginenud analüüsis Finantsinspektsiooni soovituslikule juhendile „Krediidi- ja finantseerimisasutuste organisatsiooniline lahend ning ennetavad meetmed rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks“ kui ka teiste riikide rahapesu andmebüroo tüpoloogiadokumendist, kus jagatakse RAB-i ja kohtu seisukohta, et dividendimaksed on üks kasutatud võimalus integreerida kuritegelikul teel saadud vahendid näiliselt legaalse toiminguna majandussüsteemi. 6) Kaebaja on ebaõigesti väitnud, et RAB on uurimiskohustuse täitmise asemel pööranud tõendamiskoormuse täielikult kaebaja kohustuseks. RAB leiab, et on teinud kõik omapoolsed toimingud ja mõistlikud jõupingutused rahapesukahtlusega vara legaalse omaniku või tegeliku kasusaaja välja selgitamiseks, kuid enne vara riigi tuludesse kandmist ei õnnestunud tuvastada vara legaalset omanikku või tegelikku kasusaajat. Ka kaebaja ei ole tõendanud, et tema nimel olevatel pangakontodel olnud vahendid pärinevad legaalsetest allikatest ja saavad seetõttu olla tema seaduslikus omandis. Euroopa Kohus on selgitanud 02.09.2021 kohtuasjas C-790/19, p 72, et ka juhul, kui kaebaja on seotud rahapesu kahtlusega tehingutega, kuid kannab vara äriühingute kontolt oma isiklikele kontodele, ei tähenda see, et kaebaja on saanud 5

vara oma isiklikuks tarbeks ning automaatselt on tegemist legaalset päritolu varaga. Vastustaja kahtluste kummutamiseks on vaja selgeid tõendeid, kuidas on vara liikunud erinevatelt kontodelt kaebaja kontodele, sest rahapesu eesmärk ongi varjata kuritegelikul teel saadud vahendeid ning jätta mulje, et tegemist on legaalsest allikast pärit varaga (vt RahaPTS § 4 ja ka Tallinna Halduskohtu määrus haldusasjas nr 3-23-856, p 32). 7) FATF-i soovitused loovad minimaalse raamistiku, mis riigil peavad olema. Samas FATF-i hindamiste metodoloogia on dokument, mille alusel hinnatakse aga riikide tegelikku efektiivsust rahapesu ja terrorismi rahastamise vastasel võitlemisel. Seega võib riik olla küll kooskõlas tehniliselt (FATF-i soovitused) standarditega, aga mitte olla samas efektiivne (FATF-i hindamise metodoloogia). Ehk – rahvusvahelised õigusaktid näevad ette võimaluse kasutada nn süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist ehk Eesti riigi puhul RahaPTS §-s 57 sätestatud võimalust (edaspidi nn halduskonfiskeerimine). Seadusandja pidas RahaPTS uue regulatsiooni kehtestamisel vajalikuks anda omandiõiguse piiramiseks erisätte, mille kohaselt konto omanik ei ole ilmtingimata kontol oleva vara tegelik omanik. Teisisõnu kehtestas seadusandja nn halduskonfiskeerimise institutsiooni, et ka kriminaalmenetluse väliselt oleks rahapesu kahtluse korral võimalus piiratud vara riigi tuludesse kandmiseks. 8) Kriminaalmenetluses on vara arestimisel küll eesõigus, kuid vara kriminaalmenetluses arestimata jätmine või kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei välista iseenesest RahaPTS § 57 lg-te 6 ja 7 kohaldamist. Põhjusel, et RAB-i haldusmenetlus ja kriminaalmenetlus ei sõltu vahetult üksteisest, ei pea RahaPTS § 57 lg 7 sisustamisel lähtuma ka samadest eeldustest nagu kriminaalmenetlusliku laiendatud konfiskeerimise puhul. Halduskonfiskeerimise eesmärgiks ja sisuks ei ole isiku karistamine ega otsustada isiku (karistusõigusliku) süü üle, seega eeltoodust järelduvalt võib RAB halduskonfiskeerida ka olukorras, kus ei ole võimalik lõpuni ära näidata vara algset päritolu ja tegelikku omanikku (vt ka haldusasi nr 3-24-41, 324-42, 3-24-44, 3-24-65). Kuivõrd RAB-i korraldatava haldusmenetluse eesmärk ei ole tagada kriminaalmenetluse eesmärke ega koguda tõendeid kuriteo toimepanemisega seonduvalt, siis ei küsi RAB ka prokuratuurilt võimalikke kannatanute andmeid, et tuvastada neid halduskonfiskeerimisel. Tegemist ei ole RahaPTS kohaselt normi eeldus ja RAB-i ülesanne. Seega vastavad kaebaja viited ja etteheited kannatanute väljaselgitamiseks ei ole asjakohased. 9) Omandiõiguse tõendamine on haldusmenetluse ja ka tsiviilsuhetes isikule väidetavalt kuuluva õiguse, mitte õigusrikkumise või süü puudumise tõendamine ja sellisena ei ole see PS § 22 kaitsealas. Samuti muudab selline järeldus sisutühjaks kõik puudutatud isiku väited õigusvastasest tõendamiskoormusest ja tõendite kasutamisest erinevates menetlustes. Riigikohus on rõhutanud, et PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94). PS § 32 ei kaitse õigusrikkumise teel saadut (RKHKm 11.10.1996, 3-3-1-28-96, p 4), seega kaebaja taotlus RahaPTS § 57 lg 7 ja sellega seotud sätete põhiseadusevastaseks tunnistada, on asjakohatu. Kaebaja tugineb üksnes selgitustele, et tema hinnangul RahaPTS § 57 lg 7 ja sellega seonduv regulatsioon tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata. Samas ei ole kaebaja toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et vara riigi tuludesse kandmine riivab tema põhiseaduslikke õigusi ebaproportsionaalselt. 10) Tallinna Halduskohus on haldusasjas nr 3-23-2907 punktides 27-29 märkinud, et X OÜ kontoris ei toimunud läbiotsimist ega võetud ära teabekandjaid. Pole tõendatud, et X OÜ endine juhatuse liige hoidis X OÜ äritegevust puudutavad dokumendid kodus. Isegi, kui ta neid kodus hoidis, siis pole tänapäeval usutav, et kogu dokumentatsioon, mis ära võeti, oli eranditult paberkandjal, mitte digitaliseeritud ja hoitud pilveteenuses. Tallinna Halduskohtule ei nähtunud haldusasjas nr 3-23-2907 takistusi, miks X ei saanud RAB-ile ja kohtule esitada 6

