AP hagi AB vastu 19 182 euro saamiseks või korteriomandi ühisomandisse kuulumise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.märtsi 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AP apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
18 228,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AP (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja advokaat Katri Bagirov Kostja: AB (isikukood lepinguline esindaja Erki Casar
XXXXXXXXXXX),
Kirjalik menetlus Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 07.märtsi 2016 otsus osas, millega jäeti rahuldamata AP hagi AB vastu 18 228,80 euro saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja hagi tagamise tühistamise osas ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Kohtuotsused on jõustunud osas, millega AB-lt mõisteti AP kasuks välja 953,20 eurot ja jäeti läbi vaatamata AP hagi AB vastu lugeda poolte ühisomandisse kuuluvaks Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnisasi asukohaga XXX, Tallinn.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.AP esitas 27.04.2015 Harju Maakohtule AB vastu 19 182 euro saamiseks või Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnisasja, asukohaga XXX, Tallinn poolte ühisomandisse kuulumise tuvastamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt elasid pooled koos perekonnana ja ühise majapidamisega (abieluvälises kooselus) novembrist 2005 kuni jaanuarini 2013. Kostja võttis 2005. aastal eluasemelaenu 56 869 eurot (890 000 krooni), millega pooled ostsid Tallinnas XXX asuva korteriomandi, kus elati kooselu ajal koos. Laenulepingu pool oli kostja ja korteri ainuomanikuks sai kinnistusraamatu kohaselt samuti kostja, kuigi laenu tagasimakseid ja kindlustusmakseid tegid pooled ühiselt või tasus hageja neid kostja eest. Pooled leppisid kokku nii 2005. aastal korteri soetamisel kui ka uuesti 2008. aastal, et kostja võimaldab omanikukande tegemise hageja kohta kinnistusraamatusse, millega oleks kinnistu loetud võrdsetes osades poolte kaasomandisse kuuluvaks, kuid kokkulepe ei realiseerunud. Pooled läksid lahku ja kolisid eraldi elama jaanuaris 2013. Lahkuminekul leppisid pooled kokku, et korter müüakse ja müügist saadud raha jagatakse võrdsetes osades. Kostja on korduvalt lubanud hagejale tema rahalise panuse hüvitada, kuid ei ole lubadust täitnud.
3.Kostja on hageja arvel alusetult rikastunud kokku 19 182 euro ulatuses ja hageja palub selle võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 1041 ja 1042 tuginedes kostjalt välja mõista. Pangalaenu tasumiseks on hageja kandnud kostja kontole kokku 14 500 eurot, kommunaalmakseid tasunud 3121 eurot ja remondikulusid 1270 eurot. Lisaks on hageja tasunud kostja eest sidearveid, korteri akende ja kostja laevapiletite eest 1163 eurot. 402 eurot on tasunud kostja eest hageja ema. Kostja on hagejale hüvitanud üksnes 1274 eurot. Kuna kostja on korduvalt hageja nõuet tunnustanud (sõnumites), on väidetav aegumine katkenud.
4.Alternatiivselt esitas hageja seltsingulepingust tuleneva tuvastusnõude. Pooled sõlmisid korteri soetamisel suulise seltsingulepingu ja korter on käsitatav seltsinguvarana poolte ühisomandis olevana VÕS § 589 lg 1 kohaselt.
Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel ei olnud pooltel eesmärgiks abielluda ega luua peret. Nende vahel puudus seltsinguleping, mille lõppemisel võinuks hageja nõuda kostjalt panuste hüvitamist. Kostja on elanud 2006. aastast püsivalt välismaal. Hagejal ei ole õigust nõuda kõigi hagiavalduses märgitud kulutuste hüvitamist. Hageja kandis kostjalt saadud sularaha kostja kontole. Ka kasutas hageja korterit ja tarbis teenuseid, mistõttu ei ole põhjendatud, et kostja peaks hüvitama kõik hagiavalduses märgitu.
6.Tõendatud ei ole hageja väited poolte kokkuleppe kohta hageja kandmiseks kaasomanikuna kinnistusraamatusse, samuti ei ole tõendatud hageja ema tehtud kulutused ja ei ole alust nende nõudmiseks kostjalt.
