X. X.i, Y. Y.i, Q. Q., G. G.i, Z. Z., C. C.i, V. V., N. N.i, H. H., M. M., L. L., W. W., K. K., B. B., F. F. ja D. D.e kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad: X. X., Y. Y., Q. Q., G. G., Z. Z., C. C., V. V., N. N., H. H., M. M., L. L., W. W., K. K., B. B., F. F. ja D. D., ühine volitatud esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv, mille osas andis kohus menetlusabi (s.o 7x45 eurot X. X.i, G. G.i, V. V., N. N.i, H. H., L. L. ja B. B. eest ning 30 eurot Q. Q., 30 eurot W. W. ja 35 eurot D. D.e eest) Eesti Vabariigi kanda. Teiste kaebajate riigilõivuga seotud menetluskulud ning kõikide menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 14.02.2022. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.Tallinna Vangla direktori 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/11 kohaldati tagasiulatuvalt alates 16.03.2020 Tallinna Vanglas täiendavaid julgeolekuabinõusid, lukustati osakonnad ja peatati päevakavajärgsed tegevused, sh jalutuskäikudele saatmised. Piirangute kohaldamise tingis eriolukorra kehtestamine Eestis seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas ja massilise nakatumise ohuga. Piiranguid jätkati Tallinna Vangla direktori 30.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/13 ja 13.04.2020 käskkirjaga nr 1-1-20/17. Piirangud jalutuskäikudele saatmiste osas lõpetati Tallinna Vangla direktori 27.04.2020 käskkirja nr 1-1/20/18 punktiga 2 alates 29.04.2020, v. a karantiini- või isolatsiooniosakonnas olevatele kinnipeetavatele.
2.Tallinna Vangla registreeris 29.01.2021 vandeadvokaat Denis Piskunovi poolt 47 kinnipeetava nimel esitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (reg nr 5-37/21/16-1). X. X., Y. Y., Q. Q., J. J. (sünd xxxx), J. J. (sünd xxxx), G. G., I. I., O. O., R. R., Z. Z., X. X., X. X., X. X., C. C., X. X., X. X., V. V., X. X., N. N., X. X., X. X., X. X., H. H., X. X., X. X., M. M., X. X., X. X., X. X., L. L., W. W., K. K., X. X., X. X., X. X., X. X., X. X., X. X., X. X., X. X., X. X., X. X., B. B., X. X., X. X., F. F. ja X. X. nõudsid igaüks Tallinna Vanglalt 1500 euro suurust hüvitist seoses jalutuskäikude piiramisega ajavahemikul 16.03.– 28.04.2020.
3.Tallinna Vangla jättis 16.04.2021 vastusega nr 5-37/21/16-7 I. I.i, X. X.e ja X. X. 29.01.2021 taotluse nr 5-37/21/16-1 mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata, sest nimetatud isikud ei viibinud vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas. Sama vastusega jättis Tallinna Vangla ülejäänud isikute osas mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
4.D. D.e esindaja Denis Piskunov esitas 13.05.2021 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse nr 5-37/21/149-1 summas 1500 eurot õigusvastaselt jalutuskäikude tagamata jätmise eest ajavahemikul 16.03.2020–28.04.2020.
5.Tallinna Halduskohtusse saabus 17.05.2021 X. X.i, Y. Y.i, Q. Q., J. J.i (xxxx), J. J.i (xxxx), G. G.i, I. I.i, O. O.i, R. R.i, Z. Z., X. X.i, X. X.i, X. X.i, C. C.i, X. X.i, X. X., V. V., X. X.i, N. N.i, X. X., X. X., H. H., X. X., X. X.i, M. M., X. X., X. X.i, X. X., L. L., W. W., K. K., X. X., X. X., X. X.i, X. X.i, X. X.i, X. X.i, X. X.e, X. X.i, X. X., X. X., B. B., X. X.i, X. X.i, F. F. ja X. X. kaebus alandava ja ebainimliku kohtlemisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot (st igale kaebajale nimetatud summas). Koos kaebusega esitasid kaebajad menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
6.Tallinna Halduskohus jättis 18.05.2021 määrusega J. J. (xxxx), J. J. (xxxx), I. I.i, O. O.i, G. G.i, X. X., X. X., X. X., X. X.i, X. X., X. X., X. X.i, X. X., X. X.i, X. X.i, . ., X. X.i, X. X., X. X., X. X.i, X. X. ja X. X. menetlusabi taotlused käiguta. 02.06.2021 esitas kaebajate esindaja kohtule X. X., X. X.i ja I. I.i menetlusabi taotlused nõuetekohasel vormil ühes majandusliku seisundi teatisega.
