3.Mõista Saku vallalt X kasuks välja menetluskulu 27 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 05.06.2023 (halduskohtumenetluse seadus (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Saku valla elanik olnud alates 26.09.2020. X lapsed, A (sündinud xx xx xxxx, isikukood xxxxxxxxxxx) (laps1) ja B (sündinud xx xx xxxx, isikukood xxxxxxxxxxx) (laps2) on olnud
Saku valla elanike registris alates vastavalt laps 1 01.07.2019 ja laps 2 26.09.2020 ning Saku valla lasteaiakoha järjekorras alates vastavalt laps 1 12.07.2019 ja laps 2 17.12.2020.
2.Saku vallale esitatud lasteaiakoha saamise avaldusele märkis X, et ta soovib saada lapsele kohta elukohajärgses (Saku teeninduspiirkonnas) lasteaias alates vastavalt laps 1 01.01.2020 ja laps 2 01.09.2022. Kuna X polnud e- keskkonna „Arnoga“ varasemalt kokku puutunud ja sh ka lasteaia kohtade taotlemisega, helistas ta valda ja teda juhendati täitma seda selliselt, et sisestada sinna lapse 3 aastaseks saamise kuupäev hoolimata X soovist panna lapsed lasteaeda 1,5 aastaselt. E- keskkond Arno on tarkvarasüsteem haridusteenuste haldamiseks, millele on turvalist kanalit pidi juurdepääs ka haridusasutustele ja lapsevanematele. Süsteemi üks eesmärke on lihtsustada omavalitsuse ametniku ning haridusasutuse esindaja tööd.
3.Kuna vallast iseseisvalt lasteaiakohta ei pakutud, helistas X valda ja uuris kuidas edasi toimida. X juhendati, et ta valiks nende valla kodulehel olevate eralastehoidude seast endale sobiva lastehoiu. X pöördus 27.04.2019 OÜ SHL & HOOLDUS poole uurimaks, kas neil on pakkuda vaba hoiukohta, kuna oli selle hoiu kohta kuulnud head tagasisidet. Vaba kohta oli pakkuda alates 01.09.2020. Sama info anti Xle ka laps 2 osas. Kuna laps 1 käis eelnevalt juba OÜ SLH & HOOLDUS eralastehoius ja see sobis, uuris X koheselt, kas oleks pakkuda ka laps 2le hoiukohta. Vaba kohta oli pakkuda alates 01.07.2021.
4.Erahoiu, Saku valla ja X vahel sõlmiti lepingud, millega Saku vald hakkas lasteaia kohatasu hüvitama osaliselt otse lastehoiule.
5.Teenuse kasutusest tekkisid Xl lisakulud, mille hüvitamist ta soovib. Xl tekkisid lisakulud transpordile, kuna OÜ SLH & HOOLDUS lastehoid asub laste elukohast 7 km kaugusel ja sinna ei ole võimalik saada kasutades ühistransporti. Xl ei ole võimalik kütusekulu ja muid sõidukiga seonduvaid kulutusi tagantjärgi arvutada, mistõttu on X transpordikulu arvutamisel kasutanud Vabariigi Valitsuse poolt 14.06.2006 vastu võetud määruses nr. 164 "Teenistus-, töövõi ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord" kasutatavat hüvitise piirmäära 0,3 eurot sõidetud kilomeetri kohta.
6.03.11.2022 pöördus X Saku valla poole avaldusega hüvitada tekitatud kahju summas 3441,71 eurot. 24.11.2022 edastas Saku vald X e-posti aadressile digitaalselt allkirjastatud vastuse nr 10-2/2203-3, millega keeldus hüvitamast X poolt 03.11.2022 saadetud avaldust kulude hüvitamiseks.
