X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27. veebruari 2023. a otsuse tühistamiseks ja ameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindajad vandeadvokaadid Britta Oltjer ja Valeria Arsjuta Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta rahuldamata X taotlus tunnistada politsei ja piirivalve seaduse § 114 lg 3 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks.
Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga ja jätta avaldamata tema isikukood.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. septembril 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X (isikukood xxxxxxxxxxx) esitas 6. jaanuaril 2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavalduse, milles palus määrata endale politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) alusel väljateenitud aastate pensioni.
27.veebruari 2023. a otsusega (E08370-1) jättis SKA taotluse rahuldamata.
Kaebajal on politseiteenistuse staaži 35 aastat kaks kuud ja neli päeva:
22.aprillist 1992 kuni 21. aprillini 1993 oli kaebaja piirivalves ajateenistuses;
1.juunist 1993 kuni 31. jaanuarini 1994 oli kaebaja piirivalves üleajateenija;
3-23-689 1. veebruarist 1994 kuni 31. detsembrini 2009 oli kaebaja piirivalveteenistuses; 1. jaanuaril 2010 nimetati kaebaja seoses piirivalveteenistuse seaduse (PVTS) kehtetuks tunnistamisega ja PPVS jõustumisega politseiametnikuks; sellel kohal on ta praeguseni; ajavahemikud 22. aprillist kuni 1992 21. aprillini 1993 ja 1. juunist 1993 kuni
1.septembrini 1994 on kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS v.r (vana redaktsioon), kehtis 16. aprillist kuni 2000 1. aprillini 2013) § 190 lg 3 alusel arvestatud staaži hulka sooduskorras kolmekordselt. Kaebaja puhul ei ole täidetud PPVS §-s 114 lg-s 3 sätestatud tingimused, mille alusel tekkib õigus saada pensionile 50 aastaselt. Kaebaja oli PPVS jõustumisel piirivalveteenistuses PVTS alusel ja nimetati vahetult PPVS jõustumisel politseiametnikuks, kuid tema piirivalveteenistuse staaž oli 1. juuli 2007 seisuga 19 aastat seitse kuud ja kolm päeva ning üldist pensionistaaži oli 16 aastat. Kaebajal tekib PPVS § 114 lg 1 järgi õigus väljateenitud aastate pensionile 55 aastaselt.
3.X esitas 29. märtsil 2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus SKA otsuse tühistada ja kohustada ametit tema pensioniavaldust uuesti läbi vaatama. Kaebaja palus tunnistada PPVS § 114 lg 3 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. PPVS väljateenitud aastate pensioni sätete alusel koheldakse politseinikke ja piirivalveametnikke erinevalt. PPVS § 117 järgi piisab politseinikel 50 aastaselt pensionile saamiseks sellest, kui neil oli kogunenud 20 aastat teenistusstaaži 1. jaanuariks 2010. Piirivalveametnikel pidi 20-aastane staaž olema kogunenud 1. juuliks 2007. Erineval kohtlemisel ei ole mõistlikku põhjust. PPVS seletuskirjast ei selgu, miks on piirivalveteenistuses tegutsenud inimeste staaži arvestamise aluseks võetud just 1. juuli 2007. Piirivalvuritel ei ole võimalik tagantjärgi muuta otsust asuda piirivalveteenistusse ning asendada seda politseinikuna tegutsemisega. Kaebaja palus, et kohus asendaks avaldatavas kohtuotsuses tema nime tähemärgiga ega avaldataks andmeid, mis võimaldavad teda tuvastada.
4.SKA esitas vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta. Vaidlustatud otsus on kooskõlas kehtiva õigusega, millest vastustaja ei või kõrvale kalduda.
4.1.Enne PPVS jõustumist reguleerisid politseiteenistust ja piirivalveteenistust erinevad seadused, mis sätestasid pensioniõiguse erinevalt. Piirivalveseaduse (kehtis 31. juulist 1994
1.jaanuarini 2010) § 20 lg 3 alusel laienes piirivalveametnikele KVTS v.r, mille § 196 lg 1 alusel tekkis 50 aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile kaadrikaitseväelasel, kellel oli vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt 25 aastane üldine pensioniõiguslik või pensionikindlustusstaaž, millest kaitseväeteenistuse staaži oli 13 aastat. KVTS v.r § 190 lg 2 p 4 alusel arvati kaitseväeteenistuse staaži hulka ka teenistuse aeg piirivalves alates
15.oktoobrist 1990.
