Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

Üldvaegurluse Ekspertiisi komisjonis kahepoolne neurosensoorne kuulmisnõrkus ning töövõime kaotuseks määrati 25%. XXXXAS otsustas 03.03.2000 käskkirjas maksta hagejale kutsehaigusega seoses tekkinud töövõime kaotuse tõttu eluaegset kahjuhüvitist 1062,50 Eesti krooni kuus (67,9 eurot kuus). Summat pidi korrigeeritama juhul, kui muutub kehtestatud rahvapensioni määr või alampalga suurus. XXXXAS tasus hagejale kahjuhüvitist kuni 2013. a augustini, sh korrigeeriti hüvitise summat korduvalt kuni 2011. a, mil XXXXAS arvestas hüvitise suuruseks 136,33 eurot. Edaspidi summat enam ei korrigeeritud ning alates 2013. a augustist lõpetas XXXXAS hüvitise maksmise. Hageja esitas XXXXASi vastu hagi hüvitise sissenõudmiseks. Harju Maakohtu 06.02.2015 otsusega rahuldati XXXXhagi ning mõisteti XXXX-lt hageja kasuks välja 5973,17 eurot, millest 2329,85 eurot oli saamatajäänud hüvitis perioodi 01.01.2013–31.12.2013 eest ning 3643,32 eurot saamatajäänud hüvitis perioodi 01.01.2014–31.12.2014 eest. Lisaks mõisteti XXXX-lt hageja kasuks välja alates 01.01.2015 kuni hageja eluea lõpuni igakuine hüvitis 333,55 eurot, mis kuulub ümberarvestamisele riiklikult kehtestatud alampalga määra muutumisel järgmise valemi alusel: 1,3 eurot x (riiklikult kehtestatud alampalga määr / 0,38) x 25%. XXXX esitas 06.03.2015 apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja lepinguline esindaja XXXX esitas 01.04.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuvaidlus apellatsioonimenetluses lõppes hageja lepingulise esindaja XXXX vahendusel hageja ja XXXX kompromissiga järgmistel tingimusel: XXXX maksab XXXX 3250 eurot tema arveldusarvele ning käesolevast tsiviilasjast, sh XXXX tervisekahjustusest tulenevalt ei ole pooltel teineteise vastu rohkem nõudeid. Hageja sõlmis kostjaga suulise käsunduslepingu, mille kohaselt pidi kostja esindama hagejat kahjuhüvitise maksmisega seotud vaidluses nii kohtueelselt kui ka kohtumenetluses. Kostja oli hageja lepinguline esindaja esimese ja teise astme menetluses tsiviilasjas nr 2-13-58116. Kostja helistas hagejale 2015. a alguses ning teatas, et XXXX on esitanud apellatsioonkaebuse ning lubas, et helistab talle hiljem ja teatab menetluse käigust. Kostja ei andnud hagejale teada apellatsioonkaebuse vastuse esitamisest ega sisust. Hageja ootas kuni 2015. a juulini. Kostjale helistades ei soovinud kostja temaga rääkida, ei vastanud kõnedele või ütles, et tal pole aega. Kui hageja tuli kostja töökohta, teatas kostja talle, et hageja arveldusarvele laekub varsti XXXX-lt kohtus sõlmitud kompromissi raames raha. See teave oli kostja jaoks üllatuslik, sest ta polnud andnud kompromissi sõlmimiseks enda nõusolekut. Kostja ei teavitanud hagejat istungi määramisest ega kompromissi sisust enne selle sõlmimist. Hageja sai kompromissi sisust alles Tallinna Ringkonnakohtusse tulles teada. Hagejale pole teada, kuidas toimus menetlus ringkonnakohtus, mis toimus istungil ja miks taganes XXXX varem esitatud seisukohast. XXXX apellatsioonkaebuse vastuväide, et nad ei maksnud hagejale enne 2000. a hüvitist on alusetu, arvestades, et XXXX tehase peadirektori 03.03.2000 käskkirja nimetus on „Kutsehaigusega seostud kahjuhüvitise väljamaksmise pikendamisest XXXX“. Samuti tõendas maksmist hageja 17.02.2000 avaldus, millega XXXX nõustus. Tõendamata on XXXX väide, et 03.03.2000 käskkiri pole võlatunnistus, vaid ülemuse ühingusisene töökorraldus raamatupidamisele. Maakohus tuvastas õigesti, et käskkirjale on võimalik kohaldada võlatunnistust reguleerivaid sätteid ning et XXXX 03.03.2000 käskkiri on olemuselt kestvusleping, mis lõi poolte vahele pikaajalise ja kestva õigussuhte. Nimetud