X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.03.2022 viisa kehtetuks tunnistamise otsuse ja 10.03.2022 lahkumisettekirjutuse nr 1052253322 tühistamise nõude
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja Vassili Kosteitšuk; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Novodevitšenski von Jung (volikiri kehtis kuni 31.12.2022)
Julia
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 13.03.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 18.03.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 09.03.2022 viisa kehtetuks tunnistamise otsuse- ja 10.03.2022 lahkumisettekirjutuse nr 1052253322 tühistamise nõudes. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust 09.03.2022 otsuse ja 10.03.2022 lahkumisettekirjutuse kehtivuse peatamiseks.
2.Tallinna Halduskohtu 23.03.2022 määrusega jäeti X 18.03.2022 esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Tallinna Halduskohtus võttis 22.04.2022 määrusega kaebuse menetlusse. Vastustaja esitas oma seisukoha 19.05.2022.
4.Tallinna Halduskohus määras 19.01.2023 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning andis protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Kaebaja selgitab, et on Venemaa Föderatsiooni kodanik. 20.10.2021 sai kaebaja Schengeni C-liiki pikaajalise viisa nr 019141436 kehtivusega 28.10.2021 – 26.10.2023, mis andis õiguse viibida Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil kuni 90 päeva 180 päeva jooksul. Kaebaja leiab, et viisa oli kehtetuks tunnistatud põhjendamatult ja ilma õigusliku aluseta. Puudub alus arvata, et kaebaja reisieesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile. VMS § 78 lg 2 p 3 kohaldamiseks ja viisa kehtetuks tunnistamiseks puudub alus.
6.Kaebaja suhtes puudub alus arvata, et väidetav Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile (VMS § 52 lg 1 p 3 eeldused ei ole täidetud). Kaebaja on seisukohal, et antud juhul puudub põhjus kahelda tema usaldusväärsuses (VMS § 52 lg 2 p 3 kohaldamiseks puudub alus). Kaebaja reisieesmärk vastas tegelikule eesmärgile, st. turistina käis kaebaja Saksamaal, Prantsusmaal ja Eestis. Seetõttu puudub alus kaebaja viisa kehtetuks tunnistamiseks, lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. Otsuse tegemisel ei võetud arvesse reisil viibimise ajal kaebaja kodumaal aset leidnud kohutavaid sündmusi. Kaebaja leiab, et sissesõidukeeld tuleb humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata (VSS § 74 lg 4 alusel). Kaebaja välisreisil viibimise ajal (so. 24.02.2022) hakkasid kaebaja kodumaal aset leidma sõja ja poliitiliste repressioonide tunnusetega sündmused. Kaebaja on selle sõja vastu ning ei jaga Venemaa Föderatsiooni valitsuse positsiooni. Objektiivsetel põhjustel kardab kaebaja Venemaale naasmist, kus teda ähvardavad repressioonid.
7.Sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Täidetud ei ole kaalumise nõue. Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks arvesse võtnud Venemaa – Ukraina sõjaolukorda ja Venemaal toimuvaid poliitilisi repressioone ja kodanike põhiõiguste rikkumisi.
VASTUSTAJA SEISUKOHT JA TAOTLUSED
8.PPA palub jätta kaebuse 10.03.2022 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052253322 tühistamise nõudes läbi vaatamata; viisa kehtetuks tunnistamise otsuse osas taotleb menetluse lõpetamist, kuna kehtiv seadusandlus ei võimalda selles küsimuses kohtu poole pöördumist. Kui kohus leiab, et viisa kehtetuks tunnistamise otsuse osas menetlusõigus on olemas, siis vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
9.PPA ettekirjutus nr 1052253322 Eestist lahkumiseks koos sissesõidukeelu kohaldamisega on õiguspärane. PPA on kaebajale ettekirjutuse koos selles sisalduva 1-aasta ja 6-kuulise sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeeluseaduse (edaspidi - VSS) norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega ja kooskõlas seadusega, kaalunud kõiki huve, ning langetanud õiguspärase otsuse.
9.1.Välismaalaste seadus (VMS) on viisa kehtetuks tunnistamise korral ette nähtud kaheastmeline vaidlustamine. Vaidlustamise erikorda käsitlevad VMS §-d 1001–10019. Otsuse teistkordse läbivaatamise regulatsiooni juures on seadusandja pidanud vajalikuks välja tuua, et pärast otsuse teistkordset läbivaatamist ei ole välismaalasel õigust esitada uut avaldust ega kaebust halduskohtule (VMS § 10018) ning sellega lõpeb otsuse vaidlustamine. Viisa kehtetuks tunnistamise otsus oli 10.03.2022 nii kaebajale,
kui ka kaebaja esindajale allkirja vastu kätte toimetatud, ning otsuses on välja toodud nii eesti-, kui ka vene keeles vaidlustamise kord. Kaebaja oleks saanud esitada kohtule kaebuse viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidemenetluses õiguste rikkumise kohta, kui oleks viisa kehtetuks tunnistamise otsuse nõuetekohaselt vaidlustanud. Seega kaebaja ise loobus, jättes teadlikult nõuetekohase vaidlustamise avalduse, VMS-is sätestatud korras viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamisest esitamata.
