A. S kaebus Viru Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbivaatamata kaebus osas, milles kaebaja palus välja mõista vastustajalt mittevaraline kahju insuldi esilekutsumise ja ravimata jätmise tõttu elu ohtu seadmise eest ning pikaajalise C-hepatiidi varjamise ja ravi mitteosutamise eest.
2.Jätta läbivaatamata kaebus närvivalu ja hammaste ravi ebapiisavuse väidete osas.
3.Jätta läbivaatamata kaebus osas, milles kaebaja palus välja mõista vastustajalt mittevaraline kahju halbade ja ebapiisavate kinnipidamistingimustega (kambri põrandapind, halb ventilatsioon ja hapnikupuudus, ebapiisav päeva- ja töötav öövalgustus, spordiga tegelemise ja jalutuskäikude tingimused, orjatööle sundimine vanglaametnike töö korraldamise ja töökohustuste täitmise osas).
4.Asendada kaebaja nimi avalikustavas määruses initsiaalidega A.S.
Määrusele on võimalik esitada 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest määruskaebus Tartu Ringkonnakohtule. Määrus toimetatakse pooltele kätte.
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK
1.A. S (kaebaja) esitas 11.12.2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeritud numbriga 6-16/130-1, digitaalse toimiku leht, edaspidi dtl). Kaebaja palus ebapiisavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 100 000 eurot ja ebapiisava tervisehoiuteenuse osutamisega talle tekitatud kahju hüvitamist summas 100 000 eurot. Kaebaja väitel ei ole tagatud piisavat elamispinda, kuna põrandapinda kahe kinnipeetava kohta on kambris vaid 2,5 m2 (maha tuleb arvata nii tualettruumi kui ka mööblialune pind) ning alates 22.4.2019 on ta üksi kambris, kus vaba pinda on 5,07 m2; kambripind ei ole varustatud piisava hapnikuga; kasutuses on ainult sundventilatsioon ja avanevaid õhuaknaid ei ole, päevavalgustus (halogeenlambid) väsitab silmi ja mõjutab psüühikale destabiliseerivalt, öisel ajal on sisse lülitatud valgustus, jalutuskäigud värskes õhus toimuvad 4m2 suuruses betoonist boksis, spordiga saab tegeleda üksnes päevaruumis, kus spordivarustus on vähene ja õues saab sportida üks tund üks kord nädalas, töö on organiseeritud minimaalses ulatuses,
3-20-358 vanglaametnikud oma tööülesandeid ei täida ning ei arvesta kinnipeetavate vajadusi ja palveid; meditsiinitöötajad on ebapiisava kvalifikatsiooniga (neil puudub meditsiiniteenuse osutamiseks vajalik luba); Tartu Vanglas tuvastati kaebajal enne Viru Vanglasse üleviimist 15.4.2014 Chepatiit, kuid see jäeti ravita, mistõttu see kujunes krooniliseks ajavahemikul 15.4.20143.9.2019; toimus hüpertoonia teadlik süvendamine valede ravimite ja ravikuuriga; 2.5.2018 oli kaebajal insult (viibis Ida-Viru Keskhaiglas 2.9-9.5.2018), mille kutsus esile pikaajaline valeravi ja vaimne survestamine ning vangla eiras neuroloogi ettekirjutusi ravi osas, hambavalu puhul 18 päeva jooksul ei antud valuvaigisteid ega võimaldatud stomatoloogi vastuvõttu; 18 päeva jooksul ei olnud meditsiinilist abi seoses kõrvaprobleemidega, mistõttu tekkis keskkõrvapõletiku oht), ei ole võimaldatud ortopeedilisi jalanõusid, mistõttu ei saanud 22.10.2018-22.4.2019 ja 23.11-9.12.2019 õues jalutamas käia; 27.11.2019 suruti jõuga kambrisse teine kinnipeetav, kellega on olnud eelnevalt konflikt, mistõttu halvenes kaebajal enesetunne ja ta kartis uut insulti, kuid tuli kohale meedik alles kolm tundi hiljem.
