X kaebus Politseija Piirivalveameti 09.04.2021 lahkumisettekirjutuse nr 1052241490 tühistamise nõudes sissesõidukeeldu puudutavas osas
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X, esindaja Irina Kadõševitš; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ivan Moskaljov
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 09.02.2022. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet tegi 09.04.2021 X lahkumisettekirjutuse nr 1052241490 Eesti Vabariigist lahkumiseks 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 09.05.2021. Ettekirjutus kuulus sundtäitmisele alates 10.05.2021. Samuti kohaldati eelnimetatud lahkumisettekirjutusega Xi suhtes Schengeni ala viisaruumi sissesõidukeeldu üheks aastaks.
2.X esitas 16.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 09.04.2021 lahkumisettekirjutuse nr 1052241490 osaliseks tühistamiseks seoses ühe aastase Schengeni viisaruumi sissesõidukeeluga.
Tallinna Halduskohtu 21.04.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 05.05.2021.
4.Tallinna Halduskohtu 13.12.2021 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Kaebaja arvates on vastustaja poolt kehtestatud ühe aastane sissesõidukeeld Schengeni viisaruumi ebaproportsionaalne arvestades viisaga lubatud viibimisaja ületamise aega. Sisuliselt on üheaastane sissesõidukeelu kohaldamine ka põhjendamata. PPA pidi kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtestamisel arvesse võtma kõiki asjaolusid kogumis. Lahkumisettekirjutusest nähtub, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks on asjaolu, et kaebaja ületas lubatud viibimisaega Eestis 7 päeva ja sellest tulenevalt on ta ebausaldusväärne. Seda, et kaebaja oleks ohustanud avalikku korda või julgeolekut, otsusest ei nähtu. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld kohaldub kogu Schengeni viisaruumi üleselt ning tegemist on kaebaja õigusi väga tugevalt piirava otsusega, mistõttu peab see olema motiveeritud, arusaadav ning eesmärgi suhtes proportsionaalne.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Vastustaja leiab, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
6.1.Vastustaja selgitab, et kaebaja saabus Eestisse 26.10.2020 Nepali kodaniku passi nr XXXXXXX ja Eesti viisa EST100195158 (kehtis kuni 11.03.2021) alusel eesmärgiga töötada ettevõtte Arm Services OÜ restoranis Drumsticks Xpress peakokana, kuhu tal oli kehtiv lühiajalise töötamise registreering (edaspidi – LTR) perioodiks 01.04.2020-31.03.2021. Peale viisa lõppemist isik Eestist õigeaegselt ei lahkunud ning on viibinud seadusliku aluseta alates 01.04.2021 kokku 7 kalendripäeva ajani, kui 07.04.2021 pöördus tema tööandja PPA Tammsaare teenindusse viisa saamiseks. Arm Services OÜ on isikule taotlenud uue LTR-i, mis on väljastatud perioodiks 01.04.2021-01.09.2021, kuid pole õigeaegselt taotlenud uut viibimisõigust.
6.2.Lahkumisettekirjutus on viibimisaluse puudumisel lahkumiskohustuse osas üksnes tuvastav haldusakt – kohustus lahkuda tuleneb VSS § 3 lg 2 tõttu otse seadusest. Seega ei olnud PPA-l kaebajale ettekirjutust koostades kaalutlusõigust, kas lahkumisettekirjutus koostada või mitte. Kuna oli tuvastatud, et kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, oli PPA kohustatud koostama kaebajale lahkumisettekirjutuse.
6.3.Käesoleva asja raames PPA, kuulates ära isiku taotlused ja vastuväited ja arvestades asjaoluga, et isiku ebaseaduslik viibimine tulenes arusaamatusest lubade taotlemisel, leidis, et kolmeaastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne. PPA pidas põhjendatuks vähendada sissesõidukeelu kehtivusaega ning kohaldada isiku suhtes sissesõidukeeldu üheks aastaks. Seega lähtus PPA sissesõidukeeldu kohaldades seadusest. 09.04.2021 küsitleti kaebajat nõuetekohaselt, talle anti võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited. Kaebaja kinnitas oma allkirjaga, et dokument oli talle tõlgitud emakeelde.
6.4.Vastustaja märgib, et sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel ning PPA hinnangul neid ei esinenud. Lisaks ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud asjaolusid, mida saaks käsitleda humaansete kaalutlustena.
6.5.Kaebaja ütluste järgi pöördus tema tööandja PPA teenindusse viisa järele 07.04.2021 kuna kaebaja viibis tol hetkel eneseisolatsioonis. Pikaajalise viisa taotlemisel välismaalaste seaduse §-s 911 sätestatud korras peab pikaajalise viisa taotluse esitama Politsei- ja Piirivalveametile hiljemalt
kümme tööpäeva enne viibimisaja lõppemist (Siseministri 18.12.2015 määrus nr 82, § 102 lg 1). Kuna viisa kehtis kuni 31.03.2021, pidi kaebaja oma viisataotluse protsessi alustama juba 21.03.2021. Vastustaja hinnangul ei ole viibimispäevade valesti lugemine kaalutlus, mis tingiks sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 09.04.2021 lahkumisettekirjutust nr 1052241490 ja taotletud selle tühistamist sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas. Nimetatud ettekirjutusega kohustati kaebajat 30 päeva jooksul Eesti Vabariigist lahkuma ning tema suhtes kohaldati ka Schengeni ala sissesõidukeeldu üheks aastaks arvestatuna lahkumiskohustuse täitmise päevast.
