Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 13.04.2023, Tartu 3-21-1093 M.L. (L. ) kaebus Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/51 ja 27.04.2021. a vaideotsuse nr 1-11/97-2 tühistamise ning täiendavate julgeolekuabinõude kestuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes Tartu Halduskohtu 22.04.2022. a otsus M.L. ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ M.L. Vastustaja/apellant ‒ Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada M.L.le 02.11.2021. a õiend 1-l lehel.
2.Rahuldada M.L. apellatsioonkaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 22.04.2022. a otsus menetluskulude jaotuse osas ja osas, millega jäeti rahuldamata kaebus Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/51 tühistamiseks.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada M.L. kaebus tervikuna ning tühistada Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkiri nr 2-21/1-2/51 ja mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja esimese astme kohtus kantud kulude katteks 15 eurot ja apellatsioonimenetluse kulude katteks 20 eurot, kokku seega 35 eurot.
4.Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
5.Asendada avaldatavas otsuses M.L. nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 13.04.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Tartu Vangla kohaldas 15.03.2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/51 (tl 7-8) alusel M.L. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid - eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning käeraudade kasutamist kaebaja viibimisel väljaspool kambrit (v.a jalutuskäigul värskes õhus) ja ametnike sisenemisel kambrisse. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt toimus 15.03.2021 kaebaja osavõtul järgmine intsident. Kaebajal oli mask jalutuskäigu ajal näol ebakorrektselt ja ta ei täitnud valvuri korraldust liigutada mask korrektseks. Valvuri korduva korralduse peale kaebaja ärritus ning ütles, et ta ei suuda maskiga hingata. Valvuri järgneva selgituse peale kohendas kaebaja maski korrektseks ning hüüdis eemalduvale valvurile: „Ma löön su sitapea hunnikusse, raisk, üks päev siin väljas.“ Kaebajat on kriminaalkorras karistatud viiel korral, reaalset vangistust kannab ta teist korda. Kaebaja on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Kuritegude soodusteguriteks on muuhulgas olnud puudulik probleemilahendus ja sõltuvusprobleemidest tingitud mõtlematu käitumine. Kaebaja on ka vangistuses käitunud impulsiivselt ja ametnikke ähvardanud. 15.03.2021. a intsidendis oli kaebaja allumatu ja ähvardas ametnikku füüsilise vägivallaga. Vastustaja peab tõenäoliseks võimalikku õigushüvede kahjustamist (ametniku reaalset ründamist). Täiendavate julgeolekumeetmete rakendamise eesmärgiks on tugevdada järelevalvet, kuni kaebaja emotsionaalne seisund stabiliseerub ja vanglaametnikega füüsilise konflikti toimumise oht on ära langenud. Tõhusamat järelevalvet kaebaja üle on raskem teha, kui kaebaja paikneb koos teiste kinnipeetavatega. Samuti on liikumisvabaduse piiramine vajalik meede selleks, et kaebaja ei saaks oma käitumisega anda negatiivset eeskuju kaaskinnipeetavatele. Kehakultuuriga tegelemise keeld kaasneb eelnevatega, kuna kaebajat ei saa viia spordiväljakule või spordisaali. Käeraudade kasutamine on vajalik, kuna see piirab kaebaja võimalusi ametniku ründamiseks.
2.Kaebaja esitas 30.03.2021 vaidlustatud käskkirja peale vaide (tl 10-12). Tartu Vangla jättis selle 27.04.2021. a vaideotsusega nr 1-11/97-2 (tl 13-14) rahuldamata. Vaideotsuses on muuhulgas öeldud, et pärast jalutust kambris olles kaebaja vabandas ja kahetses oma käitumist ning valvuri ettekanne 15.03.2021. a juhtumi kohta oli 23.03.2021. a seisuga ainus dokument selle menetluse (s.o täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluse) raames. Lisaks nähtub vaideotsusest, et paralleelselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega toimus menetlus teabe- ja uurimisosakonnas, kus valvur R. Toom andis 26.03.2021 ütlusi.
3.Tartu Vangla lõpetas 13.04.2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/65 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käeraudade kasutamise osas ning 20.04.2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/68 täies ulatuses.
4.M.L. esitas Tartu Halduskohtule 20.05.2021 kaebuse, milles palus 15.03.2021. a käskkirja ja 27.04.2021. a vaideotsuse tühistamist ning täiendavate julgeolekuabinõude kestuse õigusvastasuse kindlakstegemist. Kaebaja väitel ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks alust algusest peale, kuid kindlasti langes oht ära 26.03.2021, kui selgus, et kriminaalmenetlust tema suhtes ei alustata. Kaebaja kinnitas, et ei ole kunagi vanglaametnikku ähvardanud. Vastustaja tunnistas ka ise, et tõendeid selle kohta ei ole. Vaidlustatud käskkirja andmist ei õigusta see, kui kaebaja on varem olnud allumatu või vigastanud ennast. Vanglaametnik ei tajunud 15.03.2021 kaebajast lähtuvalt tegelikult mingit ohtu. Vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirja andmisel piisvalt asjaolusid välja selgitanud, kuna aluseks oli üksnes valvuri ettekanne. Kuna tegemist oli üksikvangistusega, siis ei oleks seda tohtinud kohaldada nii pikka aega.
Vastustaja ei selgitanud pärast kaebaja algset kambrisse sulgemist kohe välja kõiki asjaolusid ja ei teinud kindlaks, et vajadust nendeks abinõudeks ei olnud. Vastustaja oleks saanud anda haldusakti pärast kõigi asjaolude väljaselgitamist.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 22.04.2022. a otsusega kaebuse osaliselt ja tühistas 27.04.2021. a vaideotsuse ning tuvastas, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes oli õigusvastane alates 26.03.2021. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktika põhjal kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-88-14, nr 3-3-1-33-10 ja nr 3-3-1-63-09).
6.1.Otsustus selle kohta, kas ja milliseid täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada, on kaalutlusotsus. See, kas kinnipeetav on tõenäoliselt ohtlik teistele isikutele, on hindamisotsus (prognoosotsus). Riigikohus on selgitanud, et halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kohus kontrollib ennekõike kaalutlusreeglite järgimist, õiguste piiramise korral ka proportsionaalsust (sobivus, vajalikkus, mõõdukus). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga. Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust.
