Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.06.2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning
3-22-1092 apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.D. M (edaspidi kaebaja) on sündinud 10.03.1970 Gruusias ja ta on Gruusia Vabariigi kodanik. Isikut tõendavaks dokumendiks on Gruusia Vabariigi pass nr 20AB81575. Kaebaja saabus viimati Eestisse 20.01.2022 Poola Vabariigi kaudu.
2.Kaebaja pöördus 12.04.2022 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuri teenindusse pikaajalise viisa taotlemiseks. Taotlus oli registreeritud 12.04.2022 nr 2022/730/190.
3.PPA Ida prefektuuri 6.05.2022 otsusega nr 1052255166 tehti kaebajale ettekirjutus Eestist lahkumiseks, määrati ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks 7 päeva, kuid mitte hiljem kui 13.05.2022 ja kohaldati sissesõidukeeld Schengeni liikmesriikide territooriumile kolmeks aastaks, mis hakkab kehtima ettekirjutuse täitmise päevast arvates väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg 11, lg 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel, kuna kaebaja viibis alates 8.04.2022 Eestis ja Schengeni liikmeriikide territooriumil ebaseaduslikult. Kaebaja sai 6.05.2022 otsuse nr 1052255166 kätte 6.05.2022.
4.Kaebaja esitas 15.05.2022 Tallinna Halduskohtule lepingulise esindaja kaudu kaebuse PPA 6.05.2022 otsusega nr 1052255166 kohaldatud sissesõidukeelu vaidlustamiseks.
5.Tallinna Halduskohtu 16.05.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-1092 anti kaebus üle Tartu Halduskohtule, kuna vaidluse esemeks on PPA piirkondliku struktuuriüksuse poolt langetatud otsus. Toimik saadeti 7.06.2022 Tartu Halduskohtule.
6.Tartu Halduskohus jättis 14.06.2022 määrusega kaebuse käiguta. Kohus võttis 15.08.2022 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele. Vastustaja vastas kaebusele 27.09.2022.
7.Tartu Halduskohus määras 25.10.2022 määrusega haldusasja nr 3-22-1092 läbivaatamise kirjalikus menetluses, määras menetlusosalistele tähtaja täiendavate tõendite taotluste, seisukohtade, aga samuti vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikustamise ajast.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja teatas kohtule, et vaidlustab vastustaja 6.05.2022 otsust nr 1052255166 vaid sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja osundas Riigikohtu Halduskolleegiumi 27.06.2019 otsusele asjas nr 3-17-1927. Kaebaja arvab, et talle kehtestatud sissesõidukeelu osas on vaidlusaluse otsuse põhjendus puudulik, sh puuduvad vajalikud kaalutlused, mistõttu on tegemist olulise kaalutlusveaga. Kaebaja on Gruusia Vabariigi kodanik, mistõttu tuleb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses (VSS) sätestatut tõlgendada pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115EÜ (edaspidi direktiiv 2008/115EÜ) nõudeid liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise kohta. Direktiivi 2008/115EÜ art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld tuleb kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Vastustaja ei ole hinnanud
3-22-1092 kaebajale kehtestatava sissesõidukeelu proportsionaalsust, kuigi tulenevalt kohtupraktikast on tal selleks diskretsiooni rakendamise kohustus. Nimelt oli vastustaja kohustatud kohaldama VSS § 74 lg 1 koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi lg-ga
3.Lõige 3 lubab määrata sissesõidukeelu pikkuse igal üksikjuhtumil kindlaks pärast kõigi asjaolude hoolikalt kaalumist. Kaalutlusvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda tuleneb ka direktiivi 2008/115EÜ art 11 lg-test 2 ja 3. Direktiivi 2008/115EÜ art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Direktiivi 2008/115EÜ põhjendava osa punktidest 6 ja 14 nähtub samuti, et vastavalt Euroopa Liidu õiguse üldistele põhimõttele tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigis viibimise asjaolu (punkt 6). Samuti tuleb sissesõidukeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikalt kaalumist ja see ei tohiks ületada viit aastat.
8.1.Kaebaja viibis Eestis alates 20.01.2022 viisavaba režiimi alusel, mis kehtib 90 päeva jooksul ehk kuni 19.04.2022. Seega kaebaja esitas vastustajale taotluse viisa saamiseks enne viisavabarežiimi lõpetamist. Vaidlusaluses ettekirjutuses puuduvad selgitused selle kohta, miks vastustaja jõudis teise järelduseni Eestis viibimisaluse küsimuse osas. Kaebaja ei ole üritanud põgeneda, tegi vastustajaga koostööd, kaebaja suhtes ei ole varem alustatud väärteomenetlusi ja ettekirjutus on tehtud vabatahtliku täitmise ajaga ning vastustajal puuduvad tõendid kaebaja poolt ebaseaduslikult Eestis töötamise kohta.