2.Viru Vangla jättis 22.3.2021 otsusega nr 6-16/130-2 (dtl 115-116) kahju hüvitamise taotluse vangla meditsiiniosakonna tegevuse osas seonduvalt ravi määramisega ja kohtlemisega riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel läbi vaatamata ja muus osas jättis rahuldamata.
3.Viru Vangla kohaldas 13.12.2019 käskkirjaga nr 6-4/310-1 alates 13.12.2019 kaebaja suhtes, juhindudes vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-st 1 ja lg 2 p-dest 1, 3 ja 4 eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist.
4.Viru Vangla lõpetas 31.12.2019 käskkirjaga nr 6-4/310-2 alates 31.12.2019 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise.
5.Viru Vangla tagastas 15.1.2021 otsusega nr 6-12/486 vaide 13.12.2019 käskkirja peale, sest vaidlustatud haldusakti mõju oli lõppenud ja kaebaja õiguskaitsevajadus on ära langenud.
6.Viru Vangla otsustas 20.12.2019 käskkirjaga nr 6-3/949-1, võttes aluseks VangS § 64 lg 41 ja § 63 lg 1 p 4, mitte karistada kaebajat ettekande nr 6-20/5701-1 alusel ning määras ettekande nr 6-20/5885-1 alusel distsiplinaarkaristuseks VangS § 67 p-s 1 sätestatud nõude rikkumise eest 7-ks ööpäevaks kartserisse paigutamise.
7.Kaebaja esitas 24.2.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebuse kohaselt ei ole Viru Vangla tema kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt lahendanud ning palus võtta kaebus menetlusse seoses vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusega. Kaebaja taotles ka riigi õigusabi ja menetlusabi andmist.
8.Kaebaja märkis 6.7.2020, 30.7.2020 ja 20.11.2020 seisukohtades, et vangla ei ole senini kahju hüvitamise taotlust lahendanud.
9.Tartu Halduskohus jättis 3.8.2020 määrusega rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse (resolutsiooni punkt 1) ning jättis kaebuse käiguta, kohustades kaebajat tasuma riigilõivu summas 250 eurot (resolutsiooni punkt 2).
10.Tartu Halduskohus tagastas 2.9.2020 määrusega kaebuse, kuna tasumata oli riigilõiv summas 250 eurot ning jättis riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata.
3-20-358
11.Tartu Ringkonnakohus tühistas 17.11.2020 määrusega Tartu Halduskohtu 2.9.2020 määruse ja saatis asja halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
12.Tartu Halduskohus jättis 24.3.2021 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Kohus kohustas kaebajat täpsustama tühistamis- ja hüvitamisnõuete eset ning tasuma kaebuse esitamise eest riigilõivu summas 250 eurot.
13.Kaebaja taotles 6.4.2021 puuduste kõrvaldamise avalduses riigi õigusabi ja menetlusabi andmist, palus tühistada vangla käskkirjad nr 6-4/310-1 ja nr 6-3/949-1 ning hüvitada eelnimetatud käskkirjadega ja vanglale esitatud taotluses kirjeldatud toimingutega tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja väitel on enamus piinamisi ning tema elule ja tervisele kahju tekitavad tegurid koosmõjus järgmised: ruumipuudus, hapnikupuudus, pikaajaline liikumise piiramine VangS § 69 alusel, ebaotstarbelised meditsiinivahendid, meditsiiniabist keeldumine vastavalt vajadusele, põhjendamatult füüsilise jõu kasutamine, invaliidi tööle sundimine ja võimetuse eest karistamine, kaaskinnipeetavate valekaebusetele sundimine, ortopeediliste jalatsite väljastamisest keeldumine, insuldi ja korduva insuldi esile kutsumine veebruarismärtsis 2021. a hüpertoonia haiguse vale ravi, C-hepatiidi tuvastamine märtsis 2014 kuni kroonilise C-hepatiidi tunnistamiseni ja lõpuks ravi määramine 2019. a erinevate tervisehäirete ravimisest keeldumine, ravimitest keeldumine hambaarsti vastuvõttu mittevõimaldamine jne.
