Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 29.07.2022, Jõhvi 3-21-2209
Haldusasi
X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 19.08.2021 otsuse nr P260-2021-65530, Eesti Töötukassa 18.08.2021 otsuse nr TVH/21/033421 ja 19.08.2021 otsuse nr TVT/21/042952 tühistamiseks
Menetluse vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja: X Vastustaja I: Sotsiaalkindlustusamet, esindaja: Madis Kotsar Vastustaja II: Eesti Töötukassa, esindajad: Maarika Nüganen ja Helle Rebane
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja taotlus koopiate saamiseks rahuldamata.
3.Rahuldada kaebaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks osaliselt ja võtta haldusasja materjalide juurde Sotsiaalkindlustusameti 26.07.2022 vastus kohtunõudele nr 5.2.-1/34359-2 koos lisadega. Muus osas jätta taotlus rahuldamata.
4.Võtta haldusasja materjalide juurde Viru Vangla 19.07.2022 vastus kohtunõudele 24/18989-2 koos lisadega ja Eesti Töötukassa 28.07.2022 vastus kohtunõudele nr 84/226534 koos lisadega.
7.Kuulutada haldusasja nr 3-21-2209 menetlus kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse resolutsiooni punktide 5-6 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.08.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega
3-21-2209 kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 15.06.2021 Eesti Töötukassale töövõime hindamise ja töövõimetoetuse määramise taotlused.
2.Eesti Töötukassa 18.08.2021 otsusega nr TVH/21/033421 tuvastati, et kaebajal töövõime ei ole vähenenud ning jäeti 19.08.2021 otsusega nr TVT/21/042952 töövõimetoetus määramata. 18.08.2021 otsuse nr TVH/21/033421 kohaselt ei leidnud taotleja poolt kirjeldatud piirangud liikumise ja inimestevahelise lävimise ja suhete valdkondades tervise infosüsteemi andmetel kinnitamist. Sel põhjusel leidis ekspertarst, et kaebajal ei esine mitte ühtegi piirangut hinnatavates võtmetegevustes. 19.08.2021 otsuse nr TVT/21/042952 põhjendusete kohaselt, kuna kaebaja töövõime ei ole vähenenud, puudub tal õigus töövõimetoetusele.
3.Sotsiaalkindlustusameti 19.08.2021 otsusega nr P260-2021-65530 ei tuvastatud kaebajal puude raskusastet ning ei määratud talle puudega tööealise inimese toetust. Otsuse põhjendusest tulenevalt puude raskusastme tuvastamisel võeti arvesse kaebaja taotluses esitatud andmed ning tervise infosüsteemis olevad andmed, aga samuti Eesti Töötukassa töövõime hindamise otsus. Nimetatud andmete põhjal ei ole puude raskusastet tuvastatud, sest terviseseisundist tulenevalt igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises ei esine kaebajal piiranguid.
4.Kaebaja esitas 29.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 24.11.2021, 24.04.2022, 30.04.2022 ja 11.07.2022) Sotsiaalkindlustusameti 19.08.2021 otsuse nr P2602021-65530, Eesti Töötukassa 18.08.2021 otsuse nr TVH/21/033421 ja 19.08.2021 otsuse nr TVT/21/042952 peale koos riigi õigusabi taotlusega. Tallinna Halduskohus edastas 29.09.2021 määrusega kohtualluvuse järgi kaebuse lahendamiseks Tartu Halduskohtule.
5.Tartu Halduskohus võttis 17.01.2022 määrusega kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 19.08.2021 otsuse nr P260-2021-65530, Eesti Töötukassa 18.08.2021 otsuse nr TVH/21/033421 ja 19.08.2021 otsuse nr TVT/21/042952 tühistamise nõudes menetlusse, tunnistas vastustajateks Sotsiaalkindlustusameti ja Eesti Töötukassa (edaspidi vastutaja I ja vastustaja II) ja kohustas vastustajaid vastama kaebusele.
6.Tartu Halduskohus otsustas 16.02.2022 määrusega haldusasja läbi vaadata kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised:
7.1.Arvutist läksid kaduma andmed selgroomurru kohta, millega kaebaja viidi 17.11.1993 kiirabiga Tallinna Haiglasse operatsioonile, kus ta oli 4 kuud ja mille käigus paigaldati lülisambasse titaanist plaat, kuna neljas selgroolüli oli katki. Lisaks fikseeriti kaebajal, et kaks lülidevahelist ketast olid lülisambast väljas ja surusid kinni parema jala ja mao-sooletrakti
3-21-2209 närvid. Need andmed olid fikseeritud paberkandjal oleval tervisekaardis, mille kaebaja viis Narva haiglast enda perearstile, kes oleks pidanud need andmed arvutisse sisestama, kuid seda ei teinud. Kaebaja saab teha tööd ainult lamavas asendis. Kaebaja ei saa kõndida rohkem kui 15 minutit, kuna esinevad valud nimmepiirkonnas. Kaebajal on diagnoositud lülisamba ostekondroos (diskoos). Järsu liigutuse, keeramise mõjul või suurt raskust tõstes võivad olla surutud närvijuured ja tekib seljavalu.
7.2.Alates 2006 kuni 2014 oli kaebajale määratud invaliidsus, kuna 2006. a käis ta operatsioonil, mille käigus eemaldati tal osa soolestikust. Kaebajal toimus ka 2008. a maohaavandiga seotud operatsioon ning perioodil 2006-2014 oli kaebajale määratud töövõimetus 50%-70% ulatuses. 2014. a lõpetas kaebaja enda soovil invaliidsusel oleku, kuna nii soovitas talle vanglaarst. Peale vanglast vabanemist tuvastati kaebajal krooniline gastriit ja muud maoga seotud terviseprobleemid (toit ei lähe maost välja). Covid-19 vaktsineerimise tulemusena esinevad kaebajal ka teadvusele püsimajäämisega seotud probleemid ja sagedased peavalud ning pidev iiveldus. Vanglas viibimise ajal on kaebaja korduvalt taotlenud vanglalt ratastooli võimaldamist, kuid seda ei ole tehtud.
