Solar Light OÜ kaebus Toila Vallavalitsuse 07.07.2020. a korralduse nr 183 „Ehitusloa väljastamisest keeldumine“ ja Toila Vallavalitsuse 03.09.2020. a vaideotsuse nr 254 tühistamiseks ning Toila valla kohustamiseks vaatama ehitusloa taotlust uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – Solar Light OÜ, seaduslik esindaja Heino Hõbeoja Vastustaja – Toila vald, volitatud esindaja vandeadvokaat Margus Kiir
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Solar Light OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.01.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.31.10.2019 esitati Toila vallale Solar Light OÜ huvides ehitusloa taotlus (nr 1911271/24400) päikeseelektrijaama rajamiseks Otsa (katastritunnus 80201:001:0484, sihtotstarve maatulundusmaa 100%) ja Kiviotsa (katastritunnus 80201:001:0485, sihtotstarve maatulundusmaa 100%) kinnistutele Pühajõe külas Toila vallas. Ehitusloa taotlus vaadati läbi avatud menetluses.
2.Toila Vallavalitsus keeldus 07.07.2020. a korraldusega nr 183 ehitusloa väljastamisest päikeseelektrijaama rajamiseks Otsa ja Kiviotsa kinnistutele. Korraldust on põhjendatud kokkuvõtlikult järgmiselt. Kuigi samadele kinnistutele päikeseelektrijaama projekteerimiseks oli Solar Light OÜ juhatuse liikme taotlusel väljastatud projekteerimistingimused, tunnistas Toila Vallavalitsus projekteerimistingimuste väljastamise korralduse 11.12.2019 kehtetuks. Ehitusloa taotlus on eraldiseisev ega ole seotud kehtetuks tunnistatud projekteerimistingimustega. Võimalik ei ole lähtuda Toila valla üldplaneeringust, kuna selle seletuskirja ja jooniste vahel on vastuolu – seletuskirjas kirjeldatud väärtuslikud maastikud Toila ja Voka vahelisel alal ei ole täies mahus kajastatud kaardimaterjalil. Energiarajatist ei saa rajada maatulundussihtotstarbega maale. Üldplaneeringuga määratud maa sihtotstarvet saab muuta vaid detailplaneeringuga või volikogu otsusega. Päikeseelektrijaama rajamine tooks endaga kaasa kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muude selle mõjualas olevatele isikutele püsiva negatiivse mõju. Päikeseelektrijaama rajamine on vastuolus Ida-Viru maakonnaplaneeringuga 2030+, kuna selle planeeringu kohaselt paiknevad Otsa ja Kiviotsa kinnistud väärtusliku maastiku piirkonnas ning on määratletud väärtuslike põllumaadena, millele tootmisrajatiste planeerimine saab toimuda vaid läbi detailplaneeringu menetluse. Ehitusloa taotluses toodud päikesepaneelide maht toob endaga kaasa kinnistute koormamise olulises mahus (Otsa ja Kiviotsa katastriüksuste pindala kokku 57 200 m2, millest soovitakse katta paneelidega 45 062,9 m2, mis on 78,78%). Ehitusloa väljastamine päikeseelektrijaama rajamiseks läheks vastuollu maakonnaplaneeringuga ning Maaeluministeeriumi esitatud seisukohtadega. Päikeseelektrijaama rajamine ehitusloa menetlusena ei ole tekkinud avalikkuse suure huvi tõttu asjakohane ning päikeseelektrijaama rajamiseks on vajalik läbi viia detailplaneeringu menetlus.
