Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Tsiviilasja number
2-15-103296
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. detsember 2016. a, Tartu
Kohtuasi
OÜ Laose hagi väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. veebruari 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Korraldaja apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
191,64 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): OÜ Korraldaja (registrikood 11419854), seaduslik esindaja Pille Vinne, lepinguline esindaja: Piret Kägo
Korraldaja
OÜ
vastu
240,77 euro
Vastustaja (hageja): Osaühing Laose (registrikood 10357223), seaduslik esindaja Peeter Saunpere, lepinguline esindaja Krista Arraste
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Korraldaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 12. veebruari 2016. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud OÜ Korraldaja kanda. Mõista OÜ-lt Korraldaja välja 187 eurot ja 50 senti (ilma käibemaksuta) Osaühing Laose kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks.
3.Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.17. aprillil 2015 esitas Osaühing Laose (hageja) maksekäsu kiirmenetluse avalduse Korraldaja OÜ-lt (kostja) 204,91 euro suuruse võla koos viivisega välja mõistmiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite ning Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond edastas nõude Tartu Maakohtule.
8.mail 2015 Tartu Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja
14.jaanuaril 2014 üürilepingu tähtajaga 28. veebruar 2014, millega hageja andis kostja kasutusse eluruumi asukohaga Riia mnt 159-7, Pärnu. Suuliste kokkulepete alusel pikenes üürileping 15. aprillini 2014. Lepingu kohaselt kohustus üürnik tasuma üürilepingu allkirjastamise päeval kogu üüriperioodi üürisumma. Hageja fikseeris pildistamise teel üüriperioodi ajal, 28. märtsil 2014, et üüriperioodi jooksul on rikutud laminaatparketti ning lõhutud pesukuivatusrest ja veekeetja. Eluruumi üleandmisele
16.aprillil 2014 kostja volitatud esindaja Meelis Kütt ei ilmunud. Hageja edastas talle e-kirja, milles teatas, et tasumata on arve kommunaalteenuste eest, kompenseerimata rikutud ja puuduolev vara ning tagastamata puuduolev eluruumi võti. Kostja on tagastanud võtme ning tasunud kommunaalarve, millest järeldub, et kostja on tunnustanud lepingu pikenemist
15.aprillini 2014. Hageja on pidanud rikutud ja lõhutud vara parandamiseks ja asendamiseks tegema kulutusi summas 204,91 eurot, mille kostja on kohustatud talle hüvitama. Hageja on vastava arve
14.mail 2014 kostjale edastanud. Kostja arvet tasunud pole. Üürilepingust tulenevalt kohustub kostja tasuma võlgnetavalt summalt viivist 0,05% iga viivitatud päeva eest. Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 204,91 eurot koos viivisega 35,86 eurot, kokku 240,77 eurot, millele lisandub lepingujärgne viivis kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kostja vaidleb hagile vastu ning leiab, et ta pole hagejale midagi võlgu. Kostja kinnitab, et hageja ja kostja vahel 14. jaanuaril 2014 sõlmitud üürilepingut pikendati suuliselt
16.aprillini 2014. Kostja ei ole täitnud hageja nõuet kompenseerida rikutud ja puuduolev vara, kuna ei kostja ega tema poolt korterisse majutatud isikud E.K. ja E.K. ei ole hageja vara rikkunud ega omastanud. Väiksemat sorti parketi vigastused võisid vaiba või mööbli all märkamatutena olla olemas juba enne üürilepingu sõlmimist või tekkida pärast üürilepingu lõppemist, hageja ei ole millegagi tõendanud, et parketi vigastused on tekkinud kostja või majutatud isikute süül.