7.3.Vastustajate arvamus, et kaebaja on vanglas viibides murtud selgrooga ja ära lõigatud soolestiku ning opereeritud maoga ilma ravimata terveks saanud, on ekslik. Kaebaja vajab töövõimetoetuse määramist ravimite ostmiseks ja vabaduses äraelamiseks. Kaebaja vajab ravimit Omeprasooli, mis maksab 15 eurot, et blokeerida soolhape tootmist maos. Kaebajale jäi arusaamatuks, kuidas oli ekspertidel võimalik otsustada ilma andmeteta selgroo murdumise kohta, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud.
7.4.Sporditraumade tõttu esinevad kaebajal dementsuse sümptomid (mälulüngad). Kaebaja ei saanud 11.12.2013 käia perearsti juures vastuvõtul, kuna ta viibis sel ajal vanglas. Kaebaja arvates käis perearsti juures tema dokumentidega keegi teine. Kaebaja väitel on tal Alzheimeri tõve tunnused, kuna mäluhäired süvenevad ja tema on ajas desorienteeritud (tihti ei mäleta kuupäeva, nädalapäeva, kuud). Kaob enesekriitika ja käitumine muutub järsult, tekib ärevus. Kaebaja on muutunud aplaks, korratuks, tihti kuseb alla.
7.5.Sellest tulenevalt palus kaebaja rahuldada kaebus ja tühistada Sotsiaalkindlustusameti 19.08.2021 otsus nr P260-2021-65530, Eesti Töötukassa 18.08.2021 otsus nr TVH/21/033421 ja 19.08.2021 otsus nr TVT/21/042952.
8.Vastustaja I ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja I vastuväited olid kokkuvõtlikult järgmised:
8.1.Kohtupraktikast tulenevalt ei ole halduskohtu pädevuses hinnata, milline peab olema isiku puude raskusaste. Halduskohus saab hinnata üksnes seda, kas isiku taotluse läbivaatamisel on puude raskusastme tuvastamist reguleeritavatest normides kinni peetud ning kõiki asjaolusid arvestatud. 1
8.2.Puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse (PISTS) § 23 lg 7 alusel, kui tööealine isik taotleb samal ajal puude raskusastme tuvastamist ning töövõime hindamist, kasutatakse puude raskusastme hindamise käigus koostatud ekspertarvamust ja Eesti Töötukassa antud töövõime hindamise otsust. Seega tugineb vastustaja I puude raskusastme tuvastamisel/mittetuvastamisel Eesti Töötukassa ekspertarsti hinnangule. Otsuses nr P260-2021-65530 on märgitud, et otsuse
TrtRKo 3-12-981.
3-21-2209 tegemisel on arvesse võetud kaebaja taotluses sisaldavaid andmeid, Eesti Töötukassa poolt töövõime hindamise käigus koostatud ekspertarvamust ja töövõime hindamise otsust.
8.3.Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (edaspidi määrus nr 18) § 6 lg 1 p 2 kohaselt tuvastab Sotsiaalkindlustusamet tööealise inimese puude raskusastme, võttes arvesse arstiõppe läbinud isiku arvamuses määruse nr 18 § 4 lg-s 5 nimetatud valdkondade võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmele antud arvväärtused. Puude raskusastme tuvastamisel lähtub vastustaja I Eesti Töötukassa poolt haldusmenetluses kogutud tõenditest, sh dokumendipõhisest töövõime hindamise eksperthinnangust. Tegutsemispiirangutele arvväärtuste andmine toimub ühtse küsimustiku alusel, erinev on üksnes see, kuidas saadud arvväärtustega edasi toimetatakse. Vastustaja I puhul on puude tuvastamisel aluseks sotsiaalkaitseministri määrus nr 18, Eesti Töötukassa lähtub töövõimetoetuse seadusest.
8.4.Tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst ei tuvastanud kaebajal piiranguid mitte ühegi valdkonna võtmetegevuses. Nendeks valdkondadeks on: käeline tegevus, suhtlemine (nägemine, kuulmine ja kõnelemine), teadvusel püsimine, enesehooldus, õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine, inimestevaheline lävimine ja suhted. Seega puudub alus raskusastme tuvastamiseks nimetatud valdkondades.
8.5.Kohtupraktikas on kinnitust leidnud, et vastustaja I poolt tehtav puude raskusastme tuvastamise otsus ei ole kaalutlusotsus, vaid haldusakt, mis antakse suuresti dokumendipõhises menetluses. See on ka põhjus, miks isikut ei kuulata reeglina menetluses pärast taotluse esitamist ja eksperthinnangu saamist uuesti ära.
8.6.Vastustajal I puudus kohustus kaasata omalt poolt menetlusse arstiõppe saanud isikuid. PISTS § 23 sätestab, et kui tööealine isik taotleb samal ajal puude raskusastme tuvastamist ning töövõime hindamist, kasutatakse puude raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus ekspertarvamust ja töötukassa antud töövõime hindamise otsust.
8.7.Vastustaja I hinnangul toimus puude raskusastme tuvastamine kooskõlas määrusega nr 18. Eesti Töötukassale ekspertarvamuse andnud arst on tutvunud kõigi kaebaja kohta käivate terviseandmetega terviseinfosüsteemis ning on andnud kõigile esinevatele piirangutele arvväärtused, millele vastustaja I on oma puude raskusastme hindamisel tuginenud enda metoodikat kasutades.