3.Solar Light OÜ esitas Toila Vallavalitsuse 07.07.2020. a korraldusele nr 183 vaide, milles märkis järgnevat. Maaeluministeerium ei ole andnud seisukohta, mille kohaselt päikeseelektrijaama ehitamine planeeritud asukohta oleks vastuolus mistahes ökoloogiliste ja maaelu ning selle kogukonda mõjutavate aspektidega. Päikeseelektrijaama rajamisega säilib põllumajandusmaa Otsa ja Kiviotsa kinnistutel täies ulatuses ning ohtu elule ja ökosüsteemi toimimisele ei teki. Ida-Viru maakonnaplaneeringus 2030+ ei sisaldu imperatiivset regulatsiooni selle kohta, et väärtuslikele põllumaadele saab tootmisrajatiste planeerimine toimuda üksnes läbi detailplaneeringu menetluse. Selles osas on omavalitsustele antud diskretsiooniõigus. Toila Vallavalitsus ei ole kaalutlusi esitanud, vaid tema kaalutluse kirjeldusest nähtub sisuliselt, et tal ei olegi õigust asjaolusid kaaluda ning maakonnaplaneeringu järgi peab igal juhul koostama detailplaneeringu. Pargi rajamine võimaldab riigi allasutusel mitmed liinid Toila vallas muuta tormikindlaks, viies õhuliinid maa alla arendaja kulul. Päikesepark katab ära ligi 2000 majapidamise elektrienergia vajaduse.
4.Toila Vallavalitsus jättis 03.09.2020. a korraldusega nr 254 kaebaja vaide rahuldamata. Päikeseelektrijaama rajamine tooks endaga kaasa kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muude selle mõjualas olevatele isikutele püsiva negatiivse mõju, sh ka mahuka rajatise asukoha antud keskkonda sobilikkuse aspekt. Päikeseelektrijaama rajamine on
3-20-1915 vastuolus Ida-Viru maakonnaplaneeringuga 2030+. Vaidlusalune rajatis läheks vastuollu ka menetletava Toila valla üldplaneeringuga, millise koostamisel on samuti kaasatud huvitatud isikud ja avalikkus. Kinnistute soetamisega ei saa omanikul tekkida õigustatud ootust kasutada kinnistuid oma äranägemise järgi. Kinnistute kasutus peab vastama kehtivatele normidele ja piirangutele. Vaide esitaja soov tegeleda omandatud kinnistutel elektrienergia tootmisega, s.t rajada päikeseelektrijaama, on piiratud ka vajadusega taotleda Toila vallas kehtiva üldplaneeringu muutmist maa sihtotstarbe muutmiseks. Päikeseelektrijaama rajamisega kaasneb kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada.
5.Solar Light OÜ esitas 05.10.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Toila Vallavalitsuse 07.07.2020. a korralduse nr 183 ja 03.09.2020. a korralduse nr 254 ning kohustada Toila valda sisuliselt lahendama 31.10.2019 esitatud ehitusloa taotlust.
6.Toila vald esitas kaebusele 28.01.2021 kirjaliku vastuse, paludes jätta see rahuldamata.
7.Kohus määras 18.11.2022 asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ja andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Solar Light OÜ palub tühistada ehitusloa väljastamisest keeldumise korralduse ja vaideotsuse ning kohustada valda tema ehitusloa taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja jäi enda vaides esitatud põhjenduste juurde ning põhjendas kaebust täiendavalt järgmiselt.
8.1.Kaebajal tekkis ainuüksi projekteerimistingimuste väljastamisega õigustatud ootus päikeseelektrijaama rajamiseks ning Toila Vallavalitsuse poolt ehitusloa taotluse sisuliseks läbivaatamiseks.
8.2.Seadusandja ei ole andnud legaaldefinitsiooni olulise avaliku huviga rajatisele, vaid tegemist on määratlemata õigusmõistega, mis tuleb kohalikul omavalitsusel kui planeerimisalase tegevuse korraldajal igakordselt sisustada. Vaidlustatud haldusaktides ei ole vastustaja seda teinud. Olulist avalikku huvi ei saa eeldada juhul, kui mõjutatud on ainult asukoha kinnisasi või naaberkinnisasjad. Vastustaja on tuginenud üksnes ühe naaberkinnistu omaniku väidetele, et rajatise püstitamisel tekiks pikaajaline negatiivne mõju naaberkinnistute omanikele, see mõju on püsiv, üleliia koormav ning seda ei ole võimalik piisavalt vähendada või leevendada. Tegemist on paljasõnaliste väidetega ning jääb arusaamatuks, milles selline pikaajaline negatiivne mõju seisneb ja kuidas see naabrit koormab. Isegi kui päikeseelektrijaamal on mingisugune mõju naaberkinnistule, on seda võimalik leevendada.
