Rahvastik › PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks

3-22-176

väljastanud. 06.11.2019 vastuskirjaga rahuldas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) Hollandi Migratsiooniameti palve ning taotleja saabus 12.03.2020 Eestisse ja esitas samal päeval ka rahvusvahelise kaitse taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotlusest selgub, et X väitel on ta Ugandas elav homoseksuaal, kes kardab Uganda ühiskonda, poiss-sõbra isa ja politseid. PPA tegi 09.09.2020 X osas rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 7002010054- 1, millega loeti taotlus VRKS § 201 p 2 ja 7 alusel selgelt põhjendamatuks ning tehti VRKS § 20 lg 2 alusel otsus taotluse tagasilükkamise kohta. Sama otsusega tehti X VSS § 72 lg 2 p 2 ja 3 alusel sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Uganda Vabariiki. Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele X seadusliku viibimisaluse lõppemise korral. X suhtes kohaldati VSS 74 lg 2 alusel sissesõidukeeld 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. X sai tõlgitud otsuse kätte 29.09.2020. X esitas Tallinna Halduskohtule 13.10.2020 kaebuse PPA 09.09.2020 otsuse osas, mille Tallinna Halduskohus jättis puuduste tõttu käiguta 15.10.2020 kohtumäärusega. X kõrvaldas puudused 21.10.2020. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse menetlusse 23.10.2020, ennistades kaebuse tähtaja, määrates vastustajaks PPA ja jättis kaebuse rahuldamata 14.12.2020 nõustudes PPA-ga, et X l puudub rahvusvahelise kaitse vajadus. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas X apellatsioonkaebuse 09.04.2021 tühistades Tallinna Halduskohtu 14.12.2020 otsuse ning sealhulgas tühistades PPA 09.09.2020 otsuse, kohustades PPA-d taotleja esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti lahendama. PPA uuendas 03.05.2021 X rahvusvahelise kaitse taotluse menetlust nr-ga 7002010054, misjärel viidi isikuga läbi täiendavad vestlused ning mille tulemusel keeldus PPA 02.07.2021 otsusega nr 7002010054-2 kaebajale rahvusvahelise kaitse, tegi vabatahtliku täitmistähtaega andmata lahkumisettekirjutuse ning kohaldas 5-aastast sissesõidukeeldu. X riigiõigusabi korras määratud esindaja esitas 25.09.2021 kaebuse PPA otsuse nr 70020100542 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse menetlusse 24.09.2021. Tallinna Halduskohus jättis 21.01.2022 otsusega rahuldamata X kaebuse PPA 02.07.2021 otsuse peale. Kohus nõustus PPA-ga, et kaebaja ütlused on ebausaldusväärsed ja asjas muutuvad ning ütlusi kogumis hinnates on õige järeldus, et kaebaja ütlused on ebausaldusväärsed ning nende alusel ei saa asuda seisukohale, et ta on homoseksuaal. Samuti ei anna kaebaja ütlused alust järeldusele, et kaebajat võiks homoseksuaaliks pidada teised Ugandas elavad isikud. 21.01.2022 Tallinna Halduskohus ei andnud isikule esialgset õiguskaitset. Seega 21.01.2022 lõppes X rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ja isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks.

PPA seisukoht

3-22-176

VSS § 15 lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui 1) esineb välismaalase põgenemisoht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. PPA on seisukohal, et isiku suhtes esineb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. VSS § 68 p 2 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Rahvusvahelise kaitse menetluse ajal X on PPA-le esitanud vastuolulisi ja eluliselt mitteusutavaid väiteid nii oma seksuaalse orientatsiooni, koduriigis kinnipidamiste kui Euroopasse tulemise teekonna kohta. Seega on PPA seisukohal, et X on rahvusvahelise kaitse taotlemisel esitanud valeandmeid. Lisaks ka Tallinna Halduskohus nõustus PPA-ga, et X ütlused on ebausaldusväärsed. PPA on seisukohal, et VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule võtmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemisega lõppes ka X , legaalse sissetuleku ja töökoha omamise võimalus. Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2020 haldusasjas nr 3-19-1274 selgitanud, et „Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (viimane ajakohastatud versioon on kinnitatud Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitusega (EL) 2017/2338 – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine muu hulgas Schengeni alale. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest ei anna automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu. Põgenemise ohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid kogumis. Käsiraamatu ps 14.1 (kinnipidamist õigustavad asjaolud) on rõhutatud isiku kinnipidamiseks konkreetse põhjuse nõutavust. See aga ei tähenda käsiraamatu kohaselt, et kinnipidamise eeltingimusena peaks isiku suhtes juba olema kohaldatud leebemat meedet, mis pole osutunud piisavalt tulemuslikuks.“ Arvestades isiku eelnevat käitumist on PPA seisukohal, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks, kuna isiku tegelik eesmärk oli jõudmine sihtriiki Hollandi kasutades eesmärgi täitmiseks Eesti nimel väljastatud viisat, mistõttu võib isik vabaduses viibides lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. PPA on seisukohal, et isiku kinnipidamine ja

3-22-176

kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik võimaliku takistamiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks.

ebaseadusliku

piiriületuse

Haldusorgani taotlus Eeltoodust tulenevalt taotleb PPA 22.01.2022 taotluses Tartu Halduskohtult luba X kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VSS § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esineb VSS § 15 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p 1 sätestatud kinnipidamise alus. Uganda Vabariigi kodanik X sai PPA taotlusest aru. Isik soovib vaidlustada Tallinna Halduskohtu 21.01.2022 otsust nr 3-21-2069 ja esitada esialgse õiguskaitse taotluse. Isikul on reisidokumendina pass.