8.8.Vastutaja I möönis, et ei ole täitnud täiel määral haldusmenetluses vaidlusaluse haldusakti põhjendamiskohustust, kuid tegi seda halduskohtumenetluses. Sellist laadi haldusaktide põhjendamist kohtumenetluses on kohtupraktikas peetud lubatavaks. Seega palus vastustaja I arvestada halduskohtumenetluses esitatud täiendavate haldusakti põhjendustega.
8.9.Vastustaja I kinnitusel on puude raskusastme tuvastamise menetlus läbi viidud PISTS alusel ja sellega kooskõlas. Järgitud on ka määruses 18 kehtestatud nõudeid ja korda. Menetluse käigus on võetud arvesse kõiki asjaolusid ja tuvastatud asjaolude valguses langetatud otsuse, mis ei piira kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt.
8.10.Sellest tulenevalt palus vastustaja I kohtul jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
3-21-2209
9.Vastustaja II ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja II vastuväited olid kokkuvõtlikult järgmised:
9.1.Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 1 alusel tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Lisaks võetakse arvesse ka isiku hinnangut oma tegutsemisvõimele. Tervise- ja tööministri 7.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetele, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistatavate seisundite loetelu (määrus nr 39) § 8 lg 6 järgi tuvastab vastustaja II isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel. Sama määruse nr 39 § 5 lg 1 kohaselt koostatakse töövõime hindamiseks eksperdiarvamus järgmiste andmete alusel: 1) taotluses olevad andmed (s. o taotleja hinnang oma tegutsemisvõimele erinevates valdkondades ja tegevustes); 2) TVTS § 7 lg 5 alusel sätestatud andmed (tervise infosüsteemi kantud taotleja terviseandmed); taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral taotlusel nimetatud arstidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt. Töövõime hindamisel lähtutakse töövõime hindamise metoodikast, milles on kirjeldatud töövõime hindamise põhimõtted, sh kuidas tuvastada pikaajalise tervisekahjustusega inimese töövõime ulatus, tegutsemise ja osalemise piirangud ning anda soovitusi töötingimuste, töövõime toetamise ja abivahendite vajaduse kohta. Metoodika on välja töötatud kooskõlas rahvusvahelise soovitusetega ja tugineb rahvusvahelisele funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioonile.
9.2.Vastustaja II hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes aluseks tema enda poolt 15.06.2021 esitatud töövõime hindamise taotluses märgitud hinnangud oma tervisele ja tervise infosüsteemi (TIS) kantud terviseandmed. Kaebaja on 15.06.2021 esitatud töövõime hindamise taotluses märkinud, et tal esinevad piirangud liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastu võtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise, muudatustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkonnas. Lisaks on kaebaja kirjeldanud sõltuvust tekitavate ainete mõjust ja ravimite kõrvaltoimetest põhjustatud piiranguid. Määruse § 6 lg 1 kohaselt antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta kehalise ja vaimse võimekuse valdkondade võtmetegevuste kaupa. See tähendab, et inimese töövõimet hinnatakse seitsmes kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas (liikumine, käeline tegevus, teabe edasiandmine ja vastuvõtmine, teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste sooritamine, muudatustega kohanemine ja ohu tajumine, suhtlemine) võtmetegevuste alusel antakse töövõime hinnang üldjuhul püsivale seisundile. Määruse § 6 lg 3 kohaselt antakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste raskusastme vastavustabelile (astmed 0-4). see tähendab, et igas valdkonnas hinnatakse inimese tegutsemisvõimet võtmetegevuste kaupa. Võtmetegevused on tegevused, mis on vajalikud töösoorituseks või annavad ülevaate töösoorituseks vajalikust funktsioonist (nt erinevatel tasapindadel liikumine, teatud kaaluga eseme tõstmine). Inimese tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse raviga, mis tähendab, et isiku tervisehäire kompenseerimiseks on ravi määratud ning ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule. Kuigi kaebaja hinnang oma tegutsemisvõimele on väga oluline, peavad tema ütlusi kinnitama ka terviseandmed.
9.3.Vaidlustatud töövõime hindamise otsuse tegemise aluseks olevast eksperthinnangust nähtub, et ekspertarst on hinnanud kõiki valdkondi ja tuvastanud, et üheski valdkonnas piiranguid ei ole. Kõik valdkonnad on hinnanud arvväärtusega 0, kuna kaebaja poolt taotluses kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS andmetel kinnitust, TIS-s kaebustele vastavad andmed
3-21-2209 puuduvad või ei ole kaebajatöövõimet mõjutavad. Vaidlustatud otsuse tegemise aja TIS andmed, millest ekspertarst hindamisel tugines, on järgmised: 1) arst Viktor Frolovi 3.02.2020 epikriis, mis kirjeldab kaebaja pöördumist ägeda nasofarüngiit nina-neelupõletikuga (tavaline nohu), mis püsivat töövõimet ei mõjuta. Selle visiidi kandes on kirjeldatud kaebaja head üldseisundit ja töötamist; 2) arst Viktor Frolovi 12.01.2020 epikriis, kus on kaebusena valud vasakul pool rinnus, on märgitud, et saab ravi (omeprasool) olemasoleva seedetraktihaiguse (anamneesis maohaavand) tõttu ning vajab toidu peenestamist, kuna on keeruline süüa proteesiga; 3) Narva Haigla sisearsti 29.09.2020 saatekiri gastroenteroloogi konsultatsioonile, kus on vajanud maohaavandi tõttu kirurgilist ravi 2006 ja 2008. a; 4) arst Viktoria Pronevitši 29.09.2020 saatekiri seedetrakti ülaosa uuringule (üsofagosgastroduodenoskoopia) isiku kaebuste tõttu. TIS-s puuduvad andmed, mis kinnitaksid kaebajal ravile allumatud seedetrakti haiguseisundi esinemist, mis võiks põhjustada püsivaid töövõimet mõjutavaid piiranguid. 29.09.2020 saatekirjas nimetatud eelneva kirurgilise ravi vajadus põhineb anamneesil ja käesolevate piirangute objektiivne hinnang puudub.