14.Tartu Halduskohus lubas 20.5.2021 määrusega täiendada/muuta kaebust uute nõuetega (resolutsiooni punkt 1), jättis rahuldamata riigi õigusabi taotluse (resolutsiooni punkt 2), tagastas kaebuse vangla käskkirja nr 6-3/949-1 tühistamisnõude osas (resolutsiooni p 3); tagastas kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt Viru Vangla meditsiiniosakonna tegevusega ja tegevusetusega kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel (resolutsiooni punkt 5), tagastas kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt perioodiga 10.12.2019-24.2.2020 (resolutsiooni p 7), tagastas kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt perioodiga 2.-9.5.2018, millal kaebaja viibis haiglas (resolutsiooni punkt 8), tagastas kaebuse hüvitamisnõude osas seoses ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmisega perioodidel 22.10.2018-22.4.2019 ja 23.11.-10.12.2019 (resolutsiooni punkt 9), jättis kaebuse käskkirja nr 6-4/310-1 tühistamisnõude osas käiguta ja kohustas esitama kohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse (resolutsiooni punkt 10), jättis käiguta kaebuse hüvitamisnõude osas perioodil 10.12.2016-10.12.2019 ja kohustas kaebajat kõrvaldama hüvitamisnõudes esinenud puudused (resolutsiooni p 11).
15.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 8.7.2021 määrusega määruskaebuse osaliselt ja tühistas Tartu Halduskohtu 20.5.2021 määruse resolutsiooni punkti 5 ning saatis asja vastavas osas tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, tühistas Tartu Halduskohtu 20.5.2021 määruse resolutsiooni punkti 7, muutis Tartu Halduskohtu 20.5.2021 määruse resolutsiooni punkti 7, muutis Tartu Halduskohtu 20.5.2021 määruse resolutsiooni punkti 9 sõnastust, asendades kuupäeva 10.12.2019 kuupäevaga 9.12.2019 ning edastas Tartu Halduskohtule lahendamiseks taotlused kaebuse nõuete eraldamiseks ja kohtuniku taandamiseks.
16.Haldusasja menetlev kohtunik keeldus 18.11.2021 määrusega enda taandamisest ja edastas kaebaja taandamisavalduse läbivaatamiseks Tartu Halduskohtu esimehele. Tartu Halduskohtu esimees jättis 18.11.2021 määrusega kaebaja taandamistaotluse rahuldamata.
17.Tartu Halduskohus jättis 7.1.2022 määrusega kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata (resolutsiooni punkt 1), jättis rahuldamata taotluse nõuete
3-20-358 eraldamiseks (resolutsiooni punkt 3), lõpetas haldusasja menetluse Viru Vangla 13.12.2020 käskkirja nr 6-4/310-1 tühistamise nõude osas (resolutsiooni punkt 3), võttis kaebuse menetlusse (resolutsiooni punkt 4), tunnistas vastustajaks Viru Vangla (resolutsiooni punkt 5), kohustas vastustajat vastama kaebusele 31 päeva jooksul alates käesoleva kohtumääruse kättesaamisest (määruse resolutsiooni punkt 6).
18.Vastustaja esitas kohtule vastuse kaebusele 25.03.2022, milles palus jätta kaebus rahuldamata.
19.Tartu Halduskohus esitas kaebajale 13.9.2022 määrusega kohtunõude, milles kohustas kaebajat 40 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest vastama vastustaja vastusele ja teavitama, kas ta pöördub tõendite hankimiseks Tervisehoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni poole.
