Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 24.04.2023, Jõhvi 3-22-778
Haldusasi
M. M kaebus Viru Vangla 17.01.2022 käskkirja nr 6-3/31-1 ja 01.03.2022 vaideotsuse nr 6-12/19-3 tühistamise nõudes
Menetluse vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja: M. M Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Viru Vangla direktori 3.11.2021 käskkiri nr 1-1/143.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.05.2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vangla 17.01.2022 käskkirjaga nr 6-3/31-1 määrati kinnipeetav M. M(edaspidi kaebaja) distsiplinaarkaristuseks 7-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise eest. Käskkirja põhjenduste kohaselt 15.12.2021 kella 8.02 paiku andis vanglaametnik kaebajale ravimid (tabletid), peale seda hakkas kaebaja nõudma kahemeetrilist vahet. Vanglaametnik selgitas kaebajale, et peab kontrollima ravimite manustamist. Kaebaja pani tabletid rusikasse ja ütles, et ei võta neid tablette enne, kui valvur astub kahe meetri kaugusele. Vanglaametnik andis kaebajale korraldused tabletid manustada või tagastada ravimipinalisse, kuid kaebaja ei allunud vanglaametniku ja tema kolleegi poolt antud korraldustele ja lõpuks viskas tabletid maha.
2.Kaebaja esitas 18.01.2022 Viru Vangla 17.01.2022 käskkirja nr 6-3/31-1 peale vaide. Vaides väitis kaebaja, et mitte keegi ei saa anda talle korraldust ravimite manustamiseks. Talle antud korraldused olid tühised, tühine on ka vaidlusalane käskkiri, kuna on ületatud menetluslik tähtaeg. Vanglaametnikud tekitasid ohuolukorda, kuna ei hoia kinnipeetavaga kahemeetrist vahet loenduse ajal.
3.Viru Vangla jättis 1.03.2022 vaideotsusega nr 6-12/19-3 kaebaja vaide rahuldamata. Vangla selgitas, et kinnipeetavate poolt ravimite manustamise kord on sätestatud Viru Vangla kodukorra punktis 20.7, mis paneb kinnipeetavale saadud ravimite manustamise kohustuse vanglaametniku juuresolekul ja kohustuse avada suu ravimite manustamise kontrollimiseks. Sündmus leidis aset 15.12.2021 ja käskkiri on koostatud 17.01.2022, kuna distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaeg sattus laupäevale ehk puhkepäevale, siis loeti tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Kaebaja oli varasemalt karistatud samalaadse distsipliini rikkumise eest kolmeööpäevase karistusega, kuid tema sellest järeldusi ei teinud. Kaebajale määratud karistus 7-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine on proportsionaalne.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 1.04.2022 kaebuse Viru Vangla 17.01.2022 käskkirja nr 6-3/31-1 ja 01.03.2022 vaideotsuse nr 6-12/19-3 tühistamise nõudes.
5.Tartu Halduskohus võttis 7.11.2022 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastama kaebusele.
6.Vastus kaebusele laekus kohtusse 28.11.2022.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja leiab, et vaidlusalune käskkiri on väljastatud menetlustähtaega ületades. Vangla on pannud kinnipeetavatele kohustuseks kanda kambrist väljudes maski ja kõikidele (valvuritele ja kinnipeetavatele) järgida 2+2 reeglit. Kohustust kanda loenduse ajal maski ei ole vangla direktor vangidele pandud. Olukorras, kus valvur oleks pidanud tulema vahetult kaebaja juurde, et kontrollida kaebaja suu kaudu ravimite manustamist, peab kaebaja tema tervisele ohtlikuks olukorraks. 15.12.2021 peale ravimite jagamist ei soovinud kaebaja midagi muud, kuid ainult seda, et valvur oleks hoidnud temaga suheldes kahemeetrilist vahet, millega oleks ühtlasi täitnud vangla direktoriga kehtestatud nõudeid. Kaebaja palve oli valvuri poolt eiratud. Kaebajal oli soov ja vajadus talle jagatud ravimid võtta, kuid seda ta ei saanud teha, kuna tundis, et tema tervis võib olla ohus. Samas ei saanud kaebaja valvuri palvel ravimeid tagasi anda, kuna vajas neid. Lõpuks nõustus kaebaja ravimid pinalisse tagasi panna, kuid pani need juhuslikult mööda, mistõttu kukkusid ravimid põrandale. Kaebaja terviseseisund ei lubanud ravimid põrandalt võtta (kaebaja ei saanud kükitada). Kaebaja leiab, et vanglaametniku korraldus
3-22-778 manustada ravimeid tingimustel, et sellega järgneks suukaudne ravimite manustamise kontroll, seaks ohtu nii kaebaja tervise kui ka vangla julgeoleku. Selles valguses peab kaebaja talle vanglaametniku poolt antud korraldust õigusvastaseks ja tühiseks.
