X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.11.2022 otsuse nr 1052262310 tühistamiseks sissesõidukeelu osas
Menetlusosalised
Kaebaja – X (isikukood xxxxxxxxx) Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ivan Moskaljov
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 20.11.2022 otsus nr 1052262310 sissesõidukeelu kohaldamise osas.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõiv 20 eurot.
4.Jätta poolte muud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 03.05.2023 a.
Politsei- ja Piirivalveamet tegi 20.11.2022 lahkumisettekirjutuse nr 1052262310 (dtl 79 jj), millega mh kohaldas Aserbaidžaani kodaniku X suhtes Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. - Isik saabus Schengeni alale 10.08.2022 Ukraina-Poola piiri kaudu. Isik esitas 18.08.2022 Norras rahvusvahelise kaitse taotluse, millest loobus 19.10.2022. Isik saadeti Norrast 25.10.2022 välja ja ta lahkus lennukiga Poola ning saabus bussiga Eestisse. - Isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Isiku väitel viibib tema Ukraina kodanikust abikaasa põgenikuna Saksamaal, kuid koos nad ei viibi, kuna pole piisavalt ruumi elamiseks. Soovi korral on perel võimalik pereelu jätkata Aserbaidžaanis, mis on turvaline riik. - Praegusel juhul on tegemist välismaalasega, kellel puudub kalduvus järgida kehtivat õiguskorda ja kes suhtub ükskõiksusega seadustest tulenevasse välismaalase kohustustesse — eelkõige kohustusesse hankida riigis viibimiseks nõutavad dokumendid, mistõttu PPA kohaldab välismaalasele viieaastase sissesõidukeelu Schengeni liikmesriikide territooriumile. Kaebaja andis 20.11.2022 küsitluse protokolli kohaselt ütluseid (HA 3-22-2465 dtl 13 jj; kohtu toimik asja juurde võetud 06.01.2023 määrusega), et tal ei ole Schengeni elamisluba, aga tal on Ukraina elamisluba, mis kehtis selle aasta [kohtu märkus: 2022. aasta] juunikuuni, hetkel enam ei kehti. Kae1(6)
baja abikaasa, kes on Ukraina kodanik, viibib Saksamaal põgenikuna, elab seal väikses korteris koos oma tütrega eelmisest abielust ja veel üks sõbranna. Kaebaja ei ole nende juures, kuna seal on vähe ruumi. Norra võimude vastuse kohaselt teavitati isikut lahkumisotsuses, et ta peab lahkuma Schengeni alalt 7 päeva jooksul. Isiku suhtes sissesõidukeeldu ei kohaldatud (dtl 88).
2.X esitas 24.11.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 20.11.2022 otsuse nr 1052262310 tühistamiseks sissesõidukeelu osas. Põhjendused: - Kaebaja elas kuni 2022. aasta augustini Ukrainas Kiievis sissekirjutuse ja registreeringuga, millest annavad tunnistust dokumendid: pass ja abielutunnistus Ukraina kodanikuga. Kaebaja põgenes sõja eest Poola, ukrainlastest sugulastega, kellega läks lahku, kuna Poola võimud saatsid kaebaja Norrasse. Eestisse saabudes pöördus kaebaja kohe võimude poole viisa saamiseks. Kaebaja ei ole end varjanud. Sissesõidukeelu tulemusel lahutati kaebaja abikaasast; sh võimalusest näha ja elada Kiievi korteris, kuna Ukraina on lähiajal astumas Euroopa Liitu. Kaebaja peab end ukrainlaseks. - Kaebaja ei oska võõrkeeli, samuti saksa keelt, mistõttu otsustas ta Saksamaale mitte sõita. Kaebajal ei ole Aserbaidžaanis vanemaid ega tugiisikuid.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. - Kaebajal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. - Ukrainas sõjalise olukorra tõttu oli kehtestatud Euroopa Liidu liikmesriikide ja Ukraina vahelistel piiridel hädaolukord, mille raames erandina lubatakse sõjapõgenikele ületada piiri tingimustel, et isikud kas taotlevad rahvusvahelist kaitset või lahkuvad oma koduriiki. Kaebaja ei järginud eeltoodud tingimusi ning on asunud liikmesriikide vahel endale sobivat asukohta otsima. - Kaebaja oli valmis jätma oma abikaasa üksinda võõrasse riiki, mis näitab, et abikaasade vahel puudub tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus. Kaebaja ei kvalifitseeru ajutise kaitse saajaks, sest tema Ukraina kodanikust abikaasa ei taotlenud staatust Eestis, vaid tegi seda Saksamaal. - Puuduvad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada. PPA ettekirjutus on tehtud alusel, et kaebajal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, millega seonduvalt määrati kaebajale ka sissesõidukeeld. Kohus leiab, et (I) kaebajal on Eestis viibimiseks seaduslik alus; (II) isegi aluse puudumisel tuleks sissesõidukeeld jätta määramata humaansetel kaalutlustel või selliste kaalutluste puudumist põhjendada. Kohus võttis ajutise kaitsega seonduva kokku 20.02.2023 määruses, kuid vastustaja ei ole sellega seoses täiendavaid seisukohti esitanud.