8.3.Asjaolu, et tegemist on maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutega, ei saa olla takistuseks ehitusloa väljastamisel ja ehitise rajamisel. Katastriüksuse sihtotstarvet on võimalik muuta kohaliku omavalitsuse ehitusloa, kasutusloa või ka kirjaliku nõusoleku alusel (maakatastriseaduse (MaaKatS) § 18 lg 1 p 3).
8.4.Vastustaja väide, et Ida-Virumaa maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt on tegemist väärtusliku maastikuga ning väärtuslikele põllumaadele saab tootmisrajatiste planeerimine toimuda üksnes läbi detailplaneeringu menetluse, ei tulene tegelikult maakonnaplaneeringust. Vastustaja on ise oma vaideotsuses maakonnaplaneeringule viidates märkinud, et väärtuslikele maastikele ehitiste kavandamisel tuleb igal konkreetsel juhul lähtuda maastikuanalüüsist ja kaaluda detailplaneeringu koostamise vajadust. Vaideotsusest nähtuvalt ei ole mingit analüüsi tehtud ega tellitud.
8.5.Tegelikkuses ei ole kinnistud kogu ulatuses väärtuslik põllumaa (boniteet üle 38) ning osaliselt on tegemist väheväärtusliku alaga. Maakonnaplaneeringus ei ole kehtestatud otseselt
3-20-1915 päikeseparkide rajamise keeldu väärtuslikul põllumaal. See ei ole lubatud “üldjuhul”. Seega, kuna kaebaja kinnistud on nii väärtusliku kui ka väheväärtusliku põllumaaga, peab vastustaja ehitusloa väljastamisel kaaluma, kas ja kui suures ulatuses saab väärtuslikule põllumaale ehitada. Kaebajal on igal juhul õigus ehitada väheväärtuslikule maale ning kaebaja ei näe põhjust, miks ehitusalune maa ei või ulatuda osaliselt väärtuslikule põllumaale. Vastustaja ei ole proovinud leida kaebajaga kompromissi, nt päikesepargi maa-ala vähendamise näol, ning on võtnud sellega kaebajalt õiguse ehitada ka sinna, kus selleks takistusi olla ei saa.
8.6.Põhjendamatud on vastustaja viited uuele Toila valla üldplaneeringule, mille menetlemine alles käib. Kõik otsused tuleb teha kehtiva õiguse alusel.
9.Toila vald ei pea kaebust põhjendatuks ning palub jätta selle järgmistel põhjendustel rahuldamata.
9.1.Ehitusloa menetluses mindi üle avalikule menetlusele, kuna ilmnes avalikkuse oluline huvi taotletava rajatise osas. 04.02.2020 toimunud avalikul arutelul avaldasid kogukonna esindajad seisukohta, et ehitusloa taotluses planeeritud tegevus on vastuolus Toila valla üldplaneeringuga, mille seletuskirjas on käsitletud piirkonda kui väärtuslikku maastikku, ning vastuolu esineb ka Ida-Viru maakonnaplaneeringuga 2030+, mille kohaselt on antud piirkond määratletud väärtusliku põllumaana. Arutelul esitatud külaelanike seisukohad ilmestavad selgelt avalikkuse huvi ja kogukonna vastuseisu.
9.2.Asjaolu, et planeeritava päikeseelektrijaama asukoht hõlmab olulistes mõõtmetes nii väärtuslikku põllumaad kui ka väärtuslikku maastikku (sh riikliku tähtsusega), on iseenesest piisavaks aluseks ehitusloa väljastamisest keeldumiseks. Samuti on see ala seoses kavandatava ehitamisega ja maakasutuse muutmisega seotud detailplaneerimise kohustusega. Ida-Viru maakonnaplaneeringu 2030+ kohaselt ei ole päikeseparkide rajamine üldjuhul lubatud väärtuslikel maastikel, rohelises võrgustikus ja väärtuslikul põllumajandusmaal (p 4.3. „Taastuvenergia“). Päikeseparkide kavandamisel tuleb lähtuda väheväärtuslike alade kasutamisest. Maakonnaplaneering (kehtestatud 28.12.2016) on kehtestatud kehtivast üldplaneeringust hilisemalt (kehtestatud 28.10.2005) ning vastuolude puhul tuleb lähtuda nn kõrgemalseisvast maakonnaplaneeringust. Koostatavas Toila valla üldplaneeringus on määratletud hajakülad Voka ja Pühajõe jätkuvalt miljööväärtusliku piirkonnana ning vallal tuli kaalutlusotsuse tegemisel ka seda kui olulist asjaolu arvesse võtta.