KOHTU SEISUKOHT
20.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
20.1.Riigikohus on leidnud, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud.1 Käesoleva lahendi tegemise ajal (28.6.2021) maakohtu menetluses olevad kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohtuasjad tuleb maakohtus lõpuni lahendada.2
20.2.Tartu Ringkonnakohus asus 8.7.2021 määruse punktis 37 seisukohale, et kaebaja ei ole seonduvalt Viru Vangla meditsiiniosakonna tegevusega ja tegevusetusega talle tervishoiuteenuste osutamisel (tervishoiuteenuste osutamise tulemusena tuvastati määruskaebuse esitajal C-hepatiit alles 2019. a ja esines ebapiisav hüpertoonia ravi) maakohtusse hagiga pöördunud. Halduskohus ringkonnakohtuga ei nõustu. Nimelt viitas kaebuses kaebaja ja vastuses kaebusele vastustaja tsiviilasjale nr 2-18-9757 ja palus kohtul arvestada nimetatud tsiviilasja raames vastustaja poolt esitatud põhjendustega. Nähtuvat tsiviilasja nr 2-18-9757 materjalidest pöördus kaebaja 20.6.2018 Viru Maakohtusse hagiga Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju nõudes. Tsiviilkohtumenetluse käigus täiendatud kaebuse kohaselt (18.2.2020 maakohtule esitatud menetlusdokument, hagi täiendamine) palus kaebaja välja mõista mittevaraline kahju summas 50 000 eurot insuldi esilekutsumise ja ravimata jätmise tõttu elu ohtu seadmise eest ning 50 000 eurot pikaajalise Chepatiidi varjamise ja ravi mitteosutamise eest. Kaebaja poolt maakohtule esitatud hagiavalduse põhjenduste kohaselt võeti kaebaja 6.3.2014 vahi alla ja viidi Tartu Vanglasse. Kaebajalt võeti 12.3.2014 Tartu Vanglas analüüsid. Alates 15.4.2014 kannab kaebaja karistust Viru Vanglas. Viru Vangla valveõde teatas kaebajale, et Tartu Vanglas tehtud analüüside kohaselt on kaebajal hepatiit. Valveõde kinnitas, et kaebaja kutsutakse perearsti vastuvõtule ning määratakse ravi. Kaebaja ootas perearsti vastuvõtu mitu kuud. Perearst R. Aadamsoo kinnitas, et kaebajal ei ole hepatiiti. 27.3.2018 saadud analüüsidest selgus, et kaebajal on C-hepatiit. Kaebaja sai enda analüüside tulemused 11.6.2018. Analüüsidest nähtus, et kaebajal on juba Tartu Vanglas alates
RKÜKm nr 3-21-30, p 28. RKÜKm nr 3-21-30, p 31.
3-20-358 12.3.2014 diagnoositud C-hepatiit. Kaebajal alustati hepatiidi vastast ravi alles umbes viis ja pool aastat hiljem, 4.9.2019, kui haigus oli juba kujunenud krooniliseks. Hagejat hoiti pikka aega lukustatud kambris üksikvangistuses. Kaebaja põeb kaasasündinud südamepuudulikkust ja hüpertooniatõbe, kuid sellele vaatamata ei ole arstid kaebaja seisundit jälginud. Kaebajal oli 2.5.2018 insult, mille tõttu ta viidi ravile Ida-Viru Keskhaiglasse. Vaatamata haiglas määratud ravile ja taastusravi tingimustele, toodi kaebaja 9.5.2018 tagasi vanglasse meditsiiniosakonna asemel üksikkambrisse. Vanglaarstid määrasid kaebajale ravi, millest kaebaja tundis ennast halvasti. Kaebajale ei tehtud haiglas määratud korduvat kompuutertomograafia uuringut. Viru Vangla arstide tegevus võis ohustada kaebaja tervist ja elu.3 Analoogse faktilise olukorra kirjelduse on kaebaja esitanud halduskohtule edastatud kahjunõudes, millele viitas kaebuses (dtl 2-6 ja 21-22).
