Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 7. detsember 2023, Tartu 3-22-116
Haldusasi
A.B. kaebus Poltisei- ja Piirivalveameti 12. jaanuari 2022. a lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 1052251397 õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 24. oktoobri 2022. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – A.B. Vastustaja/apellant – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 24. oktoobri 2022. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta A.B. kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 8. jaanuar 2024).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Moldova kodanikule A.B.le oli väljastatud Eesti viisa kehtivusajaga 15. oktoobrist 2021 kuni 26. juuli 2022. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 12. novembri 2021. a otsusega tunnistati see viisa kehtetuks põhjusel, et välismaalase Eestis viibimise peamine eesmärk oli töötamine ning tema tööleping on lõppenud. PPA 12. jaanuari 2022. a ettekirjutusega nr 1052251397 kohustati A.B.d lahkuma Eestist seitsme päeva jooksul ning talle kohaldati sissesõidukeeldu Schengeni alale kuueks kuuks. Ettekirjutuse kohaselt viibis isik Eestis ilma seadusliku aluseta. Välismaalane võib Schengeni liikmesriikides 90 päeva 180-päevase perioodi jooksul, kuid A.B. viibis Schengeni alal kokku 127 päeva.
2.A.B. esitas kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kaebuse kohaselt ei kasutanud PPA kaalutlusõigust.
3.Tartu Halduskohtu 24. oktoobri 2022. a otsusega rahuldati kaebus ja tunnistati ettekirjutus õigusvastaseks järgmistel põhjendustel.
3.1.PPA 12. novembri 2021. a otsusega nr 2251/2021 tunnistati kaebaja viisa kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 78 lg 2 p 9 alusel põhjusel, et Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmetel on tööleping kaebajaga lõpetatud 31. oktoobril 2021. Kohtumenetluses möönis vastustaja, et viitas ekslikult sellele, et pärast viisa kehtetuks tunnistamist 12. novembril 2021 puudus kaebajal seaduslik alus riigis viibimiseks, kuna tegelikult oli kaebajal veel võimalik kasutada eelnevalt kasutamata jäänud viisavaba viibimise päevi, st 24 kalendripäeva.
3.2.Ettekirjutuses on sissesõidukeeldu kohaldatud põhjusel, et kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult kokku 37 päeva jooksul. Seetõttu jättis halduskohus kõrvale asjaolud, mis seondusid kaebaja töötamisega ning töölepingu lõppemisega.
3.3.Viisa kehtetuks tunnistamise otsus tehti 12. novembril 2021 ning kaebajale toimetati see kätte
12.jaanuaril 2022. VMS § 77 lg 1 sätestab, et viisa tunnistatakse kehtetuks edasiulatuvalt otsuse tegemise hetkest alates. Seega erinevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) üldreeglist ei sõltu viisa kehtetuks tunnistamise kehtivus isikule teatavakstegemisest ega kättetoimetamisest.
3.4.Olukorras, kus ei ole tõendatud, et kaebaja teadis enda viisa kehtetuks tunnistamist enne 12. jaanuari 2022, pole põhjust rääkida hoolsuskohustuse rikkumisest kaebaja poolt. Isikule ei saa ette heita haldusaktist tuleneva keelu täitmata jätmist, kui tal ei olnudki võimalik haldusakti või selle resolutsiooniga tutvuda. PPA-l oli kaebaja e-posti aadress olemas.
3.5.PPA ei ole välja toonud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, mis tingiks sissesõidukeelu kohaldamise kuueks kuuks.
3.6.Kuna vastustaja jättis sissesõidukeelu kohaldamisel kaalumata suurt tähtsust omava asjaolu (et kaebaja ei teadnud enne 12. jaanuari 2022, et tema viisa on kehtetuks tunnistatud), tunnistas kohus ettekirjutuse õigusvastaseks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.Halduskohus omistas ülemäärase kaalu sellele, et kaebaja ei teadnud enda viisa kehtetuks tunnistamisest enne 12. jaanuari 2022. See ei muuda olematuks asjaolu, et kaebaja viibis riigis ebaseaduslikult ning et PPA oli kohustatud ebaseaduslikult riigis viibivale isikule lahkumisettekirjutuse koostama. Arusaamatuks jääb, miks lahkumisettekirjutus õigusvastaseks tunnistati. Väljasõidukeelu ja sissesõidukohustuse seaduse (VSS) § 7 lg 1 kohaselt tehakse ebaseaduslikult riigis viibivale välismaalasele lahkumisettekirjutus ning PPA-l ei ole selles osas kaalutlusõigust.