7.X esitas 14.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Saku valda hüvitama talle lapse eralastehoiu kulud summas, mida ta maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias, kui Saku vald oleks vastavalt seadusele taganud lasteaiakoha õigeaegselt. Saku valla tegevusetusest tekitatud kahju summa on 3441 eurot ja 71 senti. Nõue koosneb: 1) perioodil 01.10.2020 kuni 31.08.2022 eralasteasutuse OÜ SLH & HOOLDUS transpordile kulunud tasu summast, mida X poleks pidanud tasuma, kui oleks saanud koha munitsipaallasteaias; 2) perioodil 01.10.2020 kuni 31.08.2022 eralasteasutuse OÜ SLH & HOOLDUS söögiraha tasu summast, mida X maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias; 3) perioodil 01.10.2020 kuni 31.08.2022 eralastehoiu kohatasult enammakstud tulumaksu summast. Ühtlasi taotles X kohustada vastustajat tasuma kaebajale kahjusummalt viivist seadusjärgses määras alates 03.11.2022.
8.Tallinna Halduskohus võttis 10.01.2023 antud määrusega kaebuse menetlusse nõudes mõista Saku vallalt kaebaja kasuks välja varalise kahju hüvitis summas 3441 eurot ja 71 senti koos viivisega, kohustas kaebajat täiendama kaebust transpordile kulunud tasu nõude osas, määras vastustajaks Saku valla ja kohustas vastustajat kaebusele vastama. Kaebaja täiendas kaebust 20.01.2023 ja vastustaja vastas kaebusele 23.02.2023.
9.Tallinna Halduskohus määras 30.03.2023 määrusega kaebus läbi vaadata kirjalikus menetluses. Nimetatud määrusega kohustas kohus kaebajat kaebust täpsustama ja esitama menetlusse väljavõtted 2020, 2021 ja 2022 aasta tuludeklaratsioonist, mis tulu tekkimist tõendavad.
10.Kaebaja vastas määruses nõutule kirjalikult 12.04.2023.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.X põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Olukorras, kus vastustaja on jätnud mõistliku menetlusaja jooksul lasteaiakoha võimaldamata, on tekkinud kaebajale rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha, eraldi transpordile kulunud tasu, mis valla lasteaedade puhul olematu, kuna on võimalik liigelda jala või valla bussiga ning erinevalt valla lasteaedadest ei ole lastehoid koolituskulu, mistõttu ei saa kaebaja tasutud kohatasu pealt tagasi tulumaksu. Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis vastustajal laps 1 puhul 20.12.2019, mil laps sai 1,5aastaseks. Laps 1 sai koha 01.09.2021 ehk 2 aastat hiljem (kohapakkumine tehti vastustaja poolt 15.02.2021 ja selle aktsepteeris kaebaja telefoni teel helistades valda). Laps 2 puhul tekkis lasetaia tagamise kohustus 26.03.2020, mil laps sai 1,5-aastaseks. Laps 2 sai koha 01.09.2022 ehk 2 aastat hiljem (kohapakkumine tehti vastustaja poolt 15.04.2022 ja selle aktsepteeris kaebaja samal päeval). Kuna enne laste sündi ei olnud kaebaja Saku valla elanik, siis lasteaiakohta sai hakata taotlema alles siis, kui laps sai 1-aastaseks, kuna vastasel juhul oleks kaotanud pool sünnitoetusest eelmises elukohas. Lisaks ei olnud võimalik teist last Saku valda tänu sellel kirjutada. Sünnitoetuse saamiseks peab olema eelnevad 6 kuud elanud Saku vallas, kuid esimese lapse 1aastaseks saamise ja teise lapse sünni vahe on 3 kuud. Seetõttu, et ka teine laps sünnitoetust ei kaotaks, sai A alustada lasteaia teed alles 01.10.2020. (selleks hetkeks oli B saanud 1 aastaseks). Kaebaja lapsi eraldi hoidu perioodil juuli-august ei viinud, vaid lapsed sai viidud hoidu samaaegselt. Juulis sai sõidetud kodu- lastehoid- kodu vahet 11 päeva ja augustis 21 päeva. Erinevus tuli 30 päevaga. Seega on kaebaja ekslikult soovinud 223,30€ rohkem. Laps 2 kahjuarvutuse käigus on seega õige summa, mida kaebaja taotleb 1,588.75€, mitte 1,811.95€. Kaebaja on sisuliselt vähendanud kahjunõuet, uus nõue on 3218 eurot ja 41 senti.