7.Hageja enne 01.01.2011 tehtud maksete tasumise nõue on aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 alusel. Kostja ei ole hageja nõuet tunnustanud ega pidanud hagejaga läbirääkimisi raha tagastamiseks. Maakohtu otsus
8.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 953,20 eurot. Samuti tühistas kohus 19.11.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise asendusabinõu, millest tulenevalt kostja tasus kohtu deposiiti 20 982 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 95% ulatuses hageja ja 5% ulatuses kostja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks 1623,80 eurot.
9.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa esitatud tõendite alusel asuda seisukohale, et pooled olid sõlminud seltsingulepingu. Seda ei tõenda ühise pangakonto omamine. Ühiste finantsotsuste tegemine on kooselus elavate isikute puhul tavapärane, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks seltsinguga. Asjas ei vaielda selle üle, et kostja sõlmis ainuisikuliselt korteri omandamiseks vajalikud lepingud ja et tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg-st 1 on korteri omanik kostja. Ainuüksi kokkulepe osta ühiste vahenditega elamu osa ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna.
10.Hageja nõude alus saab olla VÕS § 1028 lg 1 jj või VÕS § 1042. Tulenevalt TsÜS § 151 lg-st 1 on hagejal õigus nõuda üksnes nende kulutuste hüvitamist, mida ta on teinud kolme aasta jooksul enne hagiavalduse esitamist. Kostja poolt hagejale 14.09.2013 ja 18.01.2015 saadetud sõnumitest ei saa teha järeldust, mille eest või millises summas kostja hagejale raha tagastamist on lubanud. Seega ei saa asuda seisukohale, et kostja oleks sõnumitega tunnustanud hageja nõuet ja aegumine oleks katkenud. Kostja on hagejale saadetud 18.04.2015 sõnumis tunnistanud 10 000 euro suurust võlgnevust ja seega on tegemist nõude tunnustamisega TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Kuna katkeda saab üksnes aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud, sai kostja 18.04.2015 sõnumis tunnistada üksnes neid kulutusi, mida hageja oli teinud pärast 18.04.2012, kuna varasemate kulutuste osas oli hageja nõue juba aegunud. Lähtuvalt eeltoodust on hageja nõue aegunud osas, mille puhul hageja on teinud kulutusi enne 18.04.2012.
11.Hageja on tõendanud, et on teinud kostjale 953,20 euro suuruse ülekande, et kostjal oleks võimalik tasuda korteriga seotud kulutusi, kuid tegelikkuses hagejal sellist kohustust ei olnud. Kostja on hageja arvel VÕS § 1028 lg 1 mõttes rikastunud ja hagi tuleb selles osas rahuldada. Ülejäänud osas jättis kohus hagi aegumise tõttu rahuldamata.
Apellatsioonkaebus
12.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetu rikastumise teel saadud 19 182 eurot või tuvastada korteriomandi asukohaga XXX Tallinn kuulumine ühisomandisse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
13.Kohus jättis sisuliselt hindamata, kas poolte vahel võis olla seltsingusuhe. Üksnes sellest, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud kostja, et pooled ei olnud abielus ja et kinnisasja omanikuks saab üksnes notariaalselt tõestatud lepingu alusel, ei saa järeldada, et poolte vahel puudus seltsingusuhe. Hageja on seisukohal, et pooled sõlmisid suulise seltsingulepingu VÕS § 580 lg 1 järgi ja kinnistu aadressil XXX on käsitletav seltsinguvarana, mis on omandatud poolte ühisomandisse VÕS § 589 lg 1 kohaselt.
14.Hageja on hagiavalduses välja toonud, et pooled olid kihlatud ja plaanisid abielluda ning ostsid ühiseks koduks kinnistu aadressil XXX, s.t pooled kasutasid kinnistut majanduslikus mõttes ühisvarana. Samuti arutasid pooled korduvalt, et kinnistu kaasomanikuks kantakse kinnisturaamatusse ka hageja, s.t pooled lugesid kinnistut ühiseks varaks, neil oli ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Hageja on korteriomandi omandamiseks (laenu tasumine) ja parendamiseks (remontimine) teinud olulised ja võrreldavad rahaliselt hinnatavad panused. Hageja investeeris kinnistu säilitamisse ja parendamisse 19 182 eurot. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt on tuvastatud, et kinnistu on seltsinguvara ja hageja alternatiivnõue kuulub rahuldamisele.
