Rahvastik › Välismaalased

Kaebaja esitas halduskohtule taotluse ennistada kaebetähtaeg.

3-22-594 Kuna kaebaja sai lahkumisettekirjutuse kätte 13.01.2022, tulnuks tal kaebus esitada hiljemalt 24.01.2022. Kaebajal olid tähtaja möödalaskmiseks mõjuvad põhjused. Kaebaja on India kodanik, kes ei räägi eesti keelt ning kellel puuduvad õigusteadmised. Esialgu nõustas kaebajat puudulike õigusteadmistega esindaja, kes soovitas lahkumisettekirjutust mitte vaidlustada, kuna PPA saab seda pikendada. Kaebajale jäi arusaam, et PPA saab pikendada lahkumisettekirjutuse vaidlustamise (mitte täitmise) tähtaega. Kaebajale jäi mulje, et elamisloa andmisest keeldumise vaidlustamisega on ta kõik vajaliku teinud. Vahepeal haigestus kaebaja Covid-19 viirusesse. 2022. aasta veebruaris (või jaanuari lõpus) haigestus Covid-19 viirusesse kaebaja poeg, kellega koos kaebaja elab. Kaebaja sai perearsti vastuvõtule alles 11.02.2022, kus tuvastati, et kaebaja on viirushaigusest küll paranemas, kuid osad sümptomid on veel alles. Haigestumise tõttu sai kaebaja telefoni teel lahkumisettekirjutuse tähtaja pikenduse. Lähtuvalt juristi varasematest selgitustest jäi kaebajale arusaam, et PPA pikendas ka lahkumisettekirjutuse vaidlustamise (mitte üksnes täitmise) tähtaega. Pärast Covid-19 haigusest paranemist pöördus kaebaja 08.03.2022 advokaadibüroosse sooviga vaidlustada lahkumisettekirjutus. Advokaadibüroos selgitati, et vaidlustamise tähtpäev oli 24.01.2022. Kohtupraktikas on mõjuvaks põhjuseks peetud kogenematu inimese eksimust (Riigikohtu 01.10.2002 määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Kaebajal puudus alus kahelda juristi nõuandes.

Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.

Lahkumisettekirjutuse tegemise juures viibisid kaebaja poeg ja minia. Lahkumisettekirjutust selgitati ja see tõlgiti kaebajale arusaadavasse keelde. PPA esindaja tõlkis lahkumisettekirjutuse kaebaja pojale inglise keelde ning tema selgitas kaebajale selle sisu edasi. Selgitamise protsessis osales ka minia, kes esitas küsimusi, ning talle selgitati kõike ka eesti keeles. Kaebajale ja teistele juuresviibijatele selgitati eesti ja inglise keeles kaebuse esitamise võimalusi ja kaebetähtaega. Kaebaja esitas 29.12.2021 halduskohtule kaebuse PPA 20.12.2021 otsuse peale (tähtajalise elamisloa vaidlus). Kaebus esitati kaebaja nimel, ilma esindajata. On väheusutav, et kaebus oleks esitatud kaebaja poja ja minia abita. Kuna kaebaja poeg ja minia esitasid lahkumisettekirjutuse menetluses palju küsimusi, siis andis menetleja põhjalikke selgitusi ja rõhutas, et selle haldusakti vaidlustamine pole seotud 29.12.2021 kaebusega. Seega väited eesti keele mitteoskamise ja Eesti õiguskorra mittetundmise kohta on asjakohatud, sest kõik tõlgiti arusaadavasse keelde, mida kaebaja ise lahkumisettekirjutusel kinnitas. Vaidlustusviitest said aru nii kaebaja kui ka teised juuresviibijad. Olenemata kaebaja, tema poja ja minia haigusest saanuks kaebuse esitada tähtaegselt e-posti teel. Materjalidest ei nähtu, et haiguse kulg oleks seda välistanud. Kaebaja saanuks esitada kasvõi puudustega kaebuse. Õigusteadmiste puudumine pole mõjuv põhjus, eriti arvestades, et kaebajale tõlgiti ettekirjutus talle arusaadavasse keelde. Kaebemenetlus ei olnud kaebaja lähedaste jaoks võõras. Isikud olid teadlikud riigi õigusabi taotlemise võimalusest. Kaebaja ei näidanud üles piisavat hoolsust.