9.4.TIS-is ei ole ühtegi objektiivsete uuringute ega seisundi kirjeldustega kinnitatud diagnoosi/haigusi, mis võiksid kaebajale püsivat üldist töövõimet mõjutavaid piiranguid ükskõik missuguses hinnatavas valdkonnas või võtmetegevuses. TIS-is puuduvad mh andmed lülisamba kahjustuse, sooltegevusehäire või teadvusekaotuse kohta. Seega, olemasolevate andmete alusel ei esine kaebajal sellist seisundit, mis piiraks püsivalt tema töövõimet ja takistaks töötamist.
9.5.Töövõime hindamise metoodika ja sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raksusastme tuvastamiseks ning hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ (edaspidi määrus nr 15) § 2 kohaselt kasutada järgmisi TIS-s olevaid andmeid: 1) viimase viie aasta diagnoositud asjakohased epikriisid; retseptikeskuse andmetel kahe viimase aasta jooksul välja kirjutatud retseptiravimid ja meditsiiniseadmed; kahe viimase aasta aluseks olevad haiguslehtede episoodid (kestused kuupäevaliselt) ja väljastamise aluseks olevad diagnoosid. TVTS § 6 lg-st 4 tulenevalt peab isik olema kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul.
9.6.Vastustaja II on arvamusel, kuna töövõime hindamisel tuleb kasutada viimase viie aasta asjakohaseid terviseandmeid, siis ei oma tähtsust ka väidetavalt kaduma läinud kaebaja 1993. a operatsiooni ja varasemad perearsti andmed. Kaebaja on enda väitel vanglas juba 10 aastat ning vangla arstide TIS sissekannetes puudub info, mis kinnitaksid kaebuses ja taotluses toodud väiteid käesolevalt esinevate püsivatele piirangutele seoses väidetavate eelnevate seljatraumade ja soolestikuoperatsiooniga, muu hulgas ei kinnita terviseandmed pidevat teadvuskadu. Tulenevalt olemasolevatest TIS sissekannetest on kaebaja üldseisund hea ja ta on võimeline töötama.
9.7.Vastustaja II leidis, et on võtnud arvesse kõiki kaebaja poolt kirjeldatud tegutsemispiiranguid ning kõiki kaebaja hindamise hetkel esinenuid püsiva seisundina hinnatavaid haigusi. Ekspertarsti hinnangul olid olemasolevad andmed piisavad eksperthinnangu läbiviimiseks. Eksperthinnangu läbiviimise tulemusena on tuvastatud, et kaebajal ei esine töövõimet vähendavaid piiranguid. TVTS § 11 järgi makstakse töövõimetoetust isikule, kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Kuna kaebaja töövõime ei ole vähenenud, siis puudub tal õigus töövõimetoetusele ning talle on õiguspäraselt 19.08.2021 otsusega nr TVT/21/042952 jäetud toetus määramata.
3-21-2209
9.8.Sellest tulenevalt palus vastustaja II jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja poolt kantud menetluskulud jätta tema endi kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
10.Kohus selgitab, et esmalt vaatab läbi kaebaja menetluslikud taotlused, mis jäid seni halduskohtumenetluses lahendamata (I). Kuna kaebaja on vaidlustanud nii vastustaja I 19.08.2021 otsust nr P260-2021-65530 kui ka vastustaja II 18.08.2021 otsust nr THV/21/033421 ja 19.08.2021 otsust nr TVT/21/042952 ning vastustaja I poolt esitatud segituste kohaselt olenes tema otsus PISTS § 23 lg 7 alusel vastustaja II poolt tehtud kaebaja töövõime hindamise otsusest, siis sellisel juhul peab kohus põhjendatuks alustada kaebuse põhjendatavuse hindamist just vastustaja II 18.08.2021 otsuse nr TVH/21/033421 õiguspärasuse kontrollist (II), millele järgneb vastustaja II 19.08.2021 otsuse nr TVT/21/042952 õiguspärasuse kontroll (III) ja viimasena annab kohus hinnangu vastustaja I poolt 19.08.2021 langetatud otsuse nr P260-2021-65530 õiguspärasusele (IV), seejärel jagab kohus poolte menetluskulud (V) ja viimasena otsustab halduskohtumenetluse kinniseks kuulutamise üle (VI). I
11.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.
12.Kaebaja taotles kohtult riigi õigusabi määramist tema esindamiseks haldusmenetluses ja õigusdokumendi koostamiseks. Riigi õigusabi taotlus ei ole kohtu poolt varasemalt läbi vaadatud. Kohus selgitab, et tulenevalt HKMS § 2 lg-st 4 tõlgendab kohus kaebaja riigi õigusabi taotlust esitatuks eesmärgiga saada riigi õigusabi halduskohtumenetluses. Kuna kaebaja taotlused töövõime ja töövõimetoetuse, aga samuti puude raskusastme ja selle toetuse määramiseks on vastustajate I ja II poolt läbi vaadatud vaidlusaluste otsustega, vajas kaebaja riigi õigusabi vaid halduskohtumenetluses. Kohus on seisukohal, et haldusasja materjalidest tulenevalt on kaebaja võimeline ise kaitsma enda õigusi halduskohtumenetluses. Kaebaja on esitanud kohtule põhjendatud kaebuse ja selle täiendused, mis olid kohtule arusaadavad. Sellest tulenevalt ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-st 1, jätab kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
13.Kaebaja taotles kohtult muu hulgas Narva perearst Galina Berži õiendi, perioodil 20062014. a kaebajal tuvastatud töövõime vähendamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuste koopiate, aga samuti andmete 1993. a murtud selgroo kohta talle saatmist, kuna need dokumendid ja andmed on kaebajale vajalikud teistes kriminaalasjades. Kohus mõistab kaebaja taotlust menetlusliku taotlusena täiendavate tõendite kogemiseks ja nendest tõenditest koopiate saamiseks. Kohus jätab kaebaja taotluse koopiate saamiseks rahuldamata, kuna kaebaja on võimeline hankima need dokumendid, kas iseseisvalt või taotlema seda kriminaalasjade raames. Perioodil 2006-2014 töövõime vähendamise ja puude raskusastme määramist puudutavad otsused on kaebajale kui haldusaktide adressaadile, saadetud vastustaja II poolt. HKMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil
3-21-2209 ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kohus selgitab, et Narva perearst Galina Berži õiend selle kohta, et 11.12.2013 käis kaebaja arsti juures vastuvõtul, aga samuti andmed selle kohta, et kaebajal toimus 1993. a selgroomurd, ei oma haldusasja läbivaatamisel tähtsust ja informatiivset väärtust, mistõttu ei pidanud kohus põhjendatuks haldusasja menetluse käigus teha päringut Narva perearst Galina Beržile, et saada kaebaja poolt nimetatud andmeid. Perioodil 2006-2014 ja 2016-2021 töövõime määramist ja puude tuvastamist puudutavate otsuse osas tegi kohus küll vastustajatele I ja II päringud ning vastustajad on kohtupäringutele vastanud ja nõutud otsused kohtule edastanud. Kohus võtab eelpoolkirjeldatud otsused haldusasja materjalide juurde ja arvestab nendega õigusemõistmisel (Sotsiaalkindlustusameti 26.07.2022 vastus kohtunõudele nr 5.2.-1/34359-2 koos lisadega, Eesti Töötukassa 28.07.2022 vastus kohtunõudele nr 8-4/226534 koos lisadega, aga samuti Viru Vangla 19.07.2022 vastus kohtunõudele 2-4/18989-2 koos lisadega). II
14.18.08.2021 otsuses nr TVH/21/033421 leidis vastustaja II, et taotleja (kaebaja) poolt töövõime hindamise taotluses kirjeldatud piirangud liikumise ja inimestevahelise lävimise ning suhete valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja töövõime hindamisel võeti aluseks taotleja enesehinnang ja TIS-i andmed. Kuna TIS-s fikseeritud andmed ei kajasta kaebaja poolt taotluses kirjeldatuid piiranguid, leidis töövõime hindamise menetlusse (haldusmenetlusse) kaasatud ekspertarst, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud.
14.1.Haldusasja materjalide kohaselt seisneb pooltevaheline vaidlus selles, kas kaebaja terviseseisundist tulenevalt on tema töövõime vähenenud või mitte. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kaebaja poolt kaebuses nimetatud tervisehädad oleksid saanud seada kahtluse alla töövõime hindamise menetluses ekspertarsti poolt antud hinnangu kaebaja töövõime mittevähenemise kohta.
14.2.TVTS § 5 lg-d 1-4 sätestavad, et töövõime hindamisega tuvastatakse pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Töövõime hindamise tulemusena tuvastatakse isikul töövõime ulatus järgmiselt: 1) töövõime ei ole vähenenud, kui tema töötamine ei ole käesoleva paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes takistatud; 2) osaline töövõime, kui tema töötamine on käesoleva paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes osaliselt takistatud, või 3) puuduv töövõime, kui ta ei ole võimeline käesoleva paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes töötama. Töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
14.3.Tervise- ja tööministri 07.09.2015 nr 39 määruse „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (edaspidi määrus nr 39) § 5 sätestab, et töövõime hindamiseks koostatakse eksperdiarvamus järgmiste andmete alusel: 1) taotlusel olevad andmed; 2) TVTS § 7 lg 5 alusel sätestatud terviseandmed; 3) taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral täiendavad terviseandmed taotlusel nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt. TVTS § 7 lg-st 5 tuleneb, et töövõime hindamiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid käesoleva paragrahvi lg 4 sätestatud juhul kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
3-21-2209
14.4.Kaebaja väitis, et 1993. a murdis ta selgroo, kuid andmed murtud selgroo kohta ei saanud arstide hooletuse tõttu TIS-s kajastamist. Varasemalt aset leidnud selgroo trauma tõttu ei saa hetkel kaebaja töötada, v. a lamavas asendis. Lisaks ei saa kaebaja kõndida rohkem kui 15 minutit, kuna esinevad valud nimmepiirkonnas.
14.4.1.Kohus märgib, et kuna vastustaja II lähtus töövõime hindamisel TIS-s fikseeritud andmetest, tuleb kõigepealt leida vastus küsimusele, kas kaebajal 1993. a juhtunud selgroo murdmise kohta andmete puudumine oleks saanud mõjutada ekspertarsti koostatud hinnangut, mis põhines TIS-s olemasolevatel andmetel.
