A. R. kaebus seonduvalt Maksu- ja Tolliameti 09.12.2021 ja 11.02.2022 vastustega, milles keelduti kaebaja poolt pakutavast kompromissettepanekust ning mida peaks tõlgendama kaebusena maksuhalduri tegevuse peale
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine ja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta A. R. esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata;
2.Tagastada kaebus selle esitajale läbivaatamatult;
3.Saata käesoleva määruse ärakiri kaebajale
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule
päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. R. esitas 25.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse seonduvalt Maksu- ja Tolliameti 09.12.2021 ja 11.02.2022 vastustega, milles keelduti kaebaja poolt pakutavast kompromissettepanekust. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust, paludes esialgse õiguskaitse korras täiteasja nr 194/2015/1883 peatamist, sest juhul kui kohtutäitur müüb kinnisasja, pole vastustajal motivatsiooni kompromissi sõlmimiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamine looks väiksema rikutud õiguste riive kui selle kohaldamata jätmine.
2.Tallinna Halduskohtu 25.02.2022 määrusega jäeti kaebus ja selles sisalduv õiguskaitse taotlus käiguta, selgitades selles muuhulgas ka halduskohtu pädevusega seonduvaid küsimusi. Samas võimaldas kohus õiguskaitse taotluse osas kaebajal veel kord selle sisulist põhjendatust kaaluda, märkides, et kui kaebaja selle juurde kindlaks jääb, siis on vaja tasuda vastav riigilõiv ja täpsustada taotluse nõuet.
3.A. R. vastas kohtumäärusele 18.03.2022 ja tasus vastavad riigilõivud. Vastusest võis järeldada, et kaebaja jäi Maksu- ja Tolliameti vastu esitatud kaebuse juurde kindlaks. Samuti jäi kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse juurde kindlaks, leides, et täitemenetluse peatamine saaks toimuda ainult Maksu- ja Tolliamet vahendusel.
4.Tallinna Halduskohus küsis 18.03.2022 kohtunõudega vastustajalt seisukohta kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse-, aga eelkõige nõude perspektiivide, õiguskaitse vajaduse ja nn pöördumatute tagajärgede tekkimise tähenduses. Kohus märkis, et taotlust tõlgendades on kaebaja soovinud ilmselt esialgse õiguskaitse korras kohustada Maksu- ja Tolliametit kui sissenõudjat esitama täitemenetluse lõpetamise avaldust (TMS § 48 lg 1 p 1). Veel märkis kohus, et olukorras kus esialgse õiguskaitse abinõu peaks olema kuidagi teisiti formuleeritud, on vaja sellest teada anda, kuid see seostub formuleeringu kui sellisega ning taotluse sisuline põhjendatus on eraldi küsimus.
5.Maksu- ja Tolliamet palus 28.03.2022 vastuses jätta kaebaja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
5.1.Riigikohus on haldusasjas nr 3-20-1245 tehtud lahendis (p 16) selgitanud, et kui taotletud abinõud jäävad väljapoole vaidluse eset, tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta läbi vaatamata. Kohtumenetluse käigus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks kohaldatavad abinõud peavad olema seotud vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Kaebusest nähtuvalt soovitakse vaidlustada vastustaja toimingut, millega vastustaja keeldus kompromissi sõlmimisest kaebaja maksuvõla vähendamiseks, kuid kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus on seotud kaebaja teise taotlusega, keelata kaebajale kuuluva kinnisasja müük täitemenetluses.
5.2.Vastustaja kohtu tõlgendust (täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamise kohustamine) ei jaga, kuivõrd kaebaja kohustamiskaebusest ja selle 18.03.2022 täiendusest on arusaadav, et kaebaja eesmärgiks on saavutada esialgse õiguskaitse korras täitemenetluse peatamine kohtumenetluse ajaks (TMS § 46), selleks et vastustaja sõlmiks kaebajaga kompromissi. Ehk siis sisuliselt on kaebaja sooviks, et kohus kohustaks esialgse õiguskaitse korras vastustajat sissenõudjana esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse peatamiseks (TMS § 46 lg 1 p 1). Taoline esialgse õiguskaitse taotlus aga väljub HKMS § 251 lg-s 1 loetletud esialgse õiguskaitse meetmete piirest. Taolise esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamise eeldusena peaks kaebaja olema vaidlustanud enda suhtes sundtäitmise läbiviimise ning kaebus peaks olema suunatud sundtäitmise lõpetamisele. Viimane aga eeldaks vältimatult, et kaebaja peaks kaebuses esile tooma asjaolud, mis viitaksid läbiviidava sundtäitmise õigusvastasusele.