4.2.VSS § 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse vabatahtliku lahkumisettekirjutusega välismaalase suhtes sissesõidukeeldu pikkusega 3 aastat ning seda tähtaega on võimalik lühendada (lg 3) või humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta (lg 4). Asjaolu, et kaebaja leidis uue tööandja ja et uus tööandja esitas PPA-le lühiajalise töötamise registreeringu taotluse 12. jaanuaril 2022, ei ole piisavaks põhjuseks kaebaja suhtes sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Seda on leitud ka kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas 3-17-1928).
4.3.PPA on kaalutlusõigust kasutanud õiguspäraselt ning arvestas kõiki kaebajaga seonduvaid asjaolusid kogumis. PPA leidis, et 3-aastane sissesõidukeeld ei ole proportsionaalne, mistõttu lühendati isikule määratavat keeldu kuuele kuule. Kaebaja suhtes ei esinenud asjaolusid, mis oleks tinginud kuuest kuust veelgi lühema keelu kohaldamist.
4.4.Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja ise tunnistas menetluse käigus, et ta ei tundnud oma viisa kehtivuse vastu kordagi ise huvi.
4.5.PPA selgitas lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamisel, et ta võttis arvesse seda, et tegemist on kaebaja esmase rikkumisega ning sellega, et kaebaja ei olnud teadlik oma ebaseaduslikust viibimisest ning sellest tulenevalt ei olnud alust kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu. See ei andnud aga alust jätta sissesõidukeeld kohaldamata humaansetel kaalutlustel.
4.6.Üksnes välismaalase soov Eestis töötada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul välismaalasi, kes on siin viibinud ilma õigusliku aluseta.
5.A.B. vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Selleks, et heita isikule ette kehtiva haldusakti täitmata jätmist, peab isikul olema teave tal lasuvast kohustusest. Halduskohus on viidanud, et VMS § 79 lg 1 kohaselt tuleb välismaalast teavitada viisa kehtetuks tunnistamise korral selle kehtetuks tunnistamise õiguslikust alusest. PPA jättis selle kohustuse täitmata ning seetõttu ei saa ta kaebajale ette heita seda, et kaebaja jäi puhtast teadmatusest oma teo õigusvastasusest Eestisse pikemaks ajaks kui lubatud.
5.2.Kui PPA oleks nõuetekohaselt kaebajale tema viisa kehtivuse lõppemisest teatanud, ei oleks tekkinud olukorda, kus kaebaja viibis riigis ebaseaduslikult. Kaebaja ei oleks lasknud ise tekkida olukorral, kus tema viibimine Eestis on ebaseaduslik. Seda kinnitab ka asjaolu, et kui kaebaja sai teada tema viisaga seonduvatest probleemidest, avaldas ta oma uuele tööandjale survet, et too esitaks töötamise registreeringu taotluse.
5.3.Kaebaja suhtes on sissesõidukeelu kehtestamine ebahumaanne ning ebaproportsionaalne. Kaebajal puudub süü selles, et varasem töösuhe lõppes. Ta otsis endale kiiresti uue töökoha. Ta ei olnud toime pannud õigusrikkumisi. Neid asjaolusid arvestades oleks PPA pidanud jõudma seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamine on selgelt ebaproportsionaalne. PPA jättis kaalumata, et kaebaja ei teadnud enda viisa kehtetuks tunnistamisest.
5.4.Kuna kaebajal oli tähtaegne viisa, mis pidi kehtima 26. juulini 2022, on täiesti mõistetav, et rohkem kui seitse kuud enne viisa lõppemist ei tundnud kaebaja aktiivset huvi viisa kehtivuse vastu. Pärast eelmise töösuhte lõppemist oli kaebaja leidnud kõigest paari päevaga uue tööandja ning eeldas mõistlikult, et võib probleemideta töötamist jätkata.