6.2.Vastustaja tugines vaidlustatud käskkirjas õigusliku alusena sellele, et kaebaja on tõenäoliselt tulevikus ohtlik teistele isikutele - valvur R. Toomile ja teistele vanglaametnikele, kes nõuavad kaebajalt kehtestatud korra täitmist. Kaebaja tugines vaidluses eeskätt sellele, et eeltoodud hinnang on põhjendamatu. Vastustaja lähtus hinnangu andmisel järgmistest faktilistest asjaoludest: kaebaja täitis 15.03.2021 valvuri korralduse alles selle korduval andmisel; kaebaja ähvardas 15.03.2021 kasutada valvuri suhtes füüsilist vägivalda; kaebajat on korduvalt karistatud raskete isikuvastaste kuritegude eest; kaebaja käitumine vangistuses on väga impulsiivne ja ettearvamatu; kaebaja on ka varem vanglaametnikke ähvardanud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei täitnud kohe valvuri korraldust kanda maski korrektselt. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja kannab eluaegset vangistust ning on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid - kaebaja tappis 2007. a ühe inimese ja vigastas raskelt kaht inimest ning kaebajat on ka 1991. ja 1995. a tehtud kohtuotsustega karistatud tapmise eest (tl 45-48). Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et 15.03.2021 ütles ta valvuri eemaldumise ajal ja valvurile kuuldavalt sõnad „löön su ükspäev hunnikusse“. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegu oli ähvardusega kasutada valvuri suhtes füüsilist vägivalda ning kas vastustaja põhjendatult leidis 15.03.2021. a juhtumi ja kaebaja varasema käitumise alusel, et kaebaja on tõenäoliselt ohtlik vanglaametnikele, kuna ta võib kasutada nende suhtes vägivalda.
6.3.Vastustaja esitas tõenditena kaebaja varasema käitumise kohta vanglaametnike ettekanded ajavahemikust 27.08.2018 - 10.03.2021 (tl 51-58). Alustades hilisematest oli juhtumite sisu järgmine: 1) 10.03.2021 - kaebaja lõhkus kambri tualettruumis oma televiisori; 2) 25.01.2021 - kaebaja ei allunud korraldusele kanda maski korrektselt; 3) 06.11.2020 õhtu - kaebaja oli
võõras kambris, väljus alles korduva korralduse peale; 4) 06.11.2020 hommik - kaebaja ärritus korralduse peale avada ravimite sissevõtmise kontrollimiseks suu, karjus valvurile „kuradi värdjas, kao minema siit“; 5) 27.07.2020 - kaebaja jalg oli kambris kergelt vigastatud, meditsiinitöötaja abi ei vajanud, vastuseks valvuri abipakkumisele ütles, et ainus asi, mida ta vajab, on must kott; 6) 08.04.2020 - kaebaja rääkis enesetapu kavatsusest;7) 16.02.2019 kaebaja ei allunud korraldusele asuda tööle koristajana; 8) 27.08.2018 - kaebaja ärritus, kui ei saanud soovitud koguses valuvaigistit, lõi vastu trellust. Kaebaja käitumise kohta on ligikaudu 2,5 aasta jooksul koostatud kokku 8 ettekannet. Ühestki neist ei nähtu, et kaebaja oleks kasutanud vanglaametnike suhtes vägivalda või neid sellega ähvardanud. Kaebaja on korduvalt juttu teinud enesetapu kavatsusest ja on oma käitumisega ohustanud ennast (lõi peaga vastu seina, võib-olla vigastas meelega oma jalga), ka kaebaja individuaalses täitmiskavas (tl 49-50) on öeldud, et kaebajal esineb suitsiidioht. Vaidlustatud käskkirjaga ei kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid kaebaja enesevigastamise või enesetapu ennetamiseks. Ennast ohustavat käitumist või suitsiidiriski ei saa samastada sellega, et kaebaja võib kasutada teiste isikute suhtes vägivalda. Ka vastustaja möönis kohtumenetluses, et ta ei saa tõendada vaidlustatud käskkirjas aluseks võetud väidet, et kaebaja on varem vanglaametnikke ähvardanud. Arvestades juhtumite arvu ei pea kohus põhjendatuks vastustaja hinnangut vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses, et kaebaja on vangistuses käitunud väga impulsiivselt ja ettearvamatult. Tõendatud on, et kaebaja võib mõnikord olla impulsiivne. Seda näitab televiisori lõhkumine, ebatsensuurse väljendi kasutamine ravimite võtmise ajal ja ka valvurile öeldud lause vaidlusaluses juhtumis. Tõenditest nähtub ka see, et kaebajal on vahel kombeks korralduse kohese täitmise asemel asuda valvuriga korralduse üle arutlema, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja on olnud juba varem vangistuse tingimustes vägivaldne teiste isikute, sh vanglaametnike suhtes. Enne vaidlusalust juhtumit ei ole esinenud ka vägivallale viitavat sõnakasutust.
6.4.On tõsi, et kaebaja on korduvalt toime pannud väga raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Siiski tuleb arvestada ka seda, et kuritegude toimepanemisest on möödas pikk aeg, vaidlusaluse juhtumi ajal oli kaebaja viimastest kuritegudest möödas ligikaudu 14 aastat. Lisaks nähtub kaebaja individuaalsest täitmiskavast, et kuritegude toimepanemist soodustas muuhulgas sõltuvusprobleem - alkoholi kuritarvitamine. Seda riskifaktorit vangistuses ei esine. Kõike eeltoodut arvestades ei ole vaidlustatud käskkirjas kaebaja ohtlikkusele antud hinnang halduskohtu arvates põhjendatud. Kui kaebaja ei ole vangistuses vägivaldne olnud, siis on tema kuritegudele antud põhjendamatult suur kaal. Teiselt poolt tuleb arvestada, et täiendavad julgeolekuabinõud on oluline abinõu ohu tõrjumiseks vanglas ning otsus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks tehakse väga piiratud aja jooksul. Seda arvestades saab pidada õiguspäraseks, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse esialgse ja täielikult kontrollimata teabe põhjal ning asjaolusid kontrollitakse hiljem. Kaebaja ei pea oma õigusi rikkuvaks mitte niivõrd täiendavate julgeolekuabinõude algset kohaldamist, kuivõrd seda, et pärast nende abinõude kohaldamist ei teinud vastustaja kohe endale selgeks kõiki asjaolusid ja jättis täiendavad julgeolekuabinõud kehtima pikaks ajaks. Kohus leiab kokkuvõttes, et vaidlustatud käskkirja tühistamise nõue tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
6.5.VangS § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisel tuleb nende kohaldamine lõpetada. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodud sättest vanglale kohustus omal algatusel hinnata, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on jätkuvalt vajalik. Millal tekib vanglal kohustus seda teha, see sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Kui vangla kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid nii, et kõiki asjaolusid ei ole võimalik kohe põhjalikult kontrollida, siis tuleb seda teha esimesel võimalusel.