15.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja alusetu rikastumise sätetele tuginev nõue on osaliselt aegunud ja aegumine ei ole katkenud. Maakohus märkis õigesti, et TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega esmalt tuleb analüüsida, kas ja millal hageja alusetust rikastumisest teada sai. Seda kohus ei teinud. Kohus asus meelevaldselt seisukohale, et hagejal on õigus nõuda üksnes nende kulutuste hüvitamist, mida hageja on teinud kolme aasta jooksul enne hagiavalduse esitamist. Kohus oleks pidanud arvestama hageja selgitustega, et ta sai nõudest aru alles poolte kooselu lõppemisega (2013 jaanuaris).
16.Nõude aegumine katkes korduvalt kostjapoolse nõude tunnustamisega. Hageja on tõendanud järgmised nõude katkemise momendid: 1) 14.09.2013 saatis kostja sõnumi, kus lubas raha tagasi maksta; 2) 18.01.2015 saatis kostja sõnumi, kus lubas raha tagasi maksta mai lõpus; 3) 31.01.2015 leppisid pooled telefoni teel kokku maksegraafikus (hageja 12.06.2015 seisukoha lisa 2, e-kiri hagejalt kostjale); 4) 18.04.2015 saatis kostja sõnumi, kus lubas hagejale tagastada 10 000 eurot (hageja 12.06.2015 seisukoha lisa 1).
17.TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 kohaselt katkeb ja algab aegumine uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kostja tunnustas pooltevahelises sõnumivahetuses nõuet nii 2013.aastal, kui poolte suhe lõppes ja lisaks 2015.aastal Seega aegumine katkes septembris 2013 ja uuesti jaanuaris 2015. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõude aegumine ei ole TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkenud, kuna tunnustatakse juba aegunud nõuet. Hageja selle
seisukohaga ei nõustu, kuna kohus tuvastas ebaõigesti nõudest arusaamise ja teadasaamise aja ning seega ka aegumistähtaja alguse. Maakohus ei arvestanud ka hageja seisukohaga, et septembris 2013 poolte vahel peetud sõnumivahetus on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena.
18.Täiendavalt on võimalik käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena ka kostja 18.04.2015 sõnumit, kus kostja lubab hagejale tagastada 10 000 eurot (hageja 12.06.2015 seisukoha lisa 1). Kohus on pikalt peatunud aegumise katkemisel, samas on jätnud täies ulatuses tähelepanuta aegumise peatumise ja selle tagajärjed. Kui maakohus leidis, et aegumine 14.09.2013 ja 18.01.2015 kostja sõnumitega ei katkenud, siis on aegumine peatunud pooltevaheliste läbirääkimiste ajaks, mis kestsid mh septembris 2013 ja jaanuaris 2015 (lisaks 18.01.2015 sõnumile jätkasid pooled võla tagastamise teemalist vestlust telefoni teel ja 31.01.2015 leppisid pooled telefoni teel kokku ka maksegraafikus).
19.Kohus kohaldas materiaalõiguse norme ebaõigesti. Hageja poolt kostja korteriomandi soetamise eest tasutud laenulepingu järgsed maksed ja korteriomandi parendamiseks tehtud kulutused on tõendatud ning tuleb kostjalt hageja kasuks täies ulatuses välja mõista.
20.Kohtul puudus alus hagi tagamise abinõu tühistamiseks ja hagi tagamise abinõu tuleb jätta jõusse kuni apellatsioonkaebuse lahendamiseni. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
22.Ringkonnakohus jättis 08.06.2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitamiseks 288 eurot.
23.Riigikohus tühistas 21.12.2016 otsusega ringkonnakohtu otsuse, jättis läbi vaatamata haginõude lugeda kinnisasi poolte ühisomandisse kuuluvaks seltsingulepingu sätete alusel ja saatis asja ülejäänud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus märkis, et kohtuotsus on jõustunud osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 953, 20 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hagi 18 228,80 euro saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja hagi tagamise tühistamise osas. Asi tuleb TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, kuna rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
25.Kohtuotsused on jõustunud osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 953,20 eurot ja jäeti läbi vaatamata hageja nõue lugeda poolte ühisomandisse kuuluvaks Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr XXXXXXXX kantud kinnisasi asukohaga XXX, Tallinn.
