Tartu Vangla kinnipeetav Juri Kolesnikov esitas 22. veebruaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu. Kaebaja märkis, et 19. oktoobril 2021 süüdistati teda Janeli Hundi ründamises ja lukustati üksikvangistusse. Kaebaja esitas vastuväite, kuna ta ei mäletanud, et oleks kedagi rünnanud. Koos kaebusega esitas J. Kolesnikov menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja taotluse videosalvestise väljanõudmiseks.
2.Tartu Halduskohus jättis 25. veebruari 2022. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse käiguta, andes selles esinevate puuduste kõrvaldamiseks 7-päevase tähtaja.
3.Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla 2. märtsil 2022 kaebuses viidatud dokumendid.
4.J. Kolesnikov esitas 2. märtsil 2022 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles teatas, et kuna tal puuduvad vajalikud dokumendid, oskab ta täpsustada üksnes seda, et palub vaide tühistamist ning tunnistada põhjendamatuks kaebaja lukustamine ajavahemikul 19. oktoober – 2. november 2021.
5.J. Kolesnikov esitas 7. märtsil 2022 avalduse, milles teatas, et tal läheb kaebuse täiendamiseks paar päeva aega.
6.J. Kolesnikov esitas 10. märtsil 2022 kaebuse täienduse, milles märkis kaebuse nõuded. Lisaks esitas J. Kolesnikov taotlused advokaadi saamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks.
7.Tartu Halduskohus jättis 15. märtsi 2022. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse teist korda käiguta, andes selles esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Samuti jättis kohus J. Kolesnikovi riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
8.J. Kolesnikov esitas 20. märtsil 2022 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas tuvastamiskaebuse esitamise vajadust.
9.Tartu Halduskohus tagastas 24. märtsi 2022. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse osas, milles kaebaja nõudis Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist (resolutsiooni p 1), võttis haldusasja materjalide juurde väljavõtte J. Kolesnikovi vabakasutuskontost ajavahemiku 22. oktoober 2021 kuni 21. veebruar 2022. a kohta (resolutsiooni p 2), vabastas J. Kolesnikovi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (resolutsiooni p 3), võttis J. Kolesnikovi kaebuse tühistamisnõudes menetlusse (resolutsiooni p 4), tunnistas vastustajaks Tartu Vangla (resolutsiooni p 5) ning kohustas vastustajat kaebusele vastama hiljemalt 22. aprillil 2022 (resolutsiooni p 6).
10.Tartu Ringkonnakohus tagastas 31. märtsi 2022. a määrusega J. Kolesnikovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 24. märtsi 2022. a määruse resolutsiooni p 1 peale.
11.J. Kolesnikov esitas 7. aprillil 2022 Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2022. a määruse peale määruskaebuse.
12.Tartu Vangla esitas 25. aprillil 2022 vastuse kaebusele, milles palus lõpetada tühistamisnõude menetlus.
13.Vastusena kohtunõudele teatas J. Kolesnikov 27. aprillil 2022, et soovib üle minna tuvastamisnõudele. Vangla tunnistas vaidlustatud käskkirja küll tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid tegi seda taaskord vigaselt ning parandas selle. Vangla tunnistas käskkirja kehtetuks mitte seetõttu, et kaebaja ei olnud süüdi, vaid menetlusnormide rikkumise tõttu. Seepärast ei ole kaebaja saavutanud oma eesmärki. Sama isik, kes koostas vaidlusaluse käskkirja, määras kaebajale 12 ööpäeva kartserit, mis hiljem kehtetuks tunnistati, ning samuti on halduskohus tunnistanud, et sama isik keelas õigusvastaselt kaebajale eluliselt vajaliku kokkusaamise õega. Vaatamata käskkirja kehtetuks tunnistamisele on kaebajale tehtud liiga ja paratamatu tagajärje kaebaja psüühikale.
KOHTU SEISUKOHT
14.Esmalt märgib kohus, et Tartu Halduskohus kohustas Tartu Vanglat 24. märtsi 2022. a määrusega kaebusele vastama hiljemalt 22. aprillil 2022. Et Tartu Vangla esitas vastuse kaebusele 25. aprillil 2022, on seega Tartu Vangla vastus esitatud kohtule hilinenult.
15.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 51 lg 4 kohaselt kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või HKMS § 51 lg-tes 1–3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Et vastustaja põhjendas, miks tal ei olnud võimalik kohtule vastata tähtaegselt, leiab kohus, et ühe tööpäevase hilinemisega esitatud vastuse menetlemine ei põhjusta menetluse viibimist ning seda on võimalik asjas arvesse võtta.
