X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.04.2022 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/465-1 tühistamise- ja vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja Tatjana Ikim; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 31.01.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas oma esindaja Tatjana Ikimi kaudu 09.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi ka PPA) 27. aprilli 2022 otsuse nr 15.3-3.2/465-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks Xi tähtajalise elamisloa taotlust nr 2025426155 uuesti läbi vaatama. Kaebuselt oli tasutud riigilõivu 15 eurot.
2.Tallinna Halduskohtu 12.05.2022 määrusega jäeti kaebus käiguta, et võimaldada tasuda täiendav riigilõiv. Kaebaja esitas vastava maksekorralduse 12.05.2022.
Tallinna Halduskohtu 24.05.2022 määrusega võeti kaebus menetlusse. PPA vastas sellele 22.06.2022.
4.Tallinna Halduskohtu 26.10.2022 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
5.Politsei- ja Piirivalveamet esitas täiendava seisukoha 12.12.2021.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus riivab tema õigusi, millised tulenevad põhiseaduse paragrahvist 36, välismaalaste seaduse paragrahvidest 10 ja 118 p 7 ning siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 §-st 25.
7.Kaebaja on sündinud xx xx xxxx Valgevenes ja on Valgevene kodanik. 09.04.2021 esitas ta Eesti Vabariigi Suursaatkonnale Minskis tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse § 118 p 9 alusel Eestisse püsivalt elama asumiseks, kuid märkis samas, et taotleb elamisluba välislepingu alusel kui rahvuselt eestlane (VMS § 118 p 7). Eesti rahvusesse kuulumist tõendas kaebaja enda sünnitunnistusega, kus tema isa rahvuseks on eestlane ning Eesti Riigiarhiivi fondidest saadud andmetega, mille kohaselt alates kaebaja vanavanaisast olid kõik suguvõsa liikmed eestlased.
8.Kaebaja peab otsust ebaseaduslikuks ja äärmiselt ebaõiglaseks. Väär on PPA seisukoht, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma esivanemate eesti rahvusesse kuulumise kohta. Taotlusele olid lisatud asjakohaseid ja omavahel kooskõlas olevaid tõendeid. Kaebaja eesti rahvusesse kuulumine on tõendatud isa ja isapoolsete vanavanemate ja vanavanavanemate kaudu. Otsuses on suurt rõhku pandud sellele, et kaebaja ei valda eesti keelt. See on tõepoolest nii, kuna ta on sündinud ja õppinud Valgevenes, kus tal puudus kahjuks võimalus õppida eesti keelt ja täiendada keeleoskust. Kuid isa on õpetanud talle põhilist ja tänu sellele tunneb kaebaja lihtsamaid eestikeelseid sõnu ja väljendeid, mis võimaldas suhelda Eestis elavate lähedastega. Rahvusesse kuulumise põhikriteeriumiks ei saa olla hea keeleoskus. Kaebaja tunneb end eestlasena ning peab Eestit oma tegelikuks kodumaaks.
9.Välismaalaste seaduse kohaselt on PPA-l kohustus mitte lähtuda ainult seaduses sätestatud elamisloa andmise formaalsetest alustest, vaid kaaluma taotluse põhjendatust lähtuvalt selle esitamise ajal olemasolevast olukorrast. PPA ei ole kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud olulisi asjaolusid, põhjendatud huve ja kohaldatava tagajärje proportsionaalsust, mistõttu haldusakt on õigusvastane.
10.Täiendavas 28.06.2022 seisukohas palus kaebaja asja juurde võtta rahvusarhiivi 15.06.2022 vastuskirja nr 7-3/22/2489 ja 27.06.2022 arhiiviteatise nr 7-3/22/2489, milles teatatakse, et Tartu Maavalitsuse arhiivifondis säilitatavas E. M.’i (sünd. xx xx xxxx Novgorodi oblastis Krestetski rajoonis Kampsovi külas) aktikande taastamise toimikus leiduvas isikuankeedis on tema ja tema vanemate J. ja I. K.’i rahvuseks märgitud „eestlane”. Rahvusarhiivi andmete kohaselt A. M. sündis aastal 1936 Venemaal Leningradi oblastis Krestetski rajoonis. Tema sünnidokumenti rahvusarhiivis ei leidu, kuid 1959. aastal sõlmitud abieluaktil on rahvuseks märgitud „eestlane”.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
11.Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaebaja esitatud dokumentides nähtus vaid kaebaja poja sünnitunnistuselt, et kaebaja on määratlenud ennast rahvuselt eestlasena. Kaebaja enda sünnitunnistusel oli kaebaja isa rahvuseks märgitud eestlane, kuid kaebaja ema rahvus oli ukrainlane. Rahvuskuuluvuse määratlemiseks ei piisa vaid sellest, et isik ise määratleb ennast eestlasena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed kriteeriumid, nt eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest, eesti juurte olemasolu, emotsionaalne side Eestiga, kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning haridus. Rahvusesse kuulumine on seotud ka sellega, kuidas vanemad ja vanavanemad on end määratlenud ning kas lapsi on kasvatatud eestluse vaimus (otsuse p-d 18 ja 19).