4.2.1. juulil 2007 jõustus PVTS, millega tõsteti piirivalveametnike pensioniiga 55 aastale (§ 50 lg 1). Erisus sätestati § 86 lg-s 1, mille järgi tekkis 50 aastaselt väljateenitud aastate pensionile õigus ametnikul, kes oli seaduse jõustumise ajal piirivalveteenistuses ja selleks ajaks välja teeninud §-s 50 sätestatud väljateenitud aastate pensioni saamiseks nõutava staaži (vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži on vähemalt 12 aastat ja kuus kuud).
4.3.PVTS kaotas kehtivuse PPVS jõustumisel 1. jaanuaril 2010. Ka PPVS kehtestas väljateenitud aastate pensionieaks 55 aastat. §-s 114 sätestati erand PVTS alusel teenistuses olnud piirivalveametnikele. Sarnaselt PVTS § 86 lg-ga 1 jäi õigus saada väljateenitud aastate pensionile 50 aastaselt ametnikule, kes oli PPVS jõustumisel PVTS alusel piirivalveteenistuses; kes nimetati PPVS jõustumisel politseiametnikuks ning kellel oli 2007. a 1. juuliks vähemalt
2(5)
3-23-689 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud.
4.4.Politseiteenistuse seadusesse (PolTS) lisati 1. jaanuaril 2002 § 211, mille lõike 1 alusel tekkis 50 aastaselt õigus pensionile politseiametnikul, kellel oli vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž. PolTS kaotas samuti kehtivuse 1. jaanuaril 2010 PPVS jõustumisel. PPVS-ga kehtestati väljateenitud aastate pensioni saamise õigus kõigile politseiametnikele 55 aastaselt. PPVS § 117 sätestab erandi PolTS alusel teenistuses olnud politseiametnike puhul: § 117 lg 1 alusel tekib 50-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile politseiametnikul, kes oli PPVS jõustumisel politseiteenistuses; kes PPVS jõustumisel nimetati ametisse politseiametnikuna ning kellel on vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž.
5.Kaebaja esitas 9. augustil 2023 seisukoha, milles möönab, et PPVS § 114 lg 3 p 3 järgi ei olnud vastustajal võimalik talle väljateenitud aastate pensioni määrata. Kaebaja jäi aga arvamusele, et PPVS § 114 lg 3 p 3 on põhiseadusega vastuolus, rikkudes õiguskindluse (PS § 10) ja võrdse kohtlemise (PS § 12) põhimõtet. Kaebaja staaži tuleks arvestada 1. jaanuari 2010. a seisuga sarnaselt politseiametnike omaga.
5.1.Kaebaja ametiaja alguses kehtinud normide järgi oli tal õigus väljateenitud aastate pensionile 50 aastaselt eeldusel, et ta on piirivalveameti teenistuja vähemalt 20 aastat. Kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et need normid jäävad kehtima. Seadusandja oleks pidanud PPVS kehtestamisel kaebaja õiguspärast ootust kaitsma ja looma talle võimalust jääda pensionile 50 aastaselt. Kaebaja oli pensioniea 55 aasta peale tõstmise ajaks olnud ametis väga pikka aega.
5.2.Ebavõrdne kohtlemine ilmneb, kui võrrelda piirivalveametnikke ja politseiametnikke, kellel oli PPVS jõustumisel kogunenud staaži enam kui 20 aastat. Mõlemale grupile oli seadusandja ametisse asumisel andnud õiguse saada eripensionile 50 aastaselt. Piirivalveametnikud pidid koguma 20 aastat staaži 1. juuliks 2007, politseiametnikud 1. jaanuariks 2010. Võrdsuspõhiõiguse riive ei ole põhjendatud. Ka vastustaja ei ole selgitanud, mis võiks sellist ebavõrdset kohtlemist õigustada.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Poolte vahel ei ole enam vaidlust selle üle, et kehtivad normid ei võimaldanud vastustajal kaebajale väljateenitud aastate pensioni määrata. Kaebajal ei olnud 2007. a 1. juuliks piirivalveteenistuse staaži vähemalt 20 aastat (PPVS § 114 lg 3 p 3). Kaebaja on aga jätkuvalt seisukohal, et PPVS sätted on vastuolus põhiseadusega kaitstud õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega (PS § 10 ja § 12).
7.PPVS jõustumisel moodustati Politsei- ja Piirivalveamet ning varasematest piirivalveametnikest said politseiametnikud. PPVS § 114 lg 3 p 3 järgi tekib 50 aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile politseiametnikul, kellel oli 2007. aasta 1. juuliks vähemalt 20aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. PPVS § 117 lg 1 p 3 järgi tekib 50 aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile politseiametnikul, kellel on vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž. See säte jõustus 1. jaanuaril 2010, mis tähendab, et 20-aastane politseiteenistuse staaž pidi olema kogunenud selleks ajaks.