9.3.Kinnistute soetamisega ei saa omanikul tekkida õigustatud ootust kasutada kinnistuid oma äranägemise järgi.
9.4.Ehitusloa taotluses toodud päikesepaneelide maht toob endaga kaasa kinnistute koormamise olulises mahus – Otsa ja Kiviotsa katastriüksuste pindala on kokku 57 200 m2, millest soovitakse katta paneelidega 45 062,9 m2 ehk 78,78%.
KOHTU SEISUKOHT
10.Kaebaja palub tühistada Toila Vallavalitsuse 07.07.2020. a korralduse nr 183, millega keelduti ehitusloa väljastamisest Toila vallas Pühajõe külas asuvatele Otsa ja Kiviotsa kinnistutele päikeseelektrijaama (Otsa Päikeseelektrijaam) rajamiseks (digitaalse kohtutoimiku (dtl) 17–20). Samuti palub kaebaja tühistada Toila Vallavalitsuse 03.09.2020. a vaideotsuse nr 254 (dtl 22–27), millega jäeti rahuldamata tema vaie korraldusele nr 183, ning kohustada Toila valda kõnealust ehitusloa taotlust uuesti läbi vaatama.
11.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõutele. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Samuti peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti
3-20-1915 andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud ning haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg-d 1 ja 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Põhjendused peavad olema sedavõrd põhjalikud, et võimaldavad adressaadil otsuse tegemise põhjust mõista ning hinnata otsuse õiguspärasust. Ühtlasi tagab põhjendamiskohustus kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse (vt nt Riigikohtu 19.06.2020. a otsus nr 3-20-1044, p 14 ja seal viidatud praktika).
12.Ehitusseadustiku (EhS) § 42 lg 1 sätestab, et ehitusluba antakse, kui esitatud ehitusprojekt vastab õigusaktides sätestatud nõuetele, eelkõige detailplaneeringule või projekteerimistingimustele ning ehitisele ja ehitamisele esitatud nõuetele. Ehitamisele esitatavad nõuded on sätestatud EhS §-s 12, mille lg 2 kohaselt peab olema ehitatav ehitis, asjakohasel juhul ka ehitamine, kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. Ehitusloa andmisest keeldumise alused on toodud EhS §-s 44.
13.Vastustaja on korralduses nr 183 tuginenud ehitusloa väljastamisest keeldumisel EhS § 44 punktidele 1 ja 4. EhS § 44 p 1 kohaselt keeldub pädev asutus ehitusloa andmisest, kui kavandatav ehitis ei vasta detailplaneeringule, projekteerimistingimustele, riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringule, ehitisele või ehitamisele esitatavatele nõuetele või muudele avalik-õiguslikele kitsendustele. EhS § 44 p 4 näeb ette aluse ehitusloa väljastamisest keeldumiseks olukorras, kus ehitise või ehitamisega kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada.
14.Puudub vaidlus, et Otsa ja Kiviotsa kinnistutele päikeseelektrijaama rajamiseks ei ole kehtestatud detailplaneeringut. Vastustaja oli väljastanud projekteerimistingimused samadele kinnistutele päikeseelektrijaama projekteerimiseks 08.10.2019. a korraldusega nr 262 (dtl 83– 85) EhS § 26 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel, s.o eeldusel, et ehitise rajamiseks puudus detailplaneeringu koostamise kohustus. Ehitusloa taotluse menetluse kestel tunnistas vastustaja 11.12.2019. a korraldusega nr 338 (dtl 87–91) korralduse nr 262 kehtetuks. Kuigi kaebaja seaduslik esindaja vaidlustas korralduse nr 338 halduskohtus (haldusasi nr 3-20-232), oli viimati nimetatud korraldus ehitusloa väljastamisest keeldumise ajal kehtiv ning korraldus nr 262 oma kehtivuse seega kaotanud (vt HMS § 61 lg-d 1 ja 2). Kohtule ei ole teada, et haldusasja nr 3-20-232 menetluse raames oleks korralduse nr 338 kehtivust esialgse õiguskaitse korras peatatud. Siiski ei oma see, kas korraldus nr 262 kehtis korralduse nr 183 andmise ajal või mitte, praeguse asja lahendamisel määravat tähtsust, kuivõrd ehitusloa väljastamisest keeldumisel on vastustaja asunud seisukohale, et kõnealuse päikesepargi rajamiseks on siiski kohustuslik koostada detailplaneering.