12.Saku vald ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu järgmistel põhjendustel. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega ja põhjendustega mis ajast tekkis kaebajale kohustus luua kaebaja lastele võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses ning mis ajast alates tekkis kaebajal sellega seoses ka väidetav kahju. Vastustaja leiab, et selliste väidetega on kaebaja kohut eksitanud. A lasteaiakoha taotlus on registreeritud hariduse infosüsteemis Arno 12.07.2019 (laps oli siis 1 a 1 kuu vanune) ning koha kasutamise alustamine on märgitud 01.01.2020 (laps oli siis 1 a ja 6 kuu vanune). B lasteaiakoha avaldus on registreeritud süsteemis 17.12.2020 (laps oli siis 1 a ja 3 kuu vanune) ning koha kasutamise alustamine on märgitud 01.09.2022. Vastustajal ei teki lasteasutuses käimise võimaluse loomise kohustust lapse 1,5aastaseks saamisega. Vastav kohustus saab tekkida vaid alates lapse 1,5-aastaseks saamisest alates, kuid mitte enne kui lapsevanem on selleks soovi avaldanud. Lasteaiakoha taotluses on vastustaja märkinud algusajaks hilisema aja ehk A osas tekkis vastav kohustus see võimalus luua alles alates 01.01.2020 ning B osas alates 01.09.2022.
Kaebaja on Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses märkinud, et vallal tuleb talle hüvitada summa, mida ta maksis rohkem, kui maksnuks laste käimisel munitsipaallasteaias. Kaebaja peab lasteaiakoha mittetagamist kaebaja lastele vastustaja tegevusetuseks. Kaebaja leiab, et vastustaja on jätnud mõistliku menetlusaja jooksul kaebaja lastele lasteaiakoha võimaldamata. Vastustaja selle põhjendusega ei nõustu. Vald võib pakkuda pooleteise kuni kolmeaastase lapse vanematele võimalust asendada lasteaiakoht lapsehoiukohaga. Vastustaja on seejuures lähtunud lasteaiakoha asendamisel lapsehoiuteenusega koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lõikest 1 ning rahastanud seda nii, nagu KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 on sätestatud. KELS § 10 lõige 1 lubab võimalust asendada lasteaiakoht lapsehoiukohaga ning praegusel juhul on seaduses lubatud asendamine vastustaja poolt toimunud. Kaebaja on asendamisega nõustunud ning seda tõendavad ka poolte vahel sõlmitud kolmepoolsed lepingud nr 12-2/178-1, 12-2/701 ning 12-2/169-1. Kaebaja on nimetatud lepingud allkirjastanud. Kolmepoolsete lepingute punkt
5.3.1.sätestab vanema kohustusena maksta teenuse osutajale tähtaegselt laste toidukulu ja vanema kaetav tasu. Seega leiab vastustaja, et kolmepoolse lepingu allkirjastamisega on lapsevanem andnud nõusoleku lasteaiakoha asendamisele lapsehoiuteenusega, sh toidukulu tasumisega. Vastustaja on seega arvamusel, et ei esine temapoolset tegevusetust, millest tulenevalt võiks kaebaja kahju hüvitamist nõuda. Lasteaiakoha asendamine lapsehoiuteenusega on vastavalt KELS § 10 lõikele 1 lubatud ning kaebaja on asendamisega nõustunud. Lisaks soovib vastustaja märkida, et seadusest, sh KELSist ei tulene, et lasteaiakoha asendamisel lapsehoiuteenusega tuleb lisaks KELS § 27 lõigete 3 ja 4 sätestatule hüvitada ka muud kulud, mistõttu ei nõustu vastustaja sellega/senise praktikaga, et lasteaiakoha asendamisel tuleb vallal hüvitada ka muud lapsehoius käimisega seotud kulud. Vastustaja on seisukohal, et ka transpordikulud tuleks jätta vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmata. Kaebaja ei ole tehtud kulutusi transpordile tõendanud ning väidab kaebuses ka ise, et tal ei ole