Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk, Madis Ernits
Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number
08.07.2021, Tartu 3-20-358
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus
S kaebus Viru Vangla 13.12.2019. a käskkirja nr 64/310-1 ja 20.12.2019. a käskkirja nr 6-3/949-1 tühistamiseks ning nimetatud käskkirjadega ja muude toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 20.05.2021. a määrus S määruskaebus
Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja S
RESOLUTSIOON
1.Võtta määruskaebus Tartu Halduskohtu 20.05.2021. a määruse resolutsiooni p-de 2-9 peale menetlusse.
2.Jätta tõendite kogumise taotlus rahuldamata.
3.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 20.05.2021. a määruse resolutsiooni p 5 ja saata asi vastavas osas tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
5.Tühistada Tartu Halduskohtu 20.05.2021. a määruse resolutsiooni p 7.
6.Muuta halduskohtu määruse resolutsiooni p 6 sõnastust, asendades kuupäeva 09.12.2016 kuupäevaga 10.12.2016. Muuta halduskohtu määruse resolutsiooni p 9 sõnastust, asendades kuupäeva 10.12.2019 kuupäevaga 09.12.2019. Jätta halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 2-4 ja 8 muutmata. Muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
7.Edastada Tartu Halduskohtule lahendamiseks taotlused kaebuse nõuete eraldamiseks ja kohtuniku taandamiseks.
8.Asendada avaldatavas määruses määruskaebuse esitaja nimi tähemärgiga S.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 3-6 peale (välja arvatud osas, milles määruskaebus jäi rahuldamata halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 tühistamiseks (HKMS § 119 lg 1)) võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Määruskaebuse esitaja on kinnipeetav Viru Vanglas.
2.Määruskaebuse esitaja esitas 11.12.2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeritud numbriga 6-16/130-1, tl 35-44p). Määruskaebuse esitaja palus ebapiisavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 100 000 eurot ja ebapiisava tervishoiuteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamist summas 1 000 000 eurot. Määruskaebuse esitaja väitel pidanuks ta kahju hüvitamise taotluse esitama juba 15.04.2014. Määruskaebuse esitaja märkis, et tagatud ei ole piisavat elamispinda, kuna vaba põrandapinda kahe kinnipeetava kohta on kambris vaid 2,5 m2 (maha tuleb arvata nii tualettruumi kui ka mööbli alune ruum) ning alles alates 22.04.2019 on ta üksi kambris, kus vaba pinda on 5,07 m2; varustatud ei ole piisava hapnikuga; kasutuses on ainult sundventilatsioon ja avanevaid õhuaknaid ei ole; päevavalgustus (halogeenlambid) väsitab silmi ja mõjub psüühikale destabiliseerivalt; öisel ajal on sisse lülitatud valgustus; jalutuskäigud värskes õhus toimuvad 4 m2 suuruses betoonist boksis; spordiga saab tegeleda üksnes päevaruumis, kus spordivarustus on vähene, ning õues saab sportida ainult üks tund üks kord nädalas; töö on organiseeritud minimaalses ulatuses; vanglaametnikud oma tööülesandeid ei täida ning ei arvesta kinnipeetavate vajadusi ja palveid; meditsiinitöötajad on ebapiisava kvalifikatsiooniga (neil puudub meditsiiniteenuse osutamiseks vastav luba); Tartu Vanglas tuvastati tal enne Viru Vanglasse üleviimist 15.04.2014 C-hepatiit, kuid see jäeti ravita, mistõttu see kujunes krooniliseks ajavahemikus 15.04.2014-03.09.2019; hüpertoonia teadlik süvendamine valede ravimite ja ravikuuriga; 02.05.2018 oli insult (viibis Ida-Viru Keskhaiglas 02.-09.05.2018), mille kutsus esile pikaajaline valeravi ja vaimne survestamine ning vangla eiras neuroloogi ettekirjutusi ravi osas; korra ei olnud ta suuteline narilt tõusma tulenevalt ägedast radikuliidist; närvipõletik; hambavalu puhul 18 päeva jooksul ei antud valuvaigisteid ega võimaldatud stomatoloogi vastuvõttu; 18 päeva ei antud meditsiinilist abi seoses kõrva probleemiga (keskkõrvapõletiku oht); ei ole võimaldatud ortopeedilisi jalanõusid, mistõttu ei saanud 22.10.2018-22.04.2019 ja 23.11.-09.12.2019 õues jalutamas käia; 27.11.2019 suruti jõuga kambrisse teine kinnipeetav, kellega oli eelnevalt olnud konflikt, millisest olukorrast tingituna tal enesetunne halvenes ja ta kartis uut insulti, kuid kohale tuli meedik alles kolm tundi hiljem. Määruskaebuse esitaja väitel on teda süstemaatiliselt piinatud ning vaimset ja füüsilist tervist rikutud peaaegu 6 aastat, s.o 15.04.2014 kuni tänaseni 09.12.2019.