VÕS § 336 lg 1 alusel on üürileandja kohustatud kontrollima üüritud asja tagastamisel asja seisundit ja viivitamata teatama üürnikule asja puudustest, mille eest üürnik vastutab. Hageja informeeris kostjat puudustest alles kuu aega pärast lepingu lõppemist. Selles olukorras ei saa olla kindel, et need puudused ei tekkinud pärast üürilepingu lõppemist. Samuti ei ole tuvastatud korteri seisukord enne üürilepingu sõlmimist. Kostja ja majutatud isikud ei mäleta, kas korteri vastuvõtmisel esines põrandal kahjustusi, kuid seda ei saa välistada. Hageja ei teavitanud kostjat puudustest, kui toimus korteri üleandmine üürilepingu lõppemisel 16. mail 2014. Samuti arvab kostja, et põrandakahjustuste näol on tegemist asja hariliku kulumisega, mille eest kostja VÕS § 334 lg 2 kohaselt ei vastuta. Katkise kaanega veekeetja, mille hüvitamist hageja nõuab, kuulus kostja poolt majutatud isikutele, kes võtsid selle korterisse kolides kaasa ning välja kolides maha unustasid. Seda tõendab üürilepingu lisa 1, milles märgitud kostjale üleantud korteris olevate esemete hulgas ei ole veekeetjat. Üürilepingu lisas 1 märgitud üürnikule üleantavate esemete hulgas on kirjas pesukuivatusrest, mida tegelikult korteris ei olnud. Korterisse majutatud isikud ei olnud teadlikud üürilepingu sisust ega muuhulgas faktist, et korteris peaks olema pesukuivatusrest, mistõttu ei informeerinud nad resti puudumisest kostjat ega hagejat, vaid hankisid endale ise pesukuivatusresti.
3.Hageja väidab, et väär on kostja väide nagu oleks hageja võtnud 16. aprillil 2014 kostjalt korteri vastu ilma pretensioone esitamata. Kostja polnud sel päeval üürilepingu üleandmise juures isiklikult kohal, seetõttu ei olnud võimalik fikseerida akti eluruumi üleandmise ja vastuvõtmise kohta, mis hõlmaks puudusi ja tegelikku olukorda. Hageja väidab ka, et hagiavaldusele lisatud pildid, millel on fikseeritud kahjustused korteris, on tehtud
28.märtsil 2014. Üüriperioodil tekitasid majutatud isikud parketile kahjustused elutoas olnud tugitooli alusjala lõhkumise tagajärjel. Samuti on hageja seisukohal, et veekeetja ja pesukuivatusrest kuuluvad hagejale ning asusid korteris.
4.Tartu Maakohtu 7. detsembri 2015 istungil avaldas hageja seaduslik esindaja Peeter Saunpere, et 28. märtsil 2014 korteris kohal käies oli kahjustusi tegelikult rohkemgi, kuid põrand oli siis veel terve. Tugitoolijalg, mis parketile kahjustused tekitas, oli katki, kuid korteri üleandmise ajaks tehti see korda. P.S. tunnistas ka, et veekeetja ja pesukuivatusrest olid kindlasti korteris olemas, üürilepingu lisa 1 nimekiri pole täielik. Katkise veekannu ja põrandakahjustused fikseeris P.S. pildistamise teel 20. aprillil 2014. Põrandal oli laminaadis auk tugitooli kohal. Tegu ei saa olla loomuliku kuluga, kuna korter oli kasutuses olnud kõigest aasta. Tunnistaja E.K., kes kõnealusel perioodil korteris elas, tunnistas, et tugitooli jalg oli algusest peale katki ning see võis põrandat kahjustada, kui tool libises. E.K. tunnistas ka, et pesukuivatusrest ja veekeetja kuulusid temale ning need jäid korterisse ka siis, kui E.K. seal 29. või 30. märtsil 2014 välja kolis. Pesukuivatusresti on E.K. tagasi saanud, veekeetjat mitte. Tunnistaja E.K., kes samuti kõnealusel perioodil korteris elas, tunnistas, et viibis korteris selle üleandmise ajal ning P.S. näitas talle põrandakahjustust. E.K. parandas ära katkise toolijala. E.K. tunnistas, et pesukuivatusresti ja veekeetja tõi korterisse E.K. ning P.S. on tema juuresolekul möönnud, et võib-olla pesukuivatusresti korteris polnud. Kostja esindaja Meelis Kütt, kes viibis korteri vastuvõtmise juures, on tunnistanud, et ei vaadanud korterit põhjalikult üle. Puuduolevatest asjadest informeeris teda E.K.. Puuduolevad asjad, sealhulgas pesukuivatusresti ja veekeetja, toimetas Pärnusse M. Kütt. Hageja nõue pärast lepingu lõpetamist midagi kompenseerida tuli M. Kütile üllatusena.