3-22-594 Viimane päev kaebuse esitamiseks oli 24.01.2022 ning 10.03.2022 kaebus esitati kaebetähtaega ületades. Puudub HKMS § 71 lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks ja asja menetlus tuleb selle nõude osas lõpetada. Kohtupraktikas on mõjuvaks põhjuseks peetud olulist ja kestvat objektiivset takistust, mis välistas kaebeõiguse kasutamise. Üksnes erandjuhtudel tuleb tähtaja ennistamist põhjendava asjaoluna kõne alla ka õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimus protsessitoimingutes, kuid seejuures ei saa tähtaja ületamine olla vabandatav, kui isik pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemusest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Kui kaebaja eksimus tugineb ametiasutuse või kõrvalise isiku poolt antud väärale informatsioonile, tuleb kaebetähtaja ennistamise otsustamisel hinnata, kas kaebajal oli küllaldane põhjus nõuannet usaldada (vt nt Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19). Praegusel juhul taolisi asjaolusid ei esinenud. Olenemata sellest, mis haigust kaebaja 2022. aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses põdes, ei väida kaebaja, et tervis oleks olnud liiga kehv, et kaebust koostada ja esitada. Kaebuse esitamiseks ei pea minema kodust välja, vaid selle saanuks esitada e-kirjaga. Ei selgu, et poeg ja minia, kellega kaebaja Eestis koos elab, poleks haiguse tõttu olnud suutelised aitama tähtaegse kaebuse koostamise ja esitamisega. Haiguse takistava mõju välistab ka asjaolu, et kaebaja sõnul oli tal enne 08.03.2022 valearusaam vaidlustamise vajadusest ehk vaatamata haigusele poleks ta niikuinii enne advokaadibüroosse pöördumist püüdnud kaebust esitada. Kaebetähtaja rikkumist saaks kaebaja kogenematusega õigustada vaid juhul, kui haldusakt on nii segane, et isikule jääb ka temalt keskmist mõistlikkust eeldades selle sisu arusaamatuks. Kaebaja kinnitas lahkumisettekirjutusel oma allkirjaga, et ta on selle kätte saanud ning sisu ja tagajärgi on talle arusaadavas keeles selgitatud. Arvestades kaebaja selgitusi, et poeg ja minia abistavad teda igapäevatoimingutes, on usutav PPA 22.03.2022 vastuses esitatud kirjeldus, et poeg ja minia viibisid lahkumisettekirjutuse menetluse juures ning tõlkisid selle sisu, tagajärgi ja kaebuse esitamise võimalust omavahel ning ka kaebajale. Seda kinnitab kaudselt samuti PPA 21.02.2022 tähtaja pikendamise otsuselt nähtuv kaebaja minia märge, et ta tõlkis otsuse teksti kaebajale ning viimane sai sellest aru, mis viitab sellele, et sarnaselt toimiti 13.01.2022 lahkumisettekirjutuse menetluses. Ettekirjutuse tagajärgede mõistmiseks ei pea isikul olema juriidilisi teadmisi. Selgitamise protsessis osalenud Eesti kodanikust minia pidi kahtlemata aru saama lahkumisettekirjutuses märgitud vaidlustamise korrast, mis ei ole keerukas. Eesti keele oskamatus ning Eesti õiguskorra mittetundmine ei vabanda kaebuse hilinenult esitamist, kuna need puudujäägid olid kompenseeritud PPA ning kaebaja poja ja minia selgitustega. Kohtul pole alust kahelda PPA selgituses, et kaebajale rõhutati, et lahkumisettekirjutuse vaidlustamine ei ole seotud PPA 20.12.2021 otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusega. Kaebaja ei väida seda, et ta ei mõistnud 10-päevast kaebetähtaega, vaid tal oli tekkinud valelootus, et lahkumisettekirjutust polegi vaja vaidlustada. See väide ei ole veenev. Kaebaja märgib, et jurist viitas, et lahkumisettekirjutuse vaidlustamine pole vajalik, sest selle tähtaega saab pikendada, kuid kaebaja sai sellest aru, et ka vaidlustamise tähtaega saab pikendada. Esiteks pole usutav, et kaebaja oleks pöördunud juristi poole iseseisvalt, kuna kui ta kasutab igapäevatoimetustes poja ja minia abi, siis seda enam kaasaks ta nad juristiga kohtumisele, kui ta eesti keelt ei oska. Seetõttu pole tõenäoline, et valearusaam lahkumisettekirjutuse täitmise ja vaidlustamise tähtaja pikendamise osas saanuks tekkida keeleprobleemi tõttu. Ka see, et jurist leidis vaidlustamise olevat mittevajaliku, on pigem väheusutav, sest jurist sai kahtlemata aru vaidlustamisviitest ning lisaks märgiti lahkumisettekirjutuses, et see kehtib kuni kohustuse 3(7)