3.Viru Vangla jättis 22.03.2021. a otsusega nr 6-16/130-2 (tl 115-116) kahju hüvitamise taotluse vangla meditsiiniosakonna tegevuse osas kaebaja suhtes ravi määramisel ja kohaldamisel riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel läbi vaatamata ja tagastas ning muus osas jättis rahuldamata.
4.Viru Vangla kohaldas 13.12.2019. a käskkirjaga nr 6-4/310-1 (tl 11-112) alates 13.12.2019 määruskaebuse esitaja suhtes, juhindudes vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-st 1 ja lg 2 p-dest 1, 3 ja 4, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist.
5.Viru Vangla lõpetas 31.12.2019. a käskkirjaga nr 6-4/310-2 (tl 114) alates 31.12.2019 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise.
6.Viru Vangla tagastas 15.01.2020. a otsusega nr 6-12/486-2 (tl 117-117p) vaide (tl 119-120p) 13.12.2019. a käskkirja peale, sest vaidlustatud haldusakti mõju oli lõppenud ja kaebaja õiguskaitsevajadus ära langenud.
7.Viru Vangla otsustas 20.12.2019. a käskkirjaga nr 6-3/949-1 (tl 121-124), võttes aluseks VangS § 64 lg 41 ja § 63 lg 1 p 4, mitte karistada kaebajat ettekande nr 6-20/5701-1 alusel ning määras ettekande nr 6-20/5885-1 (tl 130) alusel distsiplinaarkaristuseks VangS § 67 p-s 1 sätestatud nõude (ei allunud 20.11.2019 kella 21:45 ja seejärel kella 21:49 paiku valvuri antud korraldusele asuda tööle koristjana) rikkumise eest 7 ööpäevaks kartserisse paigutamise.
8.Määruskaebuse esitaja esitas 24.02.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4). Kaebuse kohaselt ei ole Viru Vangla tema kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt lahendanud ning ta palus võtta kaebuse menetlusse seoses vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusega. Kaebuses taotles ka riigi õigusabi ja menetlusabi andmist. Määruskaebuse esitaja viitas kaebuses vangla 13.12.2019. a käskkirjale nr 6-4/310-1 ja 20.12.2019. a käskkirjale nr 6-3/949-1.
9.Tartu Halduskohus jättis 26.05.2020. a määrusega (tl 23-23p) kaebuse ja riigi õigusabi taotluse käiguta.
10.Määruskaebuse esitaja märkis 08.06.2020. a seisukohas (tl 27-30p), et halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõue tuleneb vangla käskkirjadest nr 6-4/310-1 ja nr 6-3/949-1. Määruskaebuse esitaja palus kahjuhüvitise summa kohtul määrata ning tühistada käskkirjad nr 6-4/310-1 ja nr 6-3/949-1.
11.Määruskaebuse esitaja märkis 06.07.2020. a, 30.07.2020. a ja 20.11.2020. a seisukohtades (tl 34-34p, 54-54p, 95-96p), et vangla ei ole senini kahju hüvitamise taotlust lahendanud.
12.Tartu Halduskohus jättis 03.08.2020. a määrusega (tl 52-53) rahuldamata menetlusabi taotluse (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse käiguta, kohustades tasuma riigilõivu 250 eurot.
13.Tartu Ringkonnakohus tagastas 25.08.2020. a määrusega (tl 64) määruskaebuse Tartu Halduskohtu 03.08.2020. a määruse resolutsiooni p 1 peale.
14.Tartu Halduskohus tagastas 02.09.2020. a määrusega (tl 66-66p) kaebuse, kuna tasumata oli riigilõiv (250 eurot), ning jättis riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata.
15.Tartu Ringkonnakohus tühistas 17.11.2020. a määrusega (tl 75-77) Tartu Halduskohtu 02.09.2020. a määruse ja saatis asja halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
16.Tartu Halduskohus jättis 24.03.2021. a määrusega (tl 98-99p) kaebuse käiguta ja kohustas kõrvaldama kaebuses esinenud puudused. Kohus kohustas täpsustama tühistamis- ja hüvitamisnõuete eset ning tasuma kaebuse esitamise eest riigilõivu 250 eurot.
17.Määruskaebuse esitaja taotles 06.04.2021. a puuduste kõrvaldamise avalduses (tl 101-104p) riigi õigusabi ja menetlusabi andmist, palus tühistada vangla käskkirjad nr 6-4/310-1 ja nr 6-3/949-1 ning hüvitada eelnimetatud käskkirjadega ja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kirjeldatuga tekitatud mittevaraline kahju. Määruskaebuse esitaja väitel on enamus piinamisi ning tema elule ja tervisele kahju tekitatavad tegurid koosmõjus järgmised: ruumipuudus, hapnikupuudus, liikumise pikaajaline piiramine (VangS § 69), ebaotstarbelised meditsiinivahendid – meditsiiniabist keeldumise läbi vastavalt vajadusele, põhjendamatu füüsilise jõu kasutamine, invaliidi tööle sundimine ja võimetuse eest karistamine, kaaskinnipeetavate valekaebustele sundimine (6-4/310), ortopeediliste jalatsite keelamine ja tervise kahjustamine, insult ja korduva insuldi esile kutsumine veebruaris-märtsis
2021. a, hüpertoonia haiguse vale ravi, C-hepatiidi tuvastamine märtsis 2014 kuni kroonilise C-hepatiidi tunnistamine ja lõpuks ravi määramine 2019. a, erinevate tervisehäirete ravimisest keeldumine, ravimitest keeldumine, hambaarsti vastuvõtu mittevõimaldamine jne. Riigilõiv tasuti 06.04.2021 (tl 107).