võimalik antud perioodide osas täpset kütusekulu ja muid autokulusid tagant järgi arvutada. Seega võttis kaebaja transpordikulude osas arvesse "Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord" seaduses välja toodud 0,3 eurot kilomeetri kohta. Vastustaja leiab, et kaebaja valitud kahju hüvitamise alust ega arvutuskäiku ei saa pidada ühelgi viisil sobivaks ning see ei anna teavet kaebaja tegelike kulutuste kohta transpordile. Lisaks selgitab vastustaja, et Saku vallas on olemas Saku Sofi Lastehoid, kes pakub lastehoiuteenust aadressil Üksnurme tee 8. See on kaebaja elukohast 850 m kaugusel, mis on 100 m lähemal, kui tänane munitsipaallasteaed Terake Pargi maja (kõnealusel perioodil antud majas veel munitsipaallasteaeda ei olnudki ja munitsipaallasteaed oli veel kaugemal). Saku Sofi Lastekeskuse juhataja Marju Tulva kinnitas, et A on küsitud lapsehoiuteenuse kohta novembris 2019 sügiseks 2020. Koht on lapsevanemale pakutud suvel 2020, kuid lapsevanem loobus kohast. B käis Saku Sofi Lastekeskuses perioodil märts-juuni 2021, misjärel lapsevanem lepingu lõpetas. Seega leiab vastustaja, et täielikult põhjendamatu on kaebaja nõue transpordikulude osas, sest tegemist on kulutustega, mille tekkimise osas on kaebaja ise võtnud vastu teadliku ja informeeritud otsuse. Vastustaja soovib ka selle osas rõhutada, et lasteaiakoha taotluses märkis lapsevanem lasteaiakoha soovimise ajaks A osas 01.01.2020 ning B osas 01.09.2022, mistõttu ei pea vastustaja ka nõuet hüvitada enammakstud tulumaksu põhjendatuks ulatuses, mis jääb sellesse vahemikku. Samuti ei leidnud vastustaja, et ta oleks olnud tegevusetu, sest laste lasteaiakoht oli vanema nõusolekul lapsehoiuteenusega asendatud
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg 1, 3 ja 5). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (VÕS § 128 lg 3). Kulud peavad olema eelkõige vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11).
14.KELS § 10 lg 1 sätestab kohaliku omavalitsuse kohustuse luua vanemate soovil kõigile 1,5kuni 7-aastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. 1,5- kuni 3-aastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille rahastamisele kohaldatakse KELS § 27 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. KELS § 10 lg-ga 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Seejuures ei tulene seadusest vallale õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda ja kehtestada piiranguid (RKHKo 19.03.2014, 3-4-1-63-13, p 31). Riigikohus on oma 06.02.2023 otsuse haldusasjas 5-22-10 punktis 35 samuti selgitanud, et omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Kohtuasja materjalidest ei selgu, et kaebaja loobus munitsipaallasteaia kohtadest vabatahtlikult, vaid tegi seda olude sunnil, sest vastustajal polnud õigeaegselt kaebajale kohta munitsipaallasteaias pakkuda. Vastustajal tekkis kohustus kaebaja lastele munitsipaallasteaias koht tagada ajast, millal kaebaja taotluse kohaselt kohta soovis, eeldusel, et kaebaja laps oli taotluses märgitud koha kasutamise alguse ajaks 1, 5 aastane. Kaebaja soovis lapsele 1 kohta alates 01.01.2020 ja lapsele 2 alates 01.09.2022. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Saku vallal oli lapse 1 osas kohustus koht tagada alates 01.01.2020, kuid laps 1 sai koha alles 01.09.2021. Kuna laps1 kohta munitsipaallasteaias ei saanud, oli kaebaja sunnitud lapse 1 panema erahoidu. Laps 1 sai koha erahoius oktoobris 2020 ehk kahju tekitava õigusvastase tegevuse alguseks on oktoober 2020. Lapsele 2 tuli tagada koht munitsipaallasteaias 01.09.2022 ja laps 2 sai koha