12.Nii elamisloa taotluse menetluse jooksul kui ka vaidlusaluses otsuses on selgitatud, et pelgalt kaebaja sünnitunnistusele märgitud isa rahvuse põhjal ei saa kaebajat eestlaseks pidada (p 23). Kaebaja ei ole ei
elamisloa menetluse jooksul ega koos kaebusega esitanud tõendeid, et tema isapoolsed esivanemad oleksid eestlased. Pelgalt P. M. ja E. M. hukkamisotsused ei ole nende eestlaseks olemise tõenditeks, kuna nimetatud arhiiviväljavõtetest ei nähtu nende rahvust ega kaebaja väidetud eestlasest kulakuks olek.
13.Tähtajalise elamisloa taotleja peab esmalt enda dokumentide kaudu tõendama oma rahvuskuuluvust, kui see ei ole võimalik, siis on võimalus seda muul viisi tõendada, nt vanemate ja vanavanemate kaudu. Praegusel juhul ei olnud kaebaja enda dokumentidest võimalik rahvust tuvastada, kuna kaebaja sünnitunnistusel on tema emal ja isal märgitud erinev rahvus, seega võib ka kaebaja olla mõlemast rahvusest ning kindlat rahvuskuuluvust ei ole võimalik määrata. Kaebaja oli ise oma rahvuseks märkinud eestlase ainult poja sünnitunnistusel. Seega tuli kaebajal tõendada muude objektiivsete tunnuste alusel enda eesti rahvusesse kuulumist. Kaebaja vastustest nähtuvalt ei ole kaebajal Eestiga selliseid sidemeid, et teda saaks lugeda rahvuselt eestlaseks. Eriti arvestades asjaolu, et kaebaja on kogu elu elanud Valgevenes ning tal on Valgevene kodakondsus. Kuna kaebaja isa ei ole kaebajale eesti keele oskust edasi andnud, siis ei ole usutav et ta andis Valgevenes elades kaebajale edasi eesti rahva kombeid, traditsioone ja kultuuri.
14.Kaebaja esitatud arhiivipäringud olid venekeelsed ning neil puudusid eestikeelsed tõlked, käsitsi kirjutatud võõrkeelne dokument ei olnud arusaadav. Nii palju kui vastustaja venekeelsetest dokumentidest aru sai, nähtus neist, et kaebaja vanavanaisa P. (erinevates dokumentides erinev nimekuju, ka P.) oli määratud mahalaskmisele kui kulak, mitte kui eestlasest nõukogude vastaste elementide bande liige, nagu väidab kaebaja. P. rahvuseks oli määratud „eestlane“ 12. mai 1931 ankeedis, kuid on üldteada asjaolu, et tolleaegsetes dokumentides märgitule tuginedes ei saa kindlalt väita, et tegemist oleks eestlasega, kuna puudub tõsikindel teadmine, et seda on avaldanud P. isiklikult. Arhiivipäringute vastustest nähtub, et kaebaja vanaisa E. M. on 1938. aastal arreteeritud kuna kuulus eeslastest rahvuslikku grupeeringusse ja lasti maha kui eestlastest rahvavaenlane, kuid on üldteada fakt, et sel ajal märgiti dokumentidesse valitsusele sobivaid andmeid, mis ei pruukinud tõele vastata. Isegi kui arhiivipäringute vastustest nähtub, et kaebaja vanavanaisa ja vanaisa on määratletud rahvuselt eestlasena, ei ole esitatud dokumente, mis kinnitaksid, et nad isiklikult oleks ennast eestlastena määratlenud. Arvestades tolleaegseid olusid, ei ole kindel, kelle poolt rahvus oli määratud – kas isiku enda või süüdistaja. Kaebaja vanaisa ja vanavanaisa isiklikku rahvuskuuluvuse määratlemist võiksid kinnitada nt nende sünnitunnistused, kirikuraamatu kanded vms, kuid neid ei ole ei PPA-le ega kohtule esitatud.
15.Kaebaja kinnitas nii elamisloa menetluse käigus kui ka kaebuses, et tema ja ta isa hoiavad sidemeid Eestis elavate sugulastega, kuid vaatamata PPA küsimisele ei esitanud kaebaja konkreetsemaid andmeid Eestis elavate sugulaste kohta. Seetõttu püsib kahtlus, kas kaebajal on üldse Eestis sugulasi.