HALDUSKOHTU MÄÄRUS
18.Tartu Halduskohus lubas 20.05.2021. a määrusega (tl 137-141p) täiendada/muuta kaebust uute nõuetega (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata riigi õigusabi taotluse (resolutsiooni p 2); tagastas kaebuse vangla käskkirja nr 6-3/949-1 tühistamisnõude osas (resolutsiooni p 3); tagastas kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt käskkirjadega nr 6-4/310-1 ja nr 6-3/949-1 (resolutsiooni p 4); tagastas kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt Viru Vangla meditsiiniosakonna tegevusega ja tegevusetusega kaebajale tervishoiuteenuste osutamisel (tervishoiuteenuste osutamise tulemusena tuvastati kaebajal C-hepatiit alles 2018. aastal ja esines ebapiisav hüpertoonia, närvivalu ning hammaste ravi) (resolutsiooni p 5); tagastas kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt perioodiga 15.04.2014-09.12.2016 (resolutsiooni p 6); tagastas kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt perioodiga 10.12.2019-24.02.2020 (resolutsiooni p 7); tagastas kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt perioodiga 02.-09.05.2018, millal kaebaja viibis haiglas (resolutsiooni p 8); tagastas kaebuse hüvitamisnõude osas seonduvalt ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmisega perioodidel 22.10.2018-22.04.2019 ja 23.11.-10.12.2019 (resolutsiooni p 9); jättis kaebuse käskkirja nr 6-4/310-1 tühistamisnõude osas käiguta ja kohustas esitama kohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse (resolutsiooni p 10); jättis käiguta kaebuse hüvitamisnõude osas perioodil 10.12.2016-10.12.2019 ja kohustas kõrvaldama hüvitamisnõudes esinenud puudused (resolutsiooni p 11).
19.Halduskohus tegi kindlaks, et määruskaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale käskkirja nr 6-3/949-1 peale vaiet. Seega on määruskaebuse esitajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ning halduskohus tagastas kaebuse vangla käskkirja nr 6-3/949-1 tühistamisnõude osas, juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p-st 1.
20.Halduskohus märkis, et vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses palus määruskaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamist perioodil 15.04.2014-10.12.2019 (oli märgitud 15.04.2014 kuni tänaseni). Kahjunõude koostamise kuupäevaks oli 10.12.2019. Halduskohtule 24.02.2020 esitatud hüvitamisnõuet saab pidada tulenevalt RVastS § 18 lg-st 2 tähtaegseks, kuna vangla ei lahendanud määruskaebuse esitaja esitatud kahjunõuet RVastS § 18 lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul. Vangla tegi otsuse alles 22.03.2021. Vangla ei pööranud 22.03.2021. a otsuses tähelepanu määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse tähtaegsusele. Halduskohtule edastatud 06.04.2021. a vastuses jäi määruskaebuse esitaja vanglale esitatud kahjunõude juurde. Seega määruskaebuse esitaja nõuab talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist perioodi 15.04.2014-24.02.2020 eest. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest nähtuvalt taotles määruskaebuse esitaja kahju hüvitamist muu hulgas ka jätkuvate toimingutega (halb ventilatsioon, kitsad jalutusboksid, spordiplatside kasutamise piiratud võimalused, töö vanglas, vanglaametnike negatiivne suhtumine määruskaebuse esitajasse, kambrite väike põrandapind), mille osas ei esine halduskohtul alust arvata, et määruskaebuse esitaja sai nendest tulenevat negatiivset mõju tunda vahetult enne 10.12.2019, vaid mõju oli määruskaebuse esitajal tunda perioodi alguses ehk 15.04.2014. Määruskaebuse esitaja tunnistab kahju hüvitamise taotluses, et oleks pidanud esitama taotluse juba 15.04.2014. Halduskohus luges vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegseks alates 10.12.2016.
Perioodil 15.04.2014-09.12.2016 määruskaebuse esitaja viivitas kahju hüvitamise taotluse esitamisega. Halduskohus arvestas, et määruskaebuse esitaja ei nimetanud kohtule kahju hüvitamise taotluse esitamise viivitamise põhjust ning sellega, et tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg-st 3 ei ennistata menetlustähtaega, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Halduskohus leidis, et määruskaebuse esitajal ei ole perioodil 15.04.2014-09.12.2016 nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ja kaebus nimetatud osas kuulub vastavalt HKMS § 121 lg 1 p-le 4 tagastamisele.