20.3.Kohtu hinnangul käesolevas haldusasjas kaebaja poolt esitatud mittevaraline kahjunõue seonduvalt insuldi esilekutsumise ja ravimata jätmise tõttu elu ohtu seadmise eest ning pikaajalise C-hepatiidi varjamise ja ravi mitteosutamise eest on juba maakohtu menetluses, kellel esineb tulenevalt kohtupraktikast kohustus menetleda nõuet lõpuni. Samas, maakohtu menetluses olev hagi hõlmab ka mittevaralise kahju tekkimise perioodi 11.12.2016-1.5.2018 ja 10.5.2018-9.12.2019, mis on välja toodud käesolevas haldusasjas. Seega, maakohtule tsiviilasja nr 2-18-9757 raames ja halduskohtule käesoleva haldusasja raames esitatud nõuded ja alused kattuvad ja seetõttu on tegemist analoogse kaebusega. Kuna maakohtusse on kaebaja pöördunud varem ja tema hagi on hetkeseisuga menetluses ning maakohtul esineb tulenevalt kohtupraktikast kohustus menetleda kaebaja hagi lõpuni (vaatamata sellele, et vahepeal on muutunud kohtute pädevus tervishoiuteenusega seotud vaidluste menetlemisel kinnipeetavate ja vangla vahel), puudub halduskohtul pädevus menetleda kaebaja kahjunõuet tervishoiuteenust puudutavas osas. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja poolt esitatud kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt insuldi esilekutsumise ja ravimata jätmise ning elu ohtu seadmisega, aga samuti seonduvalt pikaajalise C-hepatiidi varjamise ja ravi mitteosutamisega, ei ole vastavalt HKMS § 121 lg 1 p-le 1 lubatud ja kuulub tagastamisele.
20.4.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 121 lg 1 p-st 1 ja § 151 lg 1 p-st 1, jätab kohus kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt insuldi esilekutsumise ja ravimata jätmise ning elu ohtu seadmisega, aga samuti seonduvalt pikaajalise C-hepatiidi varjamise ja ravi mitteosutamisega läbi vaatamata.
20.5.HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt kohus võib jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
20.6.Ringkonnakohus juhtis 8.7.2021 määruse punktis 38 halduskohtu tähelepanu asjaolule, et kaebaja ei ole halduskohtule väitnud närvivalu ega hammaste ravi ebapiisavust, vaid ta on väitnud üksnes hüpertoonia ravi ebapiisavust. HKMS § 2 lg 3 sätestab, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. Seega on kohus on võtnud 7.01.2022 määrusega ekslikult kaebuse menetlusse närvivalu ja hammaste ravi ebapiisavuse väidete osas. Sellest tulenevalt ei ole kaebus närvivalu ja hammaste ravi ebapiisavuse väidete osas lubatav ja kuulub vastavalt HKMS § 151 lg 2 p-le 1 ja § 121 lg 2 p-le 1 tagastamisele.
TrtRnKo 2-18-9757, p 1.
3-20-358
21.HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
21.1.Kaebaja palus kohtul välja mõista vastustajalt mittevaraline kahju halbade ja ebapiisavate kinnipidamistingimustega (kambri põrandapind, halb ventilatsioon ja hapnikupuudus, ebapiisav päeva- ja töötav öövalgustus, spordiga tegelemise ja jalutuskäikude tingimused, orjatööle sundimine vanglaametnike töö korraldamise ja töökohustuste täitmise osas). EIK praktikast tulenevalt on mitme kinnipeetavaga kambris soovituslik minimaalne põrandapind isiku kohta 4 m2. Kohus nõustub kaebajaga selles, et põrandapinna arvestamisel tuleb kambripinna koguhulgast välja arvata eraldi ruumis asuva WC alune pindala, kuid ei nõustu sellega, et põrandapinnast tuleks maha arvata ka mööblialune pind. EIK leidis, et kambri üldpinna hulka ei tuleks arvestada kambrisisest sanitaarsõlme, kuid kambripinna arvutamisel ei tule välja arvata mööblialust pinda4. Samu põhimõtteid on enda praktikas korduvalt käsitlenud ka Riigikohus. 5
