Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 434, tegi kohus otsustused: Otsustused
1.Rahuldada hagi osaliselt ja välja mõista Renat Akimovilt PPC Delta OÜ kasuks põhivõlg 2605,42 eurot, intress 2839,47 eurot ja viivised 207,91 eurot (arvestusega 16.01.201613.01.2017); välja mõista Renat Akimovilt PPC Delta OÜ kasuks viivis protsendina põhinõudelt (2605,42 eurot) alates 14.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kokku viivist mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. 1.1 Jätta hagi põhinõude 4421,81 euro osas rahuldamata. Täiendavad otsustused
2.Seoses eelnevaga: 2.1 jaotada menetluskulud ning jätta need 40% kostja kanda ja 60% hageja kanda; 2.2 välja mõista Renat Akimovilt PPC Delta OÜ kasuks menetluskuluna 308 eurot; 2.3 välja mõista Renat Akimovilt PPC Delta OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (s.o 308 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kokku viivist menetluskuludelt mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses; 2.4 toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Selgitused
3.Selgitada: 3.1 TsMS § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha;
3.2 kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega (TsMS § 630); 3.3 TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonikaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest; 3.4 kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.5 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Hagiavalduse kohaselt PlusPlus Capital AS ja kostja sõlmisid 15.12.2015 võla tasumise kokkulepe nr 24151168, millega kostja kohustus tasuma võlgnevuse maksegraafiku alusel. Vastavalt võla tasumise kokkulepe p.1.1 tunnistas võlgnik võlgnevust hageja ees summas 7 027,23 €. Pooled sõlmisid kokkulepe võlgnevuse tasumiseks vastavalt kokkulepe p.2.1 alusel summas 7 027,23 € kokkuleppe lisas 1 toodud maksegraafiku alusel. Kokkulepe kohaselt tuli võlgnevus tuli tasuda 15.01.2016 kuni 15.06.2016 võrdsetes osades ja kuumaksega 50 € kuus ja alates 15.07.2016 kuumaksega 300 € kuus. Kostja ei täitnud võla tasumise kokkuleppes toodud tingimusi ja ei tasunud hagejale vastavalt võla tasumise kokkuleppele. Vastavalt kokkuleppe punktile 3.1 kui võlgnik ei täida maksegraafikut tekkis hagejal õigus sisse nõuda kokkulepe punktis 1.2 nimetatud summa tasumata osa koheselt sissenõutavaks ehk siis 7 027,23 €. Kuna kostja pika perioodi jooksul võlgnevust ei tasunud arvestas hageja nõude sissenõutavaks muutunuks alates 16.01.2016 tähtaja saabumisega. Vastavalt kokkulepe punktile 3.2 kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik tasuma hagejale viivist 0,2% päevas kokkuleppe punktis 1.2 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Nõude loovutamine hagejale PlusPlus Capital AS esindaja on pöördunud korduvalt kostja poole lepingust tuleneva nõude tasumiseks, kuid kuni käesoleva hetkeni ei ole võlgnik kohustist täitnud ja nõuet rahuldanud. Kuna kostjale saadetud võlateatised jäid vastuseta ning võlgnik kohustust täitma ei asunud, siis loovutas PlusPlus Capital AS nõude Hagejale kohtumenetluse alustamiseks. Nõuete loovutamisest teavitas PlusPlus Capital AS Kostjat kirjalikult. Vastavalt kokkulepe punktile 3.2 kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik tasuma hagejale viivist 0,2% päevas kokkuleppe punktis 1.1 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Hageja on arvestanud viiviseid alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,2 % põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni - (7027,23 * 0,2%= 14,054€ * 365= 5129,71 €). Vastavalt kohtu määrusele esitas hageja täpsustavad selgitused nõudele. Swedbank võimaldas kostjale väikelaenu summas 5800,00 €, intressiga 19% aastas ning tagasimaksetähtajaga 14.01.2018. Kostja rikkus sõlmitud laenulepingut ning Swedbank teavitas võlgniku laenulepingu erakorralisest ülesütlemisest, juhul kui kostja jooksvat võlgnevust ei tasu. Laenu jääk koos põhiosa võlgnevusega oli 26.11.2013 seisuga 5425,42 €, millele lisandus intresside võlgnevus 452,32 €. PlusPlus Capital AS pöördus kostja poole võlgnevuse tasumise nõudega ning kuna kostja ei suutnud võlgnevust korraga tasuda, siis sõlmisid PlusPlus Capital AS ja