21.Halduskohus tuvastas, et määruskaebuse esitaja ei esitanud Viru Vanglale kahju hüvitamise taotlust või muud pöördumist, milles oleks taotlenud talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt käskkirjadega nr 6-12/486-2 ja nr 6-3/949-1. Sellest tulenevalt leidis kohus, et kaebus ei ole eelnimetatud hüvitamisnõude osas lubatud. Juhindudes HKMS § 121 lg 1 p-st 4 halduskohus tagastas kaebuse hüvitamisnõude osas seonduvalt käskkirjadega nr 6-12/486-2 ja nr 6-3/949-1.
22.Halduskohus tagastas kaebuse hüvitamisnõude osas perioodil 10.12.2019-24.02.2020 (v.a ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmise osas) HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses soovis määruskaebuse esitaja sõnaselgelt talle tekitatud kahju hüvitamist kuni 10.12.2019. Seega perioodil 10.12.2019-24.02.2020 on määruskaebuse esitajal tulenevalt VangS § 11 lg-st 8 ja HKMS § 47 lg-st 1 läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.
23.Halduskohus tagastas kaebuse hüvitamisnõude osas perioodil 02.-09.05.2018 HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna määruskaebuse esitaja viibis sellel ajal Ida-Viru Keskhaiglas, mistõttu ei olnud tal vangla kinnipidamistingimustega faktilist ega õiguslikku kokkupuudet. Sellises olukorras ei olnud riivatud määruskaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
24.Määruskaebuse esitaja taotles kohtult muuhulgas talle tekitatud kahju hüvitamist, mis tekitati vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud tegevusega ja tegevusetusega, kirjeldades ka vangla meditsiiniosakonna tegevust ja tegevusetust seonduvalt määruskaebuse esitajale tervisehoiuteenuste osutamisega. Määruskaebuse esitaja väitis, et meditsiiniosakonna poolt talle osutatud tervisehoiuteenused ei olnud piisavad, mille tulemusena tuvastati tal C-hepatiit alles 2018. a, lisaks pidas määruskaebuse esitaja ebapiisavaks enda hüpertoonia, närvivalu ja hammaste ravi. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, milles määruskaebuse esitaja vaidlustab meditsiiniosakonna tegevusi, ei ole näha vihjeid, et tervishoiuteenuste osutamise kvaliteet või tervishoiuteenuste osutamata jätmise põhjuseks oleks olnud vangla administratsioon. Vaidluse lahendamine ei kuulu kohtu kompetentsi. Juhindudes HKMS § 121 lg 1 p-st 1 halduskohus tagastas kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt sellega, et tervishoiuteenuste osutamise tulemusena tuvastati määruskaebuse esitajal C-hepatiit alles 2018. a ning vanglas oli ebapiisav hüpertoonia, närvivalu ja hammaste ravi.
25.Halduskohus tegi kindlaks, et haldusasjas nr 3-20-61 võttis kohus menetlusse hüvitamiskaebuse, mille esemeks on määruskaebuse esitajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue seonduvalt ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmisega, mille tulemusena ei saanud määruskaebuse esitaja jalutada 22.10.2018-22.04.2019 ja 26.10.2019-07.01.2020. Eelnevast nähtub, et käesolevas asjas esitatud hüvitamisnõude ese seonduvalt ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmisega on hõlmatud kahjunõude esemega, mis on esitatud ja võetud menetlusse haldusasja nr 3-20-61 raames. Juhindudes HKMS § 121 lg 1 p-st 3 halduskohus
tagastas kaebuse hüvitamisnõude osas seonduvalt ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmisega perioodidel 22.10.2018-22.04.2019 ja 23.11.-10.12.2019.
26.Halduskohus jättis määruskaebuse esitaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-st 1 juhindudes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
27.Määruskaebuse esitaja palub määruskaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 20.05.2021. a määrus täies ulatuses ning rahuldada käskkirjadega nr 6-4/310-1 ja nr 6-3/949-1 seonduvad taotlused ning neist tulenevalt palub hüvitada mittevaraline kahju tervise kahjustamisega seoses ning rahuldada kahju hüvitamise taotluses nr 6-16/130-1 esitatud mittevaraline kahju seoses piinamiste ja tervisekahju tekitamisega; kohustada võtta materjalide juurde Viru Vanglast määruskaebuse esitaja isiklik toimik; võimaldada riigi õigusabi; eraldada kohtuasja raames menetletavad küsimused käskkirjade nr 6-4/310-1 ja nr 6-3/949-1 osas ning kahju hüvitamise taotluse nr 6-16/130-1 osas ning käsitleda neid eraldi kohtumäärustes; taandada haldusasja menetlemisest kohtunik Ü. Polluks.
