X kaebus Politseija Piirivalveameti 16.03.2021 lahkumisettekirjutuse 1052240932 tühistamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X, esindajad Tatjana Ikim ja adv. Arina Liskmann-Getsu; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 03.02.2022. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 18.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2021 lahkumisettekirjutuse 1052240932 tühistamise nõudes. Nimetatud ettekirjutusega kohustati kaebajat lahkuma Eesti Vabariigist 10 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 25.03.2021. Kaebus sisaldas ka õiguskaitse taotlust ettekirjutuse nr 1052240932 kehtivuse ja täitmise peatamiseks.
2.Tallinna Halduskohtu 23.03.2021 määrusega jäeti X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Tallinna Halduskohtu 19.04.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei-ja Piirivalveamet vastas kaebusele 19.05.2021.
4.X esitas 28.04.2021 uue esialgse õiguskaitse taotluse, sest tema hinnangul olid asjaolud vahepeal niivõrd muutunud ja seega esialgse õiguskaitse vajadus olemas.
5.Tallinna Halduskohtu 04.05.2021 määrusega jäeti teistkordselt esitatud õiguskaitse taotlus rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohtu 09.12.2021 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas oma täiendava seisukoha 12.01.2022 ning vastustaja vastas sellele 26.01.2022.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
7.Kaebaja arvates ei vasta vaidlustatud ettekirjutus seaduse nõuetele. Kaebaja väited ja tõendid ei ole objektiivselt hinnatud, mistõttu ettekirjutus ei ole proportsionaalne. Vastustaja on asunud ebaõigele seisukohale, et X tervislik seisund võimaldab Eestist lahkumist.
7.1.Kaebaja tervislik seisund ei võimalda Eestist lahkumist. Ravikindlustatud välismaalasena on ta elamisloa kehtivuse ajal tervisehäirete tõttu olnud arstide pideva kontrolli all ning läbinud mitmeid terviseuuringuid ja saanud ravi. Kaebaja selgitab, et ta on eakas ja lahkumisettekirjutuse tegemisel peaks arvestama tema vanusest ja terviseseisundist tulenevate erivajadustega. Armeeniasse väljasaatmise korral jäetakse ta tänavale üksi ilma elatusvahendita ning lähedaste toetuseta. Väärib märkimist, et seoses kestva eri- ja sõjaolukorraga on Armeeniasse minemise võimalused sisuliselt puuduvad, millega seoses ei ole kaebaja koduriigis ka plaaniline ravi tagatud. (2.1)
8.Täiendavas 12.01.2022 seisukohas teatas kaebaja, et esitas oma seisukohad hilinenult, kuid põhjendab seda sellega, et ta lahkus Eestist vabatahtlikult 25. aprillil 2021 ning sai kohtumäärusest teada alles 28. detsembril oma lepingulise esindaja kaudu. Kaebaja märgib, et Eestist lahkumine on pannud ta olukorda, kus tal puuduvad elementaarsed elamistingimused, elatusallikas ning õigus ravikindlustusele, mis on ilmselgelt vastuolus hea usu ja inimõiguste põhimõttega. Kaebaja on veendunud, et tema Eestisse saabumine ja siin viibimine ei riku ega ohusta riigi avalikku korda. Eestis viibides ta on kinni pidanud riigis kehtestatud käitumisnormidest, töötanud ning enda materiaalsete vajadustega hästi toime tulnud. Töövõimetuse eest on saanud töövõimetoetust ning elanud pereelu Y, kusjuures abielu kehtib senini vaatamata PPA vastupidistele järeldustele. Eestis elab kaebaja õde koos perega ning lapselapsed, kes on alati abiks olnud rasketel aegadel ja on valmis edaspidi aitama. Kaebaja ümberasumine kodakondsusjärgsesse riiki ning tema suhtes kolmeks aastaks kohaldatud sissesõidukeeld on ebaproportsionaalselt raske ning põhiseadusest tuleneva õiguspärase ootuse põhimõtte ja võrdsuspõhiõigusega vastuolus olev sanktsioon.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja leiab, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Vaidlustatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052240932 on õiguspärane. PPA on kaebajale ettekirjutuse koos selles sisalduva kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega ja kooskõlas seadusega langetanud õiguspärase otsuse.