võlatunnistust või tehingut saanuks tühistada ainult seaduses ettenähtud alusel ja vorminõuete täitmisel. Õige pole XXXX väide, et maakohus ei põhjendanud õigusjärglust ning XXXX pole XXXX õigusjärglane. Samuti pole hageja nõus XXXX-ga, et enne 01.07.2002 tekkinud tervisekahju hüvitamisele tuleb kohaldada ajutist korda. Seda pole XXXX tõendanud. Hageja pole nõus XXXX väitega, et hageja töövõime kaotus on tõendamata. XXXX viide riikliku pensionikindlustuse seaduse 01.04.2000 jõustunud redaktsiooni § 49 lg-le 3 pole asjakohane, sest säte puudutas isikuid, kes polnud seaduse jõustumise ajaks veel pensioniikka jõudnud. Hageja oli 2000. a juba pensionär. Hageja suhtes

kohaldus seaduse 01.04.2000 redaktsiooni § 49 lg 4, mille järgi tema invaliidsusgruppi ümber ei vaadatud ja seega pole hagejale töövõimetuse määramisel aluseks olnud VEK otsus kehtivust kaotanud. Alusetu on kostja väide, et kahju puudub ning isegi kui see esineks, on see täielikult pensioniga hüvitatud. Maakohus rõhutas, et vanaduspension ei ole määratud tervisekahjustuse eest. Seega puudub alus selle hüvitisest mahaarvamiseks. Hageja ei saa seoses töövõime kaotusega töövõimetuspensioni. Samuti pole hageja nõus XXXX väitega, et hagi on aegunud. Maakohus leidis õigesti, et XXXX, tunnistades 03.03.2000 käskkirjaga aegunud nõuet, loobus võlatunnistusega aegumise vastuväite esitamisest. Asjakohatu on XXXX väide, et maakohtu resolutsioon tulevikumaksete osas on ebaõige ega pole täidetav. 03.03.2000 käskkirjas kohustus XXXX hüvitise suurust korrigeerima, kui muutub alampalga suurus. Sõlmides kompromissi ilma hageja nõusolekuta, tekitas kostja talle varalist kahju, mis väljendub saamata jäänud hüvitises XXXX-lt. Seoses sellega, et Harju Maakohtu lahendi resolutsiooni p 2 kohaselt pidi hageja saama 5973,17 eurot ja ringkonnakohtu määruse alusel on ta saanud kostjalt 3250 eurot, on hageja nõue 2014. ja 2014. aasta eest 2723,17 eurot. 2015. a pidi hageja igakuine hüvitis olema 333,55 eurot. Alates 2016. a on igakuine hüvitis 367,76 eurot. Hageja taotleb kostjalt välja mõista 2013. a ja 2014. a eest hüvitise 2723,17 eurot, 2015. a eest hüvitise 4002,6 eurot ning alates 01.01.2016 kuni hageja eluea lõpuni igakuise hüvitise summas 367,76 eurot, mis kuulub ümberarvestamisele riiklikult kehtestatud alampalga määra muutumisel järgmise valemi alusel: 1,3 x (riiklikult kehtestatud alampalga määr / 0,38) x 0,25%. Kostja vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja volitas R. Vokki ennast esindama ega pole esindaja volitust piiranud või seda lõpetanud. Esindaja käitumine ja teadmine menetluses loetakse TsMS § 217 lg 6 kohaselt võrdseks selle menetlusosalise käitumise ja teadmisega, keda ta esindab. Seoses hageja väitega kohtuistungi aja teatamata jätmise kohta tuleb märkida, et Riigikohtu seisukoha kohaselt asjas nr 3-2-1-143-07 p-s 19 ei ole kohtul kohustust ka menetluses kompromissi sõlmimise väljavaate olemasolul kutsuda pooli kohtuistungil isiklikult osalema, kui kompromissi sõlmimiseks on esindajal TsMS § 222 lg 1 p 8 kohaselt piisav esindusõigus. Lisaks on hageja väide istungist teavitamata jätmise kohta väär. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks kostja poleks pidanud hagejat istungiajast teavitama. Hageja ei avaldanud kunagi soovi istungitel osaleda, põhjendades seda sellega, et on kuulmispuudega ja vene keelt kõnelev isik. Hageja sõlmis 02.12.2013 RV Õigusbüroo OÜ-ga käsunduslepingu kahjuhüvitise maksmisega seotud vaidluses. Hageja nõutav kahjuhüvitise suurus oli summas 2329,85 eurot. Käsundit asus täitma õigusbüroo jurist XXXX, kes esitas hageja nimel maksekäsu kiirmenetluse avalduse, millele XXXX esitas vastuväite ning mis suunati seejärel hagimenetlusse. XXXXesitas 07.02.2014 hageja nimel hagiavalduse võlgnevuse summas 2329,85 euro väljamõistmiseks XXXX-lt. Kohus määras asjas istungi toimumise aja 17.06.2014. XXXXteavitas 16.06.2014 kohut, et seoses raske haigestumisega ei saa ta istungil osaleda ja palus selle edasi lükata või lahendada asi sisuliselt. Hageja viibis tihti õigusbüroos, kus talle asjade käigust ülevaade anti. Hageja ei avaldanud kordagi, et oleks soovinud kohtuistungil osaleda. XXXXsuri 19.07.2014. Kostja teavitas hagejat sellest ning uuest kohtuistungi ajast. Kuna hageja oli volikirja enda esindamiseks andnud ka kostjale, jätkas kostja hageja esindamist. Hageja ei soovinud 22.09.2014 istungil osaleda, ning see nähtub ka protokollist. Kostja, tutvudes asja materjalidega, leidis, et hageja võiks täiendavalt taotleda ka eluaegset hüvitist ning hüvitist käimasoleva kohtumenetluse aja eest. Kostja esitas kohtule 23.10.2014 vastava nõude. Kuigi kohus otseselt selles osas seisukohta ei võtnud (tsiviilasja hinda ei suurendatud, täiendavat riigilõivu ei nõutud), rahuldas kohus nimetatud nõude. XXXX vaidlustas apellatsioonkaebuse p-s 16 muu hulgas ka nõude

suurendamise. XXXX teavitas kostjat 06.03.2015 apellatsioonkaebuse esitamisest. Kostja teavitas hagejat 09.03.2015 esitatud kaebusest ja taotlusest asja arutamisest kohtuistungil. Kostja ei osanud siis veel öelda kohtuistungi aega, sest kohus polnud veel otsustanud asja menetlusse võtmist. Istungi aeg lepiti kokku 02.04.2014 ning istung määrati 12.05.2015. Kostja selgitas hagejale võimaliku menetluse käiku ringkonnakohtus, kusjuures ka võimaliku kompromissi sõlmimist. Hageja avaldas, et kohtuistungi toimumise ajal võib ta olla Eestist ära. Pärast kohtuistungi toimumist tuli hageja jälle kostja büroosse, kus kostja selgitas, et pooled sõlmisid kompromissi ja sellega seotud asjaolusid. Hageja pöördus veel kostja poole 01.08.2015 põhjusel, et XXXX oli tasunud hageja arvele väiksema summa kui kompromiss ette nägi. Tegemist võis olla tulumaksu mahaarvamisega, kostja selgitas hagejale, et kompromissimäärus on täitedokument ning tal on õigus alustada sundtäitmist. Kostja pole käsundit rikkunud, sest on hageja kasuks saavutanud kompromissiga suuremas summas nõude esitamise, kui hageja tegelikult soovis. Kaaludes kõiki asjaolusid, sh ringkonnakohtu esitatud prognoosi võimaliku lahendi osas, oli kostjal mõistlik saavutada kokkulepe, kui riskida maakohtu otsuse tühistamise, misjärel oleks hoopis hageja kohustus menetluskulude näol suurenenud. Hageja pole tõendanud, et ta oleks kahjunõude aluseks oleva kohtuvaidluse ilma ühegi möönduseta võitnud. Hageja pole seega tõendanud kahju tekkimist ega selle suurust. Kohtuistungil väitis hageja, et peab õigeks Maakohtu otsustKohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud tõendite ning kirjalike ja suuliste seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte esiletoodud asjaolude ning 02.12.2013 volituse (t lk 81) pinnalt võib kohus järeldada, et hageja ja kostja vahel oli võlasuhe, milles hageja kohustuseks oli osutada kostjale õigusteenust kahju hüvitamise vaidluses XXXX vastu. Kuigi volikiri on sõnastatud mõnevõrra segaselt („XXXXvolitab RV Õigusbüroo OÜ juhatuse liikmeid XXXXi ja XXXX“), võib sellest siiski grammatiliselt tõlgendades järeldada, et volitatud on XXXXi ja XXXX, mitte RV Õigusbüroo OÜ-d. Volikirja kohaselt andis XXXXmh kostjale volituse esindada teda kahjuhüvitise maksmisega seotud vaidluses nii kohtueelses- kui kohtumenetluses, sh oli esindajal õigus teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid, mis olid seoses volitusega vajalikud. Tõendid kinnitavad kostja väidet, et kostja hakkas hagejat