8.2.Kohaldatud sissesõidukeeld piirab kaebaja õigust väga laiaulatuslikult, sh välistab reisimist ja töötamist lisaks Eestile ka mõnes muus Schengeni liikmesriigis 3 aasta jooksul. Vastustaja on analüüsinud üksnes kaebaja sidemeid Eestiga. Selline laiaulatuslik kaebaja õigusi puudutav piirang peab olema selgelt põhjendatud ja vajalik selle eesmärgi suhtes. Praegusel juhul ei nähtu vaidlusalusest otsusest, miks selle eesmärgi saavutamine ei ole võimalik lühema sissesõidukeelu kohaldamisel. Vastustaja kaalutlused sissesõidukeeldu puudutavas osas puudulikud, kuna ettekirjutusest ei selgu, miks määrati kaebajale just valitud kestusega sissesõidukeeld. Seetõttu ei ole võimalik veenduda, et sissesõidukeelu kestuse määramine oli õiguspärane ja proportsionaalne. Asjakohaste kaalutlustega arvestamata jätmine on üheks kaalutlusveaks haldusmenetluse saaduse (HMS) § 4 lg-s 2 sätestatud tähenduses. Lugedes ettekirjutust ei saa kaebaja aru, mis on rikkumise markereid, et tulevikus neid oma käitumises vältida. Kaebaja arvates on vastustaja pigem automaatselt lähtunud VSS § 74 lg-st 1, mille kohaselt lahkumisettekirjutuse tegemisel kohaldatakse sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.
8.3.Kaebaja leiab, et sellised vead kaalumisel võisid mõjutada asja sisulist otsustamist ning riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p-i 1 alusel ei ole võimalik jätta ettekirjutust vastavas osas tühistamata. Sellel põhjusel leidis kaebaja, et vaidlusalune otsus on oluliste kaalutlusvigadega, õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
9.Vastustaja ei nõustunud kaebusega vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on sissesõidukeelu kehtestamisel arvestanud sellega, et kaebaja viibis Eestis ja töötas kuni 1.04.2022 ilma seadusliku aluseta, kaebaja pidi olema teadlik, et Schengeni territooriumil viibimisreeglitest. Vastustaja on selgitanud vaidlusaluses otsuses, et sissesõidukeelu määra vähendamine ei ole põhjendatud ja määratud sissesõidukeeld on proportsionaalne. Asjaolusid, et vähendada sissesõidukeeld või jätta üldse kohaldamata, kaebajal ei esine, kuna kaebajat seovad Eestiga vaid tööalased suhted. Vastustaja arvates saab kaebaja töötada kodumaal.
3-22-1092
KOHTU SEISUKOHT
10.Haldusasja materjalide kohaselt tehti vastustaja 6.05.2022 otsusega nr 1052255166 kaebajale lahkumisettekirjutus, määrati ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks 7-paevane tähtaeg ja kohaldati sissesõidukeeld Schengeni liikmeriikide territooriumile kolmeks aastaks alates lahkumisettekirjutuse täitmise päevast VSS § 7 lg 1, § 72 lg 11, lg 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel, kuna kaebaja viibis alates 29.04.2022 Eestis ja Schengeni liikmeriikide territooriumil ebaseaduslikult. Kaebaja on täitnud lahkumisettekirjutuse 11.05.2022. Ta lahkus Schengeni liikmeriikide territooriumilt. Kohus märgib, et kaebaja ei vaidlusta käesolevas haldusasjas talle tehtud ja tema poolt täidetud ettekirjutust. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Eestis ja Schengeni liikmeriikide territooriumil ilma seadusliku aluseta vähemalt 5 päeva. Tekkinud vaidluse esemeks on ainult kaebajale 6.05.2022 otsusega nr 1052255166 kohaldatud kolmeaastane sissesõidukeeld Schengeni ja Euroopa Liidu liikmeriikide territooriumile, selle vorminõuetele vastavus ja proportsionaalsus.
11.VSS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg-st 3 tulenevalt, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 kohaselt võib sissesõidukeelu jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel. Seega tegemist on vastustaja diskretsioonilise otsusega (haldusmenetluse seaduse HMS § 4 lg 2).
12.Vajadus sissesõidukeelu kohaldamist igal üksikul juhul eraldi kaaluda tuleneb ka direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-test 2 ja 3, kusjuures direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjendava osa p-dest 6 ja 14 nähtub samuti, et vastavalt Euroopa Liidu õiguse üldistele põhimõtetele tuleb direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigis viibimise asjaolu (p 6). Samuti tuleb sissesõidukeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat (p 14). Riigikohus on märkinud, et sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus.1 Vastustajal on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. Sellest tulenevalt oli vastustajal kohustus kasutada sissesõidukeelu kohaldamisel nii otsustamis- kui ka valikudiskretsiooni.
13.Kaebaja arvas, et vaidlusalune vastustaja otsus ei vasta sissesõidukeelu kehtestamise osas eelpoolnimetatud nõuetele ja otsuses märgitud viimane viibimise aeg 7.04.2022 ei ole õige.