28.Määruskaebuse esitaja väitel jättis halduskohus sisuliselt vastamata olulistele määruskaebuse esitaja esitatud viidetele vangla tegevusega seoses. Kuna kohtunik ei arvestanud käskkirjade ja kahju hüvitamise taotluse keerukust ja mahtu, siis keelduti põhjendamatult võimaldamast riigi õigusabi korras kaitsjat. Määruskaebuse esitaja tervis on tänaseni arstide kõrgendatud kontrolli all, mistõttu on juriidilise abi vajadus põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
29.Ringkonnakohus otsustab kõigepealt määruskaebuse menetlusse võtmise (I), seejärel lahendab määruskaebuse sisuliselt (II) ning viimaks võtab seisukoha muude taotluste osas (III). I
30.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
31.Määruskaebuse esitaja palub määruskaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 20.05.2021. a määrus täies ulatuses. HKMS § 2 lg 4 lausest 2 lähtudes tõlgendab ringkonnakohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades määruskaebuse põhjendusi ning asjaolu, et halduskohtu määrus on vaidlustatav üksnes resolutsiooni p-de 2-9 osas, siis leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja taotleb Tartu Halduskohtu 20.05.2021. a määruse tühistamist resolutsiooni p-de 2-9 osas. Eelnevast tulenevalt võtab ringkonnakohus määruskaebuse Tartu Halduskohtu 20.05.2021. a määruse resolutsiooni p-de 2-9 peale HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.
II
32.Halduskohus märkis määruses (põhjenduste p 24.1), et vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse põhjenduste kohaselt taotles määruskaebuse esitaja vanglalt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist perioodil 15.04.2014-10.12.2019 (taotluses oli märgitud 15.04.2014 kuni tänaseni). Ringkonnakohtu hinnangul märkis halduskohus ekslikult määruskaebuse esitaja poolt nimetatud perioodina 15.04.2014-10.12.2019. Nimelt märkis määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse p-s 7 (tl 41p) perioodina 15.04.2014 kuni tänaseni 09.12.2019. Ka taotluse p-s 11 (tl 43p) mainis määruskaebuse esitaja kuupäevana 09.12.2019. Seega on määruskaebuse esitaja selgesõnaliselt kahju hüvitamise perioodina ise märkinud 15.04.2014-09.12.2019, millest tuleb ka kohtul lähtuda. Eeltoodut arvestades ringkonnakohus muudab vastavalt halduskohtu määruse põhjendusi ning leiab, et määruskaebuse esitaja taotleb kahju hüvitamist perioodi 15.04.2014-09.12.2019 eest.
33.Järgnevalt märkis halduskohus (määruse põhjenduste p 24.2), et määruskaebuse esitaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse 10.12.2019, mis registreeriti 13.12.2019. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas määruskaebuse esitaja vanglale kahju hüvitamise taotluse 11.12.2019, mitte 10.12.2019. Kuupäeva 10.12.2019 on määruskaebuse esitaja küll märkinud kahju hüvitamise taotluse lõpus (tl 44p), kuid taotluse esitamist vanglale 11.12.2019 kinnitab taotlusel vanglaametniku kinnitus taotluse saamise kohta (tl 35, märge ülal paremas nurgas). Kahju hüvitamise taotluse registeeris vangla tõepoolest 13.12.2019. Nagu halduskohus määruses (põhjenduste p 24.3) viitas, on haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teadasaamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Nimetatud norm seostab kahju hüvitamise nõude esitamiseks kehtestatud 3-aastase tähtaja kulgema hakkamise määruskaebuse esitaja subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Kui kahju ja selle tekitaja on isikule teada, tuleb lähtuda 3-aastasest tähtajast. RVastS § 17 lg 3 on imperatiivne norm, millest tulenevalt tuleb vajalikud toimingud kahjuhüvitise nõudmiseks teha etteantud tähtaja jooksul. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-st 2 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Määruskaebuse esitaja väitis kahju hüvitamise taotluses (p 2 viimane lause, tl 35p), et ta pidanuks kahju hüvitamise taotluse esitama juba 15.04.2014. Ringkonnakohtu hinnangul tõdes halduskohus määruses (p 24.5) õigesti, et määruskaebuse esitaja oleks pidanud pöörduma vangla poole kahjunõudega varem. Halduskohus arvestas, et määruskaebuse esitaja ei ole nimetanud kohtule kahjunõude esitamise viivitamise põhjust ning arvestas ka sellega, et tulenevalt HMS § 34 lg-st 3 ei ennistata menetlustähtaega, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Eeltoodud osas ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega. Arvestades, et määruskaebuse esitaja esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale 11.12.2019, siis saab taotluse tähtaegseks lugeda sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates 11.12.2016. Seega viivitas määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse esitamisega perioodil 15.04.2014-10.12.2016. Halduskohus leidis määruses ekslikult, et määruskaebuse esitaja viivitas kahju hüvitamise taotluse esitamisega perioodil 15.04.2014-09.12.2016. Kuna määruskaebuse esitaja taotles kahju hüvitamist perioodi 15.04.2014-09.12.2019 eest ja esitas kahju hüvitamise taotluse 11.12.2019, siis saab ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuse esitaja taotleda kahju hüvitamist üksnes perioodi 11.12.2016-09.12.2019 eest. Eeltoodust lähtudes ei ole määruskaebuse esitajal perioodi 15.04.2014-10.12.2016 osas nõuetekohaselt läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus, mistõttu tema kaebus kuulub nimetatud osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele, millisele alusele ka halduskohus põhjendatult viitas (määruse põhjenduste p 24.6). Ringkonnakohus muudab eeltoodust lähtudest vastavalt halduskohtu määruse põhjendusi.
