X kaebus Siseministeeriumi 28.11.2022 otsuse nr 1-24/249 „Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata jätmine“ tühistamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X; Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Merje Joll
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 27.04.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Tallinna Halduskohtule 26.12.2022 kaebuse Siseministeeriumi 28.11.2022 otsuse nr 1-24/249 „Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata jätmine“ tühistamise nõudes.
2.Tallinna Halduskohtu 03.01.2023 määrusega jäeti kaebus käiguta. Kohus andis kaebajale 15-päevase tähtaja kaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumiseks. Kaebaja teatas 08.01.2023, et riigilõiv peaks olema Rahandusministeeriumi kontole tasutud.
3.Tallinna Halduskohus võttis 11.01.2023 määrusega kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas oma seisukoha 10.02.2023.
4.Tallinna Halduskohus määras 10.03.2023 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning andis protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Kaebaja leiab, et Siseministeeriumi poolt sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata jätmine ei ole õigustatud ja on ebaproportsionaalne. Ei ole tuginetud humaansetele kaalutlustele, mis peaks olema inimesele tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, Euroopa inimõiguste konventsiooniga, ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, Eesti Vabariigi põhiseadusega, Eesti Vabariigi lastekaitse seadusega ning perekonnaseadusega.
6.Kaebajale jääb arusaamatuks tema reaalne ohtlikkus Eesti riigi julgeolekule ja kolme aasta pikkune sisenemiskeelu õigustus. Kaebaja leiab, et ei ole ohustanud Eesti riigi avalikku korda ega ohusta Eesti riigi julgeolekut.
7.Kaebajal on side Eestiga. Kaebaja perekond elab Eestis, tal on Eesti kodanikust lapseootel abikaasa ja sündiv laps. See, et kaebaja abikaasa on lapseootel, pole paljasõnaline väide nagu Siseministeerium seda väitis. Tõendina on lisatud lisa 1, mis tõendab kaebaja abikaasa lapseootust. Siseministeerium ei andnud isegi võimalust lapseootuse tõenduse esitamiseks. Sissesõidukeelu tõttu ei saa kaebaja olla toeks enda lapseootel abikaasale ja täita abikaasa ning isa kohustusi, seda nii igapäevatoimingutes, vaimse kui ka füüsilise abiga. Siseministeerium leidis, et kaebaja abikaasal on lihtne kolida teise riiki, mõtlemata selle võimalikkusele, mis see tähendab, kuidas see mõjub, mis tagajärjed sellel on ja mida endaga kaasa toob. Esiteks kaebaja abikaasa ja lapse ema on Eesti kodanik, mis tähendab, et tal on terve ta elu siin. Lisaks on lapseootel ema kui ka sündiva lapse kogu sotsiaalne tugivõrgustik nende kodumaal Eestis. Kaebajal on õigus abielluda ja luua perekond, mis on üks inimõigustest. Tal on õigus seda teha, mis iganes kohas ta seda soovib ja kus on tal seda võimalik teha ilma, et Siseministeerium peaks sellesse sekkuma ja kommenteerima, sealhulgas Tšiilis.
8.Täiendavas 18.04.2023 seisukohas edastas kaebaja kohtule maksekorralduste väljatrükid viidates sellele, et kohustused kriminaalasjas 22231500734 on täidetud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud väidetega ning on seisukohal, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning et kaebuse rahuldamiseks puudub õiguslik alus.
10.Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et lahkumisettekirjutus ning sellega koos kohaldatud sissesõidukeeld on kehtiv ja õiguspärane ning et kaebaja täitis ettekirjutuse 08.09.2022, mistõttu kehtib talle kohaldatud sissesõidukeeld kuni 08.09.2025. Samuti ei saa vaidlust olla selles, et kaebajale kohaldati sissesõidukeeldu põhjusel, et ta viibis Eesti Vabariigis seadusliku aluseta ja rikkus sellega sissesõidukeelu kohaldamise hetkel kehtinud VSS-i redaktsiooni § 2 lõiget 1.