munitsipaallasteaias 01.09.2022. Küll aga tuleb siinkohal arvestada, et kaebaja soovis lapsele 2 kohta alates hetkest kui laps 2 sai 1,5 aastaseks. Kuigi kaebaja seda soovi tõestada ei suuda, sõlmiti kaebaja, erahoiu ja vastustaja vahel leping, mille kohaselt tasus lapsehoiuteenuse eest vastustaja. Teenuse osutamise tähtpäevaks loeti 01.07.2021. Eeltoodu tõendab, et vähemalt lepingu sõlmimise hetkeks pidi olema vastustajal selge, et kaebaja kohta munitsipaallasteaias soovib ning soovib seda varem kui Arnos märgitud 01.09.2022. Vastustaja oli nõus lapsehoiuteenuse eest tasuma, sest vastustaja oli teadlik kohustusest koht munitsipaallasteaias tagada, mis omakorda tõendab kaebaja väiteid, et esmase taotluse tegemisel juhendati teda vallast valesti, sest ta märkis koha saamise ajaks 01.09.2022. Eelpool toodud põhjusliku seose hindamise mudeli järgi selgub, et kui lastele oleks vastustaja õigeaegselt kohad võimaldanud, poleks tekkinud vajadust eralastehoiu järele ja seetõttu poleks kaebajal tekkinud ka suuremaid kulutusi. Niisiis põhjustas Saku vald KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega selle, et kaebaja pidi jätkuvalt hoidma lapsi eralastehoius. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja, vastustaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepingutega võttis kaebaja kohustuse tasuda lapse toidukulu. Vastustaja ei täitnud KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustust hoolimata sellest, et kaebaja nõusolekul oli asendatud lapse lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 mõttes lapsehoiuteenusega, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Sellisele järeldusele saaks jõuda siis, kui kaebaja oleks munitsipaallasteaia koha asemel valinud eralastehoiu. Vastustaja poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud kaebajal muud võimalust, kui lapsed erahoidu paigutada ning sellised lepingud sõlmida. Kui vastustaja oleks KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ja kaebaja lastele munitsipaallasteaia koha taganud, oleks kaebaja kulutused söögirahale olnud väiksemad. Seega on kaebajale tekkinud kahju ning vastustajal tuleb erahoiu ja munitsipaallasteaia toidukulude vahe hüvitada. Samas on Riigikohtu halduskolleegium oma 07.10.2015 otsuses nr. 3-3-1-11-15 punktis 12 selgitanud, et eeltoodu ei tähenda, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Tuginedes KELS § 10 lg 1 sõnastusele ja väljakujunenud kohtupraktikale võib väita, et kahju ärahoidmine, mis on tekkinud enammakstud söögiraha ja tulumaksu tõttu on KELS § 10 lg 1 eesmärgiks, kuid kulutused transpordile sellise kahju sisse kuuluda ei pruugi. KELS § 10 lg 1 sätestab muu hulgas, et valla- või linnavalitsus loob võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Teeninduspiirkonnad võivad olla piisavalt suured ja varustatud suhteliselt halva ühistranspordiga, kus muud võimalust kui isikliku sõiduauto kasutamist laste viimiseks võimalik kasutada pole. Munitsipaallasteaeda viimisel tekkiv kulu ei pruugi olla suurem ega välditav, mistõttu tuleb hinnata, kas KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine. KELS § 10 lg 1 esimene lause sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg-ga 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Tallinna Ringkonnakohus viitab haldusasjas nr. 3-21-336 punktis 17 muu hulgas õiguskantsleri seisukohtadele (01.06.2020 seisukoht nr 7-5/200640/2003209 punktid 33 ja 34, 21.05.2021 seisukoht nr 75/210971/2103494), kus õiguskantsler selgitab, et ehkki KELS ei sätesta, kui kaua võib kuluda