5.5.VSS § 7 lg-st 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on proportsionaalne.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et vaidlusalune 12. jaanuari 2022. a ettekirjutus sisaldas kaebaja jaoks kahte regulatiivset mõju omavat elementi – esiteks kohustati kaebajat Eestist lahkuma ning teiseks keelati tal Schengeni alale sisenemine kuue kuu vältel lahkumisest arvates (dtl 8-9). Kaebaja vaidlustas ettekirjutust tervikuna, st taotles algul tervikuna selle tühistamist ning seejärel selle õigusvastaseks tunnistamist ning sellisena jäi kaebus lõpuks halduskohtu menetlusse (dtl 94). Halduskohtu otsuse põhjendused keskenduvad aga sellest ettekirjutusest vaid ühele osale – sissesõidukeelule. Õige on PPA tähelepanek, et halduskohtu otsuses ei põhjendata selgesõnaliselt seda, miks on ettekirjutus õigusvastane lahkumisettekirjutuse osas. Halduskohtu otsuses arutletakse selgesõnaliselt üksnes sissesõidukeelu õiguspärasuse üle (eeskätt otsuse p 26, samuti p-d 25, 21 ja 18). PPA on selgitanud, et kui isik viibib Eestis ebaseaduslikult, siis tehakse talle lahkumisettekirjutus ning PPA-l ei ole selles osas kaalutlusõigust. Tõepoolest sätestab VSS § 7 lg 1, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kaalutlusruumi sellest normist ei nähtu. Riigikohus on siiski selgitanud, et seda normi ei saa mõista nii, et
lahkumisettekirjutus tuleb Eestis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele igal juhul teha ning on loetlenud erandlikke olukordi, mil selle tegemine pole põhjendatud (nt võib kohalduda mittetagasisaatmise põhimõte, vt RKHKo 3-21-838, 18). Käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid ringkonnakohtu hinnangul siiski ei nähtu. Kaebaja viibis Eestis lahkumisettekirjutuse tegemise hetkel ebaseaduslikult, kuna oli ületanud selleks hetkeks 180-päevase perioodi jooksul lubatud 90 kalendripäeva viisavaba Eestis viibimise aja 37 päeva võrra ning tema viisa oli kehtetuks tunnistatud (dtl 8-9). Erandlikke asjaolusid, mis oleksid õigustanud lahkumisettekirjutuse tegemata jätmist, ei ole välja toonud ei kaebaja ega ka halduskohus. Järelikult oli lahkumisettekirjutuse tegemine õiguspärane. Halduskohus on seega alusetult tunnistanud õigusvastaseks kogu ettekirjutuse, ehkki käsitles põhjendustes vaid sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust.
8.Seoses sissesõidukeelu kohaldamisega on võimalik järeldada, et halduskohus pidas seda õigusvastaseks põhjusel, et vastustaja polnud rakendanud kaalutlusõigust ning arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Halduskohtu hinnangul jättis PPA sissesõidukeelu kohaldamisel kaalumata suurt tähtsust omava asjaolu, et kaebaja ei teadnud enne 12. jaanuari 2022, et PPA oli tema viisa kehtetuks tunnistanud (otsuse p 26, st kaebaja sai sellest teada koos ettekirjutuse tegemisega, ehkki viisa oli kehtetuks tunnistatud juba 12. novembril 2021). Samale argumendile, st et kaebaja ei teadnud enda viisa kehtetuks tunnistamisest ja seega pole põhjust rääkida tema poolt hoolsuskohustuse rikkumisest, on halduskohus viidanud otsuses korduvalt (vt otsuse p 24). Samuti on halduskohus välja toonud selle, et puuduvad viited kaebaja poolt toime pandud õigusrikkumiste kohta või temast lähtuva ohu kohta avalikule korrale (otsuse p 25).
8.1.Samas on PPA apellatsioonkaebuses põhjendatult märkinud, et ettekirjutusest nähtub tegelikult kaalumine selles osas, mis puudutab viisa kehtetuks tunnistamisest mitteteadmist. Ettekirjutuses on märgitud, „kuivõrd tegemist on isiku esmase rikkumisega ning ta ei olnud teadlik oma ebaseaduslikust viibimisest, ei ole PPA hinnangul käesoleval juhul proportsionaalne kohaldada isiku suhtes sissesõidukeeldu pikkusega 3 aastat“ (dtl 9). Ringkonnakohus nõustub, et see lause viitab halduskohtu poolt oluliseks peetud asjaolu – et kaebaja ei teadnud enda viisa kehtetuks tunnistamist – arvessevõtmisele ja sellega seonduvalt kaalutlusõiguse kasutamisele. Mis puudutab õigusrikkumiste puudumist, siis seda ei olnud tõepoolest ettekirjutuses välja toodud. Samas ei saa ringkonnakohtu arvates omistada sellele suurt tähendust, sest isikut negatiivselt iseloomustava asjaolude puudumist saab järeldada juba ka sellest, et selliste asjaolude olemasolule ei ole haldusaktis viidatud. Ülemäärane oleks nõuda, et haldusorgan loetleks üles kõik võimalikud negatiivsed argumendid ning rõhutaks, et konkreetse isiku puhul need puuduvad. Õiguspärane käitumine on üldtunnustatud käitumisviis ning asjaolust, et isiku puhul pole õigusrikkumisi loetletud, saabki järeldada juba seda, et ta on õiguspäraselt käitunud. Lisaks on PPA märkinud, et õigusliku aluseta Eestis viibimine oli kaebaja puhul esimene rikkumine (dtl 9), millest saab samuti järeldada, et muid õigusrikkumisi ei ole ta toime pannud. Eelneva tõttu ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga, et PPA on jätnud asja lahendamisel halduskohtu poolt väljatoodud asjaolud kaalutlusõiguse teostamisel arvestamata.