8.Vaidlustatud ettekirjutuste koostamisel on vastustaja lähtunud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 1 (lahkumisettekirjutuse tegemine viibimisaluseta välismaalasele), § 72 lõigetest 11 (lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja määramine) ja 4 (lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise kohustuse ajavahemik), § 73 lg 1 (sundtäitmise võimalus), § 9 lg 1 (seadustamisettekirjutus) ning § 11 lg 1 (vastustaja pädevus lahkumisettekirjutuse tegemisel). Eelkõige on seonduvalt lahkumisettekirjutuse koostamisega asjakohane VSS § 7 lg 1, mille kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Olukorras, kus viisaga lubatud viibimisaeg oli lõppenud, seaduslikku alust tal riigis viibimiseks enam ei olnud. Nähtuvalt vastavasisulisest 09.04.2021 küsitluste protokollist möönis ka kaebaja, et viibis alates 01.04.2021 riigis ebaseaduslikult, kuid pidas seda arusaamatuseks. Ühtlasi on kaebaja nõustunud ka vabatahtliku lahkumisega Schengeni alalt, eeldatavalt 10 päeva jooksul kui lennud toimuvad ning avaldanud, et sissesõidukeelu 3-aastast perioodi võiks vähendada või selle üldse kohaldamata jätta, et ta saaks jätkata töötamist. Vastustaja ongi kohaldanud sissesõidukeeldu üheks aastaks. Küsitluste protokollist nähtub, et kaebaja on selle allkirjastanud, samuti on vaidlustatud lahkumisettekirjutus kaebajale ära tõlgitud, mida on kaebaja allkirjaga kinnitatud.
9.Vaidlustatud ettekirjutuses on viidatud ka väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 9 lõikele 1, millega seonduvalt on vastustaja asunud õigustatult seisukohale, et eelnimetatud paragrahvi lõikes 1 loetletud asjaolusid seadustamisettekirjutuse tegemiseks antud juhul ei esinenud.
10.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 9 lg 1 võimaldab teha viibimisaluseta välismaalasele ettekirjutuse kohustusega taotleda kehtestatud korras Eestis viibimise seadustamiseks elamisluba kui välismaalane on eesti rahvusest või on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. Haldusasja materjalist ei nähtu, et eelnimetatud tingimused oleksid võinud antud juhul täidetud olla ning seetõttu on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et VSS § 9 lg 1 nimetatud asjaolusid ei esinenud.
11.Sissesõidukeelu kohaldamise alusena on vastustaja viidanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 3 kohaldades sissesõidukeeldu üheks aastaks. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 1 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, kusjuures sama seaduse ja paragrahvi kolmas lõige, millele tugines ka vastustaja, võimaldab kolme aastase tähtaja ebaproportsionaalseks osutumise korral kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Antud juhul ongi vastustaja taoliselt toiminud. Sissesõidukeelu kohaldamine otsustatakse ilma põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1).
Samas ei tähenda see seda, et vastustaja ei peaks küsimust kaaluma ning lahkumisettekirjutust vajalikus ulatuses põhjendama. Antud juhul ei saa aga asuda sellisele seisukohale, et küsimust ei oleks sisuliselt kaalutud. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu aluseks olnud põhjenduste esitamisele kõrgendatud nõudeid küll ei esita (VSS § 71), kuid vaidlustatud ettekirjutuses on neid siiski teataval määral esile toodud ning vastustaja on seda täiendavalt põhjendanud kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses. Kohtu roll taoliste vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud ning kontrollida saab üksnes seda kas vastava haldusakti või vastavate haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu. Antud juhul ilmselgeid vigu ei nähtu. Olukorras, kus ettekirjutuse tegemise alus oli olemas, võis vastustaja kohaldada ka sissesõidukeeldu. Arvestades asjaolu, et vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 1 kohaldatakse üldjuhul välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, ei saa asuda ka taolisele seisukohale, et Politsei- ja Piirivalveamet oleks jätnud nimetatud küsimuses diskretsiooni vajalikus ulatuses teostamata kui ta pidas võimalikuks rakendada erandit ning kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu üheks aastaks. See jääb vastustaja kaalutlusruumi piiridesse ning seonduvalt eelnimetatuga ei nähtu, et oleks tehtud ilmselge viga. Kaebuse punktis 2.3. esitatud etteheidetega seonduvalt võimalike ebatäpsustega või arvamuse ning vastuväidete esitamise võimaluse ebapiisavusega ei saa nõustuda. Ka ei selgu kaebusest, et millisteks oleks võinud need arvamused või vastuväited osutuda, mida väidetavalt ei olnud võimalik soovitud mahus esitada lisaks sellele, et sissesõidukeeld on kaebaja arvates üldse ebaproportsionaalne ja sisuliselt põhjendamata. Seega on eelnevalt nimetatud etteheited paljasõnalised. Kokkuvõttes võib asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamiseks ega vaidlusaluse ettekirjutuse osaliseks tühistamiseks ei ole antud juhul alust.
12.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.