ML kaebus Tartu Vangla 15.03.2021.a käskkirja nr 221/1-2/51 ja 27.04.2021.a vaideotsuse nr 1-11/97-2 tühistamise ning täiendavate julgeolekuabinõude kestuse õigusvastasuse kindlaks-tegemise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja ML Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Janek Riives
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt: - jätta rahuldamata 15.03.2021.a käskkirja nr 2-21/1-2/51 tühistamise nõue; - tühistada 27.04.2021.a vaideotsus nr 1-11/97-2; - teha kindlaks, et õigusvastane oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes alates 26.03.2021.
2.Jätta menetluskulud 1/3 osas kaebaja ja 2/3 osas vastustaja kanda.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot. Edasikaebamise kord ja muud selgitused
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 23.05.2022. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 22).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Tartu Vangla kohaldas 15.03.2021.a käskkirja nr 2-21/1-2/51 (tl 7-8, edaspidi vaidlustatud käskkiri) alusel kaebaja ML suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid - eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning ohjeldusmeetme käeraudade kasutamist kaebaja viibimisel
väljaspool kambrit (v.a jalutuskäigul värskes õhus) ja ametnike sisenemisel kambrisse. Abinõud kehtivad kuni asjaolude äralangemiseni. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt toimus 15.03.2021 kaebaja osavõtul järgmine intsident. Kaebajal oli mask jalutuskäigu ajal näol ebakorrektselt (kattis ainult suud ja lõuga, kuid mitte nina). Kaebaja ei täitnud valvuri korraldust liigutada mask korrektseks. Valvuri korduva korralduse peale kaebaja ärritus ning ütles, et ta ei suuda maskiga hingata. Valvuri järgneva selgituse peale kohendas kaebaja maski korrektseks ning hüüdis eemalduvale valvurile: „Ma löön su sitapea hunnikusse, raisk, üks päev siin väljas.“ Kaebaja on kriminaalkorras karistatud viiel korral (arhiveeritud 4), reaalset vangistust kannab teist korda. Kaebaja on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Kuritegude soodusteguriteks on muuhulgas olnud puudulik probleemilahendus ja sõltuvusprobleemidest tingitud mõtlematu käitumine. Kaebaja on vangistuses käitunud impulsiivselt ja ametnikke ähvardanud. 15.03.2021.a intsidendis oli kaebaja allumatu ja ähvardas ametnikku füüsilise vägivallaga. Vastustaja peab tõenäoliseks võimalikku õigushüvede kahjustamist (ametniku reaalset ründamist). Täiendavate julgeolekumeetmete rakendamise eesmärgiks on tugevdada järelevalvet, kuni kaebaja emotsionaalne seisund stabiliseerub ja vanglaametnikega füüsilise konflikti toimumise oht on ära langenud. Tõhusamat järelevalvet kaebaja üle on raskem teha, kui kaebaja paikneb koos teiste kinnipeetavatega. Samuti on liikumisvabaduse piiramine vajalik meede selleks, et kaebaja ei saaks oma käitumisega anda negatiivset eeskuju kaaskinnipeetavatele. Kehakultuuriga tegelemise keeld kaasneb eelnevatega, kuna kaebajat ei saa viia spordiväljakule või spordisaali. Käeraudade kasutamine on vajalik, kuna see piirab kaebaja võimalusi ametniku ründamiseks. Kaebaja esitas haldusmenetluses oma seisukoha, mida vastustaja vaidlustatud käskkirjas käsitles.
2.Kaebaja esitas 30.03.2021 vaidlustatud käskkirja peale vaide (tl 10-12). Tartu Vangla jättis 27.04.2021.a vaideotsusega nr 1-11/97-2 (tl 13-14) vaide rahuldamata. Vaideotsuses on muuhulgas öeldud, et pärast jalutust kambris olles kaebaja vabandas ja kahetses oma käitumist ning valvuri ettekanne 15.03.2021.a juhtumi kohta oli 23.03.2021.a seisuga ainus dokument selle menetluse (s.o täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluse) raames. Lisaks nähtub vaideotsusest, et paralleelselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega toimus kriminaalasja menetlus teabeja uurimisosakonnas, kus valvur R. Toom andis 26.03.2021 ütlusi.