11.Kaebaja näol on tegemist isikuga, kes viibis Eesti Vabariigis kolmanda riigi kodanikuna. Isikul, kellel puudub Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus, puudub õigus ka siin viibimiseks. Kaebaja viibis Eestis ja Schengeni alal ebaseaduslikult ning esitas tema suhtes läbiviidud illegaalimenetluses oma viibimise kohta valeinformatsiooni. Ebaseaduslik Eestis viibimine ohustab avalikku korda ja sellega seotud seaduskuulekust, mis on kaitsmist väärivaks oluliseks avalikuks huviks. Ebaseaduslik riigis viibimine ning avaliku korra rikkumised näitavad, et isik ei järgi Eestis kehtivaid õigusakte ega käitu nendele vastavalt, mistõttu on põhjendatud ja õiguspärane tema ajutine riiki saabumise piiramine.
12.Sissesõidukeeldu saab muuta humaansetel kaalutlustel vaid juhul kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Seetõttu ei ole ka igasugune humaanne asjaolu piisav ega saa ka olla
ainukeseks põhjuseks sissesõidukeelu muutmisel. Humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu lühendamise või kehtetuks tunnistamise põhjuseks saab põhimõtteliselt olla ka vajadus tagada isa ja lapse ning abikaasade vaheliste peresidemete säilimine ja seeläbi nende isikute õigus perekonnaelu kaitsele, kuid antud juhul tuleb arvesse võtta, et kaebaja laps ei ole veel sündinud ning et tema abielu on sõlmitud ajal, mil kaebajale oli juba sissesõidukeeld kohaldatud. PS § 26 teises lauses on sätestatud kvalifitseeritud seadusereservatsioon, mis lubab eraelu riivata üksnes seadusega või seaduse alusel ja § 26 teises lauses kindlaks määratud põhjustel. Käesoleval juhul ongi kaebaja perekonna- ja eraelu riivatud seaduse alusel ja eesmärgil. Välismaalase perekonnaliikme definitsioon on sätestatud VSS § 29 lõikes 4, mille kohaselt välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühes perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel arvestanud perekonnaelu riivega. Õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks isikul elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, ei ole piiramatu põhiõigus. Antud juhul õigustabki riivet asjaolu, et X rikkus migratsioonireegleid ning Eestis viibides on ta korduvalt toime pannud varavastaseid süütegusid, aga ka asjaolu, et ta esitas PPA-le asjaolude väljaselgitamisel ebatäpseid andmeid, näidates nii üles lugupidamatust Eesti riigi ja seaduste vastu. Seega on X põhiõiguse riive tingitud teiste isikute põhiõiguste ja – vabaduste kaitse vajadusest, mistõttu tuleb tal nüüd taluda sissesõidukeeluga kaasnevat riivet. Juhul kui kaebaja abikaasa otsustab lapsega Eestisse jääda, jäävad sissesõidukeelu tõttu kaebaja sidemed oma sündiva lapsega mõneks ajaks piiratuks, kuid see ei ole kõiki asjaolusid kogumis hinnates siiski selliseks asjaoluks, mis tingiks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise. Samas, kaebajal on võimalus oma sündiva lapse ja abikaasaga kohtuda ka Tšiilis või suhelda nendega kommunikatsioonivahendite abil. Kaebajal on jätkuvalt õigus oma era- ja perekonnaelu elamisele, sh peagi sündiva lapse kasvatamisele ja ülalpidamisele, kuid ta peab arvestama, et ta ei saa seda teha Eesti Vabariigis seni, kuni talle kohaldatud sissesõidukeeld kehtib.