Ka Riigikohus on selgitanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisega ei lõpe vangla kohustus kaaluda, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud ning kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamise ajaks ei ole võimalik välja selgitada kõiki olulisi asjaolusid, on vangla kohustatud täiendavalt asjaolusid selgitama pärast nende abinõude kohaldamise otsuse tegemist (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-33-10 p 15).
6.6.Kohus nõustub kaebajaga, et praegusel juhul oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus tulnud üle vaadata oluliselt varem kui 13.04.2021 (käeraudade osas) või 20.04.2021 (muude abinõude osas). Nagu eespool öeldud, oli üks vaidlustatud käskkirja andmisel aluseks võetud asjaolu vale ning see oleks kaebaja kohta tehtud varasemate ettekannetega tutvumisel kohe ka selgunud. Kui vastustaja ei saanud piiratud aja tõttu tutvuda ettekannetega vaidlusaluse juhtumi toimumise päeval, siis oleks seda tulnud teha esimesel võimalusel. Seda enam, et kaebaja esitas avaldusi, mille põhjal oli tehtud veast võimalik aru saada. 30.03.2021 esitatud vaides (tl 10-12) tõi kaebaja välja, et vaidlustatud käskkiri sisaldab valeväiteid, kuna üheski tema kohta varem koostatud ettekandes ei ole fikseeritud ähvardamist, ning valvur ei tundnud ennast ohustatuna muuhulgas seetõttu, et kaebaja hiljem kahetses oma käitumist ja vabandas valvuri ees. Asjaolude täpsemal kontrollimisel oleks vastustajale selgunud, et põhjendamatu on vaidlustatud käskkirjas sisalduv väide, et kaebaja on (vangistuse tingimustes) võimeline kasutama teise isiku suhtes vägivalda ettearvamatult. Samas on vaideotsuses (tl 13-14) öeldud, et kaebaja taotles 23.03.2021 menetlusmaterjale ning talle anti valvuri ettekanne 15.03.2021. a juhtumi kohta, mis oli ainuke dokument selles menetluses. See tähendab, et 23.03.2021. a seisuga ei olnud vastustaja kogunud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluses mingeid tõendeid selle kohta, kas kaebaja on varem olnud vangistuses vägivaldne või sellega ähvardanud. Üheks oluliseks asjaoluks kaebaja ohtlikkuse hindamisel oli ka see, et kaebaja ähvardas 15.03.2021 kasutada valvuri suhtes vägivalda. Piiratud aja tingimustes on ähvardamisel ja kohatul sõnakasutusel raske vahet teha. See on ka üks põhjus, miks täiendavate julgeolekuabinõude algne kohaldamine oli kohtu hinnangul õiguspärane. Kuid vahet on võimalik teha asjaolude põhjalikuma analüüsi tulemusel. Andmeid selle kohta, kas tegemist oli ähvardamise või kohatu käitumisega, võib muuhulgas anda see, kuidas tajusid juhtumit teised juures viibinud isikud ning vangla hinnang sellele, kas ähvardus oli tõsiselt võetav (kas tegemist oli kuriteoga). Praeguses asjas selgitas valvur R. Toom, et ta ei tundnud reaalset ohtu ning kaebaja hiljem kahetses oma käitumist ja vabandas tema ees. Vangla teabe- ja uurimisosakond otsustas 26.03.2021, et ähvardamise objektiivne koosseis (karistusseadustiku § 120) ei ole täidetud ja kriminaalmenetlust ei algatata (tl 61, 63). Kuigi on õige, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine ei pruugi tingimata tähendada ohu puudumist, on see oluline signaal selle kohta, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja põhjendatust tuleb uuesti hinnata. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oleks pidanud tekitama vastustajas kahtluse, kas õige on vaidlustatud käskkirja väide, et kaebaja väljendas sõnades tahet teiste isikute elu ja tervise kahjustamiseks ning tegemist oli tõsise ähvardusega.
6.7.Vastustaja põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestust sellega, et pärast nende kohaldamise ajendiks olnud juhtumit tuleb kinnipeetava käitumist jälgida ja veenduda, et oht on ära langenud. Kuid kinnipeetava käitumine on ainsaks täiendavate julgeolekuabinõude kestust mõjutavaks asjaoluks üksnes siis, kui nende kohaldamisel aluseks olnud asjaolud olid täielikud ja õiged ning nende alusel antud ohuhinnang põhjendatud. Praegusel juhul see nii ei olnud. Lisaks ilmnes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal uusi asjaolusid (vangla uurimisosakonna toimingud). Vastustaja põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestust ka nende kohaldamise ajal aset leidnud juhtumitega ning nendest lähtuva vajadusega veenduda, et kaebaja ei ole ohtlik endale: ettekanne 04.04.2021 (tl 59) - kaebaja küsis käeraudade
paigaldamisel, millal see piin läbi saab ja rääkis enesetapu kavatsusest; üksnes vangiregistris kajastatud juhtum 06.04.2021 - kaebaja oli öörahu ajal viinud voodivarustuse tualettruumi ja puhkas seal, hiljem liikus koos voodivarustusega tagasi voodisse; ettekanne 12.04.2021 (tl 60) - kui kaebajale paigaldati käeraudu, siis lõi ta peaga vastu seina, seejärel rahunes ja lasi käerauad korrektselt paigaldada. Kohus leidis eespool, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks ei olnud see, et kaebaja võib olla ohtlik endale. Kui vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal leidis, et selline oht on tekkinud, siis oleks tulnud anda uus haldusakt, s.h kuulata kaebaja uue täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse osas ära.