Ühtlasi muudab ringkonnakohus halduskohtu määruse resolutsiooni p 6 sõnastust, asendades kuupäeva 09.12.2016 kuupäevaga 10.12.2016. Määruskaebuse esitaja määruskaebuses väidetu ei lükka muus osas halduskohtu määruse põhjendusi ümber.
34.Halduskohus tagastas määruse resolutsiooni p 7 kohaselt kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt perioodiga 10.12.2019-24.02.2020. Halduskohus leidis määruses (p-d 24.4 ja 26), et määruskaebuse esitaja nõuab talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist perioodi 15.04.2014-24.02.2020 eest ning et perioodil 10.12.2019-24.02.2020 on määruskaebuse esitajal tulenevalt VangS § 11 lg-st 8 ja HKMS § 47 lg-st 1 läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, mistõttu halduskohus tagastas kaebuse hüvitamisnõude osas (v.a ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmise osas) HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Haldusasja materjalidest nähtuvalt taotles määruskaebuse esitaja kahju hüvitamist üksnes kuni 09.12.2019, mitte kuni 24.02.2020. HKMS § 41 lg 1 kohaselt vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Kuna määruskaebuse esitaja ei ole taotlenud kahju hüvitamist perioodi 10.12.2019-24.02.2020 eest, siis on halduskohus käesolevas haldusasjas ebaõigesti andnud hinnangu hüvitamisnõudele ajavahemiku 10.12.2019-24.02.2020 osas. Eelnevat arvestades ringkonnakohus tühistab halduskohtu määruse resolutsiooni p 7 osas.
35.Halduskohus tagastas määruse resolutsiooni p 3 kohaselt kaebuse käskkirja nr 6-3/949-1 tühistamisnõude osas, leides määruses (põhjenduste p 21.3), et määruskaebuse esitajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, kuna ta ei ole esitanud käskkirja peale vaiet. Haldusasja materjalidest nähtuvalt kinnitas vangla eeltoodut 13.05.2021. a vastuses (tl 110). Määruskaebuse esitaja ei ole määruskaebuses vangla väite õigsust ka kahtluse alla seadnud. Seega on haldusasjas leidnud tuvastamist, et määruskaebuse esitaja ei ole vaiet käskkirja nr 6-3/949-1 peale vanglale esitanud. Sellises olukorras oli põhjendatud halduskohtu poolt kaebuse tagastamine, kuna määruskaebuse esitajal on läbimata VangS § 11 lg-s 5 ettenähtud kohustuslik kohtueelne menetlus. Nimelt sätestab VangS § 11 lg 5, et kinnipeetaval ja vahistatul on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-is sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega kui vangla vaide tagastab, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätab, siis on kinnipeetaval õigus esitada kaebus halduskohtule. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui määruskaebuse esitaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Seega on VangS § 11 lg-s 5 nimetatud kohtueelne menetlus ette nähtud kohustuslikuna ning tuginevalt HKMS § 47 lg-le 1 on kaebus lubatav üksnes siis, kui määruskaebuse esitaja on läbinud kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Halduskohus on määruses (p 21.2) viidanud asjakohastele sätetele, s.o HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 47 lg 1 ning VangS § 11 lg 5, kuid on kaebuse tagastamise alusena märkinud (määruse p 21.4) HKMS § 121 lg 1 p 1. Ringkonnakohus muudab vastavalt eeltoodule halduskohtu määruse põhjendusi kaebuse tagastamise aluse osas. Määruskaebuse esitaja kaebus kuulub käskkirja nr 6-3/949-1 tühistamisnõude osas tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
36.Halduskohus tagastas määruse resolutsiooni p 4 kohaselt kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt käskkirjadega nr 6-4/310-1 ja nr 6-3/949-1, leides, et kuna määruskaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale kahjunõuet või muud pöördumist, milles oleks taotlenud talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt käskkirjadega, siis ei ole
kaebus eelnimetatud hüvitamisnõude osas lubatud ja kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p-st 4 juhindudes. VangS § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et kuna määruskaebuse esitaja ei ole esitanud kahju hüvitamise taotlust eelnimetatud käskkirjadega seoses (halduskohus märkis määruse p-des 25, 25.1 ja 25.3 ekslikult käskkirja numbrina 6-12/486-2, kuid määruse resolutsiooni p-s 4 viitas käskkirja õigele numbrile 6-4/310-1), on määruskaebuse esitajal läbimata VangS § 11 lg-s 8 ettenähtud kohustuslik kohtueelne menetlus, mistõttu tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust eeltoodud osas halduskohtu määruse tühistamiseks.