3.Tartu Vangla lõpetas 13.04.2021.a käskkirjaga nr 2-21/1-2/65 (tl 43) täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osaliselt, käeraudade kasutamise osas. Tartu Vangla lõpetas 20.04.2021.a käskkirjaga nr 2-21/1-2/68 (tl 44) täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise täies ulatuses.
4.Kaebaja esitas 20.05.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamise ning täiendavate julgeolekuabinõude kestuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõuetes. Menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid seisukohti. Kaebaja väitel ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks alust algusest peale, kuid kindlasti langes oht ära 26.03.2021, kui selgus, et kriminaalmenetlust ei alustata.
Kaebaja kinnitab, et ei ole kunagi vanglaametnikku ähvardanud. Vastustaja tunnistab ka ise, et tõendeid selle kohta ei ole. See tähendab, et vastustaja lähtus valest asjaolust ja see teeb vaidlustatud käskkirja tühiseks. Vaidlustatud käskkirja andmist ei õigusta see, kui kaebaja on varem olnud allumatu või vigastanud ennast. Vanglaametnik ei tajunud 15.03.2021 kaebajast mingit ohtu. Vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirja andmisel piisvalt asjaolusid välja selgitanud, aluseks oli üksnes valvuri ettekanne. Kaebaja ei soovi, et ühepoolse sisuga vaidlustatud käskkiri jääb kehtima. Kuna tegemist oli üksikvangistusega, siis ei oleks seda tohtinud kohaldada nii pikka aega. Vaidlustatud käskkirja õigusvastasus ei tule sellest, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati, vaid sellest, et vastustaja pärast kaebaja algset kambrisse sulgemist kohe ei selgitanud välja kõiki asjaolusid ja ei teinud kindlaks, et vajadust nendeks abinõudeks ei ole. Vastustaja oleks saanud anda haldusakti pärast asjaolude väljaselgitamist tagantjärele.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud käskkirja põhjenduste juurde. Vastustaja lisas, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlus toimub väga piiratud aja tingimustes, mistõttu ei ole võimalik üksikasjalikult kõiki asjaolusid välja selgitada. Arvestades kaebaja isikut ja tema varasemat käitumist tekkis 15.03.2021 aset leidnud sündmuse pinnalt põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele isikutele. Kaebaja ägestus igapäevase olmesituatsiooni peale ja reageeris sellele ähvardavate väljendite kasutamisega. Selline reaktsioon näitab, et isik on impulsiivne ja ettearvamatu. Kaebaja suhtes on fikseeritud sündmusi seoses allumatusega, ebaviisaka käitumisega ja enesevigastamisega (tl 51-58), mis viitavad kaebaja impulsiivsele käitumisele. Ametnike ähvardamisele või ähvardavate väljendite kasutamisele viitavaid ettekandeid tuvastada ei õnnestunud ning sellekohane viide käskkirjas on eksitus. See ei muuda vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks, kuna vajadus hoida ära kaebajast lähtuv oht esines sellele vaatamata. Isiku ohtlikkust saab hinnata teatava ajaperioodi möödudes lähtuvalt isiku käitumisest. Vangla jälgis kaebaja käitumist kuu aja vältel. Kuivõrd kaebaja ei olnud selle aja vältel ametnike suhtes rikkumisi toime pannud, siis peeti põhjendatuks lõpetada kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine. Mitme erineva abinõu kohaldamisel on põhjendatud kohaldatud abinõude lõpetamine järk järgult. Arvestada tuli aset leidnud sündmusi (tl 59-60): 04.04.2021 viitas kaebaja enesetapule, 06.04.2021 ärritus korralduse peale, 12.04.2021 lõi peaga vastu seina. Kuna peale ohjeldusmeetmete kasutamise lõpetamist oli kaebaja käitumine rahulik ja ohule viitavaid sündmusi ei fikseeritud, siis lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine nädala möödudes. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse äralangemiseks ei saa pidada seda, et 26.03.2021.a teabe- ja uurimisosakonna õiendite (tl 61, 63) kohaselt puudus alus kriminaalmenetluse alustamiseks. See, et valvur R. Toom reaalset ohtu ei tundnud, ei tähenda, et kaebajast ohtu ei tulene või et temast tulenev oht on ära langenud.