8.Mõlemad normid on üleminekusätted, mille kehtestamise eesmärgiks oli kaitsta õiguspärast ootust olukorras, kus väljateenitud aastate pensioni saamise iga tõsteti 50 aasta pealt 55 aasta peale. Seejuures, nagu ka vastustaja on selgitanud, tõsteti piirivalveteenistujate puhul pensioniiga 55 aasta peale juba 1. juulil 2007 PVTS alusel (PVTS § 50 lg 1). Ametis olevate piirivalvurite õiguspärase ootuse kaitseks kehtestati PVTS § 86 lg 1, mille järgi säilis õigus 50 aastaselt väljateenitud aastate pensionile ametnikul, kes oli seaduse jõustumise ajal piirivalveteenistuses ja selleks ajaks välja teeninud §-s 50 sätestatud eripensioni saamiseks nõutava 3(5)
3-23-689 piirivalveteenistuse staaži. Politseinike pensioniea tõstis seadusandja 55 aasta peale mõned aastad hiljem PPVS jõustumisel.
9.Riigikohus on tõdenud, et piirivalveametnike pensioniea tõstmine teenis legitiimseid eesmärke. Pensioni saavate inimeste arvu vähenemine aitab kaasa pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele ja seeläbi riigi raha säästlikumale kasutamisele. Muudatus aitas leida vahendeid piirivalveametnike palga tõstmiseks. Pensioniea tõstmine võis aidata kaasa ka piirivalveteenistuse jätkusuutlikkusele, sest soodustas seda, et tööealiste inimeste arvu vähenemise tingimustes ei lahkuks ametnikud teenistusest ülemäära vara (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2023. a otsus asjas nr 5-23-25, p 55).
10.Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguspärase ootuse põhimõte, mis tähendab seda, et inimene saab loota kehtestatud normide püsima jäämisele. Selle põhimõtte järgi peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p-d 49 ja 50). Õiguspärane ootus ei tähenda siiski, et inimeste õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda (Riigikohtu 2. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-20-04, p 14). Õiguspärast ootust piirates tuleb seadusandjal kaaluda avalikku huvi ja sellega põrkuvat erahuvi. Eelkõige on oluline, et ülemäära ei kahjustaks selle inimese õigusi, kes on kehtivaid norme usaldades oma elu nende järgi korraldanud.
11.2007. a-l PVTS jõustumisel seadusandja tehtud otsus tõsta piirivalveametnike pensioniiga 50 aasta pealt 55 aasta peale riivas kaebaja õiguspärast ootust. Kaebaja oli sel ajal ametis piirivalveteenistuses. Tal oli kogunenud eripensioni saamiseks vajalikku staaži 19 aastat seitse kuud ja kolm päeva. Ametis olevate piirivalveametnike õiguspärase ootuse riive leevendamiseks nägi seadusandja ette, et inimesel, kellel oli muudatuse kehtima hakkamise ajaks kogunenud staaži 20 aasta jagu, säilis õigus saada väljateenitud aastate pensionile, kui nad saavad 50 aastaseks. Kaebajale see leevendus ei laienenud, kuna temal oli selleks ajaks staaži kogunenud veidi vähem kui 20 aastat. PPVS jõustumine kaebaja õiguspärase ootuse uut riivet ei tekitanud, kuna PPVS võttis selles osas üle juba PVTS-ga kehtestatud normid. Kohus saab siiski kontrollida seadusandja otsuse põhiseaduspärasust, kuna kaebaja suhtes avaldus pensioniea tõstmise mõju alles siis, kui ta oli saanud 50 aastaseks ja taotles endale pensioni määramist (2023. a alguses).
12.Eripensionite süsteemis muudatusi tehes pidi seadusandja otsustama, mis juhtub varem teenistuses olnud inimestega. Seadusandja pidi looma tasakaalu ühelt poolt eripensioniea tõstmise eesmärkide ja teiselt poolt seni ametis olnud inimestel eeldatavalt tekkinud õiguspärase ootusega arvestamise vajaduse vahel (Riigikohus asjas nr 5-23-25, p 56). Seadusandja oleks iseenesest saanud kehtestada ka ametnike õiguspärast ootust tugevamini kaitsvad üleminekusätted, nähes näiteks ette, et õigus hakata saama väljateenitud aastate pensioni 50 aastaselt säilib kõigil piirivalveametnikel, kes 2007. a 1. juuliks ametisse olid asunud. See aga oleks tähendanud, et võimalus minna eripensionile 50 aastaselt oleks säilinud veel väga pikaks ajaks ja paljudel ametnikel. See olnuks vastuolus pensioniea tõstmise eesmärkidega (vt praeguse otsuse p 9).