6.8.Eeltoodu ei tähenda, et kohus kiidab heaks kaebaja käitumise vaidlusaluses juhtumis, kuid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk ei ole kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, vaid ohu tõrjumine. Vastustajal tekkis VangS § 69 lg 3 alusel kohustus vaadata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine üle hiljemalt 26.03.2021, kui vangla teabe- ja uurimisosakond otsustas, et ähvardamist kuriteona toimunud ei ole. Ajavahemik 15.03.2021-26.03.2021 oli ühtlasi mõistlik aeg selleks, et üle kontrollida vaidlustatud käskkirjas aluseks võetud faktilised asjaolud. Kuna vastustajal oli kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus üle vaadata, kuid vastustaja seda mõistliku aja jooksul ei teinud, siis tähendab see, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine muutus õigusvastaseks. Kaebaja tuvastamisnõue tuleb seetõttu rahuldada.
6.9.Kaebaja on vaides tuginenud sellele, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks võetud asjaolud olid tegelikult valed ja vastustaja oleks saanud selle haldusmenetluses kindlaks teha. Kaebaja vaidlustas seega ka täiendavate julgeolekuabinõude kestuse. Kohus nõustus eespool kaebajaga, et abinõude kestus oli ülemäärane. Olukorras, kus vaidemenetluses rahuldamata jäänud nõue kohtus rahuldatakse, saab kohus kaebaja soovil õigusselguse huvides tühistada ka vaideotsuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule 19.05.2022 apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti tema kaebus osaliselt rahuldamata ja teha uus otsus, millega kaebus tervikuna rahuldada. Kaebaja leiab, et vastustaja 15.03.2021. a käskkiri oleks tulnud ka tühistada, kuna halduskohus tühistas selle peale esitatud vaide tulemusena tehtud 27.04.2021. a vaideotsuse. Sellisel juhul peaks automaatselt tühistama ka käskkirja. Samuti puudus juba 15.03.2021 igasugune kaebajast tulenev oht ja ametnikel oli piisavalt aega menetluseks ning selle tulemusel oleks pidanud olema näha, et pole alust kaebaja sulgemiseks kambrisse. Kaebajat ei suletud kambrisse kohe, kui ta väidetavalt valvurit ähvardas, vaid alles pärast lõunat. Sama valvur tuli kella 11.00 paiku kinnipeetavaid jalutuskäigult sisse laskma ja mingit ohtu talle ei olnud ka siis. Lõunasöögi ajal kell 12.15 tuli kontaktisik ja teatas, et mind suletakse seoses ähvardamise intsidendiga VangS § 69 alusel kambrisse ja andis seletuskirja blanketi. Kutsusin valvur R. Toomi ja selgitasin talle asjaolusid ning vabandasin vale mõistmise pärast. Ohtu ta ei näinud ega tundnud ja tema sõnade kohaselt tegi ta koheselt samal päeval arvtisse ettekandele lisa, et tema ohtu ei tundnud. Varsti toodi mulle aga juba käskkiri. Kui vangla ei kontrollinud kõiki asjaolusid või tugines kasvõi ühele valele asjaolule, on haldusakt õigusvastane ja see oleks tulnud tühistada.
8.Vastustaja palus esitatud apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 22.04.2022. a otsus osas, millega esitatud kaebus rahuldati ja teha asjas uus otsus, millega jätta M.L. kaebus tervikuna rahuldamata. Tartu Vangla on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja hinnanud ebaõigesti tõendeid, mis viisid ebaõige järelduseni.
8.1.Vastustaja leiab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli põhjendatud. Vangla ei nõustu halduskohtu arusaamaga, et kui isik ei ole varasemalt vangistuses viibimise ajal
ähvardavalt või ründavalt käitunud, siis ei ole alust pidada isikut ka ohtlikuks. Vangla kohustus ei ole ära hoida mitte ainult korduvaid ründeid, vaid ära tuleb hoida ka esmast rünnet ehk sellele ei saagi olla eelnenud varasemat rünnet ega selle katset. Vangla ei saa kuidagi ilma kinnipeetava üle tõhusama järelevalve teostamiseta välistada, et just esmakordsele ähvardusele ei järgne tegelikku rünnet. Vaatamata sellele, et kinnipeetav ei ole vangistuses viibides kedagi rünnanud, näitavad tema poolt varasemalt toimepandud kuriteod, et ta on võimeline teisi isikuid kahjustama ja neilt ka elu võtma. Kui isiku käitumine on muutunud, siis on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud, jälgimaks kinnipeetava käitumist ja edasist väljendusviisi, et hinnata kas tegemist oli ainult ühekordse ebakohase käitumisjuhuga või kujutab isik teistele ohtu. Sellise hinnangu kujundamiseks peab vanglal olema veendumus, et kinnipeetava poolt sündmuse järgselt avaldatu ei ole kantud soovist pääseda õigusi ja vabadusi piiravast olukorrast. Seetõttu ei saa vangla isikut tuleneva ohu hindamisel lähtuda ainult sellest, mida isik avaldab (kinnitab ohu puudumist).
8.2.Kui kohus peab tõendatuks, et kaebaja võib mõnikord olla impulsiivne ja ettearvamatu, siis ei muuda see valeks vaidlustatud käskkirjas toodud järeldust, et kaebaja käitumine on ka varasemalt olnud väga impulsiivne ja ettearvamatu.
8.3.Kaebajal on kuritegude toimepanemisest tõesti möödunud palju aega, kuid siiski iseloomustavad varasemalt toimepandud kuriteod kaebajat ja näitavad, milliseks käitumiseks on ta võimeline. Individuaalsest täitmiskavast nähtub, et kuritegude toime panemise soodusteguriks oli ka puudulik probleemilahendus. Tartu Vanglas on reaalselt aset leidnud sündmus, kus tavapäraste järelevalvetoimingute käigus ründas kinnipeetav ootamatult ametnikku. Vanglal tuleb selliseid ründeid ennetada ja ära hoida, mistõttu kinnipeetava üle tõhusama järelevalve teostamiseks on vajalik kohaldada ka täiendavaid julgeolekuabinõusid ja selle raames jälgida kinnipeetava käitumist kauem.