5.Euroopa Liidu Nõukogu tegi 04.03.2022 rakendusotsuse nr 2022/3821, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse. Rakendusotsuse art 2 sätestab isikud, kelle suhtes ajutist kaitset kohaldatakse:
1.Käesolevat otsust kohaldatakse järgmiste isikute kategooriate suhtes, kes olid sunnitud põgenema 24. veebruaril 2022 või pärast seda kuupäeva tulenevalt Venemaa relvajõudude sõjalisest sissetungist, mis algas nimetatud kuupäeval: a) enne 24. veebruari 2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; /.../
4.Lõike 1 punkti c kohaldamisel tuleks järgmisi isikuid käsitada pereliikmetena, juhul kui pere viibis ja selle elukoht oli juba enne 24. veebruari 2022 Ukrainas: a) lõike 1 punktides a või b osutatud isiku abikaasa või temaga püsivas suhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õigusaktide või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare välismaalasi käsitlevate siseriiklike õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega. Sama regulatsiooni kordab Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korraldus nr 662 „Ajutise kaitse kohaldamine“:
1.Kohaldada ajutist kaitset järgmistele isikutele, kes lahkusid sõjalise konflikti tõttu Ukrainast alates
24.veebruarist 2022. a ja on saabunud Eestisse: 1) enne 24. veebruari 2022. a Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; 3) alapunktides 1 ja 2 nimetatud isikute pereliikmed.
2.Pereliige punkti 1 alapunkti 3 tähenduses on abikaasa, elukaaslane, alaealine vallaline laps, teised lähisugulased, kes elasid samas leibkonnas ja olid punkti 1 alapunktis 1 või 2 nimetatud isiku ülalpidamisel.
3.Pereliikmeid käsitatakse perekonnana juhul, kui pere viibis ja pere elukoht oli juba enne 24. veebruari 2022. a Ukrainas. Seega on Eesti Vabariik rakendusotsuse art 2 lg-t 4 rakendanud viisil, et on otsustanud Ukraina kodaniku abikaasat käsitleda ajutise kaitse saajana. Ukraina kodaniku abikaasa ei ole seega ajutise kaitse saaja perekonnaliige VRKS § 59 mõttes, kelle elamisloa kehtivus sõltuks ajutise kaitse saaja elamisloa kehtivusest (samas lg 4), vaid on ise ajutise kaitse saaja.
6.Nõukogu direktiiv 2001/55/EÜ3 miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel art 2 alapunkt a) reguleerib, et ajutine kaitse on erandlik menetlus, mille eesmärk on anda (eeldatava) massilise sissevoolu korral viivitamatut ja ajutist kaitset kolmandatest riikidest pärit ümberasustatud isikutele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda. Nõukogu otsusega nähakse selles osutatud ümberasustatud isikutele ette käesoleva direktiivi sätetele vastav ajutine kaitse kõikides liikmesriikides; sh ajutise kaitse jõustumise kuupäev (art 5 lg 3). Ajutise kaitse lõpetab samuti nõukogu oma otsusega (art 6). Liikmesriigid võtavad vastu vajalikud meetmed, et anda ajutist kaitset saavatele isikutele kogu kaitsetähtajaks elamisload (art 8). Euroopa Komisjon selgitas täiendavalt, et Nõukogu otsusega kehtestati artikli 2 lõigetes 1 ja 2 loetletud isikute kategooriate suhtes viivitamatu ajutine kaitse. Puudub ajutise kaitse või siseriikliku õiguse kohase piisava kaitse taotlemise menetlus. Seetõttu peaks asjaomane isik end ametivõimudele ajutise kaitse või piisava kaitsega kaasnevate õiguste kasutamiseks esitledes tõendama vastavalt vajadusele üksnes oma kodakondsust, rahvusvahelist kaitset või samaväärset kaitset, elamist Ukrainas või perekondlikku sidet. Õigus ajutisele kaitsele tekib viivitamatult. Asjaomase isiku puhul vajalike haldus- ja registreerimistoimingute tagamiseks võib liikmesriik siiski otsustada, et täita tuleb teatavad nõuded, näiteks seoses registreerimisvormi ja tõendite esitamisega, nagu on ette nähtud nõukogu otsuses. Ajutise kaitse üks eesmärke on tagada kiire protsess, vähendades formaalsusi miinimumini. Vastavalt nõukogu otsuse põhjenduses 12 märgitule peaksid kaitset saada soovivad isikud suutma
tõendada, et neil on õigus ajutisele kaitsele või siseriikliku õiguse kohasele piisavale kaitsele, esitades selleks asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele asjakohased dokumendid.4
7.Viivitamatult ajutise kaitse saaja staatuse saamist ilma taotluse või vastava haldusmenetluseta peegeldab ka Eesti õiguskord, ennekõike VRKS: - Ümberasustatud välismaalaste massilise sisserände olemasolu tõdeb ja ajutise kaitse kohaldamise vajaduse otsustab Euroopa Liidu Nõukogu - § 52 lg 1 - Ajutise kaitse alusel saab isik taotleda elamisluba - § 54 - Ajutise kaitse kohaldamisest ja elamisloa andmisest saab keelduda - §-d 57 ja 58 Eeltoodust tuleneb, et tegemist on automaatse staatusega, mis on isikul olemas. Vastustajal on õigus ajutise kaitse staatus lõpetada, kuid vaikimisi tuleb piisava tõendusmaterjali korral eeldada staatuse olemasolu. Komisjoni 21.03.2022 teatises on toodud soovitused: - Seetõttu peaks asjaomane isik end ametivõimudele ajutise kaitse või piisava kaitsega kaasnevate õiguste kasutamiseks esitledes tõendama vastavalt vajadusele üksnes oma kodakondsust, rahvusvahelist kaitset või samaväärset kaitset, elamist Ukrainas või perekondlikku sidet. - See võib hõlmata dokumentaalseid tõendeid, mis võivad aidata kindlaks määrata isikut ja elukohta; ja tõendada peresuhet või perekonna ühtsust ja sõltuvust lähisugulastest. - Kui esitatud dokumentide kehtivusaeg on lõppenud, soovitatakse liikmesriikidel käsitada neid tõendina asjaomase isiku isikusamasuse või riigis elamise staatuse kohta.
8.Käesolevas asjas ei ole vastustaja seadnud kahtluse alla, et kaebaja on Ukraina kodaniku abikaasa ning nad elasid eelnevalt Kiievis. Eeltoodu nähtub ka kaebajal kinnipidamiskeskusest vabastamise otsusest, kuna kaebajal on olemas nii Ukraina ID-kaart kui ka abielutunnistus (dtl 87). Seetõttu on kaebaja ajutise kaitse saaja rakendusotsuse art 2 lg 1 alapunkti c ja lg 4 alapunkti a mõttes. Kaebajal ei ole sellest tulenevalt keeldutud ajutise kaitse kohaldamisest VRKS § 57 korras ja alustel (ennekõike lg 1 p 6 – isik ei ole ajutise kaitse saaja). Nii tuleb eeldada ajutise kaitse staatuse jätkuvat olemasolu ning seega oli kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks (VRKS § 10 lg 2 p 2). Vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole oma pereliikmega, sh Ukraina kodanikust abikaasaga koos, ei oma asjas tähtsust. Ajutise kaitse saamine, eriti olukorras, kus kaebaja on ise ajutise kaitse subjekt, mitte ajutise kaitse saaja pereliige, ei sõltu pere koos reisimisest ega Eestisse saabumisest, samuti mitte sellest, kas ja millal võib perekond soovida taasühineda. Perekonna taasühendamine on eraldi menetlus (VRKS § 65 jj), mille läbiviimisest ei sõltu kaebaja Eestis viibimise õiguslik alus. Ajutise kaitse saamine ei sõltu ka abikaasade vahelisest tihedast sidemest või selle puudumisest. Ajutise kaitse saamine ei sõltu sellest, kas kaebajale selgitati Norra võimude poolt Schengeni ruumist lahkumise kohustust. Käesolevas asjas ei ole vastustaja ka välja selgitanud, kas tegemist oli soovituse või suunisega, kohustusega, mis tuli seadusest või kaebaja suhtes tehtud haldusaktist. Kehtiv õiguskord ei näe ette, et Norra, kui Euroopa Liidu liikmesriigiks mitteoleva (kuid Schengeni alasse kuuluva) riigi seatav lahkumiskohustus välistaks ajutise kaitse staatuse Eestis; mh rakendusotsusest tulenevalt. Kohtu järeldus ei välista vastustaja poolt edasise korrakohase menetluse läbiviimist, milles kontrollitakse põhjalikumalt, kas kaebaja ikka on ajutise kaitse saaja ning kus lõppjäreldusena võidakse
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=OJ:C:2022:126I:FULL&from=EN - KOMISJONI TEATIS - Tegevussuunised nõukogu rakendusotsuse (EL) 2022/382 (millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse) rakendamiseks (2022/C 126 I/01)
4(6)
keelduda ajutise kaitse kohaldamisest (VRKS § 57 lg 1). Hetkel aga puudub selline mistahes haldusakt, mis välistaks Nõukogu otsusest tuleneva ajutise kaitse saaja staatuse.
