3-22-1957/34 - Korrakaitse - Politsei toimingud - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

41.Kaebuse kohaselt rikuvad vaidlustatud aktid kaebajate kui punaarmeelaste järeltulijate põhiõigusi, koheldes neid väärikust alandavalt, rikkudes nende õigust jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning ühtlasi rikkudes inimväärikuse põhimõtet laiemalt. Kaebuses on selgitatud, et kõnealused monumendid on kaebajate ja teiste Narva linna elanike jaoks suure ajaloolise tähtsuse ja väärtusega, sümboliseerides nende võimalust praegu elada. Kaebajad peavad oma kohustuseks austada ja mälestada oma teises maailmasõjas võidelnud eelkäijaid, kuid vaidlustatav tegevus näitab haldusorgani halvakspanevat suhtumist kaebajatesse, alandades sellega nende au ja väärikust. Kaebajate arvates demonstreeritakse vaidlustatud tegevusega kaebajate tühisust ja antakse mõista, et nende arvamused ja veendumused oma eelkäijate osas on valed ja kuuluvad riigi poolt muutmisele. Kaebajad viitavad, et inimväärikuse põhimõttega ei ole kooskõlas haldusorgani poolt inimeste suhtes halvakspanu ja põlguse demonstreerimine, ebavajaliku politseioperatsiooni korraldamine ja inimeste sundimine muuta oma mälu. Kaebajate vaimset valu ja kannatusi võimendab samaaegne ajalooliste sündmuste meediakajastus. Kaebajad leiavad, et vaidlustatav tegevus näitab ühtlasi lugupidamatust ja põlgust kaebajate teises maailmasõjas võidelnud eelkäijate suhtes. Kaebajatel puudub õigus nõuda mälestustahvlite, mälestussammaste, mälestusmärkide, monumentide ja konkreetsete elementide paiknemist avalikus ruumis kindlas asukohas. Nende elementide ja rajatiste olemasolu ei ole ette nähtud õigusaktidega. Isegi kui sellised rajatised on ette nähtud planeeringutega, ei loo planeeringud üksikisikutele subjektiivset õigust nende püsimisele, sest need ei ole paigaldatud senistesse asukohtadesse kaebajate huvide kaitseks (Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2022. a määrus nr 3-22-1747, p 8). Kaebajatel puudub kõnealuste mälestustahvlite, mälestussammaste, mälestusmärkide, monumentide ja ühishaual olevate elementidega selleks nõutav eriline side. Üksnes asjaolu, et kaebajate kinnitusel on nende esivanemad teeninud punaarmees või on kaebajad harjunud kõnealuste rajatiste juures käima, sellist erilist sidet ja kaitstavat huvi ei tekita. PPA peadirektori 16. augusti 2022. a korraldusega ei ole koormavalt sekkutud kaebajate põhiõigustesse. Kaebajate suhtes ei ole toime pandud mingit sellise tõsidusega tegu, mida oleks võimalik kvalifitseerida nende väärkohtlemise või väärikust alandava kohtlemisena. Inimväärikuse elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus 2(4)

3-22-1957 inimlikule identiteedile, õigus informatsioonilisele enesemääramisele, õigus kehalisele puutumatusele. Kaebajate nende õiguste takistamist või kahjustamist praegusel juhul vaidlustatud korralduse alusel ei esine. Korraldus ei ole suunatud kaebajatele. Otsustus korralduses nimetatud elemendid ja rajatised demonteerida ja avalikust ruumist eemaldada või teisaldada ei ole kaebajate toodud asjaoludel isegi laialt tõlgendades käsitatav nende inimväärikust alandava kohtlemisena. Samuti ei nähtu, et korraldus või selles toodud põhjendused saaksid sekkuda PS § 41 lg 1 kaitsealasse ning riivata kaebajate õigust arvamustele ja veendumustele või õigust nendele truuks jääda. Üksnes otsustuse tegemisega kaasnenud meediakajastus seda järeldust ei muuda. Õigusaktidest ei tule kaebajatele praegusel juhul õigust pöörduda kohtusse avalikes huvides, sh teiste Narva linna elanike nimel või oma esivanemate huvides. PPA 25. augusti 2022. a otsus puudutab selles nimetatud vallasvara riigi omandisse pööramist ja üleandmist, kuid otsuses nimetatud vara omand ei seondu kaebajate õigustega ning kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda vara kuulumist konkreetsele isikule. Ka see otsus ei saa ilmselgelt riivata ühtegi kaebajate viidatud põhiõigust ega piirata nende vabadusi. Kaebajatel puudub õigus pöörduda kohtusse Narva linna omandiõiguse kaitseks. Kaebajad on nõudnud õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõue hõlmab praegusel juhul toimingu õigusvastasuse tuvastamist, mistõttu puudub vajadus ja seega ka põhjendatud huvi esitada eraldi tuvastamisnõue PPA toimingu peale (HKMS § 45 lg 2). Kuna kohus leidis eelnevalt, et PPA peadirektori 16.08.2022 korraldusega ei ole koormavalt sekkutud kaebajate põhiõigustesse, kuulub ka heastamisnõue HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele. Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, tuleb jätta kaebuselt tasutud riigilõiv 20 eurot tagastamata.

10.Kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda, et avalikus ruumis asuksid käesoleva määruse p-s 1 nimetatud asjad. Halduskohus on õigesti järeldanud, et ka kaebajate viidatud põhiõigused ei kaitse seda, et avalikus ruumis asuksid kaebajatele meelepärased asjad. Inimväärikus nõuab eeskätt inimese kehalise puutumatuse austamist ja selle kaitset, inimväärseid elamistingimusi, inimeste õiguslikku võrdsust, identiteedi säilitamist, õigust vabalt otsustada, menetlustes inimese subjektina kohtlemist (vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Neljas, parandatud ja täiendatud väljaanne. Kirjastus Juura, 2017, lk 144–145). Vaidlustatud tegevusega pole sekkutud eespool nimetatud hüvedesse. Inimväärikus ei kaitse seda, et avalikus ruumis asuksid kaebajatele meelepärased ideoloogilised mälestusmärgid. Samuti pole avalikust ruumist käesoleva määruse p-s 1 märgitud asjade eemaldamisega kaebajaid piinatud, julmalt ega väärikust alandavalt koheldud PS § 18 mõttes. PPA tegevus ei olnud adresseeritud kaebajatele. Samuti ei omanud PPA tegevus muud moodi mõju kaebaja õigustele. PPA üksnes eemaldas avalikust ruumist Nõukogude okupatsiooniga seotud sümbolid, sekkumata seejuures kellegi konkreetse isiku õigustesse. Asjaolust, et isikutel on olnud harjumus või tava teatud tähtpäevadel nende sümbolite juures koguneda, ei järeldu piinamist ning julma ja väärikust alandavat kohtlemist. Avalikust ruumist käesoleva määruse p-s 1 nimetatud asjade eemaldamisega ei ole sunnitud kaebajaid muutma oma arvamusi ja veendumusi PS § 41 mõttes. Kaebajatel on jätkuvalt tagatud õigus arvata seda, mida nad õigeks peavad, ja olla truud oma veendumustele. Kaebajate jaoks oluliste sündmuste meenutamine ja lähedaste mälestamine ei pea toimuma avalikus ruumis asetsevate ideoloogiliste sümbolitega. Kaebajate õiguste riivet ei saa järeldada ka sellest, et väidetavalt kaasnes kaebajatele asjade avalikust ruumist eemaldamisega hingeline valu ja kannatus. Eespool asus ringkonnakohus seisukohale, et kaebajate taotletud huvi õiguskord ei kaitse.