esindama alates 23.10.2014, mil esitas kohtule hagi täpsustuse (t lk 84). Täpsustuse p-s 10 suurendab XXXXnõuet, paludes välja mõista hüvitis ka kohtumenetluse aja eest ning edaspidi eluaegselt. Hüvitisenõuet täpsustab XXXXkostja esinduse kaudu veel 12.01.2015 (t lk 82). Eelnevalt esindas XXXXit XXXX, kelle koostatud hagiavalduse alusel taotles XXXXXXXX-lt välja mõista hüvitis 2329,85 eurot perioodi 01.01.2013–12.12.2013 eest. Harju Maakohus rahuldas hageja nõude täielikult, mõistes XXXX-lt XXXXkasuks välja 5973,17 eurot, millest 2329,85 eurot on saamata kahju hüvitis perioodi 01.01.2013–31.12.2013 eest ning 3643,32 eurot saamata kahju hüvitis perioodil 01.01.2014– 31.12.2014 eest. Lisaks mõistis maakohus XXXX-lt XXXXkasuks välja igakuise hüvitise alates 01.01.2015 kuni XXXXeluea lõpuni summas 333,55 eurot, mis kuulub ümberarvestamisele riiklikult kehtestatud alampalga määra muutumisel järgmise valemi alusel: 1,30 eurot korrutatud (riiklikult kehtestatud alampalga määr / 0,38) x 0,25%. Tallinna Ringkonnakohus kinnitas 15.06.2015 määrusega poolte kompromissi, mille kohaselt maksab XXXX XXXXile 3250 eurot hiljemalt 01.08.2015 ning milles pooled kinnitavad, et pooltel pole samast tsiviilasjast tulenevalt teineteise vastu rohkem nõudeid.

Õigusteenuse kliendilepingule, millega pole ette nähtud kindla tulemuse saavutamine, on võimalik kohaldada käsundit reguleerivaid sätteid. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 620 lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. VÕS § 620 lg 2 sätestab, et käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. VÕS § 621 lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. VÕS § 624 lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Hageja oli andnud kostjale volituse enda esindamiseks kohtueelses- ja kohtumenetluses ning heidab talle ette hageja nimel kompromissi sõlmimist olukorras, kus hageja hinnangul oleks ringkonnakohus maakohtu otsuse jõusse jätnud. Kohus märgib, et kuna asjas kompromissi sõlmimine polnud volikirjast tulenevalt piiratud, ei saa kompromissi sõlmimist kui sellist kostja kohustuste rikkumiseks pidada. Kohtul tuleks hinnata, kas kostja täitis käsundisaaja teavituskohustust ning kas kompromissi sõlmimine oli sedavõrd ebamõistlik, et kostja kui õigusteadmistega isik rikkus sellega kohustust täita käsund vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning toimida käsundi täitmisel üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Hageja heidab kostjale ette, et ei teavitanud teda ringkonnakohtu kohtuistungi ajast. Kostja väitel oli hagejale istungi aeg teada, sest käis 28.04.2016 kostja kontoris. Kostja selle kohta tõendeid esitanud pole. Siiski võib hageja varasemast käitumisest järeldada, et kohtuistungil osalemine ei pruukinud tema jaoks olla oluline. Esiteks oli esialgses hagiavalduses (t lk 78) märgitud, et hageja on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses, millest kohus eeldab vastavat kokkulepet hageja ja tema selleaegse esindaja XXXXvahel. Teiseks on hageja möönnud, et hageja ei käinud seoses XXXX vastu esitatud hagiga maakohtu istungitel (t lk 136 pöördel), millest teavitamata jätmist pole hageja väitnud. See tähendab, et hageja ei pidanud maakohtu istungil osalemist vajalikuks. Hageja väitel teavitas kostja teda 2015. a märtsi alguses apellatsioonkaebuse esitamisest, mistõttu oli hageja ringkonna kohtus alanud menetlusest teadlik. Hageja pole ka ise toonud välja tõendeid enda väidete kinnituseks, et proovis kostjaga apellatsioonimenetluse käigust/kohtuistungi ajast teada saamiseks ühendust võtta, kuid kostja tema katsetele ei reageerinud. Seega ei pruukinud ka olukord, kus kostja poleks hagejat tõepoolest kohtuistungi täpsest ajast teavitanud, tinginud käsunduslepingu rikkumist kostja poolt, sest kostja jaoks ei pruukinud kohtuistungi ajast teadmise tähtsus hageja jaoks olla äratuntav. Küll aga leiab kohus, et teavitamiskohustuse rikkumiseks võib pidada asjaolu, et kostja enne kompromissi sõlmimist ringkonnakohtu istungil kostjaga ühendust ei võtnud / ei püüdnud võtta ega kompromissi tingimusi ei arutanud. Arvestada tuleb, et kompromissis kokkulepitud ühekordne hüvitis 3250 eurot oli märgatavalt väiksem kui maakohtu väljamõistetud 5973,17 eurot, millele lisandus igakuine edasiulatuv hüvitis 333,55 eurot. Kohtu hinnangul hõlmab lepingulise esindaja teavitamiskohustus esindatava teavitamist kohtuistungil toimunud olukorra muudatuste ning võimaliku, edasikaebamisele mittekuuluva kompromissi tingimuste kohta juhul, kui esindatava jaoks toob kompromiss kaasa eelnevaga võrreldes uue positsiooni ja maakohtu otsusega võrreldes arvestataval määral kahjulikuma olukorra.

Siiski ei saa üksnes teavitamiskohustuse rikkumisest tuletada nõude esemeks oleva kahju (mis seisneb maakohtu otsusega väljamõistetud hüvitises, millest on maha lahutatud kompromissi alusel saadud summa) tekkimist hagejale. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus peab kontrollima, kas taotletav kahju oli kostja kohustuse rikkumise tagajärg, st kas juhul, kui kostja oleks hagejaga kompromissi tingimusi arutanud, oleks kompromiss jäänud sõlmimata ning ringkonnakohus oleks maakohtu otsuse jõusse jätnud. Kohus on seisukohal, et hageja mittenõustumine kompromissiga olnuks tugevalt hüpoteetiline. Juhul, kui kostja oleks hagejale enne kompromissi sõlmimist selgitanud ringkonnakohtu istungil arutatut ja seda, et ringkonnakohus on andnud pooltele suunised kompromissi sõlmimiseks ning ohtu, et apellatsioonkaebuse rahuldamisel või osalisel rahuldamisel jäävad hageja kanda menetluskulud, poleks olnud kindel, et hageja oleks andnud kostjale suunised jätta kompromiss sõlmimata. Pigem viitab asjaolu, et ringkonnakohus pooli kompromissile suunas, sellele, et ringkonnakohus nägi maakohtu otsuses materiaal- või menetlusõigusnormi ebaõiget kohaldamist, mille tõttu tulnuks otsus osaliselt tühistada, või õiguslikult ebaselget olukorda, mille lahendamisele kuluv aeg ja poolte ressurss ei kaalunuks üles taotlevat kasu. Kohus ei saa anda kindlat hinnangut sellele, kas ringkonnakohus oleks kompromissi sõlmimata jätmisel maakohtu otsuse jätnud jõusse või selle tühistanud, kohus saab hinnata üksnes selle tõenäosust (Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-175-12, p 10). Kuna kohtule pole kumbki pool esitanud maakohtu otsust, tuleb kohtul lähtuda muudest tõenditest, sh XXXX apellatsioonkaebuses esitatud maakohtu otsuse kohta esitatud viidetest ja analüüsist. Kohtu hinnangul tuleneb XXXX apellatsioonkaebusest (t lk 47–60) mitu aspekti, mille analüüsimisel võinuks ringkonnakohus kompromissi kinnitamata jätmisel maakohtu otsuse (osaliselt) tühistada. Eelkõige on kohtu hinnangul küsitav, kas ringkonnakohus oleks käsitlenud XXXX peadirektori 03.03.2000 käskkirja hagejale hüvitise maksmise kohta kestvuslepinguna ning samal ajal abstraktse või deklaratiivse võlatunnistusena, arvestades, et käskkirja väljaandmise ajendiks oli kutsehaigusega tõttu tekitatud kahju hüvitamine, mis polnud käskkirja väljaandmise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi §-de 464 ja 465 kohaselt lepinguline nõue ning lepinguõiguse kohaldamine oli välistatud (Vutt, M. Riigikohtu analüüs „Kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise praktika“, lk 4). Seetõttu on ka hageja väited (t lk 29) kohustuse tulenemise kohta seaduses sätestamata õigustoimingust