MAAKOHTU OTSUS
5.Tartu maakohus rahuldas 12. veebruari 2016 otsusega hagi osaliselt, jättes rahuldamata hageja nõude veekeetja ja pesukuivatusresti hüvitamiseks ning rahuldades nõude üüritud asja kahjustamise hüvitamiseks 168,26 euro ulatuses koos viivisega 23,38 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue tõendatud ja õiguslikult põhjendatud osaliselt. Kohtu hinnangul on tunnistajate ütlustega ümber lükatud hageja väide, et kostja valduses olemise ajal on üüritud korteris lõhutud veekeetja ning ära viidud hagejale kuuluv pesukuivatusrest ning nimetatud vaidlusalused esemed ei kuulunud hagejale. Kohus jõudis seisukohale, et üüritava korteri põranda kahjustumine toimus kostja poolt korteri kasutamise ajal. Hageja seadusliku esindaja antud seletuste ja tehtud fotode kohaselt tekkisid parketikahjustused 28. märtsi 2014 ja 20. aprilli 2014 vahel. Korterit kasutanud isikute ütluste alusel said nad juba korterisse elama asumise alguses teadlikuks, et tugitooli jalg oli lahti ning võib alt ära tulla ja seda kinni hoidnud kruvi võib põrandat vigastada. Kohtu hinnangul võib seda lugeda kostja süüliseks käitumiseks hooletuse vormis VÕS § 104 lg 3 järgi. Kahjustust ei saa pidada asja hariliku kulumise tagajärjeks. Kohus on ka seisukohal, et üürileandja ei ole kaotanud VÕS § 336 lg-st 1 tulenevaid õigusi, kuna ta on üüritud asja tagastamisel selle seisundit kontrollinud ja näidanud avastatud kahjustust korteris elanud isikule ning saatnud kompenseerimisettepaneku kostjale. Kohtu hinnangul on õiguslik ja põhjendatud ka hageja viivisenõue seaduses sätestatud viivise määras.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.OÜ Korraldaja (kostja) esitas 29. veebruaril 2016 apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu Põlva Kohtumaja 12. veebruari 2016 otsuse peale. Kostja nõustub kohtuotsusega osas, milles hagiavaldus jäeti osaliselt, veekeetja ja pesukuivatusresti osas, rahuldamata. Kostja palub maakohtu otsus tühistada ja teha antud asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellant ei nõustu kostja kohtu seisukohtadega tõendite hindamisel. Fotodel, millel on näha kriimustus või kulumisjälg põrandal, ei ole näha kus see ruumis asub. Tunnistaja E.K. ei ole kahjustusi üldse näinud. Tunnistajad on avaldanud, et parketi kahjustused võisid tekkida katkise jalaga tugitool libisemisel, millest ei saa kuidagi välja lugeda tunnistust, et kahjustused on tekkinud nende endi tegevuse tagajärjel. On tõendamata, millal tekkisid parketikahjustused või kes on need tekitanud ning on reaalne, et kahjustused olid olemas juba varem. Kohus on põhjendamatult lugenud kõik tõendamata asjaolud hageja kasuks. Asjas ei ole tuvastatud korteri seisukord enne üürilepingu sõlmimist ega üürileandjale tagastamisel, mida eeldab kahju hüvitamise nõue tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-98-12. Laminaatparkett on suhteliselt õhuke ja kergesti purunev põrandakattematerjal, seega ei saa välistada, et üksikute kriimude näol on tegemist hariliku kulumisega. Sellest tulenevalt ei ole majutatud isikud käitunud hooletult ega saa olla süüdi kahjustuste tekkimises. Hageja ei informeerinud kostjat viivitamata parketi kriimustuste avastamisest ning on seega kaotanud õiguse nõuda kahju hüvitamist VÕS § 336 lg 1 alusel. Kostja informeerimiseks ei saa pidada E.K.le kriimustuste näitamist ega napisõnalist e-kirja rikutud vara kohta. Kohus peab asja lahendamisel kohaldama ka VÕS-i kahju hüvitamise sätteid, sh kahjuhüvitise vähendamist. Kahju hüvitamise puhuks puudus lepinguline kokkulepe kohustuse täitmise tähtaja kohta. Seega kohaldub VÕS § 113 lg 2 ja § 821 lg 1 p 1 ning kohustus muutus sissenõutavaks kõige varem 14. juunil 2014.