21.2.Kohus on seisukohal, et antud juhul on täidetud HKMS § 121 lg 2 p-s 21 sätestatud eeldusi. Nähtuvalt haldusasja materjalidest ei olnud perioodidel 11.12.2016-1.05.2018 ja 10.5.20189.12.2019 kambripind kunagi väiksem kui 4m2 ühe kinnipeetava isiku kohta (dtl 217). Kaebaja arusaam, et kambripinna välja arvutamisel tuleb maha arvata mööblialune pind, ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega kooskõlas, kus ühtlasi on tuvastanud, et kambri mööblialune pind ei kulu maha arvamisele ning kambripinna korral, mis ületab 4m2 ühe kinnipeetava isiku kohta ei tuvastanud õiguse riivet. Haldusasja materjalide kohaselt on kaebaja peamine mittevaralise kahju hüvitamise nõue seotud ebapiisava kambripinnaga ja muud kaebuses ja selle täiendustes välja toodud kinnipidamistingimused on esitatud mitte iseseisva nõuetena vaid täiendavate argumentidena vähese kambripinnaga tekitatud mittevaralise kahju põhjendamiseks kumulatiivse mõju põhjendamise eesmärgil. Sama kahjunõude struktuur on esitatud kaebaja poolt kohtueelses menetluses (dtl 13-32). Kohtupraktikast tulenevalt on kambripind 4m2 ja rohkem ühe kinnipeetava kohta loetakse lubatavaks, millega ei kaasne kinnipeetava õiguste riivet. Sellisel juhul ei analüüsinud kohtud muude kinnipidamistingimustega tekitanud ebamugavusi (kumulatiivne efekt).6 Eelnevast leiab kohus, et lähtudes kaebuses esitatud asjaoludest, ei esine kaebajal intensiivset subjektiivsete õiguste riivet, kuna kambripind ühe kinnipeetava isiku kohta ei olnud kogu perioodi väitel väiksem kui 4m2. Kohus on seisukohal, et juba praeguses menetluse staadiumis on selge, et kinnipidamistingimused kambripinna osas ei olnud õigusvastased ega riivanud kaebaja subjektiivseid õigusi, siis pole täidetud RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi (haldusorgani tegevuse või tegevusetuse õigusvastasus ja kaebaja subjektiivsete õiguste riive), mistõttu kaebuse rahuldamine kohtuotsusega on vähetõenäoline.
21.3.Lisaks märgib kohus, et kaebaja poolt nimetatud muud Viru Vangla ebakohased kinnipidamistingimused, nagu halb ventilatsioon ja hapniku puudus, ebapiisav päeva- ja töötav öövalgustus, spordiga tegelemise ja jalutuskäikude tingimused, orjatööle sundimine vanglaametnike töö korraldamise ja töökohustuste täitmise osas on halduskohtumenetluses juba varasemalt kohtute poolt analüüsitud, kuid kohtud ei ole kindlaks teinud nende tingimuste EIKo nr 7334/13, Muršić vs Horvaatia, p 114. vt RKHKo p 12 ja seal viidatud praktika; RKHKo nr 3-3-1-95-16, p 12.
vt nt EIKo asjades nr 42525/07 ja nr 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p-d 144–145; EIKo asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44; RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 14.
3-20-358 õigusvastasust.7 Lisaks on kohtupraktikas leitud, et pelgalt puue või täieliku töövõimetuse olemasolu kinnipeetaval ei puugi tähendada seda, et tal puuduks vanglas majandustööde (üldkasutatavate ruumide koristamine) täitmise kohustus.8
21.4.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 151 lg 2 p-st 1 ja HKMS § 121 lg 2 p-st 21, jätab kohus läbi vaatamata kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses vähese kambri põrandapinnaga ja muude kinnipidamistingimustega.
22.Kokkuvõtvalt selgitab kohus, et kaebus on jäetud läbi vaatamata tervikuna.
23.Juhindudes HKMS § 175 lg-st 3 asendab kohus kaebaja eraelu kaitseks määruse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)