8.2.Kaalutlusõigusega seotud etteheite tegemisel tuleb arvestada ka asjakohaseid norme. Oluline on siinkohal eeskätt järgmine regulatsioon: - viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1); - lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 74 lg 1);
-
sissesõidukeeldu võib kohaldada lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3); humaansetel kaalutlustel võib sissesõidukeelu jätta kohaldamata (VSS § 74 lg 4).
Sellest regulatsioonist järeldub, et üldjuhul on lahkumisettekirjutusega koos sissesõidukeelu kohaldamine automaatne ning üldreeglina kohaldatakse seda kolmeks aastaks. Seda tähtaega võib lühendada, kui kolmeaastane tähtaeg oleks ebaproportsionaalne ning üldse kohaldamata jätta, kui selleks esinevad humaansed kaalutlused. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et asjas ei nähtu tõsiseltvõetavaid humaanseid kaalutlusi, mis õigustaksid sissesõidukeelu täielikult kohaldamata jätmist. Ainuüksi kaebaja soov Eestis töötada ning soov kolida perekonnaga Eestisse (dtl 9) ei ole käsitatav sellise argumendina, mis õigustaks sissesõidukeelu kohaldamata jätmist humaansetel kaalutlustel. Kaebajal ning tema perekonnal on võimalik elada üheskoos ka Moldovas ning miski ei viita, et sellega kaasneksid neile kannatused või muud väga kahjulikud tagajärjed, mis õigustaksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmist humaansetel kaalutlustel. Sellele on viidatud ka PPA ettekirjutuses (dtl 9). Kaebajal ega tema perekonnal ei ole subjektiivset õigust elada Eestis. Ka asjaolu, et kaebaja otsis endale väidetavalt paari päeva jooksul pärast töölepingu lõppemist uue töökoha, ei muuda kuuekuulist sissesõidukeeldu ebahumaanseks. Järelikult oli PPA-l võimalik kaaluda üksnes üldise sissesõidukeelu tähtaja lühendamist. PPA ongi seda teinud ja väga oluliselt üldreegliks olevat kolmaastast tähtaega lühendanud, kehtestades sissesõidukeelu pikkuseks vaid kuus kuud. See on väga suur leevendus üldisest sissesõidukeelu kehtestamise tähtajast ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa kuuekuulist sissesõidukeeldu pidada kuidagi ebaproportsionaalseks.
8.3.Ringkonnakohus märgib kuuekuulise sissesõidukeelu proportsionaalsusega seoses ka seda, et kaebaja on kaebuses ise märkinud, et ta saabus Eestisse töötamise eesmärgil, mille jaoks oli talle väljastatud ka viisa (dtl 2). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja tööleping lõpetati ning kaebaja, ehkki ta teadis, et tema Eestis viibimise eesmärk on töötamine ja töösuhe oli lõppenud, ei teavitanud sellest PPA-d ega tundnud huvi selle vastu, kas tema Eestis viibimine ei või muutuda õigusvastaseks. Kaebaja väidab küll, et kuna tähtaegse viisa kehtivus pidi lõppema alles 26. juulil 2022, ei tundnud ta viisa kehtivuse vastu varem huvi, ent ei arvesta seda, et vahepeal oli muutunud oluline asjaolu – kaebaja tööleping oli lõpetatud, mis omakorda on VMS § 78 lg 2 p 9 kohaselt viisa kehtetuks tunnistamise aluseks. Samuti toob töösuhte lõppemine VMS § 1091 lg 1 järgi kaasa lühiajalise töötamise registreeringu kehtivuse lõppemise. Eelneva tõttu ei ole ülemäärane oodata, et isik võiks sellises olukorras tunda huvi, kas tema jätkuv Eestis viibimine on ikka õiguspärane.