7.Tallinna Halduskohus tagastas 09.06.2021 määrusega I. I.i, X. X., X. X. ja X. X.e kaebused ning X. X.i kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks osas, milles ta taotleb hüvitist alandava ja ebainimliku kohtlemise eest (liikumisvabaduse piiramine, elukambrisse lukustamine ning jalutuskäikudele saatmise lõpetamine) perioodil 16.03.−18.04.2020. Sama määrusega jättis kohus J. J. (isikukood xxxxxxxxxxx), J. J. (isikukood xxxxxxxxxxx), O. O.i, G. G.i, X. X., C. C.i, X. X., X. X., X. X., X. X.i, X. X., X. X.i, X. X.i, X. X.i, X. X.i, X. X., X. X.i, X. X. ja X. X. menetlusabi taotlused riigilõivust vabastamiseks läbi vaatamata ning Y. Y.i, Z. Z., X. X.i, X. X.i, X. X.i, M. M., . ., K. K.i, X. X.i ja F. F. menetlusabi taotlused rahuldamata. Kohus rahuldas osaliselt Q. Q., X. X.i, X. X.i, W. W., X. X. ja X. X. taotlused kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Nimetatud isikute kaebused jättis kohus käiguta.
8.29.06.2021 teavitas kaebajate esindaja Denis Piskunov, et ta ei esinda X. X.i alates 29.06.2021.
2(9)
9.06.07.2021 määrusega tagastas kohus O. O.i, G. G.i, Z. Z., X. X.i, X. X.i, X. X., X. X.i, X. X., X. X.i, X. X., X. X., X. X., X. X.i, X. X.i, X. X., X. X., X. X.i, X. X.i, X. X.i, X. X.i, X. X.i, X. X., X. X., X. X.i ja X. X. kaebuse. Sama määrusega pikendas kohus J. J.ile (isikukood xxxxxxxxxxx), J. J.ile (isikukood xxxxxxxxxxx) ja X. X.le 09.06.2021 määrusega määratud riigilõivu tasumise tähtaega kuni 14.07.2021 (k.a).
10.Tallinna Vangla jättis 12.07.2021 vastusega nr 5-37/21/149-2 D. D. mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
11.Tallinna Halduskohus tagastas 15.07.2021 määrusega J. J.i (isikukood xxxxxxxxxxx), J. J.i (isikukood xxxxxxxxxxx) ja X. X. kaebused. Ühtlasi rahuldas kohus X. X.i, G. G.i, V. V.i, N. N.i, H. H., L. L. ja B. B.i menetlusabi taotlused ning võttis X. X.i, Y. Y.i, Q. Q. (Q, G. G.i, Z. Z., C. C.i, V. V.i, N. N.i, H. H., M. M., L. L., W. W.i, K. K.i, B. B.i ja F. F. kaebuse menetlusse.
12.Z. Z. esitas 20.07.2021 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 15.07.2021 määruse teda puudutavas osas. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 13.08.2021 määrusega Z. Z. määruskaebuse.
13.D. D. esitas 11.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu alandava ja ebainimliku kohtlemisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning taotluse haldusasja nr 3-21-1841 liitmiseks Tallinna Halduskohtu menetluses oleva haldusasjaga nr 3-21-1045.
14.Tallinna Halduskohus rahuldas 06.09.2021 määrusega D. D. menetlusabi taotluse 35 euro ulatuses ning jättis kaebuse täiendava riigilõivu 10 euro tasumiseks käiguta. Kaebaja tasus riigilõivu tähtaegselt.
15.Tallinna Halduskohus võttis 16.09.2021 määrusega D. D. kaebuse menetlusse ning liitis haldusasjas nr 3-21-1045 ja 3-21-1841 ühte menetlusse.
16.Tallinna Halduskohus määras 06.12.2021 asja läbivaatamise viisiks kirjaliku menetluse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebajate nõue ja seisukohad
17.Kaebajad leiavad, et 44 päeva vältel (ajavahemikul 16.03.2020 – 28.04.2020) ööpäevaringselt kinnistesse kambritesse lukustamine oli inimväärikust alandav ning sellega tekitas Tallinna Vangla neile mittevaralist kahju. Mittevaralise kahju hüvitisena nõuavad kaebajad 1500 eurot (iga kaebaja kohta).