16.Täiendavas 12.12.2022 seisukohas teatas vastustaja, et jääb kõikide varem esitatud seisukohtade juurde. Vastuseks kaebaja 28.06.2022 esitatud tõenditele, selgitab vastustaja, et elamisloa menetluse käigus esitas kaebaja vaid poja sünnitunnistuse, kus ta on ennast määratlenud eestlasena. Kui isiku enda dokumentidest ei ole võimalik rahvust tuvastada, siis sellisel juhul on isikul võimalik tuvastada enda rahvust esivanemate dokumentide kaudu. Kaebaja esitas 28.06.2022 rahvusarhiivi teatise. Samas rõhutab vastustaja, et rahvuskuuluvuse määratlemisel on olulised objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. PS kommentaaride kohaselt on tegemist eelkõige rahvusliku enesemääratlemise küsimusega, mille objektiivsete kriteeriumitena võivad kõne alla tulla eesti keele oskus või põlvnemine eestlasest, kuid nende tunnuste alusel ei saa veel üheselt ja kindlalt väita, kas konkreetne isik on eestlane või mitte. Lisaks saab arvestada ka eesti juurte olemasolu, kodakondsust ja kultuurilisi tegureid, näiteks emotsionaalset sidet Eestiga, kultuurilist ja sotsiaalset seotust ning haridust. Identiteedi määratlemise kultuurilisteks teguriteks on n-ö identiteedi tuumväärtused, mis väljenduvad huvis ja tihedas kokkupuutes eesti kultuuriga. Rahvuslik identiteet lisaks enesemääratlusele vajab kogukonna tunnustust. PPA on vaidlusaluses otsuses selgitanud, miks on keeleoskusele niivõrd suurt rõhku pandud ning ka seda, et keeleoskus ei ole ainus
kriteerium, mida rahvuskuulumise hindamisel arvesse võetakse. PPA on otsuses käsitlenud ka muid aspekte, mida hinnatakse välislepingu alusel kui rahvuselt eestlane tähtajalise elamisloa andmisel.
KOHTU PÕHJENDUSED
17.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 27.04.2022 otsust nr 15.3-3.2/465-1 ning taotletud selle tühistamist. Nimetatud otsusega keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse § 123 p 2 alusel. Lisaks tühistamisnõudele on taotletud veel ka vastavasisulise taotluse nr 2025426155, mida menetleti 08.09.2021 täpsustuste järgselt tähtajalise elamisloa saamise taotlusena välislepingu alusel, uuesti läbivaatamise kohustamist. Põhivaidlus väljendub siiski Politsei- ja Piirivalveameti 27.04.2022 otsuse nr 15.3-3.2/465-1 õiguspärasuse küsimuses. Tähtajalise elamisloa saamise taotluse uuele läbivaatamisele suunatud kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust on vaja hinnata ning kaaluda sel juhul kui peaks ilmnema, et vastustaja seisukoht tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kohta oli õigusvastane. Vaidlustatud haldusakti õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa.
18.Tähtajalise elamisloa andmise või andmisest keeldumise küsimuse lahendamine on vastavalt välismaalaste seaduse (edaspidi ka – VMS) § 211 lõikele 1 Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses ning selles ei ole vaidlust. Politsei- ja Piirivalveamet on tuginenud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel välismaalaste seaduse § 123 punktile 2.
19.Välismaalaste seaduse § 123 punkti 2 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele.
20.Vastavate täpsustuste esitamise järgselt soovis kaebaja tähtajalist elamisluba (etnilise) eestlasena oma etnilisele kodumaale tagasi pöördumiseks viidates seejuures põhiseaduse paragrahvile 36, välismaalaste seaduse § 118 punktile 7 ning siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (edaspidi ka – määrus nr 7) paragrahvile 25. Põhiseaduse paragrahvis 36 on sätestatud, et igal eestlasel on õigus Eestisse asuda.