16.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.
17.Kohtu menetluses on kaebaja nõue Tartu Vangla 21. oktoobri 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/251 ja 21. jaanuari 2022. a vaideotsuse nr 1-11/338-2 tühistamiseks. Arvestades, et Tartu Vangla tunnistas 22. aprilli 2022. a käskkirjadega nr 2-22/1-2/122 ja 2-22/1-2/123 Tartu Vangla 21. oktoobri 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/251 tagasiulatuvalt alates 19. oktoober 2021 kehtetuks ehk vaidlusalune käskkiri ja ka selle kohta tehtud vaideotsus ei ole enam kaebajale õiguslikult siduvad, leiab kohus, et menetluse jätkamine Tartu Vangla 21. oktoobri 2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/251 ja 21. jaanuari 2022. a vaideotsuse nr 1-11/338-2 tühistamise nõudes ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
18.Vastavalt HKMS § 152 lg-le 2 ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.
19.Kohus selgitab, et õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise ehk õigusliku kasu (HKMS § 38 lg 4). See tähendab, et õigusvastasuse tuvastamine peab aitama kaebajat edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Kaebaja 27. aprilli 2022. a vastusest ei nähtu, milles võiks õigusvastasuse tuvastamise õiguslik kasu kaebaja jaoks seisneda. Pelgalt huvi veenduda, et lisaks vaidlustatud käskkirja formaalsele õigusvastasusele on käskkiri õigusvastane ka sisuliselt, kuna kaebaja ei ole talle etteheidetavat tegu toime pannud, ei saa kohtu hinnangul lugeda põhjendatud huviks. Lisaks vaatamata sellele, et kaebaja on viidanud, et ka vaidlusaluse käskkirja kehtetuks tunnistamine toimus vigaselt ning ametnik, kes koostas vaidlusaluse käskkirja, on varasemaltki käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt, ei nähtu kaebaja põhjendustest ka piisavat preventiivset õiguskaitse vajadust. Juhul, kui vangla peaks tulevikus kohaldama kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, siis on kohaseks ja tõhusaks õiguskaitsevahendiks kaebus sellesisulise käskkirja tühistamiseks, millest kohtule mõistetavalt on kaebaja teadlik. Ka ei ole kaebaja märkinud, et ta soovib esitada kahju hüvitamise kaebust, mistõttu annaks õigusvastasuse tuvastamine talle reaalse eelise kahju hüvitamiseks, ega teatanud talle tekitatud menetluskuludest, mis kaebuse põhjendatuse korral oleks võimalik kaebaja kasuks välja mõista (vt Tartu Ringkonnakohtu 14. novembri 2019. a määrus asjas nr 3-18-2249, p 9).
20.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajal puudub tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele ülemineku vajadus ja seetõttu ka vajadus kohtumenetluse jätkamiseks. Kohus jätab kaebaja vastavasisulise taotluse rahuldamata ning lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas (sama nõudega samal alusel) halduskohtule uuesti kaebuse esitamine lubatud.
21.HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.
22.Käesoleval juhul on kohtu hinnangul tegemist olukorraga, kus vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tingis asjaolu, et kaebaja pöördus selle vaidlustamiseks kohtu poole. Kohtu hinnangul kinnitab eeltoodut Tartu Vangla 22. aprilli 2022. a käskkirjas nr 2-22/1-2/122 märgitu, mille kohaselt otsustas Tartu Vangla vaidlusaluse käskkirja kehtetuks tunnistada
menetlusnormide rikkumise tõttu. Eeltoodu leidis aset pärast kaebaja poolt kohtusse pöördumist ja pärast kaebuse menetlusse võtmist.
23.Kuna kaebaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, jäävad kaebaja ja vastustaja võimalikud tekkinud menetluskulud nende endi kanda. Et kaebaja oli vabastatud 20 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest ning eeltoodud põhjendustest tulenevalt on menetluskulude kandmise kohustus Tartu Vanglal, tuleb Tartu Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista menetlusabikulu 20 eurot (HKMS § 109 lg 3).
24.Kuivõrd haldusasja menetlus kuulub lõpetamisele, puudub kohtul vajadus võtta seisukohta kaebaja taotluste osas nõuda välja videosalvestis ning kuulata üle tunnistajad.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.