KOHTU SEISUKOHT
6.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti
kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktika põhjal kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele (Riigikohtu lahendid 3-3-1-88-14, 3-3-1-33-10, 3-3-1-63-09).
7.Otsustus selle kohta, kas ja milliseid täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada, on kaalutlusotsus. See, kas kinnipeetav on tõenäoliselt ohtlik teistele isikutele, on hindamisotsus (prognoosotsus). Riigikohus on selgitanud, et halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 kolmanda lausega sarnanevat üldist keeldu hindamisotsuste puhul pole, sest õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol. Põhiseaduse § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel seotud ühegi teise instantsi ega isiku seisukohtadega (Riigikohtu 11.12.2020.a otsus asjas 3-20-1198 p 13-14).
8.Vastustaja tugines vaidlustatud käskkirjas õigusliku alusena täpsemalt sellele, et kaebaja on tõenäoliselt tulevikus ohtlik teistele isikutele - valvur R. Toomele ja teistele vanglaametnikele, kes nõuavad kaebajalt kehtestatud korra täitmist. Kaebaja tugineb vaidluses eeskätt sellele, et eeltoodud hinnang on põhjendamatu. Vastustaja lähtus hinnangu andmisel järgmistest faktilistest asjaoludest: - kaebaja täitis 15.03.2021 valvuri korralduse alles selle korduval andmisel; - kaebaja ähvardas 15.03.2021 kasutada valvuri suhtes füüsilist vägivalda; - kaebajat on korduvalt karistatud raskete isikuvastaste kuritegude eest; - kaebaja käitumine vangistuses on väga impulsiivne ja ettearvamatu; - kaebaja on ka varem vanglaametnikke ähvardanud.
9.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud kohe valvuri korraldust kanda maski korrektselt. Kaebaja esitas korraldusele vastuväiteid ja täitis korralduse alles siis, kui valvur andis selle korduvalt. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja kannab eluaegset vangistust ning on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid - kaebaja tappis 2007. aastal ühe inimese ja vigastas raskelt kaht inimest ning kaebajat on ka 1991. ja 1995.aastal tehtud kohtuotsustega karistatud tapmise eest (tl 45-48). Kaebaja põhimõtteliselt ei vaidle vastu sellele, et 15.03.2021 ütles ta valvuri eemaldumise ajal ja valvurile kuuldavalt sõnad „löön su ükspäev hunnikusse“. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegu oli ähvardusega kasutada valvuri suhtes füüsilist vägivalda või käitumisreeglite
rikkumisega (ähvardavate ja ebatsensuursete väljendite kasutamisega) ning kas vastustaja põhjendatult leidis 15.03.2021.a juhtumi ja kaebaja varasema käitumise alusel, et kaebaja on tõenäoliselt ohtlik vanglaametnikele, kuna ta võib kasutada nende suhtes vägivalda.
10.Vastustaja esitas tõenditena kaebaja varasema käitumise kohta vanglaametnike ettekanded ajavahemikust 27.08.2018 - 10.03.2021 (tl 51-58). Alustades hilisematest oli juhtumite sisu järgmine: 1) 10.03.2021 - kaebaja lõhkus kambri tualettruumis oma televiisori; 2) 25.01.2021 - kaebaja ei allunud korraldusele kanda maski korrektselt; 3) 06.11.2020 õhtu - kaebaja oli võõras kambris, väljus korduva korralduse peale; 4) 06.11.2020 hommik - kaebaja ärritus korralduse peale avada ravimite sissevõtmise kontrollimiseks suu, karjus valvurile „kuradi värdjas, kao minema siit“; 5) 27.07.2020 - kaebaja jalg oli kambris kergelt vigastatud, meditsiinitöötaja abi ei vajanud, vastuseks valvuri abipakkumisele ütles, et ainus asi, mida ta vajab, on must kott; 6) 08.04.2020 - kaebaja rääkis enesetapu kavatsusest; 7) 16.02.2019 - kaebaja ei allunud korraldusele asuda tööle koristajana; 8) 27.08.2018 - kaebaja ärritus, kui ei saanud soovitud koguses valuvaigistit, lõi vastu trellust.
11.Otsuse punktis 10 toodust nähtub, et kaebaja käitumise kohta on ligikaudu 2,5 aasta jooksul koostatud kokku 8 ettekannet ehk keskmiselt 3,2 ettekannet aastas. Ühestki neist ei nähtu, et kaebaja oleks kasutanud vanglaametnike suhtes vägivalda või sellega ähvardanud. Kaebaja on korduvalt juttu teinud enesetapu kavatsusest ja on oma käitumisega ohustanud ennast (lõi peaga vastu seina, võib-olla vigastas meelega oma jalga), ka kaebaja individuaalses täitmiskavas (tl 49-50) on öeldud, et kaebajal esineb suitsiidioht. Kuid vaidlustatud käskkirjaga ei kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid kaebaja enesevigastamise või enesetapu ennetamiseks. Ennast ohustavat käitumist või suitsiidiriski ei saa samastada sellega, et kaebaja võib kasutada teiste isikute suhtes vägivalda. Ka vastustaja möönis kohtumenetluses, et ta ei saa tõendada vaidlustatud käskkirjas aluseks võetud faktilist asjaolu, et kaebaja on varem vanglaametnikke ähvardanud. Arvestades juhtumite arvu ei pea kohus põhjendatuks vastustaja hinnangut vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses, et kaebaja on vangistuses käitunud väga impulsiivselt ja ettearvamatult. Tõendatud on, et kaebaja võib mõnikord olla impulsiivne. Seda näitab televiisori lõhkumine 10.03.2021, ebatsensuurse väljendi kasutamine ravimite võtmise ajal 06.11.2020 ja ka valvurile öeldud lause vaidlusaluses juhtumis. Tõenditest nähtub ka see, et kaebajal on vahel kombeks korralduse kohese täitmise asemel asuda valvuriga korralduse üle arutlema. Kuid puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja on olnud vangistuse tingimustes vägivaldne teiste isikute, sh vanglaametnike suhtes, ning enne vaidlusalust juhtumit ei ole esinenud ka vägivallale viitavat sõnakasutust.
12.On tõsi, et kaebaja on korduvalt toime pannud väga raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Siiski tuleb arvestada ka seda, et kuritegude toimepanemisest on möödas pikk aeg, vaidlusaluse juhtumi ajal oli kaebaja viimastest kuritegudest möödas ligikaudu 14 aastat. Lisaks nähtub kaebaja individuaalsest täitmiskavast, et kuritegude toimepanemist soodustas muuhulgas sõltuvusprobleem - alkoholi kuritarvitamine. Seda riskifaktorit vangistuses ei esine. Võib-olla sellest ongi tingitud, et kuigi kaebaja probleemilahenduse oskuse suhtes võib jätkuvalt teha kriitikat, ei ole kaebaja vangistuses olnud vägivaldne.
13.Kõike eeltoodut arvestades ei ole vaidlustatud käskkirjas kaebaja ohtlikkusele antud hinnang kohtu arvates põhjendatud. Vastustaja ei ole selle hinnangu andmisel üle kontrollinud
kõiki asjaolusid ning üks asjaolu osutus kontrollimisel valeks. Kui kaebaja ei ole vangistuses vägivaldne olnud, siis on tema kuritegudele antud põhjendamatult suur kaal. Teiselt poolt tuleb arvestada, et täiendavad julgeolekuabinõud on oluline abinõu ohu tõrjumiseks vanglas ning otsus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks tehakse väga piiratud aja jooksul. Seda arvestades saab pidada õiguspäraseks, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse esialgse ja täielikult kontrollimata teabe põhjal ning asjaolusid kontrollitakse hiljem. Ka kaebaja möönab, et tema kohene sulgemine kambrisse ohu kahtluse korral on arusaadav. Kaebaja ei pea oma õigusi rikkuvaks mitte niivõrd täiendavate julgeolekuabinõude algset kohaldamist, kuivõrd seda, et pärast nende abinõude kohaldamist ei teinud vastustaja kohe endale selgeks kõiki asjaolusid ja jättis täiendavad julgeolekuabinõud kehtima pikaks ajaks. Kohus leiab kokkuvõttes, et vaidlustatud käskkirja tühistamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kohus selgitab kaebajale, et võimalik ei olnud tema soovitud lahendus ehk kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja haldusakti andmine selle kohta alles hiljem, pärast asjaolude väljaselgitamist. Ilma haldusakti andmata ei oleks piirangute kohaldamine olnud õiguspärane.
14.VangS § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisel tuleb nende kohaldamine lõpetada. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodud sättest vanglale kohustus omal algatusel hinnata, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on jätkuvalt vajalik. Millal tekib vanglal kohustus seda teha, see sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Kui vangla kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid nii, et kõiki asjaolusid ei ole ajapuuduse tõttu võimalik põhjalikult kontrollida, siis tuleb seda teha esimesel võimalusel, eeldatavalt mõne päeva jooksul. Seda eriti olukorras, kus kohaldatud on kinnipeetava õigusi kõige intensiivsemalt piiravat abinõud ehk ohjeldusmeetmeid. Ka Riigikohus on selgitanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisega ei lõpe vangla kohustus kaaluda, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud ning kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamise ajaks ei ole võimalik välja selgitada kõiki olulisi asjaolusid, on vangla kohustatud täiendavalt asjaolusid selgitama pärast nende abinõude kohaldamise otsuse tegemist (Riigikohtu lahend 3-3-1-33-10 p 15).
15.Kohus nõustub kaebajaga, et praegusel juhul oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus tulnud üle vaadata oluliselt varem kui 13.04.2021 (käeraudade osas) või 20.04.2021 (muude abinõude osas). Nagu eespool öeldud, oli üks vaidlustatud käskkirja andmisel aluseks võetud asjaolu vale ning see oleks kaebaja kohta tehtud ettekannetega tutvumisel kohe selgunud. Kui vastustaja ei saanud piiratud aja tõttu tutvuda ettekannetega vaidlusaluse juhtumi toimumise päeval, siis oleks seda tulnud teha esimesel võimalusel. Seda enam, et kaebaja esitas avaldusi, mille põhjal oli tehtud veast võimalik aru saada. Enne vaidlustatud käskkirja andmist toimunud ärakuulamisel avaldas kaebaja, et mingisugust ohtu ametnike suhtes temas ei ole (tl 42). 23.03.2021 taotles kaebaja menetluse dokumente. 30.03.2021 esitatud vaides (tl 10-12) tõi kaebaja välja, et vaidlustatud käskkiri sisaldab valeväiteid, kuna üheski tema kohta koostatud ettekandes ei ole fikseeritud ähvardamist, ning valvur ei tundnud ennast ohustatuna muuhulgas seetõttu, et kaebaja hiljem kahetses oma käitumist ja vabandas valvuri ees. Asjaolude täpsemal kontrollimisel oleks vastustajale selgunud, et põhjendamatu on
vaidlustatud käskkirjas sisalduv väide, et kaebaja on (vangistuse tingimustes) võimeline kasutama teise isiku suhtes vägivalda ettearvamatult. Samas on vaideotsuses (tl 13-14) öeldud, et kaebaja taotles 23.03.2021 menetlusmaterjale ning talle anti valvuri ettekanne 15.03.2021.a juhtumi kohta, mis oli ainuke dokument selles menetluses. See tähendab, et 23.03.2021.a seisuga ei olnud vastustaja kogunud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluses mingeid tõendeid selle kohta, kas kaebaja on varem olnud vangistuses vägivaldne või sellega ähvardanud.
16.Teiseks oli üheks oluliseks asjaoluks kaebaja ohtlikkuse hindamisel see, et kaebaja ähvardas kasutada valvuri suhtes vägivalda. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb aga kohtu hinnangul eristada ähvardamist (kinnipeetav avaldab kavatsust teist isikut rünnata või kahjustada) ja ebakohast käitumist (kinnipeetav avaldab oma arvamust või pahameelt sobimatus vormis, sh kasutades väljendeid, mida võib pidada ähvardavaks). Erinevus on oluline seetõttu, et täiendavad julgeolekuabinõud on mõeldud ohu tõrjumiseks ning ähvardamine viitab ohu olemasolule, samas kui sobimatu väljendusviis kellegi elule või tervisele ohtlik ei ole. Piiratud aja tingimustes on ähvardamisel ja kohatul sõnakasutusel raske vahet teha. See on üks põhjus, miks kohus eespool leidis, et täiendavate julgeolekuabinõude algne kohaldamine oli lõppkokkuvõttes õiguspärane. Kuid vahet on võimalik teha asjaolude põhjalikuma analüüsi tulemusel. Andmeid selle kohta, kas tegemist oli ähvardamise või kohatu käitumisega, võib muuhulgas anda see, kuidas tajusid juhtumit teised juures viibinud isikud ning uurimisasutuse hinnang sellele, kas ähvardus oli tõsiselt võetav (kas tegemist oli kuriteoga). Praeguses asjas selgitas valvur R. Toom, et ta ei tundnud reaalset ohtu ning kaebaja hiljem kahetses oma käitumist ja vabandas tema ees. Vangla teabe- ja uurimisosakond otsustas 26.03.2021, et ähvardamise objektiivne koosseis (karistusseadustiku § 120) ei ole täidetud ja kriminaalmenetlust ei algatata (tl 61, 63). Kuigi on õige, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei pruugi tingimata tähendada ohu puudumist, on see oluline signaal selle kohta, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja põhjendatust tuleb uuesti hinnata. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oleks pidanud tekitama vastustajas kahtluse, kas õige on vaidlustatud käskkirja väide, et kaebaja väljendas sõnades tahet teiste isikute elu ja tervise kahjustamiseks ning tegemist oli tõsise ähvardusega.
17.Vastustaja põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestust sellega, et pärast nende kohaldamise ajendiks olnud juhtumit tuleb kinnipeetava käitumist jälgida ja veenduda, et oht on ära langenud. Kuid kinnipeetava käitumine on ainsaks täiendavate julgeolekuabinõude kestust mõjutavaks asjaoluks üksnes siis, kui nende kohaldamisel aluseks olnud asjaolud olid täielikud ja õiged ning nende alusel antud ohuhinnang põhjendatud. Praegusel juhul see nii ei olnud. Lisaks ilmnes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal uusi asjaolusid (uurimisasutuse toimingud). Vastustaja põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestust ka nende kohaldamise ajal aset leidnud juhtumitega ning nendest lähtuva vajadusega veenduda, et kaebaja ei ole ohtlik endale: * ettekanne 04.04.2021 (tl 59) - kaebaja küsis käeraudade paigaldamisel, millal see piin läbi saab, ja rääkis enesetapu kavatsusest;
* üksnes vangiregistris kajastatud juhtum 06.04.2021 - kaebaja oli öörahu ajal viinud voodivarustuse tualettruumi ja puhkas seal, hiljem liikus koos voodivarustusega tagasi voodisse; * ettekanne 12.04.2021 (tl 60) - kui kaebajale paigaldati käeraudu selja taha, siis lõi ta peaga vastu seina, seejärel rahunes ja lasi käerauad korrektselt paigaldada. Kohus leidis eespool, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks ei olnud see, et kaebaja võib olla ohtlik endale. Kui vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal leidis, et selline oht on tekkinud, siis oleks tulnud anda kõiki menetlusnorme järgides uus haldusakt, s.h kuulata kaebaja uue täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse osas ära.