X OÜ tulu ja dividendimaksega seotud dokumente. Abikaasade varaühisus ei tõenda X investeerimiskontole kantud varade legaalsust. 11) Kaebaja ei ole selgitanud mille tõttu ning mis ulatuses tal ei ole võimalik esitada ise või esindajate kaudu päringuid pankadele, riigiasutustele, äripartneritele, klientidele jt, et selgitada ja tõendada üksikasjalikult tema nimel olevate kontodel olnud vara legaalset päritolu, st miks sõltub tema tõendamiskohustus üksnes äravõetud esemetest ja dokumentidest. Asjaolu, et vara väidetav omanik või kaebaja abikaasa on saanud ka legaalset tulu, ei välista kaebaja kontole laekunud summade puhul nende ebaseaduslikkust. Vastasel korral saaks pelgalt väitega, et tegemist on rikka inimese varaga, kummutada igasuguse ebaseadusliku tegevuse. Antud juhul on oluline hinnata, millised tõendid vara kuuluvuse osas on konkreetsete summade osas esitatud. Kaebaja esitatud tõendid ei tõenda vara legaalset päritolu. Käesoleva asja lahendamisel ei ole asjakohased TsÜS sätted, vaid RahaPTS-is sätestatud eriregulatsioon kontol oleva vara omandiõiguse eelduse osas (RahaPTS § 57 lg 8). 12) Arvestades tehingute keerukust ja viiteid erinevatele rahapesu tüpoloogiatele, võiks tõenäoliselt RAB-i kahtluseid ümberlükkavaks olla, kui vara valdaja tõendab, et kõne all olevate vahendite algne allikas (i) ei ole füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade kaevandamist või (ii) on füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade kaevandamist ja kliendid ka tõesti said seda teenust (st nende konkreetsete klientide osas ei ole toimunud kelmust). Seega, kui isik väidab, et tema vara pärineb muu hulgas kaebaja abikaasa ettevõtte legaalsest äritegevusest ja dividendide väljamaksetest, tuleks tal tõendada, et dividendideks saadud vahendid on legaalse päritoluga. RahaPTS § 57 lõikes 10 kasutatud mõistet "vara legaalne päritolu [tõendamine]" tuleb sama paragrahvi lõike 6 kohaldamise kontekstis mõista selliselt, et isik, kelle nimel on pangakonto avatud, peab tõendama, et tema ning raha tema pangakontole kandnud isiku vahel oli tegelik ja õiguspärase sisuga majandustehing. Kuivõrd RAB on tuvastanud, et vara ülekanded toimusid omavahel seotud ettevõtete ja omavahel seotud isikute vahe, siis peaks olema eelduslikult teadmine ja võimalus anda mitme tehingu taguseid selgitusi, mitte piirduda üksnes kontol olevate tehingute analüüsiga, kuivõrd antud juhul on nähtav, et kaebaja kontole kantud vara on seotud tema abikaasa mõju all oleva majandustegevusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