kostja 15.12.2015 Võla tasumise kokkuleppe ja vahekohtu kokkuleppe, mille kohaselt kohustus võlgnik tasuma 7027,23 € 27 kuulise maksegraafiku alusel, millele lisandus 20 % intressi aastas. Võlgnevuse tasumisel arvestati, et võlgnevuse tasumisel loetakse ennekõike tasutuks intressivõlgnevus ning peale seda põhisummavõlgnevus, millega proportsionaalselt arvestati tasutuks ka igakuine intressiosa. Võlausaldaja on lähtunud Kostja poolt kohustuse tasumisel erinevate kohustuste katteks VÕS § 88 lg-s 8 märgitud täitmise loogikaga. Arvestades, et Võla tasumise kokkulepe näol oli tegemist poolte vahelise sisulise kompromissiga, millega PlusPlus Capital AS võimaldas võlgnikul võlgnevuse summa fikseerida ning asuda seda tasuma osamaksetena, milline oli Kostjale vähem koormav kui võlgnevuse kohene tasumine, siis oli 20%-ine aastaintress osamaksetelt pooli rahuldav. Võla tasumise kokkuleppes kirjeldatud 20%- ise aastaintressi lubatavust on kirjeldanud Riigikohtu Tsiviilkolleegium tsiviilasjas 3-2-1-175-14, mille punkti 16 kolmandas lõigus on riigikohus sedastanud "Kolleegiumi hinnangul ei välista eeltoodu aga poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist". Kuna Võlausaldaja luges võlgnevuse tasumisega tasutuks ennekõike intressijäägi esialgselt võlakohustuselt, siis on hagiavalduses toodud arvestuskäik õige, sest hagiavalduses kirjeldatud võlgnevuse summa ei sisalda intressi ega viivist. Kuna Kostja ei pidanud Võla tasumise kokkuleppes kirjeldatud tähtaegadest kinni luges Võlausaldaja kohustuse sissenõutavaks muutunuks kogu põhivõlgnevuse jäägi ulatuses ning loovutas nõude Kostja suhtes Hagejale kohtumenetluse alustamiseks. Kostja on tasunud kokku summas 2820,00 €. Võlausaldaja on lähtunud Kostja poolt kohustuse tasumisel erinevate kohustuste katteks VÕS § 88 lg-s 8 märgitud täitmise loogikaga. Hageja korrigeerib oma haginõuet põhisumma osas ning ka viivisearvestust ning võtab viivise arvestamise aluseks laenulepingu põhisumma jäägi summas 5425,42 €. Hageja korrigeerib ka viivisemäära ning võtab viivisemäära arvestamise aluseks seadusjärgse määra, so 0,022% päevas, ning arvestab viivist laenulepingu põhisumma jäägilt 5425,42 €. Hageja esitab korrigeeritud viivisearvestuse: põhisumma (5425,42) x viivitatud päevade arv (154)x 0,022%: Hageja on arvestanud viiviseid alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,022 % põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni - (5425,242 * 0,022%= 1,189€ * 365= 434,03 €). Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 7027,23 eurot ja viivised 181,64 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sisse nõutavaks muutuvad viivised võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses summalt 5425,42 € päevas hagi esitamisele järgnevast päevast tasumata võlgnevuse jäägilt. Vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja palunud välja mõista kostjalt menetluskuludena riigilõiv 650 eurot ja õigusabikulu 288 eurot. Kostja on kohtule esitanud kontoväljavõtted, mille kohaselt on tasunud 17.12.201415.09.2015 võlgnevust kokku 2820 eurot. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
1.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: AS Swedbank ja kostja sõlmisid 16.01.2013 väikelaenulepingu nr 13-003126-VL, mille alusel kostja sai laenu 5800 eurot intressiga 19% aastas ning tagasimaksetähtajaga 14.01.2018 krediidi kogukuluna 9101,15 eurot (tl 104-106). Laenu jääk 26.11.2013 seisuga oli 5425,42 eurot, millele lisandus intresside võlgnevus 452,32 eurot (tl 103). AS Swedbank loovutas nõude PlusPlus
Capital AS-le 01.11.2014 (tl 7) ja hagejale omakorda on nõue loovutatud 16.03.2016 (tl 8).15.12.2015 sõlmisid PlusPlus Capital AS ja kostja võla tasumise kokkuleppe (tl 5-6), mille kohaselt kostja kohustus tasuma 7027,23 euro 27 kuulise maksegraafiku alusel, millele lisandus 20% aastas, tagasimaksetähtajaga 15.03.2019. Kostja on tasunud 17.12.2014-15.09.2015 võlgnevust kokku 2820 eurot (tl 41-96).
2.Hageja on esitanud nõude tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402) tulenevate kohustuste täitmiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt 11.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 415 lg 2 järgi kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste katteks, 2) teises järjekorras põhivõla katteks, 3) kolmandas järjekorras intressi katteks 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Ebapiisava maksega on tegemist juhul, kui krediidivõtja teeb krediidiandjale krediidilepingu täitmiseks makse, millest ei piisa kõigi krediidivõtja makse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks krediidiandja ees. Tarbijakrediidilepingu puhul kujutab § 415 lg 2 endast erisätet VÕS § 88 lg 8 suhtes.