või kestvuslepingust väheveenvad, sest tsiviilkoodeksis oli kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise osas konkreetne regulatsioon. Kohtu hinnangul tulnuks maakohtul deliktiõiguse alusel tuvastada, kas ja mis määras oli XXXX alates 2013. aastast kohustatud hagejale kutsehaigusega tekitatud hüvitist maksma, mitte lähtuma hüvitise tingimuste määratlemisel 03.03.2000 käskkirjast. Kohus leiab, et hüvitise teatud perioodil vabatahtlik maksmine käskkirja alusel ei anna hagejale õigust nõuda hüvitise maksmist ka edaspidi, kui hüvitise saamise sisulised tingimused polnud seaduse kohaselt täidetud. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuli XXXXnõue lepingust, määras kogu otsuse põhimõttelise suuna, mis oli kohtu hinnangul ekslik. Ka juhul, kui käsitleda käskkirja deklaratiivse võlatunnistusena, milles on kinnitatud XXXX kohustus maksta hagejale teatud summas kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitist, oli XXXX-l võimalik menetluses tõendada, et nimetatud kohustust selles ulatuses ei eksisteeri, sest võlatunnistus ei võta võlgnikult võimalust vaidlustada tunnistatud kohustuse olemasolu või kehtivust. Maakohus käsitles käskkirja aga tehinguna, mille puhul tühistamise aluseid ei esine. Lisaks polnud maakohus käsitlenud võimalust, et XXXX on väidetava kestvuslepingu üles öelnud. Sisuliselt on maakohus leidnud, et käskkirjas nimetatud XXXXelu ajaks võetud kohustusest pole enam mingil viisil võimalik nö vabaneda, ka juhul, kui käskkirja aluseks olevat kohustust XXXXl seaduse alusel pole.

Ka on XXXX apellatsioonkaebuses veenvalt põhistanud, et maakohtul tulnuks hüvitise suuruse määramisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määrusega nr. 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast", mitte käskkirjast ega VÕSist. Nagu XXXX on välja toonud, on Riigikohus asjas nr 3-2-1-140-09 p-s 13 rõhutanud, et ajutine kord kehtib tegude kohta, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist. See tegu ei seisne kohtu hinnangul mitte ajaperioodis, mille eest hüvitist taotletakse (nagu on ekslikult märkinud maakohus), vaid lähtuda tuleb kahju tekitava sündmuse ajast, mis käesoleval juhul oli enne 01.07.2002. Sama on Riigikohus märkinud ka maakohtu enda viidatud Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-55-10 p-s 24. Seega ei nähtu kohtule XXXX apellatsioonkaebuse valguses põhjust, miks ei kohaldanud maakohus hüvitise suuruse määramisel ajutist korda. Ka juhul, kui ringkonnakohus oleks leidnud, et hagejal on endiselt õigus kahjuhüvitisele, ei oleks selle suurus pruukinud samaks jääda. Eelnevat arvestades asub kohus seisukohale, et tegemist polnud sellise vaidlusega, kus õiguslik olukord oleks olnud sedavõrd selge, et hageja oleks saanud olla kindel maakohtu otsuse jõusse jätmises ringkonnakohtu poolt. XXXX esitas apellatsioonkaebuses arvestatavaid argumente, mis võinuks ringkonnakohut veenda maakohtu otsuse ebaseaduslikkuses, sh asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamata jätmises, ning tingida selle tühistamise. Kohtu arvates võttis kostja kompromissi sõlmimisega vastu kaalutletud otsuse, mis oli tõenäoliselt hageja huvides. Lisaks oleks kohtu hinnangul olnud üksnes hüpoteetiline, et hageja poleks õigeaegsel teavitamisel kompromissiga nõustunud. Seega ei saa kohus tuvastada sellist käsunduslepingu rikkumist kostja poolt, mis põhjustanuks hagejale nõutava kahju. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja pole menetluskulude nimekirja esitanud ning toimiku alusel kostja menetluskulude suurust pole kindlaks määrata võimalik, ei määra kohus menetluskulude suurust kindlaks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.