9.Eeltoodust tulenevalt puudus alus lahkumisettekirjutuse tegemiseks, kuna selles toodud seisukoht, et isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, on ebaõige. Seega puudus ka alus VSS
2.peatüki alusel koos lahkumisettekirjutusega sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1 ja § 74).
10.Ka siis, kui Eestil olnuks alus Norra poolt algatatud lahkumismenetlust lõpule viia, ei nähtu kohtule vajadust sissesõidukeelu kohaldamiseks. VSS sätestab asjakohases osas järgmist: - Sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (§ 6 lg 1). - Lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu (§ 7 lg 2). - Sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata (§ 74 lg 4). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ5 sätestab sisenemiskeelu otsuste kohta järgmist: - Sisenemiskeelu pikkus tuleks igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat (preambuli p 14, art 11 lg 2). - Artikkel 11 – Sisenemiskeeld
3./.../ Liikmesriigid võivad üksikjuhtudel humanitaarkaalutlustel sisenemiskeelu väljastamisest loobuda, selle tühistada või peatada. Liikmesriigid võivad muude kaalutluste korral üksikjuhtudel või teatavat liiki juhtudel sisenemiskeelu väljastamisest loobuda, selle tühistada või peatada. Riigikohus on sissesõidukeelu kohaldamise kohta selgitanud järgmist: - Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 18). (01.10.2019, 3-18-1891, p 18). - 23.09.2019 lahend nr 3-16-2088: VSS 2. ptk-st koostoimes direktiiviga 2008/115/EÜ nähtub, et selles sätestatud sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt ka RKHK otsus nr 3-171545/81, p 34, ja otsus nr 3-17-1927/37, p 13). - 19.02.2019 lahend nr 3-17-1545: Nõustuda ei saa seisukohaga, et sissesõidukeelu pikkuse määramisel kaalumiskohustust pole, kuna seadus sätestab üldreegli, mis on vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisel viis aastat, ja sätte sõnastuses ei ole viidet „kuni“ viis aastat. VSS § 7 4 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas
sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 34) Eeltoodust tuleneb, et sissesõidukeeldu kohaldatakse vajaduse korral (VSS § 7 lg 2); riik võib üksikjuhtudel sissesõidukeelu väljastamisest loobuda (direktiivi art 11 lg 3 neljas lõik); vastustajal on kaalutlusõigus; ning eesmärgiks on ennekõike ebasoovitava välismaalase Eestis viibimise vältimine ja võitlus ebaseadusliku migratsiooni vastu.
11.Käesoleval juhul on tegemist Ukraina kodaniku abikaasaga, kes lahkus Ukrainast Venemaa agressioonist tulenevalt, ületades Ukraina-Poola piiri. Kaebajal on küll teine päritoluriik (Aserbaidžaan), kuid tulenevalt tema abielust Ukraina kodanikuga ja elukohast Kiievis – mida vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud – tuleb eeldada, et kaebaja elukondlikud huvid on seotud eluga Ukrainas. Sama tuleneb juba Tallinna Halduskohtule algselt esitatud kaebusest (dtl 5). Ka siis, kui kaebaja saadeti välja kodakondsusjärgsesse riiki ning tema abikaasa viibib hetkel – Venemaa rünnaku tõttu, s.o mitte vabatahtlikust valikust tulenevalt, Saksamaal – tuleb lähtuda sellest, et kaebaja eesmärgiks on pöörduda tagasi Ukrainasse. Isikule, kelle eluliste huvide keskmeks olev riik on hetkel sõjalise rünnaku all ning mille elanikele on antud ajutine kaitse, ei ole sissesõidukeelu määramine 5 aastaks kooskõlas mistahes humaansete kaalutlustega. Sealjuures välistab vastustaja sellega ka pere taasühendamiseks Euroopa Liitu saabumise. Haldusaktis on need asjaolud kaalumata.
12.Kohus võtab kokku: ajutise kaitse saaja staatus on automaatne ja kaebajal on seega viibimisalus; direktiiv 2001/55/EÜ ega Nõukogu 04.03.2022 rakendusotsus (EL) 2022/382 ei sea tingimuseks pereliikmete koos reisimise ning ajutise kaitse saaja staatusest võivad tuleneda olulised humaansed kaalutlused VSS mõttes, miks jätta sissesõidukeeld kohaldamata (sh mööndes lahkumiskohustust). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse ja tühistab kaebajale seatud sissesõidukeelu. Kaebaja eest on 13.12.2022 tasutud kaebuselt riigilõiv 20 eurot. Kohus mõistab HKMS § 108 lg 1 alusel riigilõivu vastustajalt kaebaja kasuks välja.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.