21.Välismaalaste seaduse § 118 p 7 kohaselt võib anda välismaalasele tähtajalise elamisloa (ka) välislepingu alusel. Seonduvalt eelnimetatuga on määruse nr 7 paragrahvis 19 toodud ära esitamisele kuuluvate dokumentide loetelu kui elamisluba taotletakse välislepingu alusel, milleks on (vastav) taotlus, foto, andmed välislepingu kohta ning selgitused elamisloa taotlemise aluseks olevate asjaolude kohta. Määruse nr 7 paragrahvi 25 lõikes 1 sätestatakse, et eesti rahvusest taotleja, kes soovib enda suhtes sisserände piirarvu kohaldamata jätmist, esitab lisaks eelosundatud määruses sätestatud tähtajalise elamisloa taotlemisel nõutud dokumentidele enda eesti rahvusesse kuulumist tõendava dokumendi. Nimetatud paragrahvi teise ja kolmanda lõike kohaselt peab eesti rahvusesse kuulumist tõendav dokument sisaldama andmeid taotleja või tema vanema või vanavanema rahvuse kohta ja kui taotleja esitab dokumendi oma vanema või vanavanema eesti rahvusesse kuulumise kohta, lisab ta dokumendi, mis tõendab taotleja põlvnemist nimetatud eesti rahvusest isikust.
22.Lisaks muudele õiguslikele alustele on menetlusosalised lähtunud ka siseministri 12.01.2017 määrusest nr 7, kuid seonduvalt eelnimetatuga ei nähtu, et oleks täidetud paragrahvis 19 ära toodud nõue andmete esitamise osas asjassepuutuva välislepingu kohta. Olenemata eelnimetatust ei ole see tõlgendatav kaebaja kahjuks. Vastustaja on pidanud võimalikuks menetleda kaebaja taotlust ka selle õigusliku aluse ja argumentide pinnalt, millele ta tugines. See on olnud kaebaja jaoks soodne tõlgendus. Ilmselt on vastustaja jaoks olnud rõhuasetus pigem põhiseaduse paragrahvil 36.
23.Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Vastustaja on keeldunud tähtajalise elamisloa väljastamisest välismaalaste seaduse § 123 punkti 2 alusel, sest antud juhul ei olnud tähtajalise elamisloa andmise tingimused täidetud. Kohus nõustub üldjoontes vaidlustatud haldusaktis väljendatud vastustaja seisukohtade ja põhjendustega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 üle korrata, sest kaebus jääb rahuldamata. Tähtajalise elamisloa andmine on vastustaja kaalutlusotsus ning vastustaja pädevuses. Antud juhul on PPA hinnanud ja menetlenud kogu küsimust küllalt põhjalikult. Haldusakti maht on 19 lehekülge, menetluse käiku on kajastatud arvestatuna 09.04.2021. Kaebaja ei nõustu küll elamisloa andmisest keeldumisega ning vastustaja sellekohaste tõlgendustega, kuid samas ei nähtu, et haldusaktis kajastatud sündmuste kronoloogia ja faktiliste asjaolude osas võiks sisulist vaidlust esineda. Õiguslikud põhjendused on haldusakti lehekülgedel 14-19 samuti eraldi välja toodud. Teataval määral sarnaste või siis võrreldavate kaasuste puhul on mõnikord heidetud vastustajale ette, et kaebajate sidemeid Eestiga, sealhulgas keeleoskust, ajalootunnetust ja väärtuste omaksvõttu, ei ole piisavas ulatuses välja selgitatud, kuid antud juhul taolisi etteheiteid teha ei saa. Vastustaja on õigesti märkinud, et põhiseaduse §le 36 tuginemisel ei piisa sellest kui isik määratleb end ise eestlasena ja et seda peavad kinnitama ka teatud objektiivsed kriteeriumid. 28.06.2022 seisuga täiendavalt haldusasja materjalide juurde esitatud Rahvusarhiivi 15.06.2022 vastuskiri ja 27.06.2022 teatis vastustaja eelnimetatud seisukohta ümber ei lükka. Mis puutub rahvusidentiteedi määratlemisse, siis on vastustaja analüüsinud seda üsna ammendavalt vaidlustatud haldusakti punktides 19-20. Seonduvalt perekondliku ajalooga on esitatud kokkuvõtlik ülevaade ja antud hinnanguid haldusakti punktides 23-24. Nende seisukohtade ning kaalutlustega ei saa mitte nõustuda. Vastustaja on kõiki vajalikke aspekte piisava põhjalikkusega hinnanud. Kohtu roll taoliste spetsiifilist hinnangut vajavate vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud ning kontrollida saab üksnes seda kas vastava haldusakti või vastavate haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu. Antud juhul ilmselgeid vigu ei nähtu. Nõustuda võib ka sellega, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine taotleja põhiõigusi, perekonna- ning eraelu oluliselt riivata ei saa.
24.Lähtuvalt eeltoodust ei ole Politsei- ja Piirivalveameti 27.04.2022 otsuse nr 15.3-3.2/465-1 tühistamiseks alust. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei olnud alust, ei saa rahuldada ka vastupiduisel eeldusel baseeruvat ja vastava taotluse uuesti läbivaatamisele suunatud kohustamisnõuet.
25.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste menetluskulud või võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.