15.Kohus märgib esmalt, et korraldus nr 183 ei ole täielikult kooskõlas HMS §-des 55 ja 56 haldusakti selgusele ja põhjendamisele esitatud nõuetega. Korralduse sisu ja põhjendused on kohtu hinnangul raskesti jälgitavad, võrdlemisi pealiskaudsed ning osalt ka vastuolulised. Kohus mõistab korraldust kokkuvõtlikult selliselt, et vastustaja on põhjendanud EhS § 44 p 1 kohaldamist sellega, et päikeseelektrijaama rajamiseks ja selle aluse maa sihtotstarbe muutmiseks on vajalik läbi viia detailplaneeringu menetlus, ning EhS § 44 p 4 kohaldamist väitega, et päikeseelektrijaama rajamisega kaasneb kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju.
16.Korraldusest nr 183 ega vaideotsusest ei nähtu, et vastustaja oleks kas või lühidalt avanud päikeseelektrijaama rajamisega kaasnevate negatiivsete mõjutuste olemust. Pelgalt väitest, et rajatis koormaks Otsa ja Kiviotsa kinnistuid 78,78% ulatuses, ei saa veel järeldada sellest tulenevat püsivat negatiivset ja üleliia koormavat mõju selle mõjualas olevatele isikutele
3-20-1915 EhS § 44 p 4 tähenduses. Kuigi 04.02.2020 külaelanike osalusel toimunud arutelul (helisalvestise veebilink on toodud vastustaja 12.12.2022. a vastuses kohtunõudele, dtl 93) on olnud juttu näiteks päikesepargi ala pidevast valve all olekust, alajaamast tekkivast magnetväljast ja mõjust maastikuvaatele, ei ole vastustaja vaidlustatud korraldustes neid ega teisi mõjusid käsitlenud. Sellest tulenevalt puudub kohtul ka võimalus kontrollida korralduste õiguspärasust EhS § 44 p 4 valguses.
17.Vastustaja väidetega sellest, et ehitusloa väljastamine ei olnud võimalik, kuna vajalik oli detailplaneeringu menetluse läbiviimine, tuleb aga lõppjärelduses nõustuda. Kuigi olukordadeks, kus ehitusloa taotlejal puudub tulenevalt kohustusliku detailplaneeringu puudumisest ehitusõigus, on ennekõike ette nähtud loataotluse tagastamine (vt EhS § 41 ja selle kohta ehitusseadustiku eelnõu 555 SE seletuskirja1 lk-del 77, 78 toodud selgitused), ei olnud kohtu hinnangul praegusel juhul siiski välistatud sama põhjendusega ehitusloa väljastamisest keeldumine EhS § 44 p 1 alusel. Nagu nähtub järgnevatest kohtu põhjendustest, ei olnud Otsa ja Kiviotsa kinnistustele päikesepargi rajamiseks detailplaneeringu kohustuse olemasolu ilmselge.
18.Vastustaja on vaidlustatud korraldustes märkinud, et kuna Toila valla üldplaneeringu seletuskirja ja jooniste vahel on vastuolu (seletuskirjas kirjeldatud väärtuslikud maastikud Toila ja Voka vahelisel alal ei ole täies mahus kajastatud kaardimaterjalil), jätab see võimaluse kahepidiseks käsitluseks ja üldplaneeringu arvestamine otsuse tegemisel ei ole seetõttu võimalik. Üldplaneeringu asemel tugines vastustaja Ida-Viru maakonnaplaneeringule 2030+2 ning leidis, et sellest tulenevalt saab tootmisrajatise planeerimine Otsa ja Kiviotsa kinnistutele kui väärtuslikele maastikele ja põllumaadele toimuda vaid läbi detailplaneeringu menetluse.