9.1.Kaebaja esitas 05.08.2020 tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks. Kuna PPA keeldus 03.03.2021 otsusega nr 15.3-3.2/60-1 tähtajaise elamisloa andmisest, viibis kaebaja jätkuvalt Eestis ilma seadusliku aluseta. PPA-l ei olnud kaebajale ettekirjutust koostades kaalutlusõigust, kas lahkumisettekirjutus koostada või mitte. Kuna oli tuvastatud, et kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, oli PPA kohustatud koostama
kaebajale lahkumisettekirjutuse. PPA ei asunud ebaõigele seisukohale, kui leidis, et kaebaja tervislik seisund võimaldab tal Eestist lahkuda. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja on Eestist lahkunud. Kaebaja viide VSS § 67, mille kohaselt tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestada puuetega inimeste ja eakate inimeste erivajadusi, on asjakohatu. Nimelt ei ole kaebaja puhul tegemist eaka inimesega ning kaebaja puhul ei ole tõendamist leidnud tema puue. Kaebaja ei ole vastavaid tõendeid esitanud ei illegaalimenetluses, mille raames tehti ettekirjutus, ega ka kohtumenetluses. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väited tema tervise kohta usaldusväärsed. Kaebaja on kutsunud küll tihti kiirabi ja seda eriti just esmaspäeviti. Kaebaja oli aga esmaspäeviti kutsutud järelevalvemeetmete raames politseijaoskonda. Seega ei ole kaebaja tervislik seisund selline, mille tõttu ta ei oleks saanud Eestist lahkuda, vaid kaebajal oli emotsionaalseisundiga seotud sümptomid ja tunnused nagu on märgitud ka kiirabikaardil.
9.2.Vastustaja ei nõustu kaebaja hinnanguga, et sissesõidukeeld on tema suhtes ülemäära raske sunnivahend. Arvestades, et kaebaja on Eestis viibinud ilma seadusliku aluseta juba alates 26.07.2018 ja töötanud ebaseaduslikult alates samast ajast ning kaebaja takistas enda väljasaatmist, on kolmeaastane sissesõidukeeld kaebaja suhtes proportsionaalne meede. Arstiabi on võimalik saada ka kodakondsusjärgses riigis. Kaebaja ei ole kuidagi tõendanud, et Armeenias puuduks arstiabi saamise võimalus. Lisaks ei ole asjaolu, et kaebaja kodakondsusjärgses võib meditsiiniline abi olla madalamal tasemel kui Eestis, iseenesest väljasaatmisest hoidumise põhjuseks. Põhiseadusliku kaitse all on õigus perekonnaelule, mitte lähedaste külastamise õigus. VMS-i mõistes on perekond abikaasa ja alaealised lapsed. Kuna kaebaja sõlmitud abielu on fiktiivne, ei saa kaebaja nö abikaasat lugeda perekonnaks VMS-i mõistes. Kaebajal ei ole alaealisi lapsi. Seega ei ela kaebaja perekonnaelu VMS-i mõttes ning ettekirjutuse tegemisega ei rikuta kaebaja õigust perekonnaelule. Kaebaja põhiline väide on, et tema on eakas ja puudega inimene. Mõlemad asjaolud on PPA poolt menetluses välja selgitatud ja ettekirjutuses kajastatud. PPA on ettekirjutust tehes arvestanud nii kaebaja vanusega kui ka tervisliku seisundiga. Ettekirjutuses on põhjalikult käsitletud kaebaja tervisega seonduvat ning piisavalt põhjendatud, miks kaebaja tervislikku seisundit ei saa pidada selliseks, mida saaks pidada humaanseks kaalutluseks, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4) ning neid asjaolusid kaebaja välja ei toonud ning PPA hinnangul neid ka ei esinenud. Olukorras, kus välismaalane tunneb, et asjaolud on tõepoolest muutunud ning tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld ei ole enam proportsionaalne, on tal võimalus pöörduda Siseministeeriumi poole ja taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist (VSS § 32 lg 1).