18.Eeltoodu ei tähenda, et kohus kiidab heaks kaebaja käitumise vaidlusaluses juhtumis. Kaebaja rikkus Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1, mille alusel kinnipeetaval on keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Kuid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk ei ole kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, vaid ohu tõrjumine. Hinnangu kaebaja käitumisele sai vastustaja anda distsiplinaarmenetluses. Distsiplinaarmenetluse läbiviimine oleks teeninud ka üldpreventiivset eesmärki.
19.Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustajal tekkis VangS § 69 lg 3 alusel kohustus vaadata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine üle hiljemalt 26.03.2021, kui teabe- ja uurimisosakond otsustas, et ähvardamist kuriteona toimunud ei ole. Ajavahemik 1526.03.2021 on ühtlasi mõistlik aeg selleks, et üle kontrollida vaidlustatud käskkirjas aluseks võetud faktilised asjaolud. Kui vastustajal oli kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus üle vaadata, kuid vastustaja seda ei teinud, siis tähendab see, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine muutus õigusvastaseks. Kaebaja tuvastamisnõue tuleb rahuldada. Kaebaja on vaides tuginenud sellele, et täiendavate julgeolekuabinõude algne kohaldamine võis küll olla põhjendatud, kuid aluseks võetud asjaolud olid tegelikult valed ja vastustaja oleks saanud selle haldusmenetluses kindlaks teha. Kaebaja vaidlustas seega täiendavate julgeolekuabinõude kestuse. Kohus nõustus eespool kaebajaga, et abinõude kestus oli ülemäärane. Olukorras, kus vaidemenetluses rahuldamata jäänud nõue kohtus rahuldatakse, saab kohus kaebaja soovil õigusselguse huvides tühistada ka vaideotsuse. Menetluskulud. Selgitused
20.HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Praeguses asjas ei ole nõuetel rahalisi väärtusi ning kohus rahuldas kaebaja kolmest nõudest kaks. Kohus jätab menetluskulud 1/3 osas kaebaja ja 2/3 osas vastustaja kanda.
21.Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Ainsaks teada olevaks menetluskuluks on kaebaja tasutud riigilõiv 15 eurot. Sellest 2/3 ehk 10 eurot mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja.
22.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Kohtulahend muudetud Tartu Ringkonnakohtu 13.04.2023 otsusega. Otsus jõustus Riigikohtu 07.11.2023 lahendiga. Tartu Ringkonnakohtu 13.04.2023 otsuse resolutsioon:
1.Tagastada M L-le 02.11.2021. a õiend 1-l lehel.
2.Rahuldada M L apellatsioonkaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 22.04.2022. a otsus menetluskulude jaotuse osas ja osas, millega jäeti rahuldamata kaebus Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/51 tühistamiseks.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada M L kaebus tervikuna ning tühistada Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkiri nr 2-21/1-2/51 ja mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja esimese astme kohtus kantud kulude katteks 15 eurot ja apellatsioonimenetluse kulude katteks 20 eurot, kokku seega 35 eurot.
4.Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Asendada avaldatavas otsuses M L nimi initsiaalidega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.