19.Planeerimisseaduse (PlanS) § 125 lg 1 kohaselt on detailplaneeringu koostamine nõutav linnades kui asustusüksustes, alevites ja alevikes ning nendega piirnevas avalikus veekogus ehitusloakohustusliku hoone püstitamiseks; olemasoleva hoone laiendamiseks üle 33 protsendi selle esialgu kavandatud mahust; olulise avaliku huviga rajatise, näiteks staadioni, golfiväljaku, laululava, motoringraja või muu olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks; ning olulise ruumilise mõjuga ehitise ehitamiseks, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht on valitud üldplaneeringuga. Lisaks eeltoodud juhtudele on detailplaneeringu koostamine nõutav üldplaneeringuga määratud detailplaneeringu koostamise kohustusega alal või juhul (PlanS § 125 lg 2). Seega, kuigi Otsa ja Kiviotsa kinnistutele ehitamisel ei oleks detailplaneeringu koostamine PlanS § 125 lg-st 1 tulenevalt nõutav, võib PlanS § 125 lg 2 kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustus tuleneda ka üldplaneeringust.
20.Kohtu hinnangul on vastustaja eksinud, kui asus detailplaneeringu kohustuse olemasolu põhjendamisel tuginema Ida-Viru maakonnaplaneeringule 2030+. Viidatud maakonnaplaneering saab anda vaid suunised detailplaneeringu koostamise kohustusega alade ja juhtude määramiseks üldplaneeringutes (vt PlanS § 55 lg-d 1 ja 2, § 56 lg 1 p 11). Detailplaneeringu koostamise kohustusega alade või juhtude määramine on seevastu üldplaneeringu ülesanne (PlanS § 75 lg 1 p 26). Ka vastustaja poolt korralduses nr 183 viidatud Ida-Viru maakonnaplaneeringu 2030+ p 2.4 esimestest lausetest tuleneb selgelt, et selles punktis on toodud üksnes juhud ja suunised üldplaneeringus detailplaneeringu koostamise kohustuse määramiseks. Seega ei saanud Toila Vallavalitsus detailplaneeringu kohustuse määratlemisel tugineda vaid maakonnaplaneeringus toodule, vaid hinnata oleks tulnud üldplaneeringust tulenevat.
21.Kohus leiab, et korralduse nr 183 andmise ajal kehtinud ja 2005. aastal kehtestatud Toila valla üldplaneeringust3 tuleneb, hoolimata mõningasest ebaselgusest, Pühajõe külas asuvatele Otsa ja Kiviotsa kinnistutele ehitamiseks detailplaneeringu kohustus.
22.Kohus nõustub vastustajaga selles, et üldplaneeringu lisas olevast kaardimaterjalist ei tulene selgelt, et Otsa ja Kiviotsa kinnistud Pühajõe külas asuksid detailplaneeringu kohustusega alal. Küll on aga nendel kinnistutel ehitamiseks detailplaneeringu kohustuslikkus arusaadav, kui vaadelda planeeringu materjale kogumis ja koosmõjus (PlanS § 3 lg 2, vrd ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2019. a otsus nr 3-18-852, p 11). Planeeringu seletuskiri on planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja planeeringu kehtestamise otsusega ühtse terviku, ning planeeringu elluviimisel tuleb võimalike küsitavuste või vastuolude lahendamisel lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastusest (Riigikohtu 05.03.2019. a otsus nr 3-13-385, p 11). Eeldada tuleb, et seletuskirjas toodu on osa planeeringulahendusest ning sellisena on seletuskirjal tervikuna tähendus planeeringu tingimuste kehtestamisel. Kui aga tõusetub kahtlus, millist planeeringulahendust on seletuskirjaga määratletud, tuleb eelistada tõlgendust, mille järgi planeeringu seletuskirjal on tähendus võimalikult suures ulatuses (Tartu Ringkonnakohtu 30.11.2021. a otsus nr 3-20-1229, p 25).