13.Eripensioniea tõstmine 50 aasta peale 55 aasta peale ei riivanud kaebaja õigusi intensiivselt. Tõsi on see, et kaebaja oli PVTS jõustumise ajaks 2007. aastal olnud piirivalveteenistuses pikka aega (koos ajateenistusega juba 1995. a-st alates) ja eripensionile õigust andvast staažist oli tal selleks hetkeks üsna vähe puudu. Sellest ei piisa siiski, et pidada
4(5)
3-23-689 seadusandja valikut kaebaja puhul põhiseadusega vastuolus olevaks. Ametniku (sh piirivalveametniku) väljateenitud aastate pension kui ametipension on lisahüve, mida seadusandja pakub teatud ametite kandjatele. Põhiõigust ametipensioni saada inimesel ei ole (Riigikohus asjas nr 5-23-25, p 52). Kaebajal jäi 2007. aastast alates piisavalt aega, et enne 50 aastaseks saamist vajaduse korral oma elu ja plaane ümber korraldada. Näiteks on kaebajal olnud võimalik kindlustada oma vanaduspõlve kogumispensioni süsteemi abil.
14.Riigikohus on tõdenud, et seadusandja otsus siduda piirivalveteenistusest 50-aastaselt eripensionile pääsemise õigus vähemalt 20 aasta pikkuse piirivalveteenistuses olemisega pensioniea tõusu ette nägeva seaduse jõustumise ajal, s.o 1. juulil 2007 oli põhiseaduspärane. Ülejäänud piirivalveteenistuses olevatele inimestele sätestas seadusandja väljateenitud aastate pensioni eana 55 aastat, sest nende puhul ei kaalunud muud põhjused pensioniea tõstmisega taotletavaid eesmärke üles (5-23-25, p 58).
15.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et seadusandja ei väljunud talle antud kaalutlusruumi piiridest, kui jättis kaebaja õiguspärase ootuse eripensioniea tõstmisel üleminekusätete abil kaitsmata.
16.PS § 12 lõikega 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Võrdsuspõhiõigus ei ole absoluutne: põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel võib seda piirata.
17.Kaebaja leiab, et PPVS § 114 lg 3 p 3 ja § 117 lg 1 p 3 alusel koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt piirivalveteenistuse staaži ja politseiteenistuse staaži kogunud ametnikke. Esimestel säilis õigus saada 50 aastaselt eripensionile juhul, kui neil oli 20 aastat teenistusstaaži kogunenud 1. juuliks 2007. Teistel säilis sama õigus juhul, kui neil oli 20 aastat teenistusstaaži kogunenud 1. jaanuariks 2010. Kui kaebaja puhul oleks võimalik kohaldada hilisemat tähtaega, oleks tal võimalik saada 50 aastaselt eripensionile.
18.Riigikohus on selgitanud, et seadusandjal on ametipensionide süsteemi kujundamisel avaram otsustusruum kui selliste sotsiaalsete tagatiste andmisel, mida põhiseadus nõuab. Seetõttu on süsteemi muutmise korral võrdsuspõhiõiguse rikkumisega tegu ainult sellise ebavõrdse kohtlemise korral, mis on ilmselgelt asjakohatu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsused asjades nr 5-23-25, p 52 ja nr 3-4-1-1-15, punktid 57 ja 58). Inimeste erineva kohtlemise põhjendamisel tuleb hinnata ka mõju, mille tõi seadusandja tegevusele kaasa erinevate inimgruppide õiguspärase ootusega arvestamise vajadus (5-23-25, p 54).
19.Kaebaja nimetatud võrdlusgruppide erineva kohtlemise põhjuseks on asjaolu, et piirivalvurite ja politseinike eripensioniiga tõsteti 55 aasta peale erineval ajal. PPVS § 117 lg 1 p 3 kehtestamise tingis vajadus kaitsta politseiteenistuse staažiga politseiametnike õiguspärast ootust. Tegu ei ole ilmselgelt asjakohatu põhjusega. Seetõttu ei riku PPVS § 114 lg 3 p 3 kaebaja võrdsuspõhiõigust.
20.Eeltoodu põhjal jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada PPVS § 114 lg 3 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
21.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.
22.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga ja jätta avaldamata kaebaja isikukood (HKMS § 175 lg 3). Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/ 5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.