9.2.Vastustaja märgib, et kaebaja lahkus Eesti Vabariigist vabatahtlikult 20.03.2022. Eestist lahkumisega on vaidlustatud lahkumisettekirjutus täidetud, arvestades, et lahkumisettekirjutus kehtib seni, kuni sellest tulenev lahkumiskohustus on täidetud (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 13 lg 1 ja haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2). Praegusel juhul on lahkumisettekirjutus lahkumiskohustuse täitmise tõttu kehtivuse kaotanud. Vastustaja leiab seega, et kehtivuse kaotanud lahkumisettekirjutusel ei ole enam mingit mõju ega praktilist tähendust, mistõttu ei ole tühistamisnõue lahkumisettekirjutuse peale lubatav.
9.3.PPA 10.03.2022 koostatud lahkumisettekirjutus nr 1052253322 koos sellega kohaldatud sissesõidukeeluga on õiguspärane. Eesti Vabariiki saabus isik enda sõnul 11.02.2022 lennukiga Saksamaalt (kaebuses on täpsustatud, et kaebaja viibis Saksamaal, tutvus vaatamisväärsustega ja puhkas, seejärel läks kaebaja Prantsusmaale, kust 24.02.2022 saabus lennukiga Eestisse). PPA 09.03.2022 otsusega tunnistas kehtetuks kaebaja Hispaania C-liiki viisa (turismi viisa) nr 019141436, seega alates 09.03.2022 viibis kaebaja Eesti Vabariigis ja Schengenis ilma seadusliku aluseta.
9.4.Kuna isiku viibimise alus – turismiviisa ei eelda tasulise intiimteenuste osutamist, ei olnud viisa kasutamine Eesti Vabariigi territooriumil viibides eesmärgipärane, seega 09.03.2022, nii kui ülalmainitud asjaolud olid kaebaja kohta tuvastatud, tunnistati kaebaja viisa kehtetuks, kuna kaebaja kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestis lahkumiseks. PPA koostas kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, kuivõrd tal puudus seaduslik alus riigis viibimiseks.
9.5.VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib VSS § 74 lg 3 alusel lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) ning PPA hinnangul neid ei esinenud. Lisaks ei ole kaebaja esitanud asjaolusid, mida saaks käsitleda humaansete kaalutlustena. Isikul puuduvad perekondlikud sidemed Eesti Vabariigiga ja Schengeni alaga. Kaebaja Schengeni alal viibimine pole hädavajalik. Küsitluse käigus kaebaja tegi PPA-ga koostööd ning on täitnud kaasaaitamiskohustust ning aidanud PPA-l juhtunu asjaolusid välja selgitada. Kaebaja oli nõus lahkuma Eesti Vabariigist vabatahtlikult talle ettenähtud aja jooksul. PPA andmetel ei ole kaebaja varasemalt väärteo- ning kriminaalkorras Eesti Vabariigis karistatud ega Schengeni liikmesriigist välja saadetud sissesõidukeeluga. PPA pidas põhjendatuks vähendada sissesõidukeelu kehtivusaega poole võrra.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 09.03.2022 viisa kehtetuks tunnistamise otsust ja 10.03.2022 lahkumisettekirjutust nr 1052253322 ja taotletud nende tühistamist. Alternatiivsete nõuetena on taotletud ka nende otsustuste õigusvastasuse tuvastamist ning sissesõidukeelu puhul ka selle lühendamist kolme kuuni. PPA 09.03.2022 otsusega tunnistati kehtetuks kaebajale väljastatud viisa, sest kavandatud viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed. Sellele järgnevalt kohustati 10.03.2022 lahkumisettekirjutusega nr 1052253322 kaebajat
14 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 24.03.2022 Eesti Vabariigist lahkuma ning tema suhtes kohaldati Schengeni ala sissesõidukeeldu üheks aastaks ja kuueks kuuks lahkumiskohustuse täitmise päevast arvestatuna.
11.Vaidlustatud ettekirjutuse koostamisel on vastustaja lähtunud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 1 (lahkumisettekirjutuse tegemine viibimisaluseta välismaalasele), § 72 lõigetest 11 (lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja määramine) ja 4 (lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise kohustuse ajavahemik), § 73 lg 1 (sundtäitmise võimalus) ning § 11 lg 1 (vastustaja pädevus lahkumisettekirjutuse tegemisel). Eelkõige on seonduvalt lahkumisettekirjutuse koostamisega asjakohane väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi ka – VSS) § 7 lg 1, mille kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Antud juhul ehk viisa kehtetuks tunnistamise järgselt kaebajal viibimisalust lahkumisettekirjutuse koostamise ajaks enam ei olnud.