26.PS §-de 148 ja 149 järgi koosneb kohtusüsteem maa- ja linnakohtutest ning halduskohtutest, ringkonnakohtutest ja Riigikohtust. Maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud. Ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid. Samasugused põhimõtted on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS). Põhiseaduse (PS) 146 teine lause sätestab, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
27.TsMS § 9 lg 3 sätestab, et kõrgema astme kohus ei vaata tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus ja § 12 sätestab ringkonnakohtu pädevuse, mille kohaselt vaatab ringkonnakohus läbi tema tööpiirkonnas asuvate maakohtute lahendeid tsiviilasjades nende lahendite peale esitatud apellatsioon- ja määruskaebuste alusel. Ringkonnakohus lahendab ka muid seadusega tema pädevusse antud asju.
28.Riigikohus leidis käesoleva tsiviilasja kohta tehtud lahendi p-s 14, et hageja on esitanud oma rahalise nõude kohta erinevaid arvestusi, kuid nendest ei ole võimalik järeldada, milliste summade tagastamist või hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Kuna hageja väidetud kulud on tehtud eri ajal ja nende tagastamise või hüvitamise aluseks võivad olla erinevad õiguslikud alused, samuti võib osa nõudeid olla aegunud, peab hageja esile tooma, millise raha tagastamist või hüvitamist ta konkreetselt nõuab. Kuna hageja rahaline nõue ei ole selge, tuleb hagejale anda tähtaeg oma nõude täpsustamiseks. Otsuse p-s 18 leidis Riigikohus, et täidetud ei ole ka eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi).
29.Eelnevast nähtub, et hagejal tuleb esitada sisuliselt uus hagiavaldus, kus on esitatud selged nõuded ja seisukohad ning hageja nõudeid tuleb hakata menetlema eelmenetluse staadiumist. Kuna praegu puudub hagiavaldus, mille alusel saaks hageja rahalisi nõudeid lahendada, puudub selle kohta ka maakohtu lahend, mille seaduslikkust ja põhjendatust saaks ringkonnakohus oma pädevuse järgi kontrollida. Ringkonnakohus leiab, et seadus ei sätesta hagejale õigust esitada apellatsioonimenetluses täpsustatud hagiavaldust ja ringkonnakohtul ei ole pädevust seda menetleda eelmenetluse staadiumist ka olukorras, kus maakohtule esitatud nõue ei ole selge. Teistsuguse tõlgenduse korral kaotaks menetlusosalised võimaluse tehtavat otsust apelleerida, tuginedes väidetele, et arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha erinev otsus (TsMS § 631 lg 1). Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada, nagu ta rõhutas ka käesoleva asja kohta tehtud otsuses. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus tuleb juhinduda järgnevast, millele on juhtinud tähelepanu Riigikohus käesoleva asja kohta tehtud otsuses.
30.Hageja väitel on tegu erinevate summadega, mida ta (või tema ema) on kostja eest ja kasuks tasunud ja mille tagastamist või hüvitamist ta nüüd nõuab. Hageja on esitanud menetluse kestel erinevaid arvestusi. Täpsustatud hagiavalduse (II kd lk 129) kohaselt koosneb nõue järgmistest summadest, mille tagastamist või hüvitamist ta kostjalt nõuab: pangalaenu tasumiseks hageja poolt kostja kontole kantud 14 500 eurot, kommunaalmaksetena tasutud 3121 eurot, remondikulud 1270 eurot, kostja eest tasutud sidearved ning korteri akende ja kostja laevapiletite eest tasutud 1163 eurot ning 402 eurot on tasunud kostja eest hageja ema. Apellatsioon- ja
kassatsioonkaebuses esitatu järgi (III kd, tl 1 pöördel, tl 42 pöördel) koosneb nõutav summa järgnevast: kostja kontole kodulaenu-, kommunaal- ja korteriarvete tasumiseks kantud 14 500 eurot, kommunaalmaksetena tasutud 3121 eurot, remondikuludena tasutud 1270 eurot, kostja eest Elioni arvete järgi ning korteri akende ja kostja laevapiletite eest tasutud 1163 eurot, hageja ema poolt kostja eest tasutud 402 eurot, mille hageja on emale hüvitanud. Nimetatud summadest (kokku 20 456 eurot) on kostja hagejale tema väitel hüvitanud 1274 eurot, mille ta on arvanud oma nõudest maha ja nõuab kostjalt seega 19 182 eurot.