18.Kaebajad jäävad vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses esitatud argumentide juurde ning märgivad järgmist. Vangla seatud liikumispiirangud ei olnud õiguspärased. Tulenevalt põhiseaduse §-st 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Praegusel juhul ei olnud kaebajate õiguste piiramine põhjendatud ega proportsionaalne. Kehtiv õigus ei võimaldada värskes õhus toimuvaid jalutuskäike ära jätta. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 näeb ette selge ja ühemõttelise õiguse ning kehtiva õiguse kohaselt tuleb jalutuskäik tagada nii VangS § 69 lg 2 punktis 1 kui ka VangS § 8 lõikes 2 sätestatud meetmetele allutatud kinnipeetavatele.
19.Jalutuskäikude ärajätmine on õigusvastane ka VangS § 41 lg 2 alusel, kuna sellega rikuti õigustamatult kaebajate inimväärikust ning moonutati seaduses sätestatud teisi õigusi ja vabadusi. Vastustaja rakendatud viiruse leviku tõkestamise meetmed ei olnud proportsionaalsed ega möödapääsmatud, sest õigust elule ja tervisele oleks olnud võimalik tagada teiste, põhiõigusi vähem riivavate meetmetega. 3(9)
20.Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on õues viibimise mittevõimaldamine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni EIÕK) artikliga 3 vastuolus olev tegevus (vt nr Saarepu vs Eesti, asi nr 24316/13).
21.Piirangute kehtestamine on vastuolus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) väljastatud põhimõtete ja soovitustega. Kaebajate ööpäevaringne lukustamine 44 päeva vältel oli EIÕK artikliga 3 vastuolus ka põhjusel, et kaebajatele ei teatatud, kui kaua nad sellistes tingimustes viibima peavad ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte saada. Ka õiguskantsler on 06.04.2020 pöördumises Tallinna Vanglale asunud seisukohale, et kehtestatud piirangud kvalifitseeruvad lubamatu kohtlemisena põhiseaduse § 18 ja EIÕK art 3 mõttes. Kuivõrd Tallinna Vangla direktor ei rakendanud WHO, CPT ega ka SPT põhimõtteid ja soovitusi ning õiguskantsleri pöördumisele ei reageerinud, oli inimõiguste rikkumine teadlik ja taotluslik tegevus.
22.Vastustaja 16.04.2021 otsustest ilmneb, et kaebajate esitatud argumendid on jäetud tähelepanuta ning hüvitise maksmisest keeldumiseks on toodud otsitud põhjendusi piirangute õigustamiseks.
23.Ka kõiki ettevaatusabinõusid järgides ei saa kinnipeetavate haigestumist täielikult välistada, mistõttu tuleb rakendada proportsionaalseid meetmeid. Vangla oleks saanud jagada kinnipeetavatele kaitsemaske või tagada neile võimaluse ise maske valmistada. Jalutuskäike oleks saanud korraldada kambrite või väiksemate gruppide kaupa ning suuremal õuealal. Erinevate võimaluste koostoimes rakendamine oleks piiranud kinnipeetavate õigusi ainult määral, mille ulatuses see oli tõesti möödapääsmatu.
24.Vastustaja märgib, et COVID-19 haigust puudutav informatsioon on haiguse leviku ajal pidevalt täienenud ning viimasel ajal kogutud info näitab, et kui inimene kõnnib, jookseb või teeb sporti, siis võib viirus levida ka oluliselt kaugemalt distantsilt kui seni arvatud. Sellist vastustaja argumenti piirangute õigustamiseks ei saa kahjuhüvitamise otsustamisel arvesse võtta, sest on tehtud tagasiulatuvalt ning läheb ettenähtavuse õigusprintsiibiga vastuollu. Piirangu kehtestamise ajal ja ka käesoleva kaebuse esitamisel ajal on arstide ning Terviseameti soovitusel just värskes õhus viibimine viiruse levikut takistav abinõu.
25.Vastustaja argument personalipuuduse osas on lubamatu, kuna seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist ei saa põhjendada vanglaametnike vähesusega.
26.Vangla oleks saanud riskigruppi kuuluvad kinnipeetavad ümber paigutada. Samuti ei saa isikutele panna kohustust olla kaaskinnipeetavatega solidaarne ja piirata nende õigusi riskigrupi tervisliku seisundi tõttu. Kinnipeetavatele, kes põevad hingamisteede haigusi, oli värske õhu kätte mittesaamine rohkem ohtu tekitav, sest lõi pinnase ägedamate sümptomite/tüsistuste tekkeks.