7.OÜ Laose vaidleb apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu. Vastustaja hinnangul hindas maakohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult, objektiivselt ning oma siseveendumuse kohaselt. Laminaatparketti kasutatakse laialdaselt kodudes, kontorites jne, tegu ei ole äärmiselt kergesti puruneva ja kuluva materjaliga. Kostja vastupidine väide ei välista tema süülist tegevust põranda kahjustamisel. Puudused ei kvalifitseeru harilikuks kulumiseks. Hageja on kostjat igakülgselt ja õigeaegselt põrandale tekitatud kahjustustest teavitanud. Asjaolu, et kostja esindaja ei tulnud korterit üle andma, nii et korteri olukorda ei saanud fikseerida aktiga, on kostja enda risk. Kostja vastutab üürnikuna igal juhul asja hävimise, kahjustamise ja kaotsimineku eest, kui see toimus ajal, mil asi oli üürniku valduses. Kostja poolt põrandale tekitatud kahjustus ei ole mingil juhul käsitletav lepingujärgse kasutamisena. Selles osas lasus tõendamiskoormis kostjal. Hageja ei nõustu väitega, et katkine tugitool oli korteris tema nõusolekul. Hageja kinnitab, et tugitool oli korras ning lõhuti kostja majutatud isikute poolt.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki oma otsuses. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude veekeetja ja pesukuivatusresti hüvitamiseks summas 36,65 eurot, siis ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust.
9.Maakohtu otsus on vaidlustatud osas, milles kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 191,64 eurot, sh 168,26 eurot üüritud asja kahjustamise eest ning selle summa tasumisega viivitamisel kaasnevad viivised. Hageja nõue kostjalt hüvitise saamiseks põhineb väitel, et kostja on põhjustanud hagejale kahju summas 168,26 eurot. Hagiavalduse ja tsiviilasja materjalide kohaselt põhjustas kostja hagejale varalise kahju hageja poolt kostja kasutusse antud üürikorteris laminaatpõranda kahjustamisega. Kahju suurust on hageja põhjendanud rikutud põranda kordategemise kuludega, s.o laminaatparketi laudade vahetuse maksumusega (sh nii materjali hind kui töö maksumus koos käibemaksuga). Vaidlust ei ole asjaolu üle, et poolte vahel oli 14.01.2014. a sõlmitud üürileping, mille alusel kostja (st tema töötajad) kasutasid hagejale kuuluvat eluruumi kuni 16.04.2014. a. Lepingu p 4.2.4 nägi ette, et üürnik on kohustatud hüvitama üürileandjale üürniku või temaga koos elavate isikute süü läbi eluruumi, elamu või nende seadmete rikkumisega tekitatud kahjud.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas korteri põranda kahjustus (fotod tl 39, 44) on tekkinud üürilepingu kestel. Hageja seadusliku esindaja P.S. ütluste kohaselt ei esinenud parketi kahjustust 28.03.2014, kui P.S. käis korteris ja fotografeeris korteri seisundit. Hageja kinnitusel on kahjustused tekkinud pärast 28.03.2014 ning need olid olemas korteri hageja valdusesse tagastamisel 16.04.2014 (fotod on tehtud 20.04.2014).
