AS-i SEB Pank hagi KH ja EK vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.11.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse AS-i SEB Pank apellatsioonkaebus liik Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja Kaidi Hinno Kostja I EK (isikukood XXXXXXXXXX) Kostja II KH (isikukood XXXXXXXXXX) Kostja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Marje Mängel
2.Jätta AS-i SEB Pank apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.
3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.AS SEB Pank esitas 09.02.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse KHlt ja EK-lt võla väljamõistmiseks. Võlgnikud esitasid nõudele vastuväite, mistõttu lõpetas maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. AS SEB Pank (hageja) esitas 18.04.2016 hagi Harju Maakohtule KH ja EK (kostjate) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse põhiosa 1828,99 eurot, intressivõlgnevuse 86,72 eurot ja viiviste võlgnevuse 268,93 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ning KL (ik XXXXXXXXX) 31.05.2002 Magnet krediitkaardi lepingu nr A020009719. Leping KL-ga lõpetati 02.06.2009 ennetähtaegselt seoses võlgnevustega. KL suri 13.04.2010. Vastavalt pärimistunnistusele algas pärimismenetlus 03.06.2010. Hageja esitas vastuseks kohtutäitur Kaire Põltsi järelepärimisele tõendi KL võlgnevuste kohta hageja ees. Pärimistunnistus kostjatele väljastati 17.11.2014. Kostjad võlgnevust tasunud ei ole. Kostjate kui pärijate võlgnevus hageja ees moodustab kokku 2184,64 eurot. Nõudele lisandub 65,54 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv. Hageja nõue ei ole aegunud, kuna KL suri 13.04.2010. Vastavalt PärS § 130 lg 1 sätestatule aegumine peatus ja jätkus pärast kostjatele pärimistunnistuse väljaandmist 17.11.2014.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid kohtul kohaldada aegumist. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 02.06.2009. TsÜS § 166 lg 1 mõttest tulenevalt peatus nõude aegumine alates KL surmast 13.04.2010 kuni pärandvara vastuvõtmiseni. Kuna KH esitas 23.04.2013 avalduse KL pärandi vastuvõtmiseks ja inventuuri läbiviimiseks, siis sellest kuupäevast jätkus hagi aegumine PärS § 118 lg 1 alusel. Hagi aegumistähtaeg lõppes 11.06.2015 vastavalt TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1. Hageja esitas kohtule avalduse maksekäsu kiirmenetluses kostjatelet võlgnevuse väljamõistmiseks 09.02.2016, seega pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist.
3.25.11.2016 otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu lahendi kohaselt puudub pooltel vaidlus selles, et hageja ja KL sõlmisid 31.05.2002 Magnet krediitkaardi lepingu nr A020009719. Leping KL-ga lõpetati ennetähtaegselt seoses võlgnevustega 02.06.2009. KL suri 13.04.2010. Kostja I esitas 23.04.2013 avalduse KL pärandi vastuvõtmiseks ja inventuuri läbiviimiseks. Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts koostas 02.07.2013 KL pärandvara loetelu täiteasjas nr 025/2013/1194. Hageja teatas oma nõudest 30.04.2013. 17.11.2014 väljastati kostjatele pärimistunnistus. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Käesoleval juhul algas aegumistähtaja kulgemine laenulepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast, s.o 02.06.2009 (TsÜS § 147 lg 1). Kuna KL suri 13.04.2010 peatus nõude aegumine alates 13.04.2010 kuni tema pärandvara vastuvõtmiseni (TsÜS § 166 lg 1, § 168 lg 1) PärS § 118 lg 1 alusel loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta ei loobu pärandist üldjuhul kolme kuu jooksul alates ajast, millal ta sai teada või pidi teada saama pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest (PärS § 119 lg 1). Mitme pärija puhul piisab aegumise peatumise lõppemiseks pärandi vastuvõtmisest ka üksnes ühe pärija poolt. Kuna kostja I esitas 23.04.2013 avalduse KL pärandi vastuvõtmiseks ja inventuuri läbiviimiseks, lõppes sellega aegumise peatumine. Antud avalduse pealkirjast nähtub üheselt, et tegemist on pärandi vastuvõtmise avaldusega ja selle p-s 1 on märgitud, et pärija sai teada oma pärimisõigusest 03.04.2013 ning ta ei ole pärandist loobunud.