aega kodust lasteaeda jõudmiseks ja ei keela volikogul kehtestada teeninduspiirkonnaks kogu asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, ei ole vald või linn täitnud KELS § 10 lg-s 1 kehtestatud lasteaiakoha võimaldamise kohustust, kui perele pakutakse kohta koolieelses lasteasutuses, mis jääb pere elukohast kaugele, mistõttu sinna minek võtab ebamõistlikult kaua aega või on liiga kulukas. See tähendab, et lasteaiakoha pakkumisel tuleb arvestada ka lasteaiateenuse tegeliku kättesaadavusega. Seadus ei näe ette, et lapsele peab andma lasteaiakoha, mis asub tema pere elukohale võimalikult lähedal. Siiski ei saa lugeda valla- või linnavalitsuse kohustust täidetuks, kui perele pakutakse kohta lasteaias, kuhu minek võtab näiteks ebamõistlikult kaua aega või on liiga kulukas. Tallinna Ringkonnakohus jagab eelnimetatud seisukohta, tuues oma otsuse punktis 18 välja, et eriti sõimeealiste laste heaolu huvides on üldjuhul see, et lasteaed asub võimalikult kodu lähedal. Sel juhul ei kujune lasteaiapäev lapsele ülemäära pikaks ja väsitavaks. Samuti võib eeldada, et lapse käimine kodulähedases lasteaias on perele tavaliselt kõige mugavam ja vähem kulukas lahendus. Kuna nii õigusnormid kui kohtupraktika toetavad olukorda, kus munitsipaallasteaias koha loomata jätmise tõttu tekkinud kõrgem kulu tuleb üldjuhul kaebajatele hüvitada, peab nõustuma eeltoodud põhjendustega, et kõrgem kulu võib tekkida ka transpordi osas. Kuna võib tekkida olukordi, kus transpordile kulunud kõrgem kulu tuleb kaebajale hüvitada, peab jaatama tõlgendust, et KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine. Käesolevas kaebuses jäävad munitsipaallasteaiad kaebaja kodust vähem kui kilomeetri kaugusele, kuid kaebaja on pidanud lapsed viima seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse lastehoidu, sest vastustaja on jätnud õigeaegselt koha munitsipaallasteaias tagamata. Antud olukord võib olla selline, kus ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine on KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks.
15.VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna erahoiu kohatasu puhul ei ole tegemist koolituskuluga, ei olnud kaebajal võimalik seda TuMS § 26 alusel tuludeklaratsioonis tuludest maha arvata. TuMS § 26 lg 1 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil tasutud enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku koolituskulud. Lisaks sätestab TuMS § 281 lg 1 esimene lause, et TuMS paragrahvides 25–27 sätestatud mahaarvamisi võib maksustamisperioodil teha kokku kuni 1200 eurot maksumaksja kohta, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses maksumaksja sama maksustamisperioodi Eestis maksustatavast tulust, millest on tehtud ettevõtlusega seotud mahaarvamised. Kahju tekkimiseks peab kaebajal olema tekkinud maksustavat tulu, millest oleks võimalik munitsipaallasteaias tekkinud kulud maha arvata. Mahaarvamise aluseks on asjaolu, et isik on tulu saanud sellises ulatuses, et mahaarvamist on võimalik teha. Kui tulu on tekkinud, tuleb lisaks näidata, et järgitud on ülaltoodud 1200 euro piirmäära. Kaebaja on tõestanud maksustava tulu olemasolu ning enammakstud tulumaks tuleb kaebajale hüvitada.
16.VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 2 alusel saab viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik.
17.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Hüvitise arvestamisel tuleb muu hulgas arvestada võimalike vastutust piiravate asjaoludega. RVastS § 13 lg 1 p 5 sätestab, et hüvitise
suuruse määramisel arvestatakse muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kohtumenetluses on selgunud, et kaebaja lapsele 1 pakuti kohta 2020 aasta suveks Saku Sofi lastehoidu, mis asub kaebaja elukohast ca 850 m kaugusel, kuid kaebaja loobus sellest OÜ SLH & HOOLDUS lastehoiu kasuks. Ühtlasi selgus, et kaebaja laps 2 käis maikuus ja juunikuus 2021 aastal samuti Saku Sofi lastehoius, kuid kaebaja vahetas iseseisvalt hoidu, sest laps 2 Sofi lastehoius ei kohanenud. Eelnevalt selgub, et kaebaja on ise vabatahtlikult viinud lapsed kaugemal asuvasse hoidu, mistõttu oleks kahjuhüvitise väljamõistmine vastustajalt kaebaja transpordikulude osas vastustaja suhtes ebaõiglane ja kohus jätab nõude transpordile kulunud hüvitise nõudes rahuldamata.
18.RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Vaidlust ei ole, et kaebaja esitas vastustajale taotlused lastele koha saamiseks munitsipaallasteaias ja vastustaja kohti ei pakkunud. Kaebajale võiks ette heita, et kaebaja oleks pidanud uuesti taotlusega pöörduma vastustaja poole või kohustamisnõudega halduskohtusse, kui talle selgus, et tal tekivad täiendavad kulud, sest ta pole õigeaegselt munitsipaallasteaias kohta saanud. Kohtupraktikas on selgitatud, et RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt kahju ei hüvitata, kui kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega oleks saanud kahju vältida. Seejuures tuleb aga analüüsida, kas konkreetsel juhul oleks õiguskatsevahendite rakendamine kahju tegelikult vältida võimaldanud (RKHK 18.04.2012 otsus nr. 3-3-1-90-11) ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav (RKHK 21.04.2010 otsus nr. 3-3-1-14-10 p 12). Kaebaja oli sunnitud panema lapsed eralastehoidu ja sõlmima eralastehoiu ja vastustajaga lepingu. Nimetatud tegevuse tõttu ei pruukinud kaebaja mõista, et tal oleks näiteks kohustamisnõude esitamisega võimalik ehk varem lapsed munitsipaallasteaeda saada. Teadmata on, kas kohustamisnõudega oleks lapsed reaalselt ka koha munitsipaallasteaias saanud, mistõttu hoidis kaebaja lapsed olude sunnil eralastehoius. Eralastehoius tekkisid kaebajal kulud enammakstud söögiraha ja tulumaksu osas, mille hüvitamisnõude kohus rahuldab.
19.Kohus mõistab Saku vallalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 837, 71 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis alates 03.11.2022 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni. Kohus jätab kaebuse rahuldamata hüvitisnõudes 2380, 70 eurot. Hüvitatav kahju koosneb enammakstud söögirahast (608,10 eurot) ja maksustavast tulust maha arvamata jäänud kulust ehk enammakstud tulumaksust (229, 61 eurot). Hüvitis mõistetakse välja perioodi 01.10.2020 kuni 31.08.2022 eest, millal mõlemad lapsed olid munitsipaallasteaia asemel lastehoius, täpsemalt laps 1 puhul on perioodiks 01.10.2020 kuni 31.08.2021 ja laps 2 puhul 01.07.2021 kuni 31.08.2022.
20.Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on riigilõivuna tasunud 103, 25 eurot. Välja mõistetud summa moodustav nõutavast summast 26 %. 103, 25 eurost 26 protsenti on 27 eurot, mis tuleb menetluskuludena vastustajalt välja mõista. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.