27.Raadio kuulamine, ajalehtede lugemine ja šokolaadi söömine ei saa asendada värskes õhus viibimist. Jalutuskäikude võimaldamise kohustus tuleneb seadusest ja nende ärajätmist 44 päeva jooksul ei leevenda vangla poolt pakutud huvitegevused. Tegemist ei olnud pelgalt ebameeldivaja väheolulise piiranguga, vaid vaimselt rusuvas ja ebainimlikes tingimustes hoidmisega. Teadmata ajaks kambrisse lukustamine oli vaimsele tervisele äärmiselt kurnav.
28.Vastustaja etteheide esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise osas on alusetu. Üleüldine teadmatus, piirangute järjestikune kohaldamine ning isoleeritus ei võimaldanud kinnipeetavatel kiiremini reageerida.
29.Kaebajad ei nõustu väitega, et kehtestatud meetmed olid möödapääsmatud. Ei ole teada, kas ja mis ulatuses oleks viirus vanglas levinud. Vastustaja oleks saanud kasutada alternatiive, nt anda 4(9)
riskigruppi kuuluvatele inimestele otsustusvabadus ja eraldada kinnipeetavad selliselt, et nad ei puutuks kokku nendega, kes jalutuskäigu kasuks otsustasid.
30.Riigikohtu halduskolleegium on oma otsuses 3-3-1-78-11 punktis 15 öelnud, et valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta, et EIK on 04.04.2020 asjas nr 41743/17 (Shmelev jt vs. Venemaa) tehtud otsuse p-s 92 pidanud mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades EIK-i välja mõistetud hüvitisele (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-18-360/41, p 16). EIK-i asjas nr 24316/13 (Saarepu vs. Eesti) on sarnastel asjaoludel kaebuse esitanud isikule makstud hüvitis 5000 eurot. Vastustaja seisukohad
31.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Tallinna Vangla on koroonaviiruse tõrjeks kehtestatud piiranguid põhjendanud Tallinna Vangla direktori 19.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/20/11, 30.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/20/13, 13.04.2020. a käskkirjas nr 1-1/20/17 ja 16.04.2021. a vastuses nr 5-37/21/16-7. Vastustaja jääb neis dokumentides toodud põhjenduste ja seisukohtade juurde ja palub kohtul kaebuse lahendamisel nendega arvestada. Vastustaja rõhutab, et piirangute aluseks olnud käskkirju ei ole vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud ega kohtumenetluses tühistatud või õigusvastaseks tunnistatud.
32.COVID-19 haigust põhjustavat viirust puudutav informatsioon on küll pidevalt täienenud, kuid viiruse täpsed levimisviisid ei olnud 2020. a kevadel teada. Võimalust jalutada piirati eesmärgiga kaitsta kinnipeetavate tervist. Piirang oli hädavajalik viiruse leviku tõkestamiseks ja seeläbi inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. Vanglal puudus teave isikute kohta, kellest võib lähtuda nakkusoht, seega tuli potentsiaalselt ohtlikuna käsitleda kõiki isikuid, sh vanglateenistujaid. Vanglas ei ole võimalik välistada täielikult kokkupuudet vanglateenistujatega ega nakatunud pindadega, kuid neid ohte sai inim- ja pindkontaktide välistamise kaudu oluliselt vähendada. Kohaldatud meetmed olid minimaalselt vajalikud, et tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse ja arvestades ülekaalukat avalikku huvi ning vajadust kaitsta kõigi elu ja tervist viiruse leviku tõkestamisel eriolukorra tingimustes.
33.Piirangute tõttu ei saanud kaebajad jalutada ajavahemikul 16.03.−28.04.2020, s.o 44 päeval. Tegemist ei ole ajaga, mille jooksul võis värskes õhus jalutuskäigu puudumine põhjustada iseseisvalt kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele. Kaebajatelt ei võetud õigust üldse tulevikus värskes õhus viibida, vaid seda piirati ajutiselt vajadusega kaitsta kinnipeetavate, sh kaebajate endi ning vanglas töötavate isikute elu ja tervist. Pole mingit alust pidada jalutusvõimaluse puudumist vanglas rohkem kannatusi põhjustavaks kui see oleks vabaduses. Ka vabaduses võib tulla ette olukordi (nt haigestumine, raske trauma, vanadus, füüsiline või vaimne puue vmt), kus värskes õhus viibimine pole võimalik ning sellist olukorda iseenesest ei peeta ei isiku tervist kahjustavaks ega väärikust alandavaks. Kogu riigis kehtestatud eriolukord puudutas paratamatult ka vanglas viibivaid ja töötavaid isikuid.