8.4.Tartu Vangla ei nõustu kohtu järeldusega, et kui vangla teabe- ja uurimisosakonna hinnangul ei ole ähvardamise kui kuriteo objektiivne koosseis täidetud ja kriminaalmenetlust ei algatata, siis ei tulene kaebajast enam mingit ohtu teistele. Kui isik ohtu ei tunnetanud, siis ei ole kriminaalmenetluse alustamiseks alust. Samas selline tunnetus võib olla ka petlik või tugineb hinnang valearvestusele. See, et konkreetne ametnik ohtu ise ei tunnetanud, ei tähenda seda, et oht puudub ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tuleks lõpetada. Ametniku valearvestus või puuduv ohutunne võib muuta ta kergemini rünnatavaks. Madala ohutundega ei pruugi ametnik olla nii valvas ja tähelepanelik, kui ta oleks siis, kui tunnetaks kinnipeetavast tulenevat ohtu. Vanglal aga tuleb tagada julgeolek ja välistada ründed ametnikele ka siis, kui ametnik ise selget ohtu ei taju.
8.5.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tuleb lõpetada nende kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisel. Tartu Vangla on seisukohal, et isikust tuleneva ohu puhul tuleb täiendavaid julgeolekuabinõusid lõpetada järk-järgult. Vastustaja ei nõustu sellega, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise järgselt pidanuks vangla kohaldatud abinõud üle vaatama ja nende kohaldamise lõpetama. Kriminaalmenetluse lõpetamine võib olla ka selline asjaolu, mis muudab isiku käitumist julgemaks, kuna võimalik intensiivne ja isiku õigusi puudutav menetlus on ära langenud.
9.Tartu Vangla vaidles kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja leidis, et selle rahuldamiseks puudub alus ning esitatud kaebus vaidlusaluse käskkirja tühistamiseks jäeti põhjendatult rahuldamata. Vastustaja jäi selles osas halduskohtule esitatud põhjenduste juurde.
10.M.L. vaidles vastustaja apellatsioonkaebusele vastu, leides, et vangla eksitab kohut ja halduskohus on õigesti leidnud, et käskkirja põhjendusena viidatud ettekannetest ei tulene, et kaebaja oleks ka varem valvureid ähvardanud või rünnanud. Vangla manipuleerib, kuna
apellatsioonkaebuses toodud põhjendusi ei ole vaidlusaluse käskkirja tegemisel kasutatud. Kaebaja ei nõustu vangla väitega, et vanglal tuleb julgeolek tagada ka siis, kui vanglaametnik ise selget ohtu ei taju. Valvureid on koolitatud olema valvsad ka olukorras, kus tõsist ohtu neile ei esine. Vanglas töötamine ongi juba iseenesest ohtlikum. Kinnipeetavate üle järelevalve teostamine nõuab pidevat valvsust, kuid see ei tähenda, et kõik kinnipeetavad asuksid kohe valvureid ründama, kui nad ka mingil hetkel valvsuse kaotavad. Vanglates on rünnakud ametnike vastu pigem harvad. Vangla väidete järgi võiks täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kõigile kinnipeetavatele ja jätkata neid meetmeid määramata aja jooksul, kuna kõik kinnipeetavad on ju mingil määral ohtlikud isegi siis, kui valvurid mingit ohtu ei taju. Selline praktika oleks õigusvastane ja vastustaja seisukohad on valed.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus otsustab esmalt apellatsioonimenetluses esitatud tõendi asja materjalide juurde võtmise. HKMS § 62 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja lisas oma 27.07.2022. a vastusele vangla 02.11.2021. a õiendi, milles kirjeldatakse teise kinnipeetava käitumist ja leitakse, et ei ole põhjust kinnipeetava suhtes muud menetlust alustada ning kaaluda võiks üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud õiend käesolevas asjas asjakohane tõend, kuna see ei puuduta kaebajat ega ka vaidlustatud 15.03.2021. a käskkirja, mistõttu ringkonnakohus tagastab selle kaebajale.
12.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 22.04.2022. a otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas ja osas, millega jäeti rahuldamata M.L. kaebus Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/51 tühistamiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab M.L. kaebuse tervikuna ning jagab uuesti menetluskulud.
13.Halduskohus leidis ringkonnakohtu arvates vaidlustatud otsuses õigesti, et 15.03.2021. a käskkirjas kaebaja ohtlikkusele antud hinnang ei ole põhjendatud, kuna vastustaja ei ole selle andmisel üle kontrollinud kõiki asjaolusid ning üks asjaolu osutus kontrollimisel valeks ja kuna kaebaja ei ole vangistuses vägivaldne olnud, siis on tema varasematele kuritegudele antud hindamisel põhjendamatult suur kaal. Sellest hoolimata jättis halduskohus vaidlusaluse Tartu Vangla käskkirja tühistamata põhjendusega, et see tuli teha väga piiratud aja jooksul, mida arvestades saab pidada õiguspäraseks, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse esialgse ja täielikult kontrollimata teabe põhjal. Halduskohus viitas ka sellele, et kaebaja ei pidanud oma õigusi rikkuvaks mitte niivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, kuivõrd seda, et vastustaja jättis täiendavad julgeolekuabinõud kehtima pikaks ajaks.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna halduskohtu poolt välja toodud põhjendused Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkirja tühistamata jätmiseks selleks siiski alust. Kuigi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja võidakse anda välja kiireloomulisena, peavad selleks esinema vastavad põhjused ja eeldused. Ainuüksi viide sellele, et oma olemuselt on tegemist kiireloomuliselt välja antava haldusaktiga, ei õigusta aga asjas tähtsust omavate asjaolude välja selgitamata jätmist ega HMS-i nõuetele mittevastava ja kaalutlusvigadega haldusakti väljaandmist, mis oluliselt piiras kaebaja õigusi. Nagu juba eelnevalt märgitud, tuvastas halduskohus sisuliselt selle, et vangla 15.03.2021. a käskkirjast ei nähtu selliseid asjaolusid, põhjendusi ja kaalutlusi, mis tõendaksid vanglal põhjendatud kahtluse olemasolu, et käskkirjas kirjeldatud kaebaja tegevus ja väljaütlemine oleksid kujutanud endast reaalset ja
vahetut ohtu R. Toomile, teistele valvuritele või vangla julgeolekule tervikuna. Samuti ei saa kaebaja käitumisest välja lugeda seda, et ta ei pidanud oma õigusi rikkuvaks mitte niivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vaidlusaluse käskkirjaga, kuivõrd nende pikemaajalist kehtima jäämist. Tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele, s.h eraldi lukustatud kambrisse paigutamisele, vaidles kaebaja vastu juba oma 15.03.2021. a seletuses (tl 42), samuti esitas ta vaide käskkirja tühistamiseks (tl 10-12) ning ka halduskohtule esitatud kaebuses taotles ta kõnealuse käskkirja ja vaideotsuse tühistamist ja märkis, et tema arvates langesid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ära kohe 15.03.2021 ja ta ei soovi, et vangla 15.03.2021. a õigusvastasest käskkirjast jääks tulevikus mingi märge maha näiteks tema ITK-sse. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tartu Halduskohtu 22.04.2022. a otsus nimetatud osas tühistada ning ringkonnakohus teeb selles osas ise uue otsuse, millega rahuldab kokkuvõttes M.L. kaebuse tervikuna ning tühistab Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/51.