10.Täiendavas 26.01.2022 seisukohas märgib vastustaja, et tema hinnangul ei ole kaebaja põhjendus piisav dokumendi hilinenult esitamiseks. Lisaks kehtis kaebaja esindaja volitus kuni 31. detsembrini 2021. Seega ei ole Tatjana Ikimil enam volitust kaebaja nimel dokumente esitada. Seetõttu palub vastustaja jätta kaebaja täiendavad seisukohad tähelepanuta. Vastustaja pidas vajalikuks selgitada, et kaebaja väide, et ta lahkus Eestist vabatahtliku lahkumise tähtaja saabudes 25.04.2021, on küüniline ega vasta tõele. Tegelikkuses keeldus kaebaja Eestist lahkumast ja takistas enda väljasaatmist, mistõttu muutus lahkumisettekirjutus sundtäidetavaks ja PPA-l õnnestus lahkumisettekirjutus sundtäita alles 04.05.2021. PPA kohaldas 03.05.2021 kaebaja suhtes sundtoomist, kuna kaebaja ei ilmunud ilma mõjuva põhjuseta PPA-sse järelevalvemeetmetele. Seejärel paigutati kaebaja kuni lahkumisettekirjutuse sundtäitmiseni (välja saatmiseni 04.05.2021) kinnipidamiskeskusesse. Seega on väär kaebaja väide justkui oleks ta 25.04.2021 vabatahtlikult Eestist lahkunud. Kaebaja väited tervise halvenemise ja puude esinemise kohta kodakondsusjärgses riigis on tõendamata ja paljasõnalised. Samuti on tõendamata kaebaja väited, et tal on võimalik ravi saada vaid Eestis. Kaebaja väide, et tal ei ole halvast tervisest tulenevalt võimalik kodakondsusjärgses riigis töötada, ei ole usutav. Kõiki esitatud argumente arvestas PPA juba lahkumisettekirjutuse tegemisel. Isegi kui kohus rahuldaks kaebuse ja tühistaks PPA 16.03.2021
ettekirjutuse nr 1052240932, ei ole kaebajal võimalik Eestisse naasta, kuna kaebajal puudub siiski Eestis viibimiseks seaduslik alus. PPA keeldus kaebajale elamisloa andmisest 03.03.2021. Selle otsuse peale ei ole kaebaja kohtusse kaebust esitanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2021 lahkumisettekirjutust nr 1052240932 ja taotletud selle tühistamist. Nimetatud ettekirjutusega kohustati kaebajat 10 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 25.03.2021 (mida hiljem pikendati kuni 25.04.2021) Eesti Vabariigist lahkuma ning tema suhtes kohaldati ka Schengeni ala sissesõidukeeldu kolmeks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast arvestatuna. Ettekirjutuse täitmise tagamiseks oli X kohustatud järgima väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi ka – VSS) § 10 lg 2 punktides 1, 2, 3, 31, 4 ja 6 sätestatud järelevalvemeetmeid.
12.Vaidlustatud ettekirjutuste koostamisel on vastustaja lähtunud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 1 (lahkumisettekirjutuse tegemine viibimisaluseta välismaalasele), § 72 lõigetest 11 (lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja määramine) ja 4 (lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise kohustuse ajavahemik), § 73 lg 1 (sundtäitmise võimalus), 74 lg 1 (sissesõidukeelu kohaldamine kolmeks aastaks) ning § 11 lg 1 (vastustaja pädevus lahkumisettekirjutuse tegemisel). Eelkõige on seonduvalt lahkumisettekirjutuse koostamisega asjakohane VSS § 7 lg 1, mille kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Olukorras, kus isikule oli keeldutud tähtajalise elamisloa andmisest ning tal puudus ka viisa või mõni muu viibimisalus, seaduslikku alust tal riigis viibimiseks enam ei olnud. Vastupidist ei nähtu ka haldusasja materjalist. Seega taandub vastava kaebuse halduskohtusse esitamise järgselt põhiküsimus peamiselt sellele kas sissesõidukeeldu on õiguspäraselt kohaldatud ja kas vastustaja on vaidlustatud ettekirjutustes õigustatult asunud seisukohale, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 9 lõikes 1 loetletud asjaolusid eelnimetatud paragrahviga võimaldatava seadustamisettekirjutuse tegemiseks antud juhul ei esinenud.