2(5)
Seega hakkas TsÜS § 166 lg 1 alusel aegumistähtaeg kulgema 02.06.2009 ning peatus 13.04.2010 seoses KL surmaga (316 päeva). Seoses KL pärandi vastuvõtmisega nõude aegumise peatumine lõppes 22.04.2013 ning aegumine jätkus 23.04.2013 kostja I poolt pärandi vastuvõtmisega. Põhjendatud ei ole hageja väide, et ta sai pärandi vastuvõtmisest teada alles 17.11.2014 pärimistunnistuse väljastamisest. Vaidlus puudub selles, et hageja teatas oma nõudest KL vastu kohtutäitur Kaire Põltsi poolt PärS § 140 lg 2 p 1-3 kohases üleskutsemenetluses väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teate alusel 30.04.2013. Seega oli hageja hiljemalt sellest ajast teadlik, et KL pärand on PärS § 118 lg 1 alusel vastu võetud. Ka on notaribüroo töötaja ML 23.08.2013 hageja töötajale SS-le adresseeritud e-kirjaga tõendatud, et hageja oli teadlik pärijatest. Samuti on hageja 08.10.2014 esitanud kostjatele nõude vaidlusaluse võlgnevuse tasumiseks. Hageja esitas 09.02.2016 kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjate vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. 23.04.2013 kuni 09.02.2016 on kokku 1022 päeva, millele tuleb liita 316 päeva (ajavahemik 02.06.2009 kuni 12.04.2010), kokku 1338 päeva. TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohane kolmeaastane aegumistähtaeg on 1095 (3x 365 = 1095) päeva. Seega lõppes kolmeaastane hagi aegumistähtaeg 11.06.2015. Seetõttu on hageja 09.02.2016 esitatud nõue kostjate vastu aegunud. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostjad menetluskulude nimekirja ei esitanud ja tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostjate menetluskulusid, siis kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 166 lg 1. Ebaõige on lähtuda pärandvara vastuvõtmiseks pärija ja notari vahel teostatud ja 23.04.2013 notariaalselt tõestatud dokumendist „Pärandi vastuvõtmise avaldus“, kuna antud avaldus on vaid pärija(te) ja notari vaheline dokument ning ei anna võlausaldajale koheselt õigust nõuda võlgnevust sisse avalduse teinud pärija(te)lt. Enne pärimistunnistuse väljastamist ei ole teada pärimismenetluse tulemus, sest menetluse kestel võib ilmneda, et kohustused ületavad pärandvara väärtuse, mistõttu võib lõppeda pärimismenetlus ka pärandvara pankrotiga. Sellisel juhul ei ole aga võlausaldajal õigust oma nõude täitmiseks pärijate poole pöörduda. Tulenevalt PärS § 171 lg 1 lõpeb pärimismenetlus siis, kui notar on väljastanud pärimistunnistuse. TsÜS § 166 lg 1 mõte pärandi vastuvõtmise kohta ei saa olla notari poolt tõestatud dokument nimega „Pärandi vastuvõtmise avaldus“ vaid pärimismenetluse lõpetamine pärimistunnistuse väljastamisega. Kuigi pärand läheb üle automaatselt, on pärimisõigus tõendamiseks vajalik pärimistunnistus. Enne selle saamist ei saa lahkunu õiguste ja kohustustega midagi ette võtta. Sama kehtib ka vastupidi – enne pärimismenetluse lõppu (st pärimistunnistuse väljastamist) ei saa võlausaldaja nõuda võimalikelt pärijatelt lahkunu kohustuste täitmist. Eeltoodust tulenevalt hakkas nõude aegumistähtaeg kulgema 02.06.2009 (laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest), peatus 13.04.2010 (seoses KL surmaga) ning nõude aegumise
3(5)
peatumine lõppes 17.11.2014 (pärimistunnistuse väljastamisega). Seega ei ole hageja nõue aegunud. Määruse põhjendused
5.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda.
6.TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja palus hagis mõista kostjatelt välja põhivõlgnevuse 1828,99 eurot ning kõrvalnõuetena intressivõlgnevuse 86,72 eurot ja viivisevõlgnevuse 268,93 eurot. Seega esitas hageja rahalise nõude, mille puhul on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
7.TsMS § 637 lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel.
8.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Ringkonnakohus ei näe maakohtu poolt menetlusõiguse normi selget rikkumist ega materiaalõiguse normi selgelt ebaõigesti kohaldamist. Apellandi väide, et maakohtu otsus ei ole kooskõlas seadusega, ei ole põhjendatud. Maakohus on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme, sh TsÜS § 166 lg 1, ja leidnud ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et pärija (kostja I) poolt 23.04.2013 pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega lõppes nõude aegumise peatumine. Seega on maakohus tuvastanud esitatud asjaolude põhjal õigesti, et hageja nõue on aegunud. Apellandi väide, et enne pärimistunnistuse väljastamist ei saa võlausaldaja nõuda võimalikelt pärijatelt lahkunu kohustuste täitmist, ei ole põhjendatud ega tugine kehtivale seadusele. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
9.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellandi apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi enda kanda.
10.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda kostjale tagastada.
4(5)
11.TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.