2-16-19040/6 - Asjaõigus - Kinnistusraamatu asjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

8.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ning kohtunikuabi määrus tühistada. Tsiviilasi tuleb saata kohtunikuabile kandeavalduse läbivaatamiseks. Kohtunikuabi menetluses oli kandeavaldus, milles taotleti käsutamise keelumärke kandmist kinnistusregistriosa nr XXXXX kolmandasse jakku. Kinnistusraamatu järgi on kinnisasja omanikuks H. Linno. Avalduse kohaselt taotleti käsutamise keelumärke seadmist Aktiva Finants OÜ ja kohtutäitur Kaire Põltsi kasuks ühiselt E. Kendra võlanõuete tagamiseks. Avalduse kohaselt on H. Linno ja E. Kendra abikaasad ning kinnistu registriosa nr-ga XXXXX on abikaasade ühisomand. Avaldusele on lisatud H. Linno kirjalik nõusolek sissenõude pööramiseks eelnimetatud kinnisasja suhtes (tl 32). Kohtunikuabi on viidanud formaliseerituse printsiibile TMS § 140 lg-s 1 ja AÕS § 56 lg-s 1, mille kohaselt tuleks juhinduda omanikukandest kinnistusraamatus. Täitemenetlus on formaliseeritud menetlus ja täiturilt saab oodata asjaolude tuvastamist üksnes seaduses sätestatud piiratud ulatuses. Vaidluse korral mingi eseme kuulumise üle, mh selle kuulumise üle ühisvarasse tuleb vaidlus vähemalt üldjuhul lahendada hagimenetluses. Täitur saab lähtuda esmajoones formaalsetest kriteeriumidest nagu vallasasjade puhul valdus ja kinnisasjade puhul kinnistusraamatu kanne. Seda kinnitab ka TMS § 140 lg 1, mille järgi võib sissenõudja pöörata nõude täitmiseks kinnisasjale sissenõude, kui võlgnik on kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse või kui võlgnik on kinnistusraamatusse kantud omaniku üldõigusjärglane (vt Riigikohtu 29. septembri 2015. a. määrus tsiviilasjas 3-2-1-95-15, p 20). Eeltoodu üheks eesmärgiks on võlausaldaja huvide kaitse ja nii on Riigikohus samas lahendis leidnud, et käibe lihtsustamiseks on seadusandja kehtestanud mitmed eeldused ja jaotanud n-ö ühisvara riski täitemenetluse (ja ka muu tsiviilkäibe) jaoks kohati ümber. Nii eeldatakse nt TMS § 13 lg 1 järgi abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Sarnase eelduse loob kinnisasja kuuluvuse kohta AÕS § 56 lg 1, mille järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Praegusel juhul aga ei ole abikaasade vahel vaidlust mingi eseme kuulumise üle, mh selle kuulumise üle ühisvarasse. Nii võlgnik kui võlgnikuks mitteolev abikaasa on seisukohal, et kinnisasi, mille suhtes taotletakse keelumärke kinnistusraamatusse kandmist, on ühisvara. TsMS § 14 lg 1 järgi on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Õige on määruskaebuse esitaja väide, et TMS § 14 lg 1 võimaldab sissenõude pöörata abikaasade ühisvarale võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-113-15 p-s 9 selgitanud, et eelviidatud sätte järgi saab kohtutäitur pöörata sissenõude abikaasade ühisvarale üksnes juhul, kui võlgnikuks mitteolev abikaasa on sellega nõus või täitmisel on mõlemat abikaasat kohustust täitma kohustav täitedokument. Keelumärke seadmiseks ei pea eelnevalt võlgnikku kandma omanikuna kinnistusraamatusse. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu kandemäärus tuleb tühistada ning asi tuleb saata kandeavalduse läbivaatamiseks maakohtu kinnistusosakonnale.