14.4.2.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja sai 1993. a selgroo trauma, kuid neid andmeid ei ole TIS-s fikseeritud. TVTS § 7 lg 4 sätestab, et töövõimet hindaval arstiõppe läbinud töötukassa töötajal ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tervishoiuteenuse osutajal on isiku nõusolekul juurdepääs TIS-s olevatele töövõime hindamiseks vajalikele järgmistele isikuandmetele: andmed andmete esitaja kohta, andmed ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimiste kohta, andmed ravimite kohta. TVTS § 7 lg 5 alusel kehtestatud määruse nr 15 § 2 lg 3 sätestab, et vastustajal II töövõime hindamiseks andmete töötlemiseks õigus saada päringule eelneva viie aasta kohta tervise infosüsteemist andmeid.
14.4.3.Eelnevast nähtub, et vastustajal puudus kohustus teha päringut ja saada 1993. a andmeid ja nendega arvestada. Küll oleks vastustaja II pidanud arvestama kaebaja seisundiga, sh liikumisvõimalustega, mis eksisteerisid vähemalt töövõime hinnangu andmise seisuga. Kohus märgib, et kuigi selgrootrauma on oluline tervisekahjustus ja võiks mõjutada isiku nii liikumis kui ka töövõimet, ei tähenda siiski see automaatselt isikul töövõime vähenemist või puudumist, eriti olukorras, kus trauma oli peaaegu kolmkümmend aastat tagasi. Haldusasja materjalide kohaselt on vastustaja II ja ekspertarst kaebaja töövõime hindamisel arvestanud nii TIS-s olemasolevate andmetega kui ka arstide arvamustega kaebaja liikumisvõime kohta ning viimastest ei tulene, et 1993. a tekkinud selgrootrauma tõttu oleks kaebajal hinnangu andmise seisuga liikumisvõime piiratud. Nimelt puuduvad TIS-s andmed selle kohta, et kaebajal esinesid arvestataval perioodil liikumispiirangud jne. Samas ei ole vanglaarst märkinud, et kaebajal oleks esinenud liikumisraskused (tl. 89, 97). Kohus tuvastas täiendavalt, et kaebaja on Viru Vanglas majandustööga hõlmatud ning tööst vabastusi seonduvalt seljavaludega tal ei ole. Ühtlasi ei ole ka TIS-s fikseeritud kaebusi, mis oleks seotud seljavaludega ja sellega seotud liikumispiirangutega. Enne vanglasse sattumist (5.03.2021) käis kaebaja tööl ja tema tööülesandeks oli Hiinast toodud pakkide ja muude asjade ladustamine (tl. 100). Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et peale 5.03.2021 on tema terviseseisund järsult halvenenud. Vanglas peetava kaebaja tervisekardi väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks arstide vastuvõtutel kaevanud seljavalu vms (tl. 130-136). Kaeba tõi esile seljavalu esmakordselt 10.11.2021, mainides muu hulgas seda, et tal on vaja esitada pabereid kohtusse (tl. 136 pöördel). Enam kaebaja seljavalu peale ei vangla meditsiinitöötajatele ei kurtnud (tl. 137-138).
14.4.5.Kohus märgib täiendavalt, et kuigi kaebaja väitel on tal diagnoositud lülisamba ostekondroos (diskoos), tõsised mäluhäireid ja Alzheimeri tõbi ei ole sellised kaebaja väited kinnitust leidnud TIS-s. Nimelt on vastustaja II esitanud kohtule TIS-s kaebajal fikseeritud diagnoose, mis pärinevad aastast 2013 (tl. 95), kuid nende hulgas puudub selline diagnoos nagu lülisamba ostekondroos (diskoos) või mälu või aju funktsiooni häiretega seotud diagnoosid. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, millal need diagnoosid olid pandud ega esitanud kohtule tõendeid nimetatud diagnooside olemasolu kohta.
3-21-2209
14.4.6.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole eksinud ei uurimispõhimõtte ega hindamisotsuse langetamisel, kui ei teinud päringut 1993. a kaebaja selgroo murdumise kohta, kuna kaebaja praegune objektiivne tervislik seisund ei anna selleks mingisuguseid vihjeid. Eelpoolkirjeldatu annab kohtule alust nõustuda vastustaja II ja ekspertarsti hinnangutega, et nii liikumise kui ka muude kehaliikumisega seotud valdkondades puuduvad kaebajal piirangud. Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit või viidanud selle tõendi olemasolule, mis oleks seadnud kahtluse alla vastustaja II ja ekspertarsti hinnangud. Kaebaja piirdus vaid subjektiivse arvamusega tema liikumisvõime osas, mis ei ole kinnitatud ei otseste ega kaudsete tõenditega. Seega leiab kohus, kui kaebaja on võimeline iseseisvalt liikuma ja täitma selliseid kerget laadi tööülesandeid nagu vangla üldkasutatavate ruumide koristamine, on kaebaja väited selle kohta, et tema on suuteline töötama vaid lamavas asendis, veenvalt objektiivsete andmetega ümber lükatud. Kaebaja väited liikumisvõime kohta on pigem vastuolulised. Nimelt väitis kaebaja vastustajale II esitatud taotluses, et alates 1994. a saadik ei ole ta töötanud, kuid haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja on ikkagi hõivatud vanglas majandustöödega ja on käinud vabaduses olles tööl. Viru Vanglasse saabudes 5.11.2020 mainis kaebaja küll, et tal oli kolju-aju vigastus, aga samuti seda, et tal oli aastal 2014 tuvastatud töövõime vähenemine 40%, kuid kaebaja kinnitusel on ta siiski töövõimeline (tl.131 pöördel).