31.Eelnevast ei ole võimalik järeldada, millise enda tasutud summa katteks hageja kostja tasutud 1274 eurot arvestas ja milliste summade tagastamist või hüvitamist ta jätkuvalt nõuab. Kuna hageja väidetud kulud on tehtud eri ajal ja nende tagastamise või hüvitamise aluseks võivad olla erinevad õiguslikud alused, samuti võib osa nõudeid olla aegunud, peab hageja esile tooma, millise raha tagastamist või hüvitamist ta konkreetselt nõuab. Kuna hageja rahaline nõue ei ole selge, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel anda hagejale tähtaeg oma nõude täpsustamiseks. Seejuures tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel arvestada sellega, et 953, 20 euro väljamõistmise osas on kohtuotsus juba jõustunud.
32.Hageja nõuab kostjalt 19 182 euro tagastamist või hüvitamist, tuginedes järgmistele põhilistele asjaoludele: pooled elasid novembrist 2005 kuni jaanuarini 2013 koos perekonnana ja ühise majapidamisega; kostja omandas kooselu ajal korteri, mille eest on osaliselt tasunud ja kulutusi kandnud ka hageja; poolte kokkuleppel pidi korter kuuluma nende kaasomandisse ning lahkuminekul müüdama ja jagatama saadud raha pooleks. Kostja on eitanud poolte kavatsust luua pere, pooltevahelist seltsingulepingut ja ka poolte soovi soetada korter kaasomandisse. Lisaks palus kostja kohaldada nõude aegumist.
33.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võttis 2005. aastal eluasemelaenu 56 869 eurot (890 000 krooni), mille eest osteti korteriomand, selle ainuomanikuks sai kinnistusraamatu kohaselt kostja, kuid seda on kasutanud elamiseks ka hageja.
34.Maakohus ei tuvastanud poolte vahel seltsingulepingu olemasolu ja lahendas nõude alusetu rikastumise sätetele tuginedes, mille järgi on hageja nõue aga põhiosas aegunud. Maakohus ei ole seltsingu sätete kohaldamise (vähemasti osaliselt) võimatust nõuetekohaselt põhjendanud ega analüüsinud hageja nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Sellest tulenevalt ei täitnud maakohus ka eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus puuduse kõrvaldama.
35.Maakohus ei ole eristanud maakohus hageja nõude eri osasid, mille rahuldamise aluseks võivad olla erinevad õiguslikud alused. Kohustuse täitnud kolmas isik võib VÕS § 78 lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest (vt ka nt Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 p 26).
36.Kohus ei ole seotud hageja väidetud nõude õigusliku alusega (õigusliku kvalifikatsiooniga), vaid kontrollib nõuet kõigil õiguslikel alustel, mille alusel selle saab hageja esitatud asjaoludel rahuldada. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et hageja rahalist nõuet tuleb esmalt kontrollida lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi
(vt nt Riigikohtu 07.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11 p-d 30 ja 32, 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16 p 11). Hageja võimalikul soovil kontrollida nõudeid teistsuguses järjestuses ei ole seaduse kohaldamisel tähendust, sest hageja ei saa kohalduvat seadust kohtule ette kirjutada. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt Riigikohtu 15.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13 p 10).
37.Isegi kui poolte vahel oli leping, ei tähenda see seda, et kõigi hageja tehtud kulutuste hüvitamist tuleks hinnata lepingu alusel. Kui kulutuste tegemiseks puudus lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustus ning nõuet ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, on võimalik rahuldada kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 või § 1042 alusel (vt ka Riigikohtu 07.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11 p 33, 29.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-13 p 12, 15.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14 p 20).
38.Maakohus ei ole hageja eri nõude komponente eristanud ega kontrollinud nõuet mh käsundita asjaajamise sätete järgi. Sellel võib aga olla tähendus ka nõude aegumise kontekstis, kuna aegumise algusajad ja tähtajad on eri nõuete puhul erinevad.
39.Maakohtul tuleb esmalt uuesti hinnata, kas korteri suhtes ei saa kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid (VÕS § 600 jj). Hageja väitel oli poolte vahel seltsinguleping, mille eesmärgiks oli ühise pere ja majapidamise korraldamine ühise eluaseme kaudu, mille soetamiseks ja majandamiseks tegid mõlemad pooled panuseid (VÕS § 580 lg 1, § 581 lg 1). Kostja on poolte püsivat kooselu, ühist majapidamist ja pere loomise eesmärki eitanud.