15.Tulenevalt VangS § 69 lg-st 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Riigikohtu praktika kohaselt toimub nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik kaalutlusõiguse alusel. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust.1 Ringkonnakohus märgib siiski, et ka kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamine ja meetme valik saab toimuda alles pärast VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Kuigi nendele asjaoludele saab tugineda ka hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaalutlusotsuse tegemisel, siis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamisel ei teosta vangla kaalutlusõigust ega saa otsustada aluse esinemise üle otstarbekuse kaalutlusest lähtuvalt. Vastavalt ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse tuvastamise osas kohaldada HKMS § 158 lg-t 3 ega lähtuda selles sätestatud kohtuliku kontrolli piirangust. Sama ilmneb ka VangS § 69 lg-st 3, mille kohaselt sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine abinõude kohaldamise aluse äralangemisel on kohustuslik ning vastavalt puudub vanglal siinkohal kaalutlusõigus.
15.1.Vaidlusaluse käskkirjaga kohaldati M.L. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et 15.03.2021 toimus kaebaja osavõtul intsident, kus kaebajal oli mask jalutuskäigu ajal näol ebakorrektselt ning valvuri korduva korralduse peale kaebaja ärritus ning ütles, et ta ei suuda maskiga hingata. Valvuri järgneva selgituse peale kohendas kaebaja maski korrektseks ning hüüdis eemalduvale valvurile: „Ma löön su sitapea hunnikusse, raisk, üks päev siin väljas.“ Julgeolekuabinõude kohaldamisel võeti arvesse seda, et kaebaja on kriminaalkorras karistatud viiel korral ja on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid ning kuritegude soodusteguriteks on muuhulgas olnud puudulik probleemilahendus ja sõltuvusprobleemidest tingitud mõtlematu käitumine. Samuti on kaebaja vangistuses käitunud impulsiivselt ja ka varem ametnikke ähvardanud. 15.03.2021. a intsidendis oli kaebaja allumatu ja ähvardas
RKHK 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17 (p 16 ja seal nimetatud lahendid).
ametnikku füüsilise vägivallaga. Vastustaja pidas tõenäoliseks võimalikku õigushüvede kahjustamist (ametniku reaalset ründamist). Kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine oli vastustaja hinnangul vajalik meede selleks, et kaebaja ei saaks oma käitumisega anda negatiivset eeskuju kaaskinnipeetavatele. Kehakultuuriga tegelemise keeld kaasnes eelnevatega, kuna kaebajat ei saa viia spordiväljakule või spordisaali. Käeraudade kasutamine on vajalik, kuna see piirab kaebaja võimalusi ametniku ründamiseks.
15.2.Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkirja nr 2-21/1-2/51 vaidlustamisel tuleb kohtul seega kontrollida, kas vastustaja on tuvastanud õigesti faktilised asjaolud ja teinud nende pinnalt põhjendatult järelduse, et kaebaja oli ohtlik teistele isikutele ning seega ka vangla üldisele julgeolekule. Vaidlust ei ole selles, et kõik kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ning käeraudade kasutamine kaebaja viibimisel väljaspool kambrit (v.a jalutuskäigul värskes õhus) ja ametnike sisenemisel kambrisse) on seotud isiku ohtlikkusele antava hinnanguga ning kannavad peaasjalikult isiku eraldamise tagamise eesmärki. Nagu juba märgitud, on täiendavad julgeolekuabinõud erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ning peab esinema põhjendatud kahtlus, et isikust võib tuleneda reaalne oht. Vangistusseaduses ei ole küll sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes. Korrakaitseseaduses, mida vastavalt KorS § 1 lg-le 9 ei kohaldata vangistuse täideviimisele, on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg 2). Ohust eristatakse ohukahtlust, mis on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. KorS regulatsioon ei ole käesolevale situatsioonile vahetult üle kantav, kuid põhimõte, et ohuolukorrast tuleb eristada olukorda, kus ei saa välistada kinnipeetava poolt rikkumise toimepanemist, on kooskõlas VangS § 69 lg 1 eesmärgi ning täiendavate julgeolekuabinõude olemusega, mistõttu saab sellest juhinduda VangS § 69 lg 1 ja lg 3 rakendamisel. Riigikohus on samuti sedastanud, et VangS § 69 lg 1 ei sätesta, et ka ohu ennetamiseks on õigus kohaldada näiteks ohjeldusmeedet (RKHK 25.04.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-10-12). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb VangS § 69 lg-t 1 sarnaselt mõista ka muude VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise õiguspärasuse hindamisel märkis Riigikohus sarnaselt, et põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu (RKHK 19.06.2019. a määrus asjas nr 3-19-415). Seega kinnitab kohtupraktika, et olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud ei saa võrdsustada ohuolukorraga.
16.Arvestades vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud olukorda ning põhjendusi täiendavate julgeolekuabinõude viivitamatuks kohaldamiseks kaebaja suhtes, leiab ringkonnakohus, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei ole vastustaja tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat reaalset ohtu teistele isikutele ega vangla üldisele julgeolekule vaidlusaluse käskkirja andmise ajal.