37.Halduskohus tagastas määruse resolutsiooni p 5 kohaselt kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt Viru Vangla meditsiiniosakonna tegevusega ja tegevusetusega määruskaebuse esitajale tervishoiuteenuste osutamisel (tervishoiuteenuste osutamise tulemusena tuvastati määruskaebuse esitajal C-hepatiit alles 2018. aastal ja esines ebapiisav hüpertoonia, närvivalu ning hammaste ravi) HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna vangla meditsiiniosakonna tegevus ja tegevusetus seonduvalt määruskaebuse esitajale tervishoiuteenuste osutamisega ei kuulu halduskohtu pädevusse (määruse p-d 28.1-28.4). Senises kohtupraktikas leiti, et tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalikõiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel meedikuna, mitte aga avaliku võimu ülesannete täitjana. Vaidluse peab lahendama maakohus (RKEKm 17.06.2020, 2-20-896, p 10.1). RKÜK muutis 28.06.2021. a määrusega nr 3-21-30 (p 28) erikogu senist praktikat ning leidis, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud. Lisaks selgitas RKÜK eelviidatud määruse p-s 31, et käesoleva lahendi tegemise ajal maakohtu menetluses olevad kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohtuasjad tuleb maakohtus lõpuni lahendada. Käesoleval juhul ei ole kaebaja maakohtu poole pöördunud. Seega arvestades muutunud kohtupraktikat, tuleb halduskohtu poolt eeltoodud nõude osas kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel lugeda ebaõigeks. Eelnevat arvestades ringkonnakohus tühistab halduskohtu 20.05.2021. a määruse resolutsiooni p 5 ja saadab asja vastavas osas tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
38.Lisaks juhib ringkonnakohus halduskohtu tähelepanu asjaolule, et halduskohus märkis ekslikult määruses (p 28.1), et määruskaebuse esitaja väitis, et C-hepatiit tuvastati tal alles 2018. Määruskaebuse esitaja ei ole väitnud, et C-hepatiit tuvastati 2018, vaid on väitnud selle tuvastamist 2014. a nii kahju hüvitamise taotluses (p 7, tl 39) kui ka kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduses (p 14 alap 2, tl 103p). Määruskaebuse esitaja nimetas halduskohtule hoopiski asjaolu, et C-hepatiidi tunnistamine ja lõpuks ravi määramine leidis aset alles 2019. Lisaks juhib ringkonnakohus halduskohtu tähelepanu asjaolule, et määruskaebuse esitaja ei ole halduskohtule väitnud närvivalu ega hammaste ravi ebapiisavust, vaid ta on väitnud üksnes hüpertoonia ravi ebapiisavust (puuduste kõrvaldamise avalduse p 14 alap 1, tl 103).
39.Halduskohus tagastas määruse resolutsiooni p 8 kohaselt kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seonduvalt perioodiga 02.-09.05.2018 HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna määruskaebuse esitaja viibis sel ajal Ida-Viru Keskhaiglas, mistõttu ei olnud tal vangla kinnipidamistingimustega faktilist ega õiguslikku kokkupuudet (määruse põhjenduste p 27).
Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuse esitaja ei ole määruskaebuses sisulisi vastuväiteid eeltoodule ka esitanud.
40.Halduskohus tagastas määruse resolutsiooni p 9 kohaselt kaebuse hüvitamisnõude osas seonduvalt ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmisega perioodidel 22.10.2018-22.04.2019 ja 23.11.-10.12.2019 HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel, kuna asjas esitatud hüvitamisnõude ese seonduvalt ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmisega on hõlmatud kahjunõude esemega, mis on esitatud ja võetud menetlusse haldusasja nr 3-20-61 raames. Halduskohus märkis määruses (p 29.1), et vanglale esitatud kahjunõudes väitis määruskaebuse esitaja, et ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmise tõttu ei saanud ta perioodidel 22.10.2018-22.04.2019 ja 23.11.-10.12.2019 viibida värskes õhus (käia jalutuskäikudel). Ringkonnakohtu hinnangul märkis halduskohus ekslikult määruskaebuse esitaja poolt nimetatud perioodina 23.11.-10.12.2019. Nimelt märkis määruskaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse p-s 11 (tl 43p) perioodina 23.11.-09.12.2019. Eeltoodut arvestades ringkonnakohus muudab vastavalt halduskohtu määruse põhjendusi (p-d 29.1 ja 29.4) ning leiab, et määruskaebuse esitaja taotles kahju hüvitamist ortopeediliste jalanõude väljastamata jätmise tõttu perioodil 23.11.-09.12.2019. Muus osas ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega (p 29.3) ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuse esitaja ei ole määruskaebuses sisulisi vastuväiteid selles osas ka esitanud. Ühtlasi muudab ringkonnakohus halduskohtu määruse resolutsiooni p 9 sõnastust, asendades kuupäeva 10.12.2019 kuupäevaga 09.12.2019.