40.Maakohus leidis õigesti, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 p-d 13-15). Maakohus on seda seisukohta piisavalt põhjendanud ja ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud. Samas jättis maakohus kaalumata võimaluse kohaldada seltsingu sätteid (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätteid) osaliselt analoogia korras. Riigikohus on leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes) ja pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 p 19).
41.Hageja väitel tegi ta makseid nii korteri soetamiseks (laenumaksed) kui ka remondiks, mida saab lugeda rahaliselt hinnatavaks panuseks korteri omandamisel või parendamisel, eeldusel, et need kulud moodustavad olulise osa korteri omandamise või säilitamise ja parendamise eesmärgil tehtud kulutustest ja on võrreldavad kostja tehtud kulutustega. Riigikohtu arvates saab rahaliselt hinnatavaks panuseks lugeda ka olulisi kulutusi korteri säilitamiseks ja majandamiseks. Majandamiskulusid saab panuseks lugeda siiski üksnes juhul, kui nende tegija on teinud ühtlasi olulisi kulutusi eluaseme omandamiseks, säilitamiseks või parendamiseks. Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud
rahaliste kulutuste puhul tuleb lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 p 20).
42.Hageja väitel oli pooltel korterit omandades ja remontides ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Kostja on seda eitanud. Maakohus ei ole seda hinnanud.
43.Asja uuel läbivaatamisel tuleb poolte eesmärki korteri omandamisel uuesti hinnata nagu ka hageja tehtud kulutuste panuseks lugemise võimalikkust. Riigikohtu arvates ei saa hageja nõude koosseisust eeldatavalt lugeda korteriga seotud panuseks kostja laevapiletitele tehtud kulutusi. Hageja ema tehtud kulutuste panuseks lugemiseks tuleb mh kindlaks teha, et need on kantud hageja eest kuludena, mille tegemist saab panuseks lugeda.
44.Esitatud asjaoludel saab seltsingusuhte likvideerimise sätete kohaldamisel korterile kõne alla tulla esmajoones selle võõrandamisest saadud raha jaotamine VÕS §-de 602604 kohaselt (vt Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 p-d 20 ja 21). See tähendab esmalt korteri omandamisega seotud võimalike kohustuste (esmajoones võimalike tasumata laenumaksete) mahaarvamist tulemist (VÕS § 602), seejärel panuste tagastamist tulemi arvel (VÕS § 603) ja lõpetuseks ülejäägi jaotamist vastavalt panustele (VÕS § 592 lg 1, § 604).
45.Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et asja ei saa lahendada seltsingu likvideerimise sätete järgi, tuleb hinnata, kas poolte vahel võis kulutuste kandmise osas olla muu leping ning millele see oli suunatud ning kas ja milliste kulutuste hüvitamist hageja sel alusel võiks nõuda. Nt kostja reisikulude maksmise osas saab see kõne alla tulla ka sõltumata seltsingu sätete kohaldamisest.
46.Esitatud asjaoludel ei ole välistatud, et hageja kandis kostja eest kulutusi kokkuleppel temaga kostja kohustuste täitmiseks. Selline kokkulepe vastaks enim käsunduslepingu tunnustele (VÕS § 619). Nõude aluseks võiks olla VÕS § 628 lg 2 esimene lause, mille järgi peab käsundiandja käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada.
47.Kostja on tuginenud menetluses omakorda sellele, et hageja ise kasutas korterit elamiseks, mistõttu peaks ta ka kandma sellega seotud kulutusi. Samas ei ole kostja väitnud, et hageja kasutas tema korterit aluseta ja ta ei ole esitanud sellest tulenevalt nõudeid. Kui hageja kasutas kostja korterit tasuta kasutamise lepingu alusel (VÕS § 389), peab hageja VÕS § 391 lg 1 alusel kandma ise korteri säilitamiseks vajalikud kulud. Muude kulude hüvitamist võib kasutaja VÕS § 391 lg 2 esimese lause alusel omanikult nõuda üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele.
48.Maakohus ei ole analüüsinud hageja nõude rahuldamise võimalust käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 jj) järgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha, kui kohus ei saa lahendada asja lepingusätetele tuginedes. VÕS § 1018 mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste tegemine või teise isiku kohustuse täitmine (vt ka Riigikohtu 15.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13 p 12, 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16 p 12).