16.1.Vastustaja tugines vaidlustatud käskkirjas sellele, et kaebaja on tõenäoliselt ohtlik teistele isikutele - valvur R. Toomile ja teistele vanglaametnikele, kes nõuavad kaebajalt kehtestatud korra täitmist – ning seega ühtlasi vangla üldisele julgeolekule. Vastustaja lähtus kaebaja ohtlikkusele hinnangu andmisel sellest, et: kaebaja täitis 15.03.2021 valvuri korralduse alles selle korduval andmisel; ähvardas 15.03.2021 kasutada valvuri suhtes füüsilist vägivalda;
kaebajat on korduvalt karistatud raskete isikuvastaste kuritegude eest; kaebaja käitumine vangistuses on väga impulsiivne ja ettearvamatu ning kaebaja on ka varem vanglaametnikke ähvardanud.
16.2.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas talle antud korraldusele vastuväiteid ja täitis selle alles korduval andmisel. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja kannab eluaegset vangistust ning on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid - kaebaja tappis 2007. a ühe inimese ja vigastas raskelt kaht inimest ning kaebajat on ka 1991. ja 1995. a tehtud kohtuotsustega karistatud tapmise eest (tl 45-48). Vaidlust ei ole põhimõtteliselt ka selles, et 15.03.2021 ütles kaebaja valvuri eemaldumise ajal talle järele sõnad „löön su ükspäev hunnikusse“.
16.3.Asja materjalidest nähtuvalt esitas vastustaja tõenditena kaebaja varasema käitumise kohta vanglaametnike ettekanded ajavahemikust 27.08.2018 - 10.03.2021 (tl 51-58), kuid ühestki neist ei nähtu, et kaebaja oleks kasutanud Tartu Vanglas vanglaametnike suhtes varasemalt vägivalda või neid sellega ähvardanud. Ka vastustaja ise möönis vastuses kaebusele (tl 39p), et vangla ei saa tegelikult millegagi tõendada vaidlustatud käskkirja aluseks võetud asjaolu, et kaebaja on ka varem vanglaametnikke ähvardanud. Arvestades vanglaametnike ettekannete sisu kaebaja varasema käitumise kohta vanglas ja juhtumite arvu (8) ajavahemiku 27.08.2018 - 10.03.2021 kohta, ei pea ka ringkonnakohus põhjendatuks vastustaja hinnangut, et kaebaja on vangistuses käitunud väga impulsiivselt ja ettearvamatult. Tõendatud on, et kaebaja võib mõnikord olla impulsiivne, mida näitab televiisori lõhkumine 10.03.2021, ebatsensuurse väljendi kasutamine ravimite võtmise ajal 06.11.2020 ja ka valvurile öeldud lause vaidlusaluses juhtumis. Samuti nähtub kõnealustest ettekannetest ka see, et kaebajal on kombeks korralduse kohese täitmise asemel asuda valvuriga korralduse üle arutlema. Eeltoodu ei ole aga aluseks asumaks seisukohale, et kaebaja on vangistuses käitunud väga impulsiivselt ja ettearvamatult. Isegi kui nõustuda sellega, et kaebaja käitus 15.03.2021. a jalutuskäigu ajal valvur R. Toomiga suheldes ettearvamatult või impulsiivselt, ei ole üksnes sellel faktil tuginevad vastustaja kaalutlused ringkonnakohtu hinnangul piisavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Samuti puuduvad asjas tõendid selle kohta, et kaebaja on olnud vangistuses varasemalt vägivaldne teiste isikute, sh vanglaametnike suhtes ning, et ka enne vaidlusalust juhtumit oleks esinenud (füüsilisele) vägivallale viitavat sõnakasutust.
16.4.Iseenesest oli kaebaja ohtlikkuse hindamisel asjakohane arvestada ka kaebaja poolt toime pandud kuritegude iseloomu, kuid samas tuli asjaolusid hinnata kogumis ja seoses. On tõsi, et kaebaja on korduvalt toime pannud väga raskeid isikuvastaseid kuritegusid, kuid arvestada tuleb ka seda, et nimetatud kuritegude toimepanemisest on möödas pikk aeg. Samuti ei ole näe ringkonnakohus vaidlusalusest käskkirjast selget seost kaebaja poolt toime pandud kuritegude ja tema ohtlikkuse vahel vangla ametnike, eelkõige valvur R. Toomi suhtes. Nimelt ilmneb kaebaja individuaalsest täitmiskavast (tl 49), et kuritegude toimepanemise üheks soodusteguriks on olnud puudulik probleemilahendus ja sellele viitab ka vastustaja vaidlusaluses käskkirjas. Samas ei nähtu kaebaja individuaalsest täitmiskavast, et kaebaja poolt kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud ka impulsiivsus, millele vastustaja vaidlusaluses käskkirjas samuti viitab, kui kaebaja ohtlikkust näitavale asjaolule. Kuigi kaebaja on toime pannud isikute elu ja tervist ohustavaid kuritegusid, osutab kaebaja võimele siiski säilitada kontroll oma käitumise üle ja järgida reegleid see, et kaebaja ei ole vangistuse täideviimise ajal vähemalt ajavahemikus 27.08.2018 - 10.03.2021 kasutanud vägivalda vangla ametnike suhtes. Seda, et kaebaja oleks vanglas ohtlik vanglaametnikele, et näita ka kaebaja suhtes koostatud ja varasemalt viidatud individuaalne täitmiskava. Seetõttu on põhjendamata ka vaidlusaluses käskkirjas toodud väide, mille kohaselt kaebaja agressiivne käitumine näitab, et ta ei oska oma probleeme sihipäraselt lahendada ning oma seisukohtade selgekstegemiseks on võimeline kasutama teise isiku suhtes vägivalda ettearvamatult. Kui kaebaja ei ole vangistuses vägivaldne olnud, siis on ka tema varasematele kuritegudele antud vaidlusaluses
käskkirjas põhjendamatult suur kaal.