41.Halduskohus jättis määruse resolutsiooni p 2 kohaselt rahuldamata määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p-st 1 juhindudes, mis sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohus märkis, et haldusasja raames on määruskaebuse esitaja esitanud nii faktiliselt kui ka õiguslikult põhjendatud arusaadavad pöördumised, seega saab määruskaebuse esitaja kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamisega iseseisvalt ja edukalt hakkama. Lisaks märkis halduskohus, et määruskaebuse esitaja on varasemalt korduvalt pöördunud halduskohtusse kaebuste ja taotlustega, mistõttu on tal protsessuaalne kogemus. Ringkonnakohtu hinnangul määruskaebuses mainitud asjaolu, et määruskaebuse esitaja tervis on arstide kontrolli all, ei väära halduskohtu seisukoha õigsust, et määruskaebuse esitaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ega põhista riigi õigusabi andmise vajadust. Ringkonnakohus selgitab, et riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes RÕS-is selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Halduskohtu viide RÕS § 7 lg 1 p-le 1 on käesolevas haldusasjas õige ja asjakohane. Halduskohtule erinevate seisukohta esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et määruskaebuse esitaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus arvata, et määruskaebuse esitaja ei suuda edaspidi menetlusdokumente koostada ja menetluses osaleda. Määruskaebuse esitaja on ka ringkonnakohtule esitanud igati arusaadava määruskaebuse. Veel selgitab ringkonnakohus, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus määruskaebuse esitajat vajadusel suunata ja abistada, mistõttu ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et määruskaebuse esitajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus jättis õiguspäraselt määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
42.Kõike eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 20.05.2021. a määruse resolutsiooni p 5 ja saadab asja eeltoodud osas tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Lisaks tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 20.05.2021. a määruse resolutsiooni p 7 ning muudab halduskohtu määruse resolutsiooni p 6 sõnastust, asendades kuupäeva 09.12.2016 kuupäevaga 10.12.2016 ning muudab halduskohtu määruse resolutsiooni p 9 sõnastust, asendades kuupäeva 10.12.2019 kuupäevaga 09.12.2019. Ringkonnakohus jätab halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 2-4 ja 8 muutmata ning muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
43.Ringkonnakohus juhib halduskohtu tähelepanu asjaolule, et halduskohus nimetas määruse põhjenduste p-s 30.1, mida määruskaebuse esitaja taotles vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, kuid halduskohus peab halduskohtumenetluses hindama, mida määruskaebuse esitaja taotles halduskohtule esitatud kaebuses. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohtul tuleb kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ja kohtule esitatud kahjunõude vastavust (RKHKm 11.11.2008, 3-3-1-68-08, p 9). Halduskohtul tuleb välja selgitada määruskaebuse esitaja tegelik tahe (RKHKm 19.02.2012, 3-3-1-87-11, p 18), misjärel saab kohus hinnata hüvitamiskaebuse tagastamist või menetlusse võtmist sõltuvalt sellest, kas kohustuslik kohtueelne menetlus on määruskaebuse esitajal korrektselt läbitud või mitte. III
44.Määruskaebuse esitaja palub kohustada võtta materjalide juurde Viru Vanglast määruskaebuse esitaja isiklik toimik (selles sisalduv kirjavahetus vanglaga perioodil 15.04.2014-03.06.2021). Ringkonnakohus käsitleb määruskaebuse esitaja taotlust tõendite kogumise taotlusena. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kuna määruskaebuse esitaja taotletu ei oma haldusasja lahendamise seisukohalt tähtsust, siis jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja taotluse rahuldamata.
45.Määruskaebuse esitaja palub määruskaebuses eraldada kohtuasja raames menetletavad küsimused käskkirjade nr 6-4/310-1 ja nr 6-3/949-1 osas ning kahju hüvitamise taotluse nr 6-16/130-1 osas ning käsitleda neid eraldi kohtumäärustes. Eeltoodud taotlust käsitleb ringkonnakohus kaebuse nõuete eraldamise taotlusena. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 48 lg 2 sätestab, et kui kohus leiab, et ühes kaebuses esitatud nõuete eraldamine võimaldab asja kiiremat lahendamist või nõudeid ei oleks tohtinud esitada ühes kaebuses, eraldab ta määrusega nõuded iseseisvaks menetluseks. Eeltoodust lähtudes tuleb määruskaebuse esitaja taotlus kaebuse nõuete eraldamiseks lahendada halduskohtul. Seetõttu edastab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja taotluse kaebuse nõuete eraldamiseks lahendamiseks halduskohtule.
46.Määruskaebuse esitaja palub määruskaebuses taandada haldusasja menetlemisest kohtunik Ü. Polluks. HKMS § 13 lg 1 kohaselt kohaldatakse kohtuniku taandamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 23-30. TsMS § 24 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib TsMS §-s 23 ettenähtud juhul nõuda kohtuniku taandamist ning lg 2 kohaselt kohtuniku taandamise avaldus esitatakse kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. TsMS § 24 lg 3 kohaselt taandamise alust tuleb avalduses põhistada. Seega TsMS §-s 24 sätestatut arvestades tuleb määruskaebuse esitaja taotlus lahendada halduskohtul. Eelnevat arvestades edastab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja taotluse lahendamiseks halduskohtule.
47.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtumääruses määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga S.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.