49.Hageja nõue kostja kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks saaks tuleneda VÕS § 1023 lg-st 1, mille järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes
kulutuste tegemise ajast (vt ka nt Riigikohtu 15.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5713 p 12; 15.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14 p 19).
50.Selleks, et hageja saaks mõne hagetud kulukomponendi hüvitamist kostjalt nõuda, peaks kulutuste kandmine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele, st kui kostja on asjaajamise (kulude kandmise) heaks kiitnud või see vastas tema huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, asjaajamisele asumata jätmise korral jäänuks õigel ajal täitmata kostja seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või oli asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline.
51.VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista siiski see, kui hageja tegutses kulutuste kandmisel (mh remondi tegemisel) ka enda huvides. Seega ei ole käsundita asjaajamine välistatud, kui tehtud kulutused tulevad kasuks ka hagejale endale, st piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri (vt ka Riigikohtu 08.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14 p 29; 15.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14 p 16; 04.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-14 p 16). Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (vt ka Riigikohtu 08.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14 p 29). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1 (vt Riigikohtu 15.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14 p 19).
52.Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist (VÕS § 1023 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 15.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14 p 17; 08.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15 p 14; 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16 p 12). Sellisel juhul võib olla nõue vaid VÕS § 1042 alusel (vt ka VÕS § 1024 lg 4).
53.Üksnes juhul, kui muul õiguslikul alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik, tuleb seda kontrollida alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel. Maakohtus tugines hageja kulutuste hüvitamisel VÕS §-dele 1041 ja 1042, väites, et on täitnud õigusliku aluseta kostja suhtes viimase kohustusi ja teinud tema esemele kulutusi, mille hüvitamist ta nõuab. Muud õiguslikud alused jättis maakohus aga kontrollimata.
54.Maakohus rahuldas hageja nõude kostjale 25.04.2012 tehtud ülekande 953,20 euro tagastamise osas VÕS § 1028 lg 1 alusel, selles osas otsust ei vaidlustatud ja otsus on selles osas jõustunud. Seega ei saa asja uuel läbivaatamisel seda ülekannet uuesti hinnata, isegi kui see ei ole kooskõlas nõude kui terviku lahendamisega.
55.Hageja on raha nõudes tuginenud ka sellele, et kostja on võlga tunnistanud. Hageja tugines kostja 14.09.2013 ja 18.01.2015 sõnumitele, milles kostja lubas hageja väitel raha tagastada (I kd, tl 2, 40, 41). 12.06.2015 menetlusdokumendis tugines hageja ka kostja 18.04.2015 sõnumile, mille järgi lubas kostja hagejale mai lõpus tagastada 10 000 eurot (I kd, tl 176, 180).
56.Kui varem tugines hageja neile sõnumitele üldiselt ning esmajoones aegumise peatumise ja katkemise kontekstis, siis 18.02.2015 kohtuistungiks esitatud dokumendis, mis on pealkirjastatud kui „Teesid (hagiavalduse täpsustus)", nimetas ta 2013. aasta sõnumivahetust deklaratiivseks võlatunnistuseks (II kd, tl 130). Maakohus ei ole hageja väiteid sõnumi võlatunnistuseks lugemise kohta hinnanud nõude alusena,
vaid on seda teinud üksnes aegumise kontekstis. Apellatsioonkaebuses väitis hageja, et deklaratiivne võlatunnistus on ka 18.04.2015 sõnum.
57.Maakohus hindas 14.09.2013 ja 18.01.2015 sõnumeid ja leidis, et neist ei nähtu, mille eest või mis summas kostja hagejale raha tagastamist on lubanud, mistõttu ei saa neid lugeda nõude tunnustamiseks ega ka aegumist nende järgi katkenuks (maakohtu otsuse p 24). Sellest saab järeldada, et maakohus ei tuvastanud ka lepingu sõlmimist nende sõnumitega võlatunnistuse andmise kohta. Küll tuvastas maakohus, et 18.04.2015 sõnumiga tunnistas kostja, et võlgneb hagejale 10 000 eurot (maakohtu otsuse p 25). Seda tegi maakohus aga üksnes aegumise katkemise hindamise kontekstis ega käsitlenud seda sõnumit võlatunnistusena kui nõude aluseks oleva kokkuleppena.