13.1.Vaidlusaluse otsuse põhjenduste kohaselt on kaebajal vaid tööalane seos Schengeni liikmesriikidega, kaebaja on varem töötanud Gruusias töölisena ja võib seal jätkata töötamist, kuna takistusi selleks tal ei ole, kaebaja on viibinud Eestis pikaajaliselt ilma õigusliku aluseta, kaebaja enda kogemuse pinnal pidi olema teadlik viibimisreeglitest, kuid siiski eiras neid.
RKHKo 3-17-1927 p-s 25.
3-22-1092
13.2.Vaidlusaluses otsuses sissesõidukeelu kehtestamise osas on vastustaja esitanud põhipõhjendused ja nendest on võimalik aru sada, mis alusel vastustaja on otsustanud kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja suhtes ei esine aluseid jätta sissesõidukeeld kohaldamata humaansetel kaalutlustel, kuna kaebajal puuduvad sidemeid Eestiga ja muude Schengeni või Euroopa Liidu liikmeriikidega (peale töösuhete). Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saa töötada Gruusias.
13.3.Vastustaja selgitas täiendavalt vastuses kaebusele, et ettekirjutuses jäi arvestamata asjaolu, et 180-päevase arvestusperioodi 15.10.2021-12.04.2022 sisse jääb ka kaebaja katkematu viibimine vahemikus 07.08.2021-26.10.2021 viisavabalt. Seega, oleks vastustaja pidanud 12.04.2022 seisuga liitma kaebaja 180-päevas arvestusperioodi juurde ka 07.08.202126.10.2021 perioodil viisavabalt viibitud päevad. Järelikult 12.04.2022 seisuga viibis kaebaja lubatud 90 päevase viibimisaja asemel kokku 164 päeva ehk ületas viibimisaega 74 päeva. Tulenevalt kohtupraktikast on selline tagantjärgi esitatud põhjendus lubatud.2 Kohtule jääb siiski selline vastustaja arvutuskäik arusaamatuks. Välismaalaste seaduse § 44 lg 2 sätestab, et kui välisriigiga on sõlmitud leping viisavaba liikumise kohta või välisriigi kodanike suhtes on viisanõudest loobutud, võib selle välisriigi kodanik Schengeni konventsiooni liikmesriikides, sealhulgas Eestis, viibida kokku kuni 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul, kui välisleping ei sätesta teisiti. Haldusasja materjalide kohaselt viibis kaebaja Eestis viisavabalt ajavahemikul 07.08.2021-26.10.2021. Muud andmed kaebaja varasema viibimise kohta puuduvad. Teistkordselt saabus kaebaja Eestisse 20.01.2022. Seega VMS § 44 lg-s 1 sätestatud 180 päevane periood algas 7.08.2021 ja lõppes 2.02.2022. Järelikult ei lähe ajavahemik 07.08.2021-26.10.2021 alates 20.01.2021 kehtima hakanud uue 180-päevasse perioodi arvesse.
13.4.Võttes arvesse, et kaebaja on viimati saabunud Eestisse 20.01.2022, peaks tema viimaseks viibimise päevaks (90 päeva) olema 19.04.2022, mitte 7.04.2022 nagu on kirjas vaidlusaluses otsuses. Kaebaja on esitanud vastustajale taotluse viisa saamiseks 12.04.2022 ehk ajal, millal ta viibis Eestis seaduslikul alusel, kuna 90-päevane ajavahemik ei ole lõppenud. Haldusasja materjalide kohaselt on ole vastustaja enne 19.04.2022 andnud kaebajale teada, et tema taotlus viisa saamiseks jääb rahuldamata ja ta peab Eestist lahkuma. Vastustaja nentis, et kaebaja ei ole viisa saamise taotlust talle esitanud. Viisa saamise taotluse osas ei ole vastustaja langetanud otsust ka hiljem. Seda arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja viibimise põhjuseks Eestis alates 20.04.2022 kuni 6.05.2022 oli see asjaolu, et ta ootas vastustaja otsust viisa saamise taotluse osas. Kohtu hinnangul on see kaalukas asjaolu, mis jäi vastustaja poolt tehtud arvutusvea tõttu arvestamata. Kohus leiab, et tegemist on olulise diskretsiooni veaga. Selles valguses ei pea kohus ka kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist kolmeks aastaks proportsionaalseks. Sellel põhjusel on vaidlustatud otsus materiaalselt õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
14.Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus kaebuse ja tühistab vastustaja 6.05.2022 otsuse nr 1052255166 sissesõidukeelu kehtestamise osas.
15.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas kaebuse. Kohtu poolt määratud tähtajaks ei ole kaebaja esitanud menetluskulude nimekirja ega menetluskulude kandmist kinnitavad dokumendid. Halduskohtumenetluse käigus kaebaja poolt kantud menetluskulude kohta on kohtule teada vaid tasutud riigilõivust summas 20 eurot. Sellest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud
RKHKo 3-17-1927, p 23.
3-22-1092 summas 20 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätab kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 poolte endi kanda.
16.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.