5.3.Kaebaja on esitanud keelamiskaebuse, keelata kinnisasja müük täitemenetluses. HKMS § 37 lg 2 p 3 järgi võib keelamiskaebusega nõuda haldusakti andmise või toimingu tegemise keelamist. Kuivõrd aga kinnisasja müügiga täitemenetluses ei tegele mitte MTA sissenõudjana, vaid kohtutäitur kehtiva täitedokumendi alusel ning kohtutäituri tegevust on võimalik vaidlustada üksnes kaebusega kohtutäituri tegevusele esmalt kohtutäiturile endale ja seejärel maakohtule, siis on selge, et keelamiskaebusega ei oleks kaebaja eesmärk saavutatav. Samuti ei ole kaebaja esile toonud ka ühtegi asjaolu, mis viitaks kinnisasja müügi võimalikule ebaseaduslikkusele.
5.4.Vastustaja on seisukohal, et halduskohtule esitatud kaebus on ka ilmselgelt perspektiivitu. Vaidlust ei ole asjaolus, et täitemenetlus on alustatud MTA 15.06.2015 maksuotsuse nr 12.23/030477-3 sundtäitmiseks ning et maksuotsus on kehtiv. 08.09.2015 vaideotsusega nr 6-1/2942-3 tunnistati maksuotsus osaliselt kehtetuks tolli- ja käibemaksu osas, järgnenud kohtuvaidluses haldusasjas nr 3-15-2529 jäi aga A. R. kaebus rahuldamata ning kohtuvaidlus lõppes 06.09.2017 Riigikohtu määrusega A. R. kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmise kohta. Kaebaja ühelegi asjaolule, mis sundtäitmise välistaks, kaebuses viidanud ei ole. Kaebaja on taotlenud
maksuhaldurilt, et maksuhaldur vähendaks kompromissi korras kaebaja maksuvõlga, kuid taolise kompromissi sõlmimine ei ole väljaspool halduskohtumenetlust (haldusakti õiguspärasuse üle toimuvas vaidluses) või pankrotimenetlust või võlgade ümberkujundamise menetlust õiguslikult võimalik. Kuna maksuhalduril on kohustus maksuvõlad sisse nõuda (MKS § 10 lg 2 p 3, § 128 lg 1), ei saa maksuhaldur ilma õigusliku aluseta maksuvõlga vähendada ega selleks kompromisse sõlmida.
5.5.Kaebaja on 18.03.2022 esitatud kaebuse täienduses märkinud, et kaebaja soovib kaebusega saavutada selle, et MTA arvestaks tema tervisliku seisukorraga ning sõlmiks kompromissi proportsionaalsuse põhimõttel. Samas isegi kui kompromissi sõlmimine oleks antud olukorras õiguslikult võimalik, ei saaks halduskohus selleks vastustajat sundida. Lisaks oleks vastuolus esialgse õiguskaitse eesmärgiga olukord, kus esialgse õiguskaitse kohaldamisel jääks maksuvõlg üldse tasumata. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus on suunatud pelgalt sellele, et vältida oma kinnisasja müüki ja maksuvõla tasumist.
5.6.Vastustaja peab vajalikuks osundada, et kaebaja on asunud maksuvõla tasumist vältima juba peale maksuotsuse kättesaamist, võõrandades kinnistu vaidemenetluse ajal sundtäitmise vältimiseks oma lähikondsele O. F. MTA esitas seetõttu 15.11.2016 maakohtule hagi tehingute tagasivõitmiseks tsiviilasjas nr 2-16-17207, mille tulemusel tunnistati kaebaja kinnisasjaga 01.09.2015 tehtud tehingud kehtetuks. Kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-16-17207 lõppes Riigikohtu otsusega 25.11.2020.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 alusel võib halduskohus kaebuse esitaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebuse esitaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (nõndanimetatud pöördumatud tagajärjed). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3)
7.Kohus pidas vajalikuks HKMS § 252 lg 1 alusel eelnevalt ka teise menetlusosalise arvamust küsida. Maksu- ja Tolliamet (edaspidi ka – MTA) taotlust põhjendatuks ei pidanud. Samuti leidis, MTA, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Kohus nõustub üldjoontes vastustaja 28.03.2022 selgituste ja põhjendustega selles osas mis puudutab õiguskaitse taotluse-, aga samuti kaebuse perspektiive ning ei pea vajalikuks kõike tervikuna üle korrata.