14.5.Kaebaja väitis, et tal on diagnoositud krooniline gastriit ja muud maoga seotud terviseprobleemid (toit ei lähe maost välja).
14.5.1.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebajal on diagnoositud krooniline gastriit ja muud maoga seotud terviseprobleemid, aga samuti selle üle, et kaebajal on diagnoositud soole- ja maohaigused (krooniline gastriit, maohaavand, kaksteistsõrmiku haavand, tl. 95) ja toimus perforeeritud haavandi üleõmblus 2006. a ja 2008. a. Eelpoolkirjeldatu ei ole siiski ekspertarsti arvates kaebaja töövõime vähendamise aluseks. Kaebaja saab kroonilise gastriidi ja maohaavandi vastu ravimit Omeprozool jms, mistõttu on kõhu piirkonnas tulenevad valud kompenseeritud määratud ravimiga. Kõht käib kaebajal regulaarselt läbi. Kohus rõhutab, et kaebaja ei ole selle üle vaielnud ega esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et määratud ravi teda ei aita.
14.5.2.Kohtu hinnangul kaebaja väide selle kohta, et 2006-2014. a oli määratud töövõimetus 50%-70% ulatuses, ei ole määrav, kuna esiteks viitab kaebaja nüüd üksnes valudele ning tal ei esine muid tõsisemat laadi patoloogiat seedetrakti osas. Teiseks ei ole varasemalt antud hinnangud töövõime kohta nüüdisaegse hindamise metoodika ja võttega võrreldavad, ehk praeguse töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse isiku töövõime ulatust mitte otseselt meditsiinilise diagnoosi, vaid sellest põhjustatud ja hindamise ajal olemasolevate reaalsete tegutsemispiirangute põhjal. Kohus ei ole tuvastatud, et uue metoodika kasutusele võtmisest ehk alates 2016. a oleks kaebajal tuvastatud töövõime vähenemine (tl 154). Kolmandaks on inimkehale omane taastumine, mis tähendab seda, et perioodil 2006-2014 kaebajal esinenud terviseprobleemide tõsidus ja mõju tema töövõimele võiks olla taastumise protsessi tulemusena leevendatud. Samas, iseenesest selline haigus nagu gastriit või maohaavand ei mõjuta suuremal määral põdeva isiku töövõimet, eriti juhul, kui isikule on määratud arsti poolt vastav ravi.
14.6.Kaebaja sõnul peale vaktsineerimist Covid-19 vastase vaktsiiniga esinevad tal ka teadvusel püsimajäämisega seotud probleemid ja sagedased peavalud ning pidev iiveldus, aga samuti mäluhäired.
3-21-2209
14.6.1.Haldusasja materjalide kohaselt oli kaebajal küll diagnoositud vanglaarsti poolt peavalu 19.09.2021, kuid see oli tehtud esmakordselt. Järelikult, vaidlusaluse otsuse langetamise ajal (18.08.2021) ei saanud vastustaja II kaebajale poolt pandud diagnoosiga peavalu osas arvestada. Seega ei ole vastustajale II etteheidetav kaebaja töövõime hindamisel sagedase peavaluga arvestamata jätmine, kuna haldusorgan peab üldjuhul arvestama asjaoludega, mis esinevad haldusakti väljastamise aja seisuga. Kaebaja väide, mis puudutab tal sagedast teadvuse kaotamist, ei ole objektiivselt kinnitamist leidnud. Kohus leiab, et juhul, kui kaebaja tõepoolest ei oleks suutnud olla teadvusel ja pidevalt oleks teadvuse kaotanud, siis ei oleks selline asjaolu jäänud vanglaarstile märkamata. See puudutab ka mäluhäireid. Vangistusseaduse § 52 lg 2 kohaselt on vanglaarst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Vanglaarsti poolt vastustajale II esitatud arvamuses (TVTS § 6 lg 4 ja § 7 lg 6) ei ole need kajastamist leidnud. Kuigi need täiendavad andmed on esitatud 4.04.2022 ehk peale vaidlusaluse otsuse väljastamist, kinnitavad nad siiski tagantjärele seda, et teadvuse püsimajäämisega ning mäluga, aga samuti liikumisvõimega kaebajal probleeme ei ole. Seda kõike kinnitas ka vanglaarst 19.07.2022 kohtule (tl. 129). 19.09.2021 toimunud arstlikul vastuvõtul leidis arst, et kaebaja kõne on selge ja arusaadav, teadvus on selge, patsient (kaebaja) orienteerub asjas, kohas ja enda isiksuses (tl. 136).
14.7.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebaja terviseseisund võib mõjutada tema igapäevaelu tegemisi, kuid see ei too veel kaasa üldist töövõime vähenemist TVTS § 5 lg 3 mõttes. Sellest tulenevalt on halduskohus seisukohal, et ekspertarsti poolt kaebaja töövõimele antud hinnang oli lõppkokkuvõttes õige ja selle hinnangu alusel 18.08.2021 langetatud otsus nr TVH/21/033421 on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
14.8.Määruse § 8 lg 5 kohaselt hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks, kui võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa on kolm või väiksem. Ekspertarst on hinnanud kaebaja võimet kõikides seitsmes võtmetegevustes nulliga, ehk on leidnud, et piirangut ei ole isegi minimaalsel tasemel. Kohtul hinnangul puudub alus haldusasjas olemasolevate tõendite põhjal kahelda ekspertarsti hinnangus ehk kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Kohus märgib, et tulenevalt kohtupraktikast on vastustajal II võimalus mitte nõustuda ekspertarsti arvamusega, kuid antud juhul mittenõustumiseks ja uue töövõime hindamise ekspertiisi läbiviimiseks puudus alus.