3-22-594 täitmiseni või Eestis viibimisaluse saamiseni ning isegi ettekirjutuse vaidlustamine ei vabasta selle täitmise kohustusest. Seevastu pikendamise võimalusele pole ettekirjutuses üldse viidatud. Seetõttu on alust kahelda, et puudulike teadmistega jurist tugineb pikendamisele ja ignoreerib samas selgesõnalist vaidlustamisviidet. Kohtu kahtlusi süvendab seegi, et kaebaja ei viita büroole, äriühingule ega isikule, kelle juurde ta pöördus, mistõttu pole kontrollitav, kas üldse oli tegemist koha või isikuga, mida oleks pidanud usaldama. Mistahes kanaleid pidi mistahes juristiharidusega isiku poole pöördumine pole veel professionaalse õigusabi otsimine. On raske uskuda, et inimene, kes ei mõista kõige arusaadavama nõude, milleks on haldusakti tühistamine, esitamise vajadust, saaks end nimetada juristiks. Kaebaja oleks saanud kohtult taotleda riigi õigusabi. Samuti ei ole teada, millal kaebaja nimetatud puudulike teadmistega nõustaja poole pöördus ehk kas ta tegutses ja sai valenõuande üldse 10-päevase kaebetähtaja jooksul. Ent isegi kui kaebaja eeldas, et PPA 21.02.2022 otsusega pikendati 10-päevast kaebetähtaega, siis kaebaja sai PPA otsuse kätte 22.02.2022 ja sellisel juhul möödus 10-päevane kaebetähtaeg 04.03.2022. Selleks ajaks ei olnud kaebaja isegi veel esindaja poole pöördunud. Ka see asjaolu annab aluse järelduseks, et pigem on tagantjärele püütud konstrueerida versioon kaebetähtaja ületamisest ning kaebetähtaja ennistamiseks mõjuva põhjuse olemasolust. Lisaks nähtub haldusasjast 3-21-2955, et kaebaja oli võimeline vaidlustama tähtaegselt PPA 20.12.2021 otsuse tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kohta, kusjuures kaebetähtaeg oli samuti 10 päeva. Ilmselt abistasid kaebajat pereliikmed või jurist. Kui kaebaja kasutas tolles asjas sama juristi teenust, kellele ta viitab ka siinses asjas, siis tolle asja kaebust vaadates on väheusutav, et see jurist ei saaks aru lahkumisettekirjutuse vaidlustamise vajadusest. Viidatud haldusasjas märkis kohus 07.01.2022 määruse põhjenduste punktis 8, et kui kaebajale tehakse lahkumisettekirjutus, saab ta oma õigusi tõhusalt kaitsta tühistamisnõudega. Jääb arusaamatuks, et kui jurist andis kaebajale tõesti sellise nõuande, nagu ta väidab, siis miks usaldas kaebaja seda rohkem kui kohtu põhjendusi, mis viitavad selgelt tõhusale nõudele, isegi mainimata lahkumisettekirjutuse tähtaja pikendamise varianti. Samuti pidi kaebajale olema halduskohtu selgitustest arusaadav, et ainult elamisloa vaidlustamisest ei piisa. PPA 21.02.2022 otsuse tühistamise nõue tuleb tagastada. Kaebaja ei ole eraldi põhjendanud, miks ta peab otsust õigusvastaseks. Kuna 13.01.2022 lahkumisettekirjutuse osas menetlus lõpetatakse, siis seda enam puudub põhjus kaevata 21.02.2022 otsuse peale. Kuna kaebaja eesmärgiks on vabaneda lahkumiskohustusest, siis ei ole sellise soodustava haldusakti vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1) ning see ei võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2) (Riigikohtu 17.12.2013 määrus asjas nr 33-1-74-13, p 12). Kuna haldusasja materjalid sisaldavad terviseandmeid ja -dokumente, siis on põhjendatud kuulutada menetlus kaebaja ja teiste isikute eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isikute eraelu kaitseks.