Hagejal lasub tõendamiskoormis tõendamaks oma väidet, et kahjustus tekkis üürilepingu kestel, s.o ajal, kui asi oli üürniku valduses. Praegusel juhul on hageja selle tõendamiseks tuginenud oma seadusliku esindaja P.S. vande all antud ütlustele ja korteris tehtud fotodele. Korteri üürnikule üleandmisel on 14.01.2014 koostatud akt (lepingu lisa 1, tl 23 pöördel), kus on loetletud korteris olnud mööbel ja varustus, kuid puuduvad märked korteri seisundi kohta, sh võimalike olemasolevate kahjustuste kohta. Hageja esitatud fotodelt on näha põranda (laminaatparketi) kahjustused. E-toimikusse üles laetud JPG-formaadis fotofailide digitaalsed andmed (nn atribuudid) võimaldavad veenduda, et fotod on tehtud hageja esindaja poolt väidetud kuupäevadel (s.o osa fotodest 28.03.2014 ja osa 20.04.2014). Sellega ei ole iseenesest veel siiski tõendatud, millal kahjustused tekkisid, nt võisid kahjustused olla olemas ka juba üürilepingu sõlmimise ajal. Samas ei ole hagejal kohustust tõendada negatiivset asjaolu (kahjustuste puudumist enne hageja poolt esiletoodud kuupäeva), vaid kui kostja soovib tugineda sellele, et kahjustused olid põrandal olemas juba varem (nt lepingu sõlmimise aja), siis tuleks seda asjaolu TsMS § 230 lg 1 alusel tõendada kostjal.
11.Hageja seaduslik esindaja andis vande all seletusi selle kohta, et korter oli aasta aega enne kahju tekkimist põhjalikult remonditud ja vähe kasutuses olnud. 28.03.2014 käis seaduslik esindaja korteris naabrite kaebuse alusel olukorraga tutvumas. Korteris toimus lärmakas pidu ja osa seal viibinud isikuid olid alkoholijoobes. Hageja esindaja fikseeris olukorra ning tegi fotosid. Tema kinnitusel oli tugitooli jalg katki, kuid põrand oli sel ajal terve. Hageja esindaja kinnitas vande all korduvalt, et põrand oli varem täiesti korras, kuid laminaadis oli auk pärast korteri kostjalt tagasisaamist. Ringkonnakohus märgib, et kui vaidlusalust põrandakahjustust 28.03.2014. a seisuga ei esinenud, siis ei saa hagejale ka ette heita, et selle konkreetse koha osas ei ole varasemast ajast esitatud fotomaterjali vm dokumentaalset laadi tõendeid kahjustuste puudumise kohta. Tunnistaja E.K. on andnud ütlusi, mille kohaselt korterit vastu võttes seda eriti põhjalikult üle ei vaadatud. Tugitooli jalg logises ning tunnistaja möönis, et sellega võis parkett kahjustusi saada. Tunnistaja ise enda kinnitusel parketi vigastust ei täheldanud. Tunnistaja E.K. andis samuti ütlusi selle kohta, et tugitooli jalg loksus, mille tunnistaja kinni liimis. Laminaadi kahjustust sel ajal tähele ei pannud. Kahjustust näitas tunnistajale aprillis Peeter (s.o hageja seaduslik esindaja P.S.).
12.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eeltoodut arvestades jõudnud õigesti järeldusele, et hageja nõue on maakohtu poolt rahuldatud osas põhjendatud. Hageja on esitanud tõendeid selle kohta, et laminaatparketi kahjustus tekkis üürilepingu kestel (hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlused, fotod). Seevastu kostja ei ole esitanud omalt poolt tõendeid selle kohta, et kahjustused olid olemas juba üürilepingu sõlmimise ja korteri kostja valdusse üleandmise ajal või et need tekkisid pärast korteri võtmete hagejale tagastamist. Tunnistajad on andnud seletusi, mille kohaselt tugitool oli katki ning möönnud, et katkine jalg võis kahjustada laminaatparketti. Samas ei võimalda tunnistajate ütlused jõuda tõsikindlale veendumusele, et põranda kahjustused olid olemas juba korteri kostja valdusse andmisel või oli põrand korras (kahjustusteta) ka korteri tagastamisel. Tunnistajad on üksnes märkinud, et ei pannud kahjustusi tähele. See aga ei välista, et kahjustused olid olemas. VÕS § 334 lg 2 kohaselt vastutab üürnik üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimub ajal, kui asi oli üürniku valduses, kui ta ei tõenda, et hävimine, kaotsiminek või kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast või isikust, kellele ta asja kasutamise lepinguga kooskõlas üle andis. Üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega.