13.See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele riigi julgeoleku ja avaliku korra ohustamise kontekstis, on riigi vastavat pädevust omava asutuse hinnata. Isik võib küll esitada väiteid oma tegevuse suhtes, kuid ta ei saa ise hinnata, kas ja kui suurel määral kujutab ta ohtu julgeolekule ja avalikule korrale. Avaliku korra tagamiseks tuleb riigil välismaalase õigusvastasele käitumisele reageerida. Riigil on kohustus kaitsta riigis kehtivat avalikku korda, et tagada õigusnormide järgimine ja seeläbi vajalikud õigushüved ka teiste riigis viibivate isikute õiguste kaitseks. Käesoleval juhul hindas Siseministeerium nii sissesõidukeelu kohaldamise tinginud asjaolusid kui ka kaebaja taotluses toodud asjaolusid. Antud juhul ei ole teada, et kaebaja oleks talle määratud rahalised karistused kandnud, mistõttu on tegemist paljasõnalise väitega.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Siseministeeriumi 28.11.2022 otsust nr 1-24/249, millega jäeti kaebaja sissesõidukeeld kehtetuks tunnistamata ning taotletud selle tühistamist.
15.Käesolevas haldusasja eripära väljendub selles, et Politsei- ja Piirivalveamet oli koostanud kaebaja suhtes 12.03.2022 lahkumisettekirjutuse kohaldades seejuures ka väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi ka – VSS) § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmisest arvestatuna. Seega lahkumisettekirjutuse ja sellega kohaldatud sissesõidukeelu õiguspärasuse osas enam sisulist vaidlust olla ei saa. Nähtuvalt haldusasja materjalist on lahkumisettekirjutus ühtlasi ka täidetud ning seega kehtib sissesõidukeeld alates 08.09.2022 kuni 08.09.2025. Peale lahkumisettekirjutuse täitmist on kaebaja esitanud 08.11.2022 Siseministeeriumile taotluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, sest 15.09.2022 oli ta Tšiili Vabariigis abiellunud Eesti Vabariigi kodanikuga, kes on ka lapseootel.
16.Lähtuvalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 32 lõikest 1 võib Siseministeerium tunnistada sissesõidukeelu kehtetuks või lühendada välismaalase põhjendatud taotlusel sissesõidukeelu kehtivusaega kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Seega on käesoleva vaidluse puhul rõhuasetus eelkõige küsimusel sellest kas asjaolude väidetava muutumise või ära langemise või väidetavate humaansete aspektide hindamisel on vastustaja lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolude muutumise tõdemisel või humaansete kaalutluste aktsepteerimise korral on vaja hinnata kas sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisega ei või ohustada riigi julgeolekut või avalikku korda.
17.Kaebaja on taotlenud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist eelkõige humaansetel kaalutlustel. Vastustaja on seonduvalt eelnimetatuga õigesti märkinud, et sissesõidukeelu võib kehtetuks tunnistada või selle kehtivusaega lühendada kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Antud juhul on küsimus pigem avaliku korra ohustamises, sest Politsei- ja Piirivalveameti 12.03.2022 ettekirjutuses, millega sissesõidukeeldu kohaldati, on kaebajale heidetud ette kelmuse toimepanemist (KarS § 209 lg 1) 2007. aastal ning mitmeid varavastaseid süütegusid 2022. aasta veebruaris ja märtsis. Siseministeerium leidis, et (varasemast) ebaseaduslikust riigis viibimisest ja avaliku korra rikkumistest ei nähtu Eestis kehtivate õigusaktide järgimist ning nendele vastavat käitumist. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 29 lõike 1 punktile 1 võidakse sissesõidukeeldu kohaldada kui on alust arvata et välismaalase viibimine riigis võib ohustada avalikku korda ja kui seda on põhjendatult alust arvata. Sama printsiip kehtib ka hilisema sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamise juures, avaliku korra ohustamine ei pruugi ilmtingimata aset leida, kuid vastava hinnangu andmiseks piisab ka sellest kui on arvestatav pinnas taolise arvamuse olemasoluks ja see arvamus võib olla põhjendatud. Täiendavalt on vastustaja pidanud vajalikuks veel märkida, et kaebaja taotluses ei sisaldunud selliseid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise põhjendusi, millele tuginedes oleks ministeeriumil põhjust jõuda seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on ära langenud või muutunud või et esinevad sellise kaaluga humaansed kaalutlused, millele tuginedes võiks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada. Kaebaja 08.11.2022 taotlus Siseministeeriumile on tõlgituna haldusasja materjali juurde ka esitatud ning selle rõhuasetus on abiellumise faktil, kuid muid sissesõidukeelu aluseks olnud asjaolude muutumisi sellest ei ilmne. See, et kaebajale peale lahkumisettekirjutuse täitmist enam ebaseaduslikku riigis viibimist ette heita ei saa, ei ole selleks muudatuseks, mida VSS § 32 lõike 1 kohaselt eeldatakse. Mis puutub lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise pinnalt esitatud taotlusesse, siis selle kohta on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 32 lõikes 12 eraldi alus, mis võimaldab tunnistada sissesõidukeelu kehtetuks kui välismaalane tõendab, et ta on lahkumisettekirjutuse selle vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul täitnud. Samas ei saa sellest järeldada, et vastustaja peaks seetõttu kõik ohud hindamata ning VSS § 32 lg-s 1 sätestatu arvestamata jätma.
18.Sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine on vastavalt VSS § 32 lõikele 1 Siseministeeriumi või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutuse pädevuses ja kaalutlusotsus. Seega peab otsustus vastama haldusakti õiguspärasuse eelduslikele tingimustele, mis on sätestatud haldusmenetluse seaduse §-s
54.Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Taoliste vaidluste puhul ongi põhirõhk üldjuhul kaalutlemise küsimusel ja seda ka antud juhul, sest vorminõuete osas ei ole etteheiteid tehtud ning sisulist küsimust ei saa tekkida ka õigusliku aluse või Siseministeeriumi pädevuse suhtes. Kohtu roll taoliste vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud ning peamiselt saab kohus hinnata seda kas vaidlustatud otsustuse vastuvõtmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu. Antud juhul ilmselgeid kaalutlusvigu ei nähtu. Vastustaja on küsimust piisava põhjalikkusega kaalunud ning antud juhul ei ole põhjust vastustaja seisukohaga mitte nõustuda. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 ei pea kohus vajalikuks kõiki vaidlustatud haldusakti punktis 2 esitatud õiguslikke järeldusi üle korrata, sest kaebus jääb rahuldamata. Mis puutub
peale haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramist esitatud maksekorralduste väljatrükkidesse, mis peaksid viitama kohustuste täitmisele vastavas kriminaalasjas, siis kaebaja 08.11.2022 taotluses siseministrile ei olnud sellele osundatud ning nähtuvalt Politsei- ja Piirivalveameti 18.11.2022 seisukohast, mis edastati vastustajale üsna vahetult enne vaidlustatud haldusakti vastuvõtmist, Politsei- ja Piirivalveametil summade tasumise kohta informatsiooni ei olnud. Olenemata eelnimetatust ei oleks see aspekt ainutähenduslik ning pelgalt nende väidete pinnalt vaidlustatud haldusakti tühistada ei saaks. Olukorra muutudes on kaebajal alati võimalik sissesõidukeelu lühendamise küsimus ministeeriumi ees uuesti tõstatada, kusjuures seonduvalt tähtsate perekondlike sündmustega on võimalik vastavalt VSS § 321 taotleda mitte enam otseselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist, vaid sissesõidukeelu kehtivusaja (ajutist) peatamist määratud ajaks kui välismaalase lühiajaline Eesisse saabumine ja Eestis viibimine on vältimatult vajalik. Siinkohal kohus mingisugust eelhinnangut ei anna, sest nõndanimetatud vältimatu vajalikkuse aspekti peaks hindama vastavas situatsioonis eelkõige Siseministeerium.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.