9.Kaebaja rõhutab seda, et VMS § 79 lg-st 1 tulenevalt oleks tulnud kaebajat teavitada viisa kehtetuks tunnistamisest, kuid PPA seda ei teinud. Ringkonnakohus möönab, et PPA jättis selle kohustuse täitmata. Siiski ei tulene kuskilt, et haldusorganipoolsele kohustuse täitmata jätmisele peab automaatselt järgnema leebem suhtumine menetlusosalisse. See, et PPA jättis kaebaja viisa kehtivuse lõppemisest teavitamata, ei tähenda, et tema suhtes kuuekuulise sissesõidukeelu kohaldamine oleks ebahumaanne või et seda tuleks veelgi rohkem lühendada. Kaebaja teavitamine viisa kehtetuks tunnistamisest ei oleks pruukinud viia teistsuguse lõpptulemuseni, sest sõltumata sellest, millal kaebajat viisa kehtetuks tunnistamisest teavitati, tuli PPA-l seadusliku viibimisaluse puudumise tõttu teha kaebajale lahkumisettekirjutus koos kõigi selle järelmitega.
10.Eeltoodust tulenevalt kuulub halduskohtu otsus tühistamisele. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad
halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-st 1 tulenevalt kaebaja menetluskulud (halduskohtus 1129,60 eurot ning ringkonnakohtus 492 eurot) kaebaja enda kanda.
11.Samuti märgib ringkonnakohus järgmist. Algselt esitas kaebaja 17. jaanuaril 2022 kaebuse PPA ettekirjutuse tühistamiseks. Ning pärast seda, 25. veebruaril 2022 esitas kaebaja PPA-le taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. PPA edastas taotluse Siseministeeriumile. Siseministeeriumi 18. aprilli 2022. a otsusega nr 1-24/97 tunnistati sissesõidukeeld väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 32 lg 12 alusel kehtetuks. VSS § 32 lg 12 järgi võib Siseministeerium välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Siseministeerium leidis, et kuna kaebaja lahkus Eesti Vabariigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud vabatahtliku lahkumise tähtaja jooksul, on põhjendatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine (dtl 84). Pärast sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist võimaldas halduskohus 2. mai 2022. a määrusega minna kaebajal ettekirjutuse tühistamise nõudelt üle selle õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kohus leidis, et tuvastamiskaebusele üleminek on põhjendatud seetõttu, et võimaldab kaebajal saada kaebuse rahuldamisel tagasi tema poolt kantud menetluskulud (dtl 96). Ringkonnakohus halduskohtu lähenemisega ei nõustu. Tõepoolest on kohtupraktikas haldusakti kehtetuks tunnistamisel või mõju lõppemisel aktsepteeritud põhjendatud huvina tuvastamiskaebusele üleminekuks seda, et siis on kaebajal võimalik saada muidu põhjendatud kaebuse esitamisel kantud menetluskulud (nt Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-11-1990, p 12). Käesolevas asjas on aga oluliseks erinevuseks see, et kaebaja pöördus ajal, kui ta oli juba algatanud kohtumenetluse, ise Siseministeeriumi poole taotlusega sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul võttis kaebaja sellega ise riski, et kui Siseministeerium tema taotluse rahuldab ja sissesõidukeelu kehtetuks tunnistab, siis muutub tühistamiskaebuse rahuldamine võimatuks ning tegelikult ka kohtumenetlus sisutuks, mistõttu võib kohus menetluse lõpetada ja juba kantud kohtukulud jäävad tema enda kanda. Menetluskulude hüvitamist põhjendatud huvina tuvastamiskaebusele üleminekuks on aktsepteeritud kohtupraktikas reeglina siis, kui algselt esitatud tühistamis- või kohustamisnõude rahuldamine on muutunud võimatuks mitte kaebaja tegevuse tõttu, vaid mingil muul põhjusel (nt kui vaidlustatud haldusakti mõju lõppeb või kohustamiskaebuse rahuldamine muutub asjaolude muutumise tõttu võimatuks). Käesolevas asjas saavutas aga kaebaja ise paralleelses menetluses sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise ning ringkonnakohtu hinnangul poleks sellises olukorras tuvastamiskaebusele üleminek üksnes menetluskulude saamiseks senise kohtupraktikaga kooskõlas. Seega esineks asjas sissesõidukeelu osas ka alus mitte kaebuse rahuldamata jätmiseks, vaid menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 tõttu, st seetõttu, et vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. HKMS § 108 lg-st 6 tulenevalt jääksid sellega seotud menetluskulud kaebaja enda kanda, sest sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine polnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid isiku taotlusest Siseministeeriumile. Kuna lahkumiskohustuse puhul poleks õigusabikulude käsitamine põhjendatud huvina siiski välistatud ning ka kaebuse tervikuna rahuldamata jätmine viib samasuguse tulemuseni, siis jätab ringkonnakohus kaebuse tervikuna rahuldamata, mitte ei lõpeta asjas sissesõidukeelu osas menetlust. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.