23.Toila valla üldplaneeringu tekstiosa punktis 6.1.6.2 on ühe maastikuväärtusena käsitletud planeeringualale jäävat kultuuripärandit. Selliseks kultuuripärandiks on muu hulgas väärtuslikud maastikud ja miljööväärtuslikud ajastumaastikud (vt lk 48, p 6.1.6.2.1). Vastavalt üldplaneeringu punktis 6.1.6.2.1.2 toodule on ajastumaastik ehk miljööväärtuslik hajaasustusala mh ka Pühajõe küla (vt lk 50). Hoolimata sellest, et üldplaneeringu kaardimaterjalist sellise ala märgistust ei nähtu, on seletuskirjas märgitu üheselt mõistetav. Selliselt, et Otsa ja Kiviotsa kinnistud asuvad miljööväärtuslikul alal, on üldplaneeringut mõistetud näiteks ka päikeseelektrijaama keskkonnamõju hindamise eelhinnangus (dtl 98–112, vt eelhinnangu lk 7). Tulenevalt samast üldplaneeringust on kõikidel miljööväärtuslikel aladel üldplaneeringuga määratud detailplaneeringu koostamise kohustus enne ehitustegevuse alustamist (vt üldplaneeringu p 6.2.1.2.2, lk 57; samuti p 6.2.2.1, lk 64).
24.Lisaks on Toila valla üldplaneeringu kohaselt detailplaneeringu koostamine mh vajalik põllu- ja metsamaa kruntimisel uue kompaktse hoonestuse ja intensiivse maakasutusega alade tekkimisel või selle tekkimise võimalusel (vt ka 6.2.2.2). Vastavalt üldplaneeringu punktis 6.2.2.2 toodule on detailplaneeringu kohustusega, kompaktse asustuse ja intensiivse maakasutusega alaks ka eraldiseisev üle 1000 m2 ehitusalase kogupinnaga tootmishoone(te) või laohoone(te) ala koos selle teenindamiseks vajaliku maaga. Arvestades, et tegemist on rohkem kui 45 000 m2-le ulatuva tootmisrajatisega, saab kohtu hinnangul järeldada päikesepargi rajamiseks detailplaneeringu kohustust ka eeltoodust.
25.Seega asuvad kinnistud, kuhu kaebaja soovib rajada päikeseparki, üldplaneeringu järgi detailplaneeringu kohustusega alal. Ka sihtotstarbe muutmine päikesepargi rajamiseks detailplaneeringu kohustusega alal oleks MaaKatS § 18 lg 1 p 2 järgi võimalik vaid detailplaneeringu alusel (vt Riigikohtu 21.11.2022. a otsus nr 3-19-2398, p 13; 15.12.2022. a otsus nr 3-20-1310, p 20).
26.Eeltoodust nähtub, et hoolimata vastustaja poolt detailplaneeringu kohustuse kohta toodud põhjenduste ebatäpsusest, on jõutud õigele lõppjäreldusele, et päikesepargi rajamiseks Otsa ja Kiviotsa kinnistutele oli antud juhul kohustuslik koostada detailplaneering.
27.HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui
https://www.riigiteataja.ee/akt/404092012027
3-20-1915 eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et põhjenduste ebatäpsus ja osaline puudulikkus ei kujuta endast praegusel juhul sellist menetlusviga, mis peaks tooma kaasa korralduse nr 183 tühistamise (vrd Riigikohtu 22.09.2022. a otsus nr 3-201548, p 14 ja seal viidatud praktika).
28.Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta kaebus korralduse nr 183 tühistamist puudutavas osas rahuldamata. See tingib kaebuse rahuldamata jätmise ka vaideotsuse tühistamise nõude osas, sest vastustaja on lõppjärelduses õigesti leidnud, et vaide rahuldamiseks puuduvad alused. Ka vaideotsuses osaliselt asjakohatute põhjenduste toomine ei saanud antud juhul mõjutada lõpptulemust ega takistada ka kaebajal kaebeõiguse teostamist (HMS § 58). Korralduste nr 183 ja nr 254 kehtima jäämise tõttu puudub lisaks alus kohustamisnõude rahuldamiseks. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
29.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, mis jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud kohtule kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.