8.Haldusasja materjalist nähtuvalt on kaebaja sisuliseks eesmärgiks täitemenetluse realiseerimise ja vara enampakkumise läbiviimise vältimine. Samas on kohus kaebajale 25.02.2022 määruse punktides 4 ja 5 selgitanud, et kohtutäituri tegevust halduskohtu kaudu vaidlustada ei saa. Kõigepealt on vaja esitada vastav taotlus kohtutäiturile ning seejärel vaidlustada vastav kohtutäituri otsus. Täitemenetluse seaduse § 218 lg 1 kohaselt saab seda vaidlustada maakohtus, vastavalt sellele piirkonnale, kus asub kohtutäituri büroo. Vaidlustamise korda on selgitatud ka täitetoimingust teatamisel. Lähtuvalt eeltoodust halduskohus täitemenetlust peatada ei saa. Formaalselt vaadatuna on kaebus esitatud siiski Maksu- ja Tolliameti vastu ning mis puutub Maksu- ja Tolliameti (võimalikku) kohustamisse täitemenetluse peatamise või lõpetamise avalduse esitamiseks, siis seostub see läbiviidava täitemenetlusega, mida halduskohtu kaudu vaidlustada ei saa ja millest omakorda järeldub, et vastustaja kohustamiseks täitemenetluse peatamise või lõpetamise avalduse esitamiseks ei ole alust. Vastustaja on selgitanud, et täitemenetlust on
alustatud 15.06.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/030477-3 (hiljem osaliselt kehtetuks tunnistatud) sundtäitmiseks ja et vastavate kohtuvaidluste tulemusena jäi kaebus rahuldamata. Vastupidist ei väida ka kaebaja, kuid kaebaja soovib Maksu- ja Tolliametiga teatavat kompromisslahendust leida. Vastustaja ei pea kompromissi sõlmimist õiguslikult võimalikuks, sest ilma õigusliku aluseta ei saa maksuvõlga vähendada ning maksuhalduril on ühtlasi ka seadusest tulenev kohustus maksuvõlad sisse nõuda. Seejuures märgib vastustaja õigesti, et isegi siis kui see (mingisugune kompromiss) oleks võimalik, ei saa seda sundida tegema kohtu kaudu. Maksu- ja Tolliameti eelnimetatud seisukohaga peab nõustuma.
9.Lähtuvalt eeltoodust ei ole õiguskaitse taotluse rahuldamine võimalik, sest kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Seega jääb kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Vastustaja on tõstatanud ka küsimuse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmisest, kuid taotluse käiguta jätmise järgselt on 25.02.2022 määruse vastatud. Puudus on kõrvaldatud ka selles mõttes, et kaebaja tasus vastava riigilõivu. Seega halduskohtumenetluse seadustiku § 55 lg 2 enam otseselt kohalduda ei saa. Kohtupraktika käigus on taolistes situatsioonides jäetud enamikel juhtudel õiguskaitse taotlus pigem rahuldamata.
10.Arvestades eeltoodut, on ilmnenud ka kaebuse ilmselge perspektiivitus, mis tähendab seda, et selle võib menetlusökonoomia huvides vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 punktile 1 ka koheselt tagastada. Olenemata sellest kas tõlgendada kaebust keelamiskaebusena või kohustamiskaebusena või tuvastamiskaebusena, ei saa kehtiva maksuotsuse ja läbiviidava täitemenetluse osas kohustada vastustajat halduskohtu kaudu mingisuguseid kompromisse sõlmima ega keelata maksuvõla sissenõudmisele suunatud toimingute tegemist. Sellest omakorda järeldub, et kompromissist keeldumise kohta uue ja põhjalikuma vastuse koostamisele suunatud nõue oleks samuti perspektiivitu kui vastustaja on selgel seisukohal, et tal ei ole antud juhul alust kompromissi sõlmida. Seega tagastab kohus kaebuse selle ilmselge perspektiivituse tõttu vastavalt HKMS § 121 lg 2 p 1, kusjuures kaebuse tagastamise täiendav alus on veel ka HKMS § 121 lg 2 p 2, sest sisulisi eesmärke ei oleks kaebajal võimalik taolise nõudega saavutada. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2), mis tähendab seda, et eesmärkide muutumise korral ei ole välistatud selleks ettenähtud korras ja tähtaegsasid järgides vajaduse korral uuesti kohtusse pöörduda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.