13.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole vaidlusalusel juhul tuvastatud korteri seisukord enne üürilepingu sõlmimist ega üürileandjale tagastamisel. Korteri seisukorra kohta üürilepingu sõlmimise ja korteri kostja valdusesse andmise ajal on vande all ütlusi andnud hageja seaduslik esindaja, samuti on korteri seisundi kohta ütlusi andnud tunnistajad. Olukorras, kus korteril ei olnud üürilepingu sõlmimise ajal olulisi silmnähtavaid puudusi (nt põranda kahjustused), ei saa ka eeldada, et nende asjaolude kohta (nt põranda seisukord) oleks korteri üleandmise akti (lepingu lisas 1) tehtud eraldi märkeid. Ka korteri seisund pärast üürilepingu lõppemist on tuvastatav asjas esitatud ja eelpool viidatud tõendite alusel. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, nagu tuleks laminaatpõranda kahjustusi käesoleval juhul vaadelda hariliku kulumisena. Kolleegium nõustub maakohtu sellekohaste seisukohtadega ega korda neid. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukoha ja põhjendustega, mille kohaselt ei ole üürileandja kaotanud üüritud asja kahjustamisest tulenevaid õigusi VÕS § 336 lg 1 alusel.
14.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses toodud viited VÕS § 139 lg-tele 1 ja 2, mille kohaselt tuleks apellandi arvates kahjuhüvitist vähendada. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et kahju oleks osaliselt tekkinud hagejast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest vastutab hageja. Korteris olnud tugitooli logisev jalg ei ole käsitatav ebatavaliselt suure kahju tekkimise ohuna VÕS § 139 lg 2 tähenduses, millest üürileandja oleks pidanud üürnikku teavitama. Asja materjalide kohaselt ei olnud hageja algselt katkisest toolijalast teadlik. Samas on apellant ise kinnitanud, et korterit kasutanud isikud ei pidanud katkist tugitoolijalga mainimise väärseks. Apellant vaidlustas ka viivise arvestamise algusaja. Maakohus asus seisukohale, et viivist tuleb arvestada alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o 23. maist 2015. a. Nimetatud kuupäev tuleneb hageja poolt kostjale kahjuhüvitise tasumiseks antud tähtajast (arve nr 13, tl 25). Ringkonnakohtu hinnangul on eelnimetatu kooskõlas VÕS § 113 lõikega 2, mille kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest. Arve edastamisega on hageja praegusel juhul kostjale oma nõudest teatanud ja andnud ühtlasi tähtaja (kuni 22. maini 2014) hüvitise tasumiseks. Seega on põhjendatud arvestada viivist alates 23. maist 2015, nagu leidis oma otsuses ka maakohus. Asjakohane ei ole apellandi viide VÕS § 821 lg 1 punktile 1, mis reguleerib tasu nõude sissenõutavaks muutumist vastastikuste lepingute puhul. Silmas on peetud lepingu täitmisega seotud tasusid, mitte seevastu üüritud asja kahjustamisest tuleneva hüvitise nõuet.
15.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Seega jäävad apellandi kanda esmalt tema enda poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv ja õigusabikulud). Samuti tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista vastustaja poolt ringkonnakohtus kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid esindaja tasu näol summas 285 eurot. Vastustaja lepinguline esindaja on kulutanud kokku 3 tundi ja 48 minutit apellatsioonkaebusega tutvumiseks, seisukoha kujundamiseks, vastuse koostamiseks ja kohtule edastamiseks. Töötunni hind on 75 eurot (käibemaksuta). Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-4-15 (p 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul.
Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja menetluskulude suurus ei ole tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Tegemist oli keskmisest lihtsama ja väiksemas mahus vaidlusega. Kuna vastustajat (kostjat) esindas maakohtus sama lepinguline esindaja, kes oli vaidluse asjaoludega juba varasemast tuttav, loeb ringkonnakohus vastustaja vajalikuks ja põhjendatud apellatsiooniastme menetluskuluks 187,50 eurot (s.o esindaja 2,5 töötunni maksumus) ilma käibemaksuta.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.