KOHTU SEISUKOHT

Seaduses sätestatud juhul annab kohus PPA-le loa pidada isik kinni (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 264 lg 1). Taotluse loa saamiseks esitab PPA kirjalikult koos põhjendusega ning vajalike tõendite ja seletustega (HKMS § 264 lg 2). Haldusasjas 3-21-2069 vaidlustas X kaebuses Politsei-ja Piirivalveameti 02.07.2021 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsust nr 7002010054-2. Tallinna Halduskohtu 21.01.2022 otsusega nr 3-21-2069 jäeti kaebus rahuldamata. Otsuses leiti, et VRKS § 25’ lg 2 kohaselt on taotlejal rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel kaebetähtajal ja kohtumenetluse ajal VRKS-is nimetatud õigused ja kohustused, sealhulgas õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 31 lg 1 punkti 2 kohaselt on lõplik otsus VRKS-i tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Nimetatud normis ei peeta silmas jõustunud halduskohtu lahendit. VRKS § 31 lg 1 punkti 2 kohane lõplik otsus lõpetab rahvusvahelise kaitse menetluse, kuid ei välista isiku üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda õiguskaitsevahendi kohaldamist. Isiku õiguse üle viibida kohtuvaidluse ajal Eestis saab pärast halduskohtu otsuse tegemist kohus otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise teel (Riigikohtu 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, punktid 15–17). Õiguskaitsevajaduse korral tuleb kaebajal esitada taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Halduskohus nõustub PPAga, et isiku suhtes esineb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. Käesoleval juhul tuleb isiku kinnipidamise õigusliku alusena kõne alla Dublini III määruse art 28 koosmõjus art 2 p-ga n ja VSS §-ga 68. (p 20) Dublini III määruse art 28 lg 2 sätestab, et liikmesriigid võivad isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine, kui on olemas asjaomaste isikute märkimisväärne põgenemise oht, hinnates igat juhtumit eraldi ning juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne ja kui muid, leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid tuleb sätestada riigisiseses õiguses (vt RKHKm 3-20-1697/31, p 22.3). Kui VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaldamiseks on nõutav, et tuvastatud oleks „põgenemise oht“, eeldab Dublini III määruse viidatud säte „märkimisväärset põgenemisohtu“. (p 21). VSS § 68 p 2 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse,

3-22-176

rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Rahvusvahelise kaitse menetluse ajal X on PPA-le esitanud vastuolulisi ja eluliselt mitteusutavaid väiteid nii oma seksuaalse orientatsiooni, koduriigis kinnipidamiste kui Euroopasse tulemise teekonna kohta. Seega on PPA seisukohal, et X on rahvusvahelise kaitse taotlemisel esitanud valeandmeid. Lisaks ka Tallinna Halduskohus nõustus PPA-ga, et X ütlused on ebausaldusväärsed. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse ja antud loa puhul kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei saa olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda kasutades piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni. Igal juhul on tegemist prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse kinnipidamist (RKHK 29.01.2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14). Riigikohtu praktikas on selgitatud, et VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (RKHK 31.05.2017. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-93-16, p 13). Halduskohus selgitab, et põgenemise ohu hindamisel annab kohus hinnangu põgenemise tõenäosusele ning lähtub seejuures isikuga seotud olulistest asjaoludest nende kogumis. Kohus ei ole veendunud, et isiku majutuskeskusesse paigutamise ning teiste järelevalvemeetmete rakendamisega on isikust lähtuvat märkimisväärset põgenemisohtu võimalik leevendada, asjaoludest lähtuvalt on isik valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks, kuna isiku tegelik eesmärk oli jõudmine sihtriiki Hollandi kasutades eesmärgi täitmiseks Eesti nimel väljastatud viisat, mistõttu võib isik vabaduses viibides lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Kohus nõustub PPAga, et isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik võimaliku ebaseadusliku piiriületuse takistamiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks. Kinnipidamiskeskuses on tagatud kõik eluks vajalik. Halduskohus on seisukohal, et isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks on proportsionaalne meede. Kuigi kinnipidamiskeskusesse paigutamine riivab intensiivselt isikute õigusi (nt liikumisvabadust), ei saa valitud abinõud pidada ülemääraseks. Põgenemisohu tuvastamisel ei suuda isiku paigutamine majutuskeskusesse ning tema suhtes VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kasutamine põgenemist käesoleval juhul tõhusalt ära hoida. Halduskohus leiab, et käesolevas kaasuses isiku staatusest tulenevalt on ilmselge vajadus kuulutada loamenetlus kinniseks kohtumenetluseks. Kirjeldatu alusel kuulutab halduskohus isiku kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise kohtuistungi kinniseks HKMS § 77 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus PPA taotluse ja annab loa paigutada taotluses märgitud isik kinnipidamiskeskusesse alates 21.01.2022 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks nädalaks. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 265 lg-le 5 võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa andmisest keeldumise määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale menetlusosaline

3-22-176

esitada määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.