8.Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebajal oli võimalus anda kogu distsiplinaarmenetluse käigus selgitused, kuid ta seda ei teinud. Seega oli vaidlusalune käskkiri väljastatud vastustaja käsutuses olnud tõendite pinnalt. Vaidlusalune käskkiri on tähtaegne ja distsiplinaarkaristus on määratud järgides VangS § 64 lgs 41 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 ja § 136 lg-s 8 sätestatut. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtpäev langes puhkepäevale (15.01.2022), mistõttu määrati distsiplinaarkaristus puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval (17.01.2022). Kaebaja arusaam, et valvur ei tohiks talle olla lähemal kui 2 meetrit on ekslik. Vanglaametnikud peavad teostama järelevalvet viisil, et midagi ei jääks märkamata. Distantsilt pole võimalik kontrollida ravimite manustamist. Selle üle, kui lähedale kinnipeetavale minna, otsustab vanglaametnik vastavalt teostavatele toimingutele. Vaatamata Covid-19 viiruse levikule, pidid vanglaametnikud jätkama kinnipeetavate üle järelevalve teostamist viisil, et vangla julgeolekuriskid oleksid maandatud. Viiruse leviku tõkestamiseks olid võetud tarvitusele mitmeid meetmeid, mh kaitsemaski kandmise kohustus, seega ei saanud vanglaametnikud, kes kandsid kaitsemaski, kuidagi kaebaja tervist ohustada. Vanglaametniku K. Sarve 15.12.2021 ettekandest nähtub, et kaebaja jättis tema korraldused täitmata ja viskas tabletid maha. Ettekanne ei anna vastustaja arvates teiseks mõistmiseks ruumi ja distsiplinaarmenetluse käigus ei ole kaebaja ettekandes märgitud ümber lükanud. Vastustaja arvates oli distsiplinaarmenetlus läbi viidud õiguspäraselt. Järgitud on vormi- ning menetlusnõudeid ning käskkiri on põhjendatud. Määratud karistus ei ole rikkumist arvestades proportsionaalne. Seega kaebuse rahuldamiseks puudub vastustaja arvates alus.
KOHTU SEISUKOHT
9.Haldusasja materjalide kohaselt määrati vaidlusaluse käskkirjaga vanglaametnike poolt 15.12.2021 antud korralduste manustada ravimeid või tagastada need ravimipinalisse eiramise eest kaebajale distsiplinaarkaristuseks 7-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse alustamise ajendiks oli vanglaametnik K. Sarve 15.12.2021 poolt koostatud ettekanne nr 3-21-9545, mille kohaselt 15.12.2021 kella 8.02 paiku kambris nr V722 ei allunud kaebaja korraldusele võtta tablette või tagastada need ravimipinalisse, vaid nõudis kahemeetrilist vahet. Kaebajale anti uus samasisuline korraldus, mille peale vastas kaebaja, et ei anna tablette tagasi. Sama korralduse andis kaebajale teine valvur I. Vaarman. Kaebaja viskas tabletid maha (dt 23). Eelnevast nähtub, et kaebajale heidetakse ette VangS § 67 p 1 rikkumist, mille kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav muu hulgas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Käskkirja põhjendusest ei ole näha kaebajale tehtud etteheiteid selle kohta, et tema oli 15.12.2021 loenduse ajal ilma maskita jne. Järelikult ei ole kohtu arvates asjakohased kaebaja väited makski kandmise kohta 15.12.2021.
10.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ei allunud koheselt 15.12.2021 vanglaametnike poolt antud korraldustele ravimite manustamiseks või tagastamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja oleks saanud keelduda vanglaametnike korraldustest, pidades silmas korralduste tühisust ja viidates tekkinud terviseohule ja kas kaebajale määratud karistus on proportsionaalne ja tähtaegne.
3-22-778
11.Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.1
12.Kaebaja arvas, et vanglaametnike poolt 15.12.2021 antud korraldused on tühised, kuna nende täitmisel ei olnud kaebajal ja vanglaametnikel võimalik täita muid kohustusi (hoida kahemeetrilist vahet).
12.1.HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebaja on väitnud, et temal ja vanglaametnikul, kes andis esimesena korralduse, esines kohustus hoida kahemeetrilist vahet. Kohtu hinnangul sellist kohustust ei tulene samuti Viru Vangla direktori 3.11.2021 käskkirjast 1-1/143. Kohus selgitab, et vastavalt HMS § 60 lg-le 2 on kohustuslik vaid haldusakti resolutsioon. Haldusakti muudel osadel on õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud asjaoludel. Viru Vangla direktori 3.11.2021 käskkirja 1-1/143 (kohus võtab käskkirja haldusasja materjalide juurde) resolutsioonist ei nähtu ei kohustuslikke ega soovituslikke korraldusi vanglaametnikele hoida ükskõik milliste ametiülesannete täitmisel kinnipeetavatega kahemeetrilist vahet. Kohtu hinnangul oleks selliste korralduste järgimine võimatu, kuna mõned vanglaametnike ametiülesanded, nagu läbiotsimine, ravimite manustamise kontroll jne, eeldavad vahetult kontakteerimist kinnipeetavaga. Eelnev on asjakohane ka kinnipeetavate puhul. Iseenesest vastab tõele, et Covid-19 pandeemia ajal on Vabariigi Valitsus andnud soovituslikke korraldusi inimestele hoida kahemeetrilist vahemaad, kuid tegemist oli soovitusliku iseloomuga korraldusetega ja see ei puudutanud ei ametnikke ega kinnipeetavaid, kelle tööülesannete ja kohustuste täitmine eeldas vahetut kontakti. 15.12.2021 seisuga olid kõik need korraldused juba kehtetud.2
12.2.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et ei kaebajal ega valvuritel ei olnud kohustust hoida kahemeetrilist vahet. Küll oli kaebajal kohustus võtta vastu talle jagatud ravimid ja vanglaametnike palvel näidata suu ette või tagastada need ravimid pinalisse, mis tuleneb Viru Vangla kodukorras punktist 20.7. Järelikult on kohus seisukohal, et 15.12.2021 Viru Vangla kodukorra punkti 20.7 alusel kaebajale antud korraldused manustada ravimid või tagastada need ravimipinalisse ei olnud ilmselgelt tühised HMS § 63 lg 2 p-s 5 sätestatud tähenduses.
12.3.Samas ei nõustu kohus kaebaja väitega, et vanglaametnike eelpoolnimetatud korralduste täitmine seaks ohtu kaebaja tervise. Kohtu arvates on Riigikohtu seisukoht, milles ta leidis, et tööle asumise korralduse eiramine saab olla põhjendatud, kui selle täitmine seaks ohtu kinnipeetava tervise3, on iseenesest kohaldatav ka antud juhul. Kuigi eriseadus ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest ohu tervisele esinemise korral,4 tuleneb selline õigus kohtu arvates põhiseaduse §-dest 16 ja 28. Selleks, et kinnipeetav saaks tugineda esinenud ohule, peab selline oht olema reaalne ja piisavalt tõsine. Kohus nõustub kaebaja mõttega, et lähikontaktide kaudu võib nakatuda Covid-19 viirusega. Kohtule teadaolevatel andmetel on vanglaametnikud Covid-19 epideemia ajal, sh 15.12.2021 seisuga, kasutanud
RKHKm 3-3-2-2-15, p 18. https://www.riigiteataja.ee/akt/312112021005
RKHKo nr 3-3-1-14-12, p 10.
Vrd TTOS § 14 lg 5 p 4.
3-22-778 isiklikke kaitsevahendeid (maskid ja visiirid). See on näha ka vaidlusaluse käskkirja põhjendustest ning kaebaja sellele vastu ei vaielnud. Seega, isegi juhul, kui vanglaametnik oleks andnud kaebajale suu avamiseks korralduse, et kontrollida ravimite võtmist, ei oleks kaebaja Covid-19 nakatumise eest kaitsetu. Teaduslikult on tõendatud, et maski kandmine vähendab kordades Covid-19 viiruse levikut.5 Kohus rõhutab veel kord, et haldusmenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebajale korralduse andnud vanglaametnikud oleksid isikukaitsevahendite kandmise kohustust eiranud. Kinnipeetava suu kontroll toimib tõepoolest lähikontaktis, kuid võtab aega mõned sekundid. Samas esines vanglaametnikel vaktsineerimise kohustus ja kohustus mitte olla haigena tööl. Järelikult, oli kaebaja terviseohutus piisavalt tagatud ka juhul, kui peale ravimite manustamist oleksid vanglaametnikud olnud vahetult kaebaja juures ja oleks kontrollinud tema suud visuaalselt. Sellisel juhul ei pea kohus kaebaja poolt vanglaametnike korduvate korraldusete eiramist – manustada ravimid või panna tagasi ravimite pinalisse, nakatumise ohuga põhjendatuks. Seega oht kaebaja tervisele puudus.
13.Kaebaja on väitnud, et pani ravimid ravimipinalist juhuslikult mööda, mitte ei visanud maha. See annab kaebaja hinnangul aluse arvata, et kaebaja on täitnud vanglaametnike poolt 15.12.2021 antud korraldusi.
13.1.Kohus kaebajaga ei nõustu. Antud juhul puudub ka poolte vahel vaidlus selle üle, et kaebaja ravimid ravimipinalisse tagasi ei pannud. Kohus ei pea kaebaja väidet 15.12.2021 koostatud ettekande nr 3-21-9545 sisu valguses usutavaks. Ettekandes on selgelt kirjeldatud, et peale korralduste allumata jätmist viskas kaebaja tabletid maha, kuid mitte ei proovinud neid ravimipinalisse tagasi panna ja see pole tal mingil põhjusel õnnestunud (dtl 23). Tegemist on kahe erineva toiminguga, mille kirjeldamisel juhuslikult eksida ei ole võimalik. Ettekande sisu on kinnitatud kolme vanglaametnikke poolt, kes olid sündmuskohal. Kohus ei näe põhjust arvata, et vanglaametnikud oleksid huvitatud sündmuste sisu moonutamises. Seevastu esineb kaebajal selge motiiv väita, et ta ei visanud ravimeid maha, vaid pani juhuslikult ravimipinalist mööda, et pääseda distsiplinaarkaristusest.
13.2.Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja on rikkunud VangS § 67 p-st 1 tulenevat kohustust, kui ei allunud 15.12.2021 vanglaametnikke poolt antud korduvatele korraldusetele manustada ravimeid või tagastada need ravimite pinalisse.
13.3.VangS § 63 lg 1 sätestab, et käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kohtu arvates VangS § 63 p-s 1 sätestatud õigusnormi koosseis on antud juhul täidetud. Kinnipeetaval on kohustus kohe täita vanglaametnike korraldusi, igasugune kauplemine ei ole lubatav. Kohtupraktikast tulenevalt loetakse VangS § 67 p-st 1 kohustust rikutuks, kui kinnipeetav ei täida vanglaametniku sõnaselgelt antud korraldust.6 Antud juhul on selline eeldus täidetud. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Kohus leiab, et kaebaja tegutses tahtlikult, et tema tegevus oli suunatud vanglaametnike korralduste eiramisele. Järelikult on tegemist süülise käitumisega. Sellel põhjusel oli vastustaja õigustatud määrama kaebajale toime pandud rikkumise eest distsiplinaarkaristuse.
13.4.Kohus seisukohal, et vastustaja on õigesti kvalifitseerinud kaebaja allumatust raskeks rikkumiseks. Nimelt on Riigikohus leidnud, et korralduse süstemaatilist täitmata jätmist saab
https://www.koroonakriis.ee/miks-maski-kanda-0 RKHKo 3-3-2-2-15, p 18.
3-22-778 pidada raskeks rikkumiseks, kuigi korralduste täitmata jätmine oli rahulik.7 Kaebaja on juba varasemalt keeldunud vanglaametnike korralduse täitmisest, see annab kohtu hinnangul aluse pidada teisel korral ehk 15.12.2021 kaebaja allumata jätmist raskeks rikkumiseks, mis vääriks talle kartserikaristuse määramist. Käskkirja põhjenduste kohaselt määrati kaebajale varasemalt samalaadse rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks 3-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kohus selgitab täiendavalt, et vastustaja ei ole määranud kaebajale maksimaalset karistuse määra, mis on 45-ks ööpäevaks kartserisse paigutamine, vaid piirdus 7 ööpäevaga. Vastustaja on õigustatult arvestanud varasemalt kaebaja poolt toime pandud ja kehtivate rikkumisega, aga samuti sellega, et varasemalt kaebajale määratud leebemat laadi distsiplinaarkaristus ei suunanud kaebajat õiguskuulekale käitumisele.
14.Kaebajale määratud karistus on eelnevat arvestades proportsionaalne. Käskkirjas on olemas vajalikul tasemel faktilised põhjendused, mis on jälgitavalt seotud õiguslike põhjendustega.
15.Kaebaja on väitnud, et vaidlusalune käskkiri on tühine distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja ületamise tõttu. Kohus kaebajaga ei nõustu. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.8 Käesolevas asjas pani kaebaja rikkumise toime 15.12.2021. Järelikult distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg lõppes 15.01.2022. Nimetatud kuupäev langes aga laupäevale. TsÜS § 136 lg 8 alusel tuli karistuse määramise viimase päevana käsitada 17.01.2022, kuna see oli puhkepäevale järgnev esimene tööpäev. Eelnevast tulenevalt pole vastustaja andnud vaidlusalust käskkirja tähtaega ületades.
16.Lõppkokkuvõttes on kohus seisukohal, et Viru Vangla 17.01.2022 käskkiri nr 6-3/31-1 on õiguspärane. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
17.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Kohus vabastas 7.11.2022 määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. HKMS § 118 lg-st 2 tuleneb, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
18.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt )
RKHKo 3-18-1895, p 19. RKHKm 3-3-1-71-02; RKHKo nr 3-2-1-116-07.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.