3-22-594 vaidlustamiseks alust ei ole ning kaebaja saab taotleda selle täitmise tähtaja pikendamist. LS on kaebaja perekonnatuttav ning PPA endine töötaja, mistõttu puudus kaebajal alus kahelda tema väidetes. Ehkki halduskohus pidas õigeks jätkata esialgse õiguskaitse kohaldamist, jättis ta kaebetähtaja ennistamata. Selliselt on halduskohus toiminud vastuoluliselt. Indias jääks kaebaja abitusse olukorda. Eestis aitavad teda perekonnaliikmed ja ta on kiindunud oma miniasse ja tema poega. Alates hetkest, kui kaebaja sai teada minia lapseootusest, on kaebaja vaimne tervis märgatavalt paranenud. Kaebaja ei räägi enam sellest, kuidas ta ei taha elada ning on hakanud enda eest rohkem hoolitsema. Seega tähendaks kaebaja Eestist lahkuma sundimine perekonna, mis on põhiseadusliku kaitse all, lõhkumist. Samuti väheneksid ravivõimalused. Kaebaja saatmine Indiasse on selgelt ebahumaanne ning Eesti Vabariik ei tohiks seda teha. Halduskohus on rikkunud HKMS § 77 lg-t 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-i 3 ja lg-t 3 ning ekslikult kuulutanud asja menetluse kinniseks. Kaebaja soovib avalikku menetlust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Määruskaebuse lubatavus

Muus osas on määruskaebus lubatav ja tuleb menetlusse võtta (HKMS § 207 lg 1).

Kaebetähtaja ennistamine

3-22-594 lisaks haldusaktis toodud kirjalikule vaidlustamisviitele ka suuliselt ettekirjutuse vaidlustamise võimalust ja korda. Halduskohus on 07.01.2022 haldusasjas nr 3-21-2955 tehtud määruses andnud juhiseid, et kaebaja saab lahkumisettekirjutuse tegemise korral seda soovi korral vaidlustada, põhjendades esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist eeskätt just sellega, et seda saab taotleda lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel. Kaebaja esitatud kirjavahetusest ei leia tuge kaebaja väitele, justkui tekkinuks tema lähedastele arusaam, et PPA saab pikendada üksnes lahkumisettekirjutuse vaidlustamise (mitte täitmise) tähtaega või et piisab tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise vaidlustamisest. E-kirja teel andis kaebajale nõu LS, kes kaebuse väidete kohaselt on PPA endine töötaja, jurist ja kaebaja perekonnatuttav, keda kaebaja usaldab. Esitatud tõenditest ei nähtu, et tegemist oleks olnud kaebajale või tema lähedasele õigusteenuse osutamisega, millega kaasnevad õigused ja kohustused ja nõuandja vastutus, s.o õigusnõu, mida isik peab saama usaldada. Saadud info alusel pidi kaebaja koos oma lähedastega ise otsuse tegema, kuidas edasi toimida. Riik (PPA ametnikud ja halduskohus) oli kaebajale selgitanud lahkumisettekirjutuse vaidlustamise võimalust, kuid kaebaja ja tema lähedased langetasid otsuse usaldada LS nõuannet ja keskenduda ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise taotlemisele. Miski ei takistanud kaebajal ning tema lähedastel pöörduda pärast LS-lt arvamuse saamist koheselt professionaalse õigusnõustaja (nt advokaadi) poole, et arutada oma õiguste kaitsmise võimalusi. Jääb selgutuks, miks pöörduti advokaadi poole sedavõrd pikka aega hiljem (ligi poolteist kuud pärast vaidlustamisviites selgitatud kaebetähtaja möödumist). Lisaks on õige halduskohtu märkus, et haldusasjas nr 3-21-2955 sai kaebaja kaebuse esitatud ilma advokaadi vahenduseta.

6(7)

3-22-594 esialgset õiguskaitset, sest menetluse lõpetamise määrus jõustub alles pärast edasikaebevõimaluste ammendumist (vt Riigikohtu 17.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-88-16, p 15). Kaebeõigus soodustava haldusakti peale

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.