14.9.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse 18.08.2021 otsuse nr TVH/21/033421 tühistamise nõude osas rahuldamata. III
15.19.08.2021 otsusega nr TVT/21/042952 jättis vastustaja II kaebajale töövõimetoetuse määramata. Otsuse põhjendusteks on välja toodud see, et kaebajal ei ole tuvastatud 18.08.2021 otsusega nr TVH/21/033421 töövõime vähenemist, mis tulenevalt TVTS §-le 11 ei anna vastustajale õiguslikku alust kaebajale töövõimetoetuse määramiseks.
15.1.Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul puudus alus kaebajale töövõimetoetuse määramiseks. Kohus selgitab, et vastavalt TVTS §-le 11 töövõimetoetust makstakse käesolevas seaduses sätestatud tingimustel sissetuleku tagamiseks isikule, kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Vastustaja II ei ole tuvastanud kaebajal 18.08.2021 otsusega nr
3-21-2209 TVH/21/033421 töövõime vähenemist. Kohtu hinnangul on tegemist õiguspärase otsusega, mille langetamise raames on vastustaja õigesti hinnanud kaebaja terviseseisundit ja arvestanud kõikidega tähtsust omavate asjaoludega.
15.2.Kaebaja väitis, et vajab töövõime vähendamise toetust ravimi Omeprozool ostmiseks. Kohtu hinnangul on kaebaja väide põhjendamata esiteks põhjusel, et kaebaja on tunnistatud töövõimeliseks isikuks ning sel põhjusel puudub tal subjektiivne õigus nõuda töövõimetoetust. Teiseks viibib kaebaja Viru Vanglas ja tema hilisemaks karistuse kandmise ajaks on märgitud aasta 2025, mis tähendab seda, et aastani 2025 on kaebaja riigi ülalpidamisel. Sellel alusel puudub kaebajal vajadus muretseda talle määratud ravimite pärast, kuna ravimeid antakse talle vanglas tasuta. Lisaks selgitab kohus, et TVTS § 12 lg 6 kohaselt ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust vanglas või kes viibib vahi all. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja 19.08.2021 otsusus nr TVH/21/042952 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse 19.08.2021 otsuse nr TVT/21/042952 tühistamise nõude osas rahuldamata. IV
16.19.08.2021 otsuse nr P260-2021-65530 kohaselt ei tuvastanud vastustaja I kaebajal puude raskusastet. Otsuse põhjendustest tulenevalt toetus vastustaja I kaebajal puude raskusastme tuvastamisel töövõime hindamise menetluses ekspertarsti poolt antud hinnangule kaebaja töövõime osas. Vastustaja I leidis, et kuna ekspertarsti hinnangul on kaebaja töövõimeline isik, siis ei tuvastata tal puude raskusastet ja ei määra talle puudega tööealise inimese toetust.
16.1.PISTS § 23 lg 7 sätestab, kui tööealine isik taotleb samal ajal puude raskusastme tuvastamist ning töövõime hindamist, kasutatakse puude raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja Eesti Töötukassa antud töövõime hindamise otsust.
16.2.Seega oli vastustajal I seadusest tulenev õigus arvestada töövõime hindamise raames tehtud ekspertarsti arvamusega kaebajal puude raskusastme tuvastamisel, seda enam olukorras, et nii isiku puude raskusastme kui ka isiku töövõime tuvastamisel hinnatakse seitset valdkonda: liikumine; käeline tegevus; suhtlemine; teadvusel püsimine ja enesehooldus; õppimine ja tegevuste elluviimine; muutustega kohanemine ja ohu tajumine; inimestevaheline lävimine ja suhted.2 Nende tegevuse osas ei ole ekspertarst tuvastanud kaebajal mitte ühtegi esinevat piirangut (tl. 43-49). Sellel põhjusel on kohtu hinnangul põhjendatud vastustaja I tehtud järeldus, et kaebajale puude raskusastme määramiseks puudub alus.
16.3.Kohtu hinnangul vastab 19.08.2021 otsus nr P260-2021-65530 PISTS-s sätestatud nõuetele. Vastustaja I on esitanud kohtule halduskohtumenetluse käigus täiendavaid põhjendusi ja kohtul puudub kahtlus, et 19.08.2021 otsuse nr P260-2021-65530 tegemisel on vastustaja lähtunud nendest põhjendustest. Vaidlusaluses otsuses on selgelt viidanud ekspertarvamusele, millega on kaebaja saanud tutvuda, ja õiguslikele alustele. Otsus vastab määruse nr 18 § 8 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja I 19.08.2021 otsus nr
Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määrus nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 6 lg 2 ja Tervise- ja tööministri 07.09.2015 nr 39 määruse „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 3 lg 2.
3-21-2209 P260-2021-65530 on õiguspärane. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse 19.08.2021 otsuse nr P260-2021-65530 tühistamise nõude osas rahuldamata. V
17.Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (halduskohtumenetluse seadustiku HKMS § 158 lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1). Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebus jäi rahuldamata. Vastustajad ei ole taotlenud kaebajalt vastustajate poolt kantud menetluskulude väljamõistmist. Seega, tulenevalt HKMS § 109 lg-st 1, jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda. VI
18.Kohus on seisukohal, et kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb haldusasja menetlus HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-i 3 alusel kuulutada tervikuna kinniseks. Haldusasja materjalide hulgas on praktiliselt iga dokument sisaldab kaebaja terviseandmeid. Sellisel juhul on põhjendatud kuulutada haldusasja menetlus tervikuna kinniseks. Kohus märgib, et huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole ning kaebaja eraelu kaitse vajadus on võimalikust haldusasja avalikustamise huvist suurem. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.