asjaga seotud kohtuasjadega, kuna puudutavad sama rahapesukahtluse episoodi objektiks olevat vara.

https://www.err.ee/1609604900/eesti-kruptoarimehi-ahvardab-kuni-kumneaastane-vanglakaristus

8

RahaPTS §-s 57 selgelt sätestada 2018. a lõpus algatatud eelnõuga (Riigikogu XIII koosseisu 771 SE – vt eelnõu algteksti § 8 p-d 3–7 ja seletuskirja lk 64–68), mis aga kunagi seaduseks ei saanud ning seejuures oli asjaomastest sätetest loobutud juba enne eelnõu esimest lugemist, sest nende põhiseaduspärasuses oli alust tõsiselt kahelda (vt eelnõu I lugemise teksti ja seletuskirja) (vt ringkonnakohtu määruse p 17).

Kaebaja kohustuseks ei ole asuda ümber lükkama rahapesule viitavat tüpoloogiat ning esitama tõendeid tehingute ahela kohta, mis ei toimunud tema või temaga seotud äriühingute osalusel. Ebaõige on lähenemine, kus vastavate tõendite esitamata jätmise korral eeldatakse, et tegemist on n.-ö peremehetu varaga. RahaPTS § 57 lg 7 näol pole tegemist sui generis menetlusega, vaid rahapesu menetluses ette tulla võiva olukorraga, kus vara omanikku ei suudeta tuvastada. Käesoleval juhul on vara omanik teada, kuid RAB kahtlustab, et vastav vara on saadud kuritegelikul teel. RahaPTS § 57 lg 7 norm ei ole mõeldud sellist olukorda reguleerima, vaid selleks puhuks on mõeldud kriminaalõiguslik arest ja hilisem vara konfiskeerimine, kui kuriteo sooritamine on leidnud tõendamist. Käeoleval juhul on kohtuotsuse tegemise ajaks ära langenud kriminaalõiguslik rahapesukahtlus nii siseriiklikult kui ka USA-s. Sellises olukorras pole õiguspärane vara kandmine riigi omandisse „kõrvaldamata rahapesukahtluse tõttu“. HKMS § 158 lg 2 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kohus saab seega aluseks võtta faktilist olukorda, mis eksisteerib kohtuotsuse tegemise ajal. Ka RahaPTS § 57 lg 7 viimase lause kohaselt riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara omanikul kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. Seega asjaolusid, mis ilmnevad peale raha riigi tuludesse kandmist ning mis rahapesukahtluse hiljem kõrvaldavad, on võimalik arvesse võtta. Olukorras, kus kohtuotsuse tegemise ajaks pole rahapesu toimepanekut tuvastatud ega eksisteeri ka ühtki menetlust, kus vastava kvalifikatsiooni omistamine asjassepuutuvatele isikutele oleks reaalselt ette nähtav, pole ka halduskonfiskeerimiseks alust.

10

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.