34.Analoogseid piiranguid COVID-19 haigust põhjustava viiruse tõkestamiseks kohaldati 2020. a kevadperioodil nii Tartu Vanglas kui ka Viru Vanglas. Kinnipeetavatele ajavahemikul 16.03.−28.04.2020 jalutuskäikude mittevõimaldamist ja sellega seonduva kahju tekkimist on kohtupraktikas juba korduvalt hinnatud ning kohtud on korduvalt leidnud, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meede oli vajalik ja õiguspärane (vt nt Tallinna Halduskohtu 15.04.2020 määrus nr 3-20-628; Tartu Halduskohtu 15.01.2021 otsus nr 3-20-766, 29.01.2021 otsus nr 3-20-1067). Kinnipeetavatele ei põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid 5(9)
kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Kohus tõdes, et arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes (vt nt Tartu Halduskohtu 31.12.2020 otsus nr 3-20-1277, 20.01.2021 otsus nr 3-20-1367; 29.01.2021 otsus nr 3-20-1067).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
35.Vaadanud läbi poolte seisukohad ning esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Põhjendan seda järgmiselt.
36.Ajavahemikul 16.03.2020 – 28.04.2020 ei võimaldanud Tallinna Vangla kinnipeetavatele (sh kaebajatele) värskes õhus jalutamist. Vaidlusalusel ajavahemikul kehtis Eestis 12.03.2020 välja kuulutatud eriolukord (vt Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldust nr 76).
37.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku takistamiseks kohaldatud piirang (VangS § 55 lõikes 2 sätestatud jalutuskäikude mittevõimaldamine) oli õiguspärane ning kas seoses sellega on kaebajatele tekkinud (rahas hüvitatavat) mittevaralist kahju.
38.Nõustun vastustaja 16.04.2021 ja 12.07.2021 vastustes ning kohtule esitatud seisukohtades (30.08.2021 kohtule esitatud vastus) tooduga ega pea vajalikuks neid üksikasjalikult üle korrata (HKMS § 165 lg 2).
39.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
40.Seega tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldada, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
41.Kuigi VangS § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas, ei olnud kaebajatel ajavahemikul 16.03.2020 – 28.04.2020 selle õiguse kasutamine võimalik. Seetõttu tuleb selles osas kontrollida Tallinna Vangla tegevuse õiguspärasust.
42.Möönan, et värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist on peetud õigusvastaseks ning teatud juhtudel ka väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Nõuetekohaste jalutuskäikude mittevõimaldamisega tekitatud hüvitamisnõudeid on kohtud mõnel juhul pidanud põhjendatuks hüvitada ka rahas (vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus asjas nr 3-16-611). Lisaks on üldteada, et värskes õhus jalutamise eesmärk on võimaldada kinnipeetavatel viibida värskes õhus, loomuliku valguse käes ja tagada sel viisil nende tervise säilimine. 6(9)
43.Siiski ei saa ka viidatud kohtupraktikat arvestades järeldada, et jalutuskäikude mittevõimaldamine alati ja igas olukorras õigusvastane oleks. Praeguse vaidluse raames tuleb arvestada vastava õiguse piiramise tinginud erandlike asjaoludega, s.o COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise leviku ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning neil põhjustel kehtestatud eriolukorraga.
44.Vaidlust ei ole selles, et VangS § 55 ei näe ette samas paragrahvis sätestatud õiguse piiramise aluseid. Sellest ei saa siiski järeldada, et nimetatud õigus oleks absoluutne ning vanglal poleks ühelgi juhul võimalik seda piirata. Leian, et juhul, kui seaduses ei sätestata konkreetset piirangut, võib kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Sellised piirangud peavad aga vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust (vrd ka VangS § 41).
45.Eeltoodust järeldub, et värskes õhus jalutamise õigust saab piirata vangla julgeoleku tagamiseks. Seda, et vanglal oli õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks, on leidnud nii Tartu Halduskohus (vt nt kohtuotsused haldusasjad nr 3-20-766 ja 320-955) kui ka Tartu Ringkonnakohus (vt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 kohtuotsust haldusasjas nr 3-20-1367, p 19).
46.Värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise ja jätkamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 korraldusega nr 76 kehtestatud eriolukord. Eriolukorra kehtestamist põhjendati korralduse nr 76 p-s 1 COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki
2.jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.
47.Piirangu kehtestamise ja vastavate meetmete kohaldamise jätkamise käskkirjades on vastustaja märkinud, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlust ei saa olla selles, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele ja C-hepatiidi kandjatele. Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid.
48.Vaatamata sellele, et piirangu kehtivuse ajal oli teave COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse kohta ebatäielik, oli vastustajal kