Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve
Kohtuasi
Anastassia Pomazani hagi Andrei Baikovi vastu 19 182 euro saamiseks või korteriomandi ühisomandisse kuulumise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6373
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anastassia Pomazani kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
18 228 eurot 80 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Anastassia Pomazan, esindajad vandeadvokaadid Margo Põbo ja Priit Palmiste Kostja Andrei Baikov
Asja läbivaatamise kuupäev
14. november 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6373.
2.Jätta läbi vaatamata haginõue lugeda registriossa nr xxxxxxxx kantud kinnisasi (asukohaga Xxxxxx xx-xx, Tallinn) poolte ühisomandisse kuuluvaks seltsingulepingu sätete alusel.
3.Ülejäänud osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
5.Kohtuotsus on jõustunud osas, milles Andrei Baikovilt mõisteti Anastassia Pomazani kasuks välja 953 eurot 20 senti.
1.Anastassia Pomazan (hageja) esitas 27. aprillil 2015. a Harju Maakohtule Andrei Baikovi vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 19 182 eurot või lugeda Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr xxxxxxxx kantud kinnisasi (asukohaga Xxxxxx xx-xx, Tallinn) hageja ja kostja ühisomandisse kuuluvaks seltsingulepingu sätete alusel.
Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja 800 eurot riigilõivu ja 1380 eurot esindajakulude katteks. Hagiavalduse kohaselt elasid pooled koos perekonnana ja ühise majapidamisega (abieluvälises kooselus) novembrist 2005 kuni jaanuarini 2013. Kostja võttis 2005. a-l eluasemelaenu 56 869 eurot (890 000 krooni), millega pooled ostsid Tallinnas Xxxxxx xx-xx asuva korteriomandi (korter), kus elati kooselu ajal koos. Laenulepingu pool oli kostja ning korteri ainuomanikuks sai kinnistusraamatu kohaselt samuti kostja, kuigi laenu tagasimakseid ja kindlustusmakseid tegid pooled ühiselt või tasus hageja neid kostja eest. Pooled leppisid kokku nii 2005. a-l korteri soetamisel kui uuesti ka 2008. a-l, et kostja võimaldab omanikukande tegemise hageja kohta kinnistusraamatusse, millega oleks kinnistu loetud võrdsetes osades poolte kaasomandisse kuuluvaks, kuid kokkulepe ei realiseerunud. Pooled läksid lahku ja kolisid eraldi elama 2013. a jaanuaris. Lahkuminekul leppisid pooled kokku, et korter müüakse ja müügist saadud raha jagatakse võrdsetes osades. Kostja on korduvalt lubanud hagejale tema rahalise panuse hüvitada, kuid ei ole lubadust täitnud. Kostja on hageja arvel alusetult rikastunud kokku 19 182 euro ulatuses ja hageja palub selle võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 1041 ja 1042 tuginedes kostjalt välja mõista. Pangalaenu tasumiseks on hageja kandnud kostja kontole kokku 14 500 eurot, kommunaalmakseid tasunud 3121 eurot ja remondikulusid 1270 eurot. Lisaks on hageja tasunud kostja eest sidearveid, korteri akende ja kostja laevapiletite eest 1163 eurot. 402 eurot on tasunud kostja eest hageja ema. Kostja on hagejale hüvitanud üksnes 1274 eurot. Kuna kostja on korduvalt hageja nõuet tunnustanud (sõnumites), on väidetav aegumine katkenud. Alternatiivselt esitas hageja seltsingulepingust tuleneva tuvastusnõude. Pooled sõlmisid korteri soetamisel suulise seltsingulepingu ja korter on käsitatav seltsinguvarana poolte ühisomandis olevana VÕS § 589 lg 1 kohaselt.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude katteks palus kostja mõista hagejalt välja esindajakulud 1824 eurot. Kostja vaidles osaliselt vastu ka hageja esindajakulude põhjendatusele. Kostja väitel ei olnud pooltel eesmärgiks abielluda ega luua peret. Nende vahel puudus seltsinguleping, mille lõppemisel võinuks hageja nõuda kostjalt panuste hüvitamist. Kostja on elanud 2006. a-st püsivalt välismaal. Hagejal ei ole õigust nõuda kogu hagis märgitud kulutuste hüvitamist. Hageja kandis kostjalt saadud sularaha kostja kontole. Ka kasutas hageja korterit ja tarbis teenuseid, mistõttu ei ole põhjendatud, et kostja peaks hüvitama kõik hagis märgitu. Tõendatud ei ole hageja väited poolte kokkuleppe kohta hageja kandmiseks kaasomanikuna kinnistusraamatusse, samuti ei ole tõendatud hageja ema tehtud kulutused ja ei ole alust nende nõudmiseks kostjalt. Hageja enne
1.jaanuari 2011 tehtud maksete tasumise nõue on aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 alusel. Kostja ei ole hageja nõuet tunnustanud ega pidanud hagejaga läbirääkimisi raha tagastamiseks.
3.Harju Maakohus tagas hageja taotlusel 6. mai 2015. a määrusega hagi ja seadis korterile kohtuliku hüpoteegi summaga 20 982 eurot. Kostja taotlusel asendas maakohus tagatise 19. novembri 2015. a määrusega kohtu deposiitkontole
tasutud 20 982 euroga.
4.Harju Maakohus rahuldas 7. märtsi 2016. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 953 eurot 20 senti. Samuti tühistas maakohus otsusega hagi tagamise asendusabinõu. Menetluskuludest jättis maakohus 95% hageja ja 5% kostja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 1623 eurot 80 senti. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa esitatud tõendite alusel asuda seisukohale, et pooled olid sõlminud seltsingulepingu. Seda ei tõenda ühise pangakonto omamine. Ühiste finantsotsuste tegemine on kooselus elavate isikute puhul tavapärane, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks seltsinguga. Asjas ei vaielda, et kostja sõlmis ainuisikuliselt korteri omandamiseks vajalikud lepingud ja et tulenevalt asjaõigusseaduse § 119 lg-st 1 on korteri omanik kostja. Ainuüksi kokkulepe osta ühiste vahenditega elamu osa ei ole vaadeldav ühise tegutsemise lepinguna. Hageja nõude alus saab olla VÕS § 1028 lg 1 jj või VÕS § 1042. Tulenevalt TsÜS § 151 lg-st 1 on hagejal õigus nõuda üksnes nende kulutuste hüvitamist, mida ta on teinud kolme aasta jooksul enne hagiavalduse esitamist. Kostja hagejale 14. septembril 2013 ja 18. jaanuaril 2015 saadetud sõnumitest ei saa teha järeldust, mille eest või millises summas kostja hagejale raha tagastamist on lubanud, seega ei saa asuda seisukohale, et kostja oleks sõnumitega tunnustanud hageja nõuet ning aegumine oleks katkenud. Kostja on hagejale saadetud 18. aprilli 2015. a sõnumis tunnistanud 10 000 euro suurust võlgnevust ning seega on tegemist nõude tunnustamisega TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Kuna katkeda saab üksnes aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud, sai kostja
18.aprilli 2015. a sõnumis tunnistada üksnes neid kulutusi, mida hageja oli teinud pärast 18. aprilli 2012, kuna varasemate kulutuste osas oli hageja nõue juba aegunud. Lähtuvalt eeltoodust on hageja nõue aegunud osas, mille puhul hageja on teinud kulutusi enne 18. aprilli 2012. Hageja on tõendanud, et on teinud kostjale ülekande 953 eurot 20 senti, et kostjal oleks võimalik tasuda korteriga seotud kulutusi, kuid tegelikkuses hagejal sellist kohustust ei olnud. Kostja on hageja arvel VÕS § 1028 lg 1 mõttes rikastunud ning hagi tuleb selles osas rahuldada. Ülejäänud osas jättis kohus esitatud hagi rahuldamata, kuna hageja nõue on aegunud.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning hagi täies ulatuses rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 19 182 eurot või lugeda korter poolte seltsinguvaraks, mis on omandatud poolte ühisomandisse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista temalt apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja riigilõivu 750 eurot ja esindajakulud 360 eurot. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja esindajakulud 288 eurot. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. juuni 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 288 eurot, ennistades kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaja.
Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud hageja väiteid ning hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid ja kostja vastuväiteid ja põhjendatult leidnud, et ei ole tõendatud, et pooled olnuks sõlminud seltsingulepingu. Maakohus on põhjendanud, miks ta leidis, et korter ei ole poolte ühisomandis ning miks hageja ei ole saanud selle omanikuks. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ühist majapidamist. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja nõude alus saab olla VÕS § 1028 lg 1 jj või VÕS § 1042. Hageja võis olla teinud kostja asjale kulutusi. Maakohus on kostja nõudel õigesti kohaldanud osaliselt aegumist ja põhjendatult leidnud, et aegumine ei katkenud nõude tunnustamise tõttu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja 19 182 eurot või lugeda korter poolte seltsinguvaraks, mis on omandatud poolte ühisomandisse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kassatsioonikautsjon 191 eurot 82 senti ja esindajakulud kassatsiooniastmes 720 eurot. Hageja arvates on ringkonnakohus jätnud olulises osas hindamata, kas poolte vahel võis olla seltsinguleping, ning on jätnud oma seisukoha sisuliselt põhjendamata. Pooled ostsid korteri ühiselt, leppisid kokku, et alguses märgitakse kinnistusraamatusse omanikuks ainult kostja, ning kasutasid kinnistut majanduslikus mõttes ühisvarana. Hageja on korteri omandamiseks (laenu tasumine) ja parendamiseks (remontimine) teinud olulised ja võrreldavad rahaliselt hinnatavad panused ning investeeris kinnistu säilitamisse ja parendamisse 19 182 eurot. Poolte kooselu lõppemisel leppisid pooled kokku vara jagamise viisis - kinnistu müüakse ning laenukohustuse täitmise järel müügist järelejääv summa jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. Ringkonnakohus ei tuvastanud, kas ja millal hageja alusetust rikastumisest aru ja teada sai, st millal algas TsÜS § 151 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg, ning on jätnud tähelepanuta aegumise peatumise ja selle tagajärjed ega võtnud seisukohta deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu kohta. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on osaliselt aegunud ja aegumine ei ole katkenud. Hageja sai nõudest aru alles poolte kooselu lõppemisel (2013. a jaanuaris), kuna eeldas, et korteriomand kuulub pooltele ühiselt ja et kostja peab kokkulepetest kinni. Hageja on tõendanud, et nõude aegumine katkes korduvalt kostjapoolse nõude tunnustamisega. Kui aegumine ei katkenud, peatus see pooltevaheliste läbirääkimiste ajaks 2013. a septembris ja 2015. a jaanuaris. Lisaks saab kostja 18. aprilli 2015. a sõnumit, kus kostja lubab hagejale tagastada 10 000 eurot, käsitada deklaratiivse võlatunnistusena. Lisaks palub hageja jätta hagi tagamise jõusse kuni kassatsioonkaebuse lahendamiseni.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ostus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Hageja haginõude lugeda korter seltsingulepingu alusel poolte ühisomandisse kuuluvaks jätab kolleegium TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 691 p 3 alusel läbi vaatamata. Ülejäänud osas saadab kolleegium asja TsMS § 691 p 2 alusel ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid ja vaidluse eset ning lahendab tuvastusnõude (I). Seejärel analüüsib kolleegium hageja rahalise nõude rahuldamise õiguslikke võimalusi (II) ja edasi aegumist (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
11.Hageja palus mõista kostjalt välja 19 182 eurot või alternatiivselt lugeda korter poolte seltsinguvaraks, mis on omandatud ühisomandisse.
12.Kolleegiumi arvates on hageja nõuded ebaselged, st hagi ese ei vasta TsMS § 363 lg 1 p 1 nõuetele ja kohtud ei ole eelmenetluse ülesandeid täitmata jättes (TsMS § 392 lg 1 p 1) neid ka selgeks teinud.
12.1.Hageja on oma nõuded järjestanud selliselt, et esmalt palunud rahuldada raha väljamõistmise nõude. Kui kohus ei nõustu hageja käsitlusega raha väljamõistmisest alusetu rikastumise sätete alusel, palub ta lugeda korter kuuluvaks seltsinguvarasse (ja poolte ühisomandisse) seltsingu sätete alusel. (I kd, tl 5, 8, 9; III kd, tl 42 pöördel, 43, 47.)
12.2.Hageja enda käsitluse järgi on tegu alternatiivsete nõuetega, millest ta palub esmalt kontrollida rahalist nõuet ja selle rahuldamata jätmisel tuvastusnõuet. Seega on hageja esitanud nõuded alternatiivselt ja reastatult (TsMS § 370 lg 2). Ebaselgeks jääb paraku see, kas tuvastusnõuet tuleks hageja arvates kontrollida ka siis, kui tema rahaline nõue rahuldatakse osaliselt või muul õiguslikul alusel kui hageja viidatud alusetu rikastumise sätete alusel. Kolleegium rõhutab, et kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega (alusetu rikastumine), vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Ka Riigikohus ei ole TsMS § 688 lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.
12.3.Lisaks märgib kolleegium, et vähemalt osa hageja rahalisi nõudeid (nt laevapiletite eest tasutud raha hüvitamise nõue) ei saa olla seotud korteri omandamisega ega seetõttu seotud ka alternatiivse tuvastusnõudega.
13.Kolleegium saab siiski hageja nõudeid tõlgendada ja puudused tuvastusnõude selguses kõrvaldada. Kolleegiumi arvates tuleb hageja tuvastusnõue nimelt jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna hagejal puudub tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes.
13.1.Hageja on esmajärjekorras nõudnud kostjalt 19 182 euro väljamõistmist kulutuste hüvitamiseks, viidates seejuures alusetut rikastumist reguleerivatele VÕS §-dele 1041 ja 1042. Seltsingu sätetele on hageja tuginenud vaid alternatiivse nõude kontekstis. Kolleegium märkis juba eespool (vt otsuse p 12.2), et kohus ei ole seotud hageja viidatud õigusliku põhjendusega, vaid kohaldab seadust ise. Seega ei ole välistatud, et ka hageja rahalise nõude saab esitatud asjaoludel rahuldada võlaõigusseaduse seltsingu sätete alusel. Korteri kuulumine seltsinguvarasse tuleb rahalise nõude lahendamise eeldusena nagunii tuvastada (vt otsuse p-d 20-25).
13.2.Hageja ei ole esile toonud, et tal oleks kostja vastu tuvastusnõudest tulenevalt muu kui rahaline huvi, ega seda, et see huvi oleks suurem kui esmase rahalise nõude järgi. Seda kinnitab mh asjaolu, et hageja on palunud hagi tagada kohtuliku hüpoteegiga, mille summa on 20 982 eurot, hõlmates sinna oma rahalisele nõudele lisaks vaid menetluskulud (I kd, tl 7, 8). Sellise summaga kohtulik hüpoteek korterile hagi tagamiseks algselt ka seati ja hiljem asendati sama summaga kohtu deposiitkontol, mille kostja sinna tasus. Toimiku andmetel ei ole hageja hagi tagamise asendamist ka vaidlustanud. Seega saab lähtuda sellest, et alternatiivnõude järgi on hageja huviks saavutada seltsingu likvideerimise ja hageja arvates seltsinguvaras oleva korteri võõrandamise kaudu oma panuste tagastamine või hüvitamine VÕS § 603 alusel (I kd, tl 6). Hageja ei ole esile toonud, et selle kaudu oleks tal õigus suuremale rahasummale kui esmase nõude järgi. Kuna kolleegiumi arvates saab hageja rahalist nõuet hinnata mh VÕS § 603 alusel, puudub hagejal korteri seltsinguvarasse kuulumise tuvastamiseks tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Seetõttu puudub hagejal ka õiguskaitsevajadus ja tema tuvastusnõue tuleb jätta läbi vaatamata.
13.3.Hageja tuvastushuvi põhjenduseks ei saaks olla ka tema rahalise nõude võimalik aegumine. Isegi kui tuvastada korteri kuulumine seltsinguvarasse, on kostja tuginenud rahaliste nõuete aegumisele. Seetõttu ei oleks hagejal võimalik tuvastusnõude kaudu saada paremat õiguslikku seisundit kui rahaliste nõuete kaudu.
13.4.Kolleegium märgib lisaks, et hageja enda kassatsioonkaebuse väite järgi on korter menetluse kestel juba võõrandatud (III kd, tl 45 pöördel). Hageja ei ole väitnud, et võõrandamine olnuks alusetu. Seega puuduks tõenäoselt ka võimalus tuvastada selle kuulumine poolte ühisomandisse.
14.Hageja rahaline nõue ei ole kolleegiumi arvates selge ka eraldi võttes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejale anda tähtaeg oma nõude täpsustamiseks.
14.1.Hageja väitel on tegu erinevate summadega, mida ta (või tema ema) on kostja eest ja kasuks tasunud ja mille tagastamist või hüvitamist ta nüüd nõuab. Hageja on esitanud menetluse kestel erinevaid arvestusi. Apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses esitatu järgi (III kd, tl 1 pöördel, tl 42 pöördel) koosneb nõue järgmistest summadest, mille tagastamist või hüvitamist ta kostjalt nõuab: ·
kostja kontole kodulaenu-, kommunaal- ja korteriarvete tasumiseks kantud 14 500 eurot;
·
kommunaalmaksetena tasutud 3121 eurot;
·
remondikuludena tasutud 1270 eurot;
·
kostja eest Elioni arvete järgi ning korteri akende ja kostja laevapiletite eest tasutud
1163 eurot; ·
hageja ema poolt kostja eest tasutud 402 eurot, mille hageja on emale hüvitanud.
Nimetatud summadest (kokku 20 456 eurot) on kostja hagejale tema väitel hüvitanud 1274 eurot, mille ta on arvanud oma nõudest maha ja nõuab kostjalt seega 19 182 eurot.
14.2.Eelnevast ei ole võimalik järeldada, millise enda tasutud summa katteks hageja kostja tasutud 1274 eurot arvestas ja milliste summade tagastamist või hüvitamist ta jätkuvalt nõuab. Kuna hageja väidetud kulud on tehtud eri ajal ja nende tagastamise või hüvitamise aluseks võivad olla erinevad õiguslikud alused, samuti võib osa nõudeid olla aegunud, peab hageja esile tooma, millise raha tagastamist või hüvitamist ta konkreetselt nõuab.
15.Maakohus rahuldas hageja nõude kostjale 25. aprillil 2012 tehtud ülekande 953 eurot 20 senti tagastamise osas (vt maakohtu otsuse p-d 26-28). Kuigi hageja on nii apellatsioonkaebuses kui ka kassatsioonkaebuses palunud vastavalt maakohtu ja mõlema astme kohtu otsused tühistada ja hagi tervikuna rahuldada, ei nähtu ei apellatsioon- ega kassatsioonkaebuse põhjendustest, et hageja vaidlustaks maakohtu otsust osas, milles tema rahaline nõue rahuldati. Seega lähtub kolleegium eeldusest, et hageja ei vaidlusta kohtuotsuseid tema kasuks raha väljamõistmise osas. Seega saab selles osas lugeda maakohtu otsuse TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunuks. Kolleegium vaatab kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsuse läbi üksnes kaevatud ulatuses (TsMS § 688 lg 1). Seega peab kohus asja uuel läbivaatamisel arvestama, et 953 euro 20 sendi ulatuses on ta hagi rahuldamisega seotud. See ei mõjuta siiski nõude hindamist ülejäänud ulatuses ega seo kohut ka nõude rahuldamise õigusliku aluse osas, st ülejäänud osas tuleb arvestada käesolevas otsuses nõuete kontrollimise järjekorra kohta märgituga, st kontrollida esmalt lepingulisi nõudeid, seejärel käsundita asjaajamisest tulenevaid nõudeid ja alles viimasena alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid (vt otsuse p 19.2). II (A)
16.Hageja on nõudnud 19 182 euro tagastamist või hüvitamist kostjalt (vt nõude koosseisu ja ebaselguse kohta otsuse p 14). Seejuures on hageja tuginenud järgmistele põhilistele asjaoludele: ·
pooled on elanud novembrist 2005 kuni jaanuarini 2013 koos perekonnana ja ühise majapidamisega;
·
kostja on kooselu ajal omandanud korteri, mille eest on osaliselt tasunud ja kulutusi kandnud ka hageja;
·
poolte kokkuleppel pidi korter kuuluma nende kaasomandisse ning lahkuminekul müüdama ja jagatama saadud raha pooleks.
Kostja on eitanud poolte kavatsust luua pere ja pooltevahelist seltsingulepingut kui ka poolte soovi
soetada korter kaasomandisse. Lisaks on kostja palunud kohaldada nõude aegumist.
17.Pooled ei vaidle, et kostja võttis 2005. a-l eluasemelaenu 56 869 eurot (890 000 krooni), mille eest korter osteti. Samuti ei vaidle pooled, et korteri ainuomanikuks sai kinnistusraamatu kohaselt kostja, kuid seda on kasutanud elamiseks ka hageja.
18.Kohtud poolte vahel seltsingulepingu olemasolu ei tuvastanud ning lahendasid nõude alusetu rikastumise sätetele tuginedes, mille järgi on hageja nõue aga põhiosas aegunud. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud seltsingu sätete kohaldamise (vähemasti osaliselt) võimatust nõuetekohaselt põhjendanud ega analüüsinud hageja nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel. Sellest tulenevalt ei täitnud kohtud ka eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus puuduse kõrvaldama. Kolleegiumi arvates ei pea selleks saatma asja tagasi maakohtule. Kolleegium ise TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt tõendeid hinnata ja asjaolusid tuvastada ei saa. Seetõttu ei saa Riigikohus asja ise lahendada, nagu soovib hageja.
19.Esiteks ei ole kohtud eristanud hageja nõude eri osasid, mille rahuldamise aluseks võivad olla erinevad õiguslikud alused.
19.1.Kohustuse täitnud kolmas isik võib VÕS § 78 lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest (vt ka nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 26).
19.2.Nagu kolleegium märkis (vt otsuse p 12.2), ei ole kohus seotud hageja väidetud nõude õigusliku alusega (õigusliku kvalifikatsiooniga), vaid kontrollib nõuet kõigil õiguslikel alustel, mille alusel selle saab hageja esitatud asjaoludel rahuldada. Kolleegiumi arvates tuleb hageja rahalist nõuet esmalt kontrollida lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi (vt nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, pd 30, 32; 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 11). Hageja võimalikul soovil kontrollida nõudeid teistsuguses järjestuses ei ole seaduse kohaldamisel tähendust, sest hageja ei saa kohalduvat seadust kohtule ette kirjutada. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 10). Isegi kui poolte vahel oli leping, ei tähenda see, et kõigi hageja tehtud kulutuste hüvitamist tuleks hinnata lepingu alusel. Kui kulutuste tegemiseks puudus lepingust või seadusest tulenev õigustus ja kohustus ning nõuet ei tule rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, on võimalik rahuldada kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 või § 1042 alusel (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 33; 29. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-13, p 12; 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 20).
19.3.Kohtud ei ole hageja eri nõude komponente eristanud ega ole kontrollinud nõuet mh käsundita asjaajamise sätete järgi. Sellel võib aga olla tähendus ka nõude aegumise kontekstis, kuna aegumise algusajad ja tähtajad on eri nõuete puhul erinevad. (B)
20.Ringkonnakohtul tuleb esmalt uuesti hinnata, kas korteri suhtes ei saa kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid (VÕS § 600 jj).
21.Hageja on väitnud, et poolte vahel oli seltsinguleping, mille eesmärgiks oli ühise pere ja majapidamise korraldamine ühise eluaseme kaudu, mille soetamiseks ja majandamiseks tegid mõlemad pooled panuseid (VÕS § 580 lg 1, § 581 lg 1). Kostja on poolte püsivat kooselu, ühist majapidamist ja pere loomise eesmärki eitanud. Kohtud on õigesti leidnud, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). Kohtud on seda seisukohta kolleegiumi arvates piisavalt põhjendanud ega ole asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud.
22.Samas on kohtud jätnud kaalumata võimaluse kohaldada seltsingu sätteid (konkreetselt seltsingu likvideerimise sätteid) osaliselt analoogia korras. Kolleegium on ka varem leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui: ·
mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
·
pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19).
23.Hageja väitel tegi ta makseid nii korteri soetamiseks (laenumaksed) kui ka remondiks, mis mõlemad saab lugeda rahaliselt hinnatavaks panuseks korteri omandamisel või parendamisel, eeldusel, et need kulud moodustavad olulise osa korteri omandamise või säilitamise ja parendamise eesmärgil tehtud kulutustest ja on võrreldavad kostja tehtud kulutustega. Kolleegiumi arvates saab rahaliselt hinnatavaks panuseks lugeda ka olulisi kulutusi korteri säilitamiseks ja majandamiseks. Majandamiskulusid saab panuseks lugeda siiski üksnes juhul, kui nende tegija on teinud ühtlasi olulisi kulutusi eluaseme omandamiseks, säilitamiseks või parendamiseks. Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb kolleegiumi arvates lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka Riigikohtu
3.detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 20).
24.Hageja väitel oli pooltel korterit omandades ja remontides ühine tahe vähemasti majanduslikult
ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Kostja on seda eitanud. Kohtud ei ole seda hinnanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb poolte eesmärki korteri omandamisel uuesti hinnata nagu ka hageja tehtud kulutuste panuseks lugemise võimalikkust. Kolleegiumi arvates ei saa hageja nõude koosseisust vähemasti eeldatavasti lugeda korteriga seotud panuseks kostja laevapiletitele tehtud kulutusi. Hageja ema tehtud kulutuste panuseks lugemiseks tuleb mh kindlaks teha, et need on kantud hageja eest kuludena, mille tegemist saab panuseks lugeda.
25.Esitatud asjaoludel saab seltsingusuhte likvideerimise sätete kohaldamisel korterile kõne alla tulla esmajoones selle võõrandamisest saadud raha jaotamine VÕS §-de 602-604 kohaselt (vt Riigikohtu
3.detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 20, 21). See tähendab esmalt korteri omandamisega seotud võimalike kohustuste (esmajoones võimalike tasumata laenumaksete) mahaarvamist tulemist (VÕS § 602), seejärel panuste tagastamist tulemi arvel (VÕS § 603) ja lõpetuseks ülejäägi jaotamist vastavalt panustele (VÕS § 592 lg 1, § 604). (C)
26.Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et asja ei saa lahendada seltsingu likvideerimise sätete järgi, tuleb hinnata, kas poolte vahel võis kulutuste kandmise osas olla muu leping ning millele see oli suunatud ning kas ja milliste kulutuste hüvitamist hageja sel alusel võiks nõuda. Nt kostja reisikulude maksmise osas saab see kõne alla tulla ka sõltumata seltsingu sätete kohaldamisest.
27.Esitatud asjaoludel ei ole välistatud, et hageja kandis kostja eest kulutusi kokkuleppel temaga kostja kohustuste täitmiseks. Selline kokkulepe vastaks enim käsunduslepingu tunnustele
(VÕS § 619).
Nõude aluseks võiks olla VÕS § 628 lg 2 esimene lause, mille järgi peab käsundiandja käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada.
28.Kostja on tuginenud menetluses omakorda sellele, et hageja ise kasutas korterit elamiseks, mistõttu peaks ta ka kandma sellega seotud kulutusi. Samas ei ole kostja väitnud, et hageja kasutas tema korterit aluseta, ega esitanud sellest tulenevalt nõudeid. Kui hageja kasutas kostja korterit tasuta kasutamise lepingu alusel (VÕS § 389), peab hageja VÕS § 391 lg 1 alusel kandma ise korteri säilitamiseks vajalikud kulud. Muude kulude hüvitamist võib kasutaja VÕS § 391 lg 2 esimese lause alusel omanikult nõuda üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele. (D)
29.Kohtud ei ole analüüsinud hageja nõude rahuldamise võimalust käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 jj) järgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha, kui kohus ei saa lahendada asja lepingusätetele tuginedes. VÕS § 1018 mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste tegemine või
teise isiku kohustuse täitmine (vt ka Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12; 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 12).
30.Hageja nõue kostja kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks saaks tuleneda VÕS § 1023 lg-st 1, mille järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes kulutuste tegemise ajast (vt ka nt Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 12; 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 19).
31.Selleks, et hageja saaks mõne hagetud kulukomponendi hüvitamist kostjalt nõuda, peaks kulutuste kandmine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele, st kui kostja on asjaajamise (kulude kandmise) heaks kiitnud või see vastas tema huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, asjaajamisele asumata jätmise korral jäänuks õigel ajal täitmata kostja seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või oli asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista siiski see, kui hageja tegutses kulutuste kandmisel (mh remondi tegemisel) ka enda huvides. Seega ei ole käsundita asjaajamine välistatud, kui tehtud kulutused tulevad kasuks ka hagejale endale, st piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri (vt ka Riigikohtu 8. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29; 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 16; 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-14, p 16). Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (vt ka Riigikohtu
8.oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1 (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 19).
32.Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 lg 1 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist (VÕS § 1023 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 17; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 14; 4. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 12). Sellisel juhul võib olla nõue vaid VÕS § 1042 alusel (vt ka VÕS § 1024 lg 4). (E)
33.Üksnes juhul, kui muul õiguslikul alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik, tuleb seda kontrollida alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel.
34.Maakohtus tugines hageja kulutuste hüvitamisel VÕS §-dele 1041 ja 1042, väites, et on täitnud õigusliku aluseta kostja suhtes viimase kohustusi ja teinud tema esemele kulutusi, mille hüvitamist ta nõuab. Muud õiguslikud alused jättis maakohus aga kontrollimata.
35.Maakohus rahuldas hageja nõude kostjale 25. aprillil 2012 tehtud ülekande 953 eurot 20 senti
tagastamise osas VÕS § 1028 lg 1 alusel ja selles osas otsust ei vaidlustatud (vt otsuse p 15). Seega ei saa asja uuel läbivaatamisel seda ülekannet uuesti hinnata, isegi kui see ei ole kooskõlas nõude kui terviku lahendamisega. (F)
36.Hageja on raha nõudes tuginenud ka sellele, et kostja on võlga tunnistanud.
37.Juba hagis tugines hageja kostja 14. septembri 2013. a ja 18. jaanuari 2015. a sõnumitele, milles kostja hageja väitel lubas raha tagastada (I kd, tl 2, 40, 41). 12. juuni 2015. a menetlusdokumendis tugines hageja ka kostja 18. aprilli 2015. a sõnumile, mille järgi lubas kostja hagejale mai lõpus tagastada 10 000 eurot (I kd, tl 176, 180). Kui varem tugines hageja neile sõnumitele üldiselt ning esmajoones aegumise peatumise ja katkemise kontekstis, siis 18. veebruari 2015. a kohtuistungiks esitatud dokumendis, mis on pealkirjastatud kui „Teesid (hagiavalduse täpsustus)", nimetas ta 2013. a sõnumivahetust deklaratiivseks võlatunnistuseks (II kd, tl 130). Sama väitis ta ka apellatsioonkaebuses, lisades esimest korda väite, et deklaratiivne võlatunnistus on ka 18. aprilli 2015. a sõnum (III kd, tl 4). Neid väiteid kordab hageja ka kassatsioonkaebuses (III kd, tl 46 pöördel).
38.Kohtud ei ole hageja väiteid nende sõnumite võlatunnistuseks lugemise kohta hinnanud nõude alusena, vaid on seda teinud üksnes aegumise kontekstis. Ringkonnakohus ei ole hageja apellatsioonkaebuse vastavatele väidetele vastanud.
39.Maakohus on hinnanud 14. septembri 2013. a sõnumit ja 18. jaanuari 2015. a sõnumit ning leidnud, et neist ei nähtu, mille eest või mis summas kostja hagejale raha tagastamist on lubanud, mistõttu ei saa neid lugeda nõude tunnustamiseks ega ka aegumist nende järgi katkenuks (maakohtu otsuse p 24). Ringkonnakohus ei ole seda seisukohta muutnud. Sellest saab kolleegium järeldada, et maakohus ei tuvastanud ka lepingu sõlmimist nende sõnumitega võlatunnistuse andmise kohta. Menetlusnorme asjaolu tuvastamisel kolleegiumi arvates ei rikutud.
40.Küll tuvastas maakohus, et 18. aprilli 2015. a sõnumiga tunnistas kostja, et võlgneb hagejale 10 000 eurot (maakohtu otsuse p 25). Seda tegi maakohus aga üksnes aegumise katkemise hindamise kontekstis ega käsitlenud seda sõnumit võlatunnistusena kui nõude aluseks oleva kokkuleppena. Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust. Sel juhul saab nõuet esitades tugineda võlatunnistuse kokkuleppele. Seega ei ole välistatud, et 10 000 euro maksmist saab hageja kostjalt nõuda kokkuleppe alusel. Selleks tuleb aga tuvastada, kas vaidlusalune sõnum oli võla tunnistamise tehing ning millised õiguslikud tagajärjed sellest tulenevad (vt võlatunnistuse kohta ka nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-21-06, p-d 13-17; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 35, 36, 41, 42). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seda hinnata ja apellatsioonkaebuse väitele vastata. Muu hulgas tuleb hinnata, kas hageja on tuginenud võlatunnistusele kui kokkuleppele menetluses õigel ajal ning kas muutnud hagi alust ja kas selleks oli ka õigus. Kui see on nii, tuleb võlatunnist hinnata lepingulise nõudena enne lepinguväliseid nõudeid.
III (A)
41.Hagi esitati 27. aprillil 2015. Kostja palus kohaldada hageja nõudele vähemasti osaliselt aegumist. Hageja ei nõustunud kostja aegumise arvestamise algusajaga, tema arvates katkes võimalik aegumistähtaeg nõude tunnustamisega või oli peatunud läbirääkimiste tõttu.
42.Kohtud leidsid, et TsÜS § 151 lg 1 järgi ei ole aegunud vaid nende kulutuste hüvitamise nõue, mis on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist. Samuti leidis maakohus, et kostja 18. aprilli 2015. a sõnum hagejale 10 000 euro maksmise lubamise kohta on käsitatav võla tunnistamisena ja aegumist katkestavana TsÜS § 158 lg 1 mõttes, kuid üksnes nende kulutuste osas, mis on tehtud pärast 18. aprilli 2012.
43.Tulenevalt sellest, et hageja nõudeid tuleb hinnata erinevate nõudealuste järgi (vt II osa), tuleb uuesti hinnata ka nõude aegumist, lähtudes kohalduvatest nõudenormidest.
44.Võimalikud lepingulised nõuded aeguvad TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi kolme aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest. Kui hageja nõue on suunatud seltsingu likvideerimisest tulenevalt panuse tagastamisele (VÕS § 603 lg 1) (vt otsuse p 25), ei muutu see nõue sissenõutavaks enne likvideerimise raames korteri võõrandamist ja kohustuste kandmist (VÕS §-d 600, 602, 603). Tasuta kasutamise lepingu järgsed kasutaja nõuded kulude hüvitamiseks (VÕS § 391 lg 2) aeguvad VÕS § 395 lg 2 järgi kuue kuu jooksul lepingu lõppemisest.
45.Käsundita asjaajamisest tulenev kohustuse täitmise või esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue aegub TsÜS § 149 esimese lause järgi kümne aasta jooksul selle nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 35; 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 13).
46.Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (vt selle kohta Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43; 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12). Hageja pidi rikastumise toimumisest ja rikastuja isikust (kostja) teada saama siis, kui ta tegi kostja kasuks makseid (vt ka Riigikohtu 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12; 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). (B)
47.Ebatäpne on ringkonnakohtu otsuses märgitu, nagu oleks maakohus leidnud, et aegumine ei katkenud nõude tunnustamisega (ringkonnakohtu otsuse lk 11). Tegelikult leidis maakohus, et
18.aprilli 2015. a sõnumiga 10 000 euro hagejale lubamise kohta kostja tunnistas nõuet TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, mis tõi kaasa aegumise katkemise (tõsi, maakohtu arvates vaid pärast 18. aprilli 2012 tehtud kulutuste osas) (maakohtu otsuse p 25).
48.Kohtud on õigesti leidnud, et aegunud nõude tunnustamisega ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 mõttes katkeda. Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10).
49.Kohtud on aga jätnud tähelepanuta, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu
18.detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24).
50.Ringkonnakohus ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus ei analüüsinud aegumise peatumise võimalikkust, esmajoones pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu, st TsÜS § 167 lg 1 alusel (III kd, tl 4). Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha, kui sellest võib sõltuda nõude aegumine, hinnates mh, kas hageja on aegumise peatumisele viitavad asjaolud õigel ajal esile toonud. IV
51.Kolleegium märgib, et maakohus tühistas otsusega ekslikult tervikuna hagi tagamise abinõu, ehkki hagi osaliselt rahuldas. Isegi kui hagi rahuldati vaid väikeses osas, on põhjust hagi tagamine TsMS § 386 lg 4 alusel tervikuna tühistada vaid siis, kui kohus põhjendab, et rahuldatud osas ei ole hagi (otsuse täitmise) tagamine vajalik. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse väitele hagi tagamise alusetu tühistamise kohta (III kd, tl 4 pöördel) vastamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha.
52.Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine alama astme kohtu teha sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause). Kolleegium märgib, et kassatsioonikautsjonit ei saa mõista välja vastaspoolelt, nagu taotleb hageja. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi hagejale. Hageja peab TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause järgi teatama Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Peeter Jerofejev, Ants Kull, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.