58.Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust. Sel juhul saab nõuet esitades tugineda võlatunnistuse kokkuleppele. Seega ei ole välistatud, et 10 000 euro maksmist saab hageja kostjalt nõuda kokkuleppe alusel. Selleks tuleb aga tuvastada, kas vaidlusalune sõnum oli võla tunnistamise tehing ning millised õiguslikud tagajärjed sellest tulenevad (vt võlatunnistuse kohta ka nt Riigikohtu 24.04.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 p-d 13-17, 02.04.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13 p-d 35, 36, 41, 42). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seda hinnata. Muu hulgas tuleb hinnata, kas hageja on tuginenud võlatunnistusele kui kokkuleppele menetluses õigel ajal, kas ta on muutnud hagi alust ja kas tal oli selleks õigus. Kui see on nii, tuleb võlatunnist hinnata lepingulise nõudena enne lepinguväliseid nõudeid.
59.Hagi esitati 27.04.2015. Kostja palus kohaldada hageja nõudele vähemasti osaliselt aegumist. Hageja ei nõustunud kostja aegumise arvestamise algusajaga, tema arvates katkes võimalik aegumistähtaeg nõude tunnustamisega või oli peatunud läbirääkimiste tõttu. Maakohus leidis, et TsÜS § 151 lg 1 järgi ei ole aegunud vaid nende kulutuste hüvitamise nõue, mis on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist. Samuti leidis maakohus, et kostja 18.04.2015 sõnum hagejale 10 000 euro maksmise lubamise kohta on käsitatav võla tunnistamisena ja aegumist katkestavana TsÜS § 158 lg 1 mõttes, kuid üksnes nende kulutuste osas, mis on tehtud pärast 18.04.2012.
60.Tulenevalt sellest, et hageja nõudeid tuleb hinnata erinevate nõudealuste järgi, tuleb uuesti hinnata ka nõude aegumist, lähtudes kohalduvatest nõudenormidest. Võimalikud lepingulised nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kolme aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest. Kui hageja nõue on suunatud seltsingu likvideerimisest tulenevalt panuse tagastamisele (VÕS § 603 lg 1), ei muutu see nõue sissenõutavaks enne likvideerimise raames korteri võõrandamist ja kohustuste kandmist (VÕS §-d 600, 602, 603). Tasuta kasutamise lepingu järgsed kasutaja nõuded kulude hüvitamiseks (VÕS § 391 lg 2) aeguvad VÕS § 395 lg 2 järgi kuue kuu jooksul lepingu lõppemisest. Käsundita asjaajamisest tulenev kohustuse täitmise või esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue aegub TsÜS § 149 esimese lause järgi kümne aasta jooksul selle nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 07.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11 p 35; 15.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13 p 13). Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline,
et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt selle kohta Riigikohtu 02.04.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13 p 43, 18.03.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14 p 12). Hageja pidi rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostja) teada saama siis, kui ta tegi kostja kasuks makseid (vt ka Riigikohtu 18.03.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14 p 12, 17.02.2016 a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15 p 10).
61.Maakohus leidis õigesti, et aegunud nõude tunnustamisega ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 mõttes katkeda. Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt Riigikohtu 18.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13 p 24, 17.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15 p 10).
62.Maakohus jättis aga tähelepanuta, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu 18.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13 p 24). Maakohus ei analüüsinud aegumise peatumise võimalikkust, esmajoones pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu, st TsÜS § 167 lg 1 alusel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha, kui sellest võib sõltuda nõude aegumine, hinnates mh, kas hageja on aegumise peatumisele viitavad asjaolud õigel ajal esile toonud.
63.Maakohus tühistas otsusega ekslikult hagi tagamise abinõu tervikuna, kuigi rahuldas hagi osaliselt. Isegi kui hagi rahuldati vaid väikeses osas, on põhjust hagi tagamine TsMS § 386 lg 4 alusel tervikuna tühistada vaid siis, kui kohus põhjendab, et rahuldatud osas ei ole hagi (otsuse täitmise) tagamine vajalik. Seda maakohus ei teinud. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad antud juhul asjaolud, mis võimaldaks teha järeldust selle kohta, et hagi (otsuse täitmise) tagamine ei ole hagi rahuldatud osas enam vajalik. Kuna hagi rahuldamata jäetud osas jätkub menetlus maakohtus, tuleb maakohtu otsus hagi tagamise asendusabinõu tühistamise kohta tühistada täies ulatuses.
64.Kuna asi saadetakse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule, jääb menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause).
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.