12.Vastustaja märgib kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses, et kaebaja on Eestist vabatahtlikult lahkunud 20.03.2022 ning seetõttu ei peaks ka lahkumisettekirjutuse tühistamise nõue enam lubatav olema. Samas on kaebaja seda tähtaegselt vaidlustanud ning alternatiivse nõudena taotlenud ka selle õigusvastasuse kindlakstegemist. Lisaks eelnimetatule on vaidlustatud ka lahkumisettekirjutuses sisalduvat sissesõidukeeldu, mille mõju ei ole käesolevaks ajaks ammendunud. Vastustaja arvates ei olnud ka viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamisel selle vaidlustamise erikorra tõttu kaebeõigust, kuid sellega ei saa nõustuda. Riigikohus on tunnistanud välismaalaste seaduse § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles need välistavad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Seega ei ole kaebuse läbi vaatamata jätmiseks alust ning viisa kehtetuks tunnistamise otsuse ning lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse küsimust on vaja siiski hinnata. Kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata jätmist kohus käesoleva lahendi resolutsioonis siiski ei kajasta, sest see on esitatud alternatiivsena ning sellel ei ole vastustaja jaoks enam sisulist tähendust kui kaebus rahuldamata jääb. Kaebuse rahuldamiseks antud juhul alust ei ole.
13.Lahkumisettekirjutus põhineb asjaolul, et eelnevalt tunnistati kehtetuks vastav viisa, misjärel ei olnud kaebajal enam ka seaduslikku alust riigis viibida. Seega on vaja lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel käsitada koosmõjus eelnimetatuga ka viisa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjendatuse küsimust. Kaebaja viisa tunnistati kehtetuks seetõttu, et riigis viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed.
14.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu aluseks olnud põhjenduste esitamisele kõrgendatud nõudeid küll ei esita (VSS § 71), kuid vaidlustatud ettekirjutuses on neid siiski teataval määral esile toodud ning vastustaja on seda täiendavalt põhjendanud kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses. Lahkumisettekirjutusest nähtub, et viisa tunnistati kehtetuks seetõttu, et kaebaja osutas raha eest seksuaalteenuseid, mis ei olnud kooskõlas turismiks väljastatud viisa eesmärgiga. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saa selles ka sisulist vaidlust olla. Vastustaja on esitanud haldusasja materjalide juurde vastavasisulise ettekande. Kaebuses küll märgitakse, et isiku usaldusväärsuses ei olnud (ei oleks olnud) põhjust kahelda, kuid väiteid intiimteenuse osutamisest kui sellisest ei olegi püütud tegelikult ümber lükata. 10.03.2022 küsitluste protokollist ilmneb, et kaebaja ei soovinud vastavasisulise küsimuse osas täpsemaid selgitusi anda, vastates, et ei saa aru, mis on intiimteenuste osutamine. Vastustaja järeldas sellest, et reisi eesmärki ei saa tegelikkusele vastavaks pidada. Välismaalaste seaduse § 52 lg 1 p 3 ja § 78 lg 2 p 3 kohaselt on võimalik viibimisaeg ennetähtaegselt lõpetada kui on alust arvata, et välismaalase väidetav Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile. Kohtu roll taoliste vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud
ning kontrollida saab üksnes seda kas vastava haldusakti või vastavate haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu. Antud juhul ilmselgeid vigu ei nähtu.
15.Olukorras, kus ettekirjutuse tegemise alus oli olemas, võis vastustaja kohaldada ka sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu kohaldamise alusena on vastustaja viidanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 3. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 1 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu üldjuhul kolmeks aastaks. Antud juhul on vastustaja tuginenud eelnimetatud seaduse § 74 lõikele 3, mis võimaldab kohaldada lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks kui sissesõidukeelu kohaldamise (üldine) tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Vastustaja kohaldas sissesõidukeelu üheks aastaks ja kuueks kuuks. Sissesõidukeelu kohaldamine otsustatakse ilma põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1). Samas ei tähenda see seda, et vastustaja ei peaks küsimust kaaluma ning lahkumisettekirjutust vajalikus ulatuses põhjendama. Antud juhul ei saa aga asuda sellisele seisukohale, et küsimust ei oleks sisuliselt kaalutud. Vastustajaga tuleb nõustuda, et asjaolusid, mille pinnalt oleks võinud või pidanud sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätma, haldusasja materjalist ei nähtu. Vastustaja on arvestanud, et isik tegi politseiga koostööd ning täitis kaasaaitamiskohustust, mistõttu kohaldatigi sissesõidukeeldu oluliselt lühemaks perioodiks võrreldes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikes 1 sätestatuga. 10.03.2022 küsitluste protokollist ilmneb, et kaebajal (siis) selles osas vastuväiteid ka ei olnud. Käesoleval juhul 1-aasta ja 6-kuulise sissesõidukeelu kohaldamise puhul ilmselget viga täheldada ei saa.
16.Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuses esitatud põhinõuete ega ka alternatiivsete nõuete rahuldamiseks alust.
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.