3.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja tasunud hagejale ajavahemikus 17.12.2014-15.09.2015 võlgnevust kokku 2820 eurot. Pooled on 15.12.2015 sõlminud võla tasumise kokkuleppe, mille alusel tuli kostjal hagejale tasuda 7027,23 eurot 27 kuulise maksegraafiku alusel, millele lisandus 20% intressi aastas. Hageja on lähtunud kostja poolt tasutud võlgnevuse kohustuste katteks VÕS § 88 lg-s 8 märgituga.
4.Kohus leiab, et hageja ei ole kohtule esitanud selget arvestust 15.12.2015. a võlatunnistuse aluseks oleva 16.01.2013 Swedbank AS-i väikelaenu nr. 13-003126-VL järgse võla kohta. Hageja poolt ei ole välja toodud, milline osa võlatunnistuse järgi nõutavast summast moodustab 2013. a väikelaenulepingu järgse põhivõla, milline osa intressi ja milline osa lepingu mittetäitmisest tuleneva viivise.
5.Kohus märgib, et Riigikohtu kolleegium lahendis nr 3-2-1-2-14 „ Kolleegium jääb oma varem väljendatud seisukoha juurde, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva
kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ühe võlasuhte teisega asendamise teel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 29). Seega on ka võlatunnistuses lubatud intressi ja viivist arvestada vaid esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.“
6.Kohus leiab, et kostja poolt tehtud maksete so 2820 euro puhul tuleb lugeda, et need on tasutud põhivõla katteks VÕS § 415 lg 2 järgi. Seega tuleb kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 2605,42 eurot (5425,42-2820) ning kõrvalnõuded (intress ja viivis) alljärgnevates suurustes.
7.16.01.2013 väikelaenulepingu nr 13-003126-VL põhitingimustes oli kokku lepitud intressimäär 19% krediidisummast aastas. Nähtuvalt hageja poolt esitatud konto väljavõttest (tl 103) on kostja 14.02.2013-26.07.2013 tasunud intressi kokku 536,97 eurot. Kohus leiab, et intressi osas tuleb kostjalt välja mõista intressi 2764,18 (3301,15-536,97) eurot.
8.Hageja oma 08.12.2016 seisukohas leiab, et võla tasumise kokkulepe näol oli tegemist poolte vahelise sisulise kompromissiga.
9.Riigikohtu Tsiviilkolleegium tsiviilasjas 3-2-1-175-14 p 17 kohaselt „Kolleegium rõhutab, et kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt.
10.Käesoleval juhul hageja ei ole piisavalt tõendanud, et mis on hageja ja kostja vahelise kokkuleppe esemeks (missuguste vaidlusküsimuste kohta nad väidetava kompromissilepingu sõlmisid ja missuguseid õigussuhteid kompromissileping hõlmas) ning kas ka see kokkulepe vastas kompromissilepingu tunnustele.
11.Poolte vahel sõlmitud kokkulepe/maksegraafik on selgelt üksnes ühe poole õigusi arvestav ning tarbijast laenuvõtja jaoks ebamõistlikult koormav, ka on poolte õigused ja kohustused heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja poolt tasutud võlgnevused on arvestatud intressi katteks ja maksegraafikust nähtuvalt kostja kohustus tasuma võlgnevust 16.01.2016-15.03.2019 kokku 10164,34 eurot.
12.TsÜS § 86 lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine ja lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
13.Kohus leiab, et kokkuleppe eesmärk oli vaid tähtaja pikendamine. Seega võib eeldada, et tegemist oli laenulepingu muutmisega ning sellisel juhul keelab VÕS § 113 lg 6 nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14 p 17). Seega on hageja viivisenõue osaliselt põhjendamatu.
14.Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summas 2605,42 eurot, intressi summas 2764,18 eurot ja viivised 207,91 eurot (arvestusega 16.01.2016-13.01.2017).
15.Põhinõude 4421,81 euro (7027,23 eurot – 2605,42 eurot) osas jätab kohus hagi rahuldamata.
16.Hageja on taotlenud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele lisaks välja mõista kostjalt ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks viivis protsendina põhinõudelt (2605,42 eurot) alates 14.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud menetluskuludena riigilõivu 650 eurot ja õigusabikulud 288 eurot. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõuete olemust ning menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses on ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et on põhjendatud õigusabikulud summas 120 eurot. Hagiavalduse hagihinnaks on märgitud 14307,27 eurot. Kohus rahuldab hagi põhinõude summas 2605,42 eurot, intressi summas 2764,18 eurot ja viivised 207,91 eurot, kokku 5652,80. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuses 40% so 308 eurot. TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada kuna kaebuse hind ei ületa 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.