16.5.Kaebaja suhtes koostatud ettekanded näitavad, et kaebajale on vahel omane kiire ärritumine ja seejärel vangla ametnike suhtes ebaviisakas kõnepruuk (tl 54, 55, 58). Ometi ei ole ka need juhtumid viinud füüsilise vägivalla kasutamiseni. Vastustaja ei ole 15.03.2021. a käskkirjas kuidagi selgitanud ega põhjendanud seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel samuti verbaalsest konfliktist alguse saanud olukorras võis siiski arvata, et kaebaja tõenäoliselt läheb sõnadelt üle füüsilise vägivalla kasutamisele konkreetse valvuri või teiste vanglaametnike suhtes. 15.03.2021. a ettekandes, mis oli ka vaidlusaluse korralduse andmise aluseks, märgib valvur R. Toom järgmist: „/..../ Seejärel kohendas kp maski korrektseks. Minu jaoks oli sellega probleem lahendatud, ütlesin „hästi“ ning hakkasin ära liikuma. Kui olin teinud mõned sammud, hüüdis M.L. mulle järele: „Ma löön su sitapea hunnikusse raisk üks päev siin väljas“. Seisatasin ja vaatasin korraks tagasi ega lausunud vist midagi ning siis liikusin minema“. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu juba selliselt koostatud tekstist, et valvur R. Toom oleks kaebaja ütluse (verbaalse ähvarduse) tulemusena tundnud kaebajast enda jaoks reaalset ohtu, sh reaalset ohtu selleks, et M.L. kasutaks kohe või lähemas tulevikus tema suhtes füüsilist vägivalda. Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialistide õiendistest nähtuvalt andis valvur R. Toom 23.03.2021 ka neile teada, et ta ei tundnud reaalset ohtu enda elule või tervisele (tl 61-63. Juba enne vaidlustatud käskkirja andmist toimunud ärakuulamisel avaldas kaebaja, et mingisugust ohtu ametnike suhtes temast ei ole (tl 42). Apellatsioonkaebuses märkis kaebaja, et juba samal päeval enne kõnealuse käskkirja andmist ta ka vabandas valvur R. Toomi ees. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et R. Toomi ettekandest nähtuvast kaebaja väljaütlemisest ning ärritatud olekust ei saanud tuletada kaebaja kavatsust kedagi reaalselt rünnata. Vaidlustatud käskkirjas pole vastustaja põhistanud põhjendatud kahtluse olemasolu, et kaebaja võib tulenevalt oma ärritusest ja valvurile öeldud lausest kujutada endast reaalset ja vahetut ohtu konkreetsele valvurile või kõigile Tartu Vangla ametnikele ja seega ka vangla julgeolekule tervikuna, s.o, et esineb ohuolukord, mille ennetamiseks kohaldati kaebaja suhtes koheselt täiendavaid julgeolekuabinõusid. Nagu juba varem märgitud, ei vastanud tõele vastustaja 15.03.2021. a käskkirja üheks aluseks olnud vangla väide, et M.L. on ka varem vanglaametnikke ähvardanud.
16.6.Iseenesest on õige vastustaja väide, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel tuleb vanglal teha prognoosotsus, kuid ka prognoos peab siiski olema realistlik ning konkreetse isiku ja asjaolude põhjal usutav. Vaidlustatud käskkirjas see nii ei ole vastustaja hinnangud on pigem üldsõnalised ja oletuslikud. Vaidlustatud käskkiri ei veena kohut, et vastustaja kahtlused olid põhjendatud. Julgeolekuabinõude kohesel kohaldamisel pidi vastustaja veenduma, et lähitulevikus on piisavalt tõenäoline kaebaja rünne teiste isikute (valvur R. Toomi ja teiste vanglaametnike vastu). Nagu juba märgitud, siis 15.03.2021. a käskkirjast ja selle aluseks olevast ettekandest ei tulene seda, et kaebajast lähtus 15.03.2021 kella 11.20 paiku reaalne ja kohene oht vastustaja poolt loetletud õigushüvedele.
16.7.Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ja eeltoodut arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve, milleks käesoleval juhul olid vaidlusaluse käskkirja kohaselt oht teiste isikute elule ja tervisele ning vangla üldisele julgeolekule tervikuna, kahjustamises. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei nähtu vangla 15.03.2021. a käskkirjast selliseid asjaolusid, põhjendusi ja kaalutlusi, mis tõendaksid vanglal põhjendatud kahtluse olemasolu, et käskkirjas kirjeldatud kaebaja tegevus ja sõnalised väljaütlemised oleksid kujutanud endast reaalset ja vahetut ohtu valvurite elule ja tervisele või vangla julgeolekule tervikuna.
17.Ringkonnakohtu hinnangul nähtub seega tuvastatud asjaolude pinnalt, et vastustaja ei ole tuvastanud õigesti faktilisi asjaolusid ega ole teinud nende pinnalt põhjendatult järeldust, et kaebaja on ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule tervikuna. Vastustaja pole käesolevas asjas nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemist. Seega on vaidlustatud 15.03.2021. a käskkiri materiaalselt õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi ning tuleb tühistada.
18.Kuna Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkiri nr 2-21/1-2/51 on õigusvastane ja tuleb tühistada põhjusel, et vastustaja pole nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemist kaebaja suhtes, siis on halduskohus vaidlustatud otsuses iseenesest õigesti tühistanud ka Tartu Vangla 27.04.2021. a vaideotsuse nr 1-11/97-2 ja tuvastanud täiendavate julgeolekuabinõude kestuse õigusvastasuse.
19.Eeltoodu tõttu puudub alus Tartu Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, milles taotleti halduskohtu 22.04.2022. a otsuse tühistamist just osas, milles halduskohus M.L. kaebuse rahuldas. Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse ja tühistab Tartu Vangla 15.03.2021. a käskkirja, millega M.L. suhtes 15.03.2021 õigusvastaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata käesolevas otsuses veel eraldi Tartu Vangla apellatsioonkaebuses toodud väidetele, mis oma sisult ja eesmärgilt (saavutada halduskohtu otsuse tühistamine osas, millega esitatud kaebus rahuldati) on nagunii käsitletavad ka vangla 15.03.2021. a käskkirja andmist õigustavate põhjendustena, mida ringkonnakohus juba kaebaja apellatsioonkaebuse osas seisukoha võtmisel nagunii sisuliselt hindas.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus rahuldatakse ning selle tulemusel ka esitatud kaebus tervikuna, siis on otsus tehtud kaebaja kasuks. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esimese astme kohtus tasunud riigilõivu 15 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel 20 eurot, mis tuleb eelpoolviidatud seadusesätete alusel Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista.
21.Vastavalt kaebaja taotlusele ja lähtudes HKMS § 175 lg-st 3 tuleb otsuse avaldamisel kaebaja nimi asendada initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.