13.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 9 lg 1 võimaldab teha viibimisaluseta välismaalasele ettekirjutuse kohustusega taotleda kehtestatud korras Eestis viibimise seadustamiseks elamisluba kui välismaalane on eesti rahvusest või on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. Haldusasja materjalist ei nähtu, et eelnimetatud tingimused oleksid võinud antud juhul täidetud olla ning seetõttu on vastustaja asunud põhjendatult seisukohale, et VSS § 9 lg 1 nimetatud asjaolusid ei esinenud.
14.Sissesõidukeelu kohaldamise alusena on vastustaja viidanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 1. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 1 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu üldjuhul kolmeks aastaks. Antud juhul ongi vastustaja taoliselt toiminud. Sissesõidukeelu kohaldamine otsustatakse ilma põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1). Samas ei tähenda see seda, et vastustaja ei peaks küsimust kaaluma ning lahkumisettekirjutust vajalikus ulatuses põhjendama. Antud juhul ei saa aga asuda sellisele seisukohale, et küsimust ei oleks sisuliselt kaalutud.
15.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu aluseks olnud põhjenduste esitamisele kõrgendatud nõudeid küll ei esita (VSS § 71), kuid vaidlustatud ettekirjutuses on neid siiski teataval määral esile toodud ning vastustaja on seda täiendavalt
põhjendanud kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses. Kohtu roll taoliste vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud ning kontrollida saab üksnes seda kas vastava haldusakti või vastavate haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu. Antud juhul ilmselgeid vigu ei nähtu. Käesoleva haldusasja raames ei saa hinnata ka seda kas ja kuivõrd põhjendatud oli vastustaja 03.03.2021 otsus, millega keelduti tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks ja millele vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses viidanud. Kaebaja väited seonduvalt tervisliku seisundiga või siis sellega, et Armeenias puuduks piisav arstiabi saamise võimalus, praeguses menetlusjärgus enam otseselt asjassepuutuvad ei ole. Kaebaja on riigist lahkunud. Samas ei saa haldusasja materjali põhjal asuda ka seisukohale, et vastustaja ei oleks neid aspekte või võimalikke aspekte tarvilikul määral hinnanud. Need kajastuvad peamiselt vaidlustatud ettekirjutuse kolmandal ja neljandal leheküljel ning kohtul ei ole põhjust nendega mitte nõustuda. Olukorras, kus ettekirjutuse tegemise alus oli olemas, võis vastustaja kohaldada ka sissesõidukeeldu. See jääb vastustaja kaalutlusruumi piiridesse ning seonduvalt eelnimetatuga ei nähtu, et oleks tehtud ilmselge viga. Kaebaja täiendavad 12.01.2022 selgitused olid esitatud hilinenult ning vastustaja leidis, et need tuleks tähelepanuta jätta. Olenemata sellest kas neid selgitusi (sisuliselt) arvestada või mitte, ei ole need taolised, mille pinnalt võiks kaebuse rahuldada. Mis puutub kaebaja väitesse, et ta lahkus riigist vabatahtlikult, siis on vastustaja haldusasja materjali juurde esitatud 03.05.2021 lahkumiskohustuse sundtäitmise protokolliga nr 1052240932 selle ümber lükanud.
16.Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks ega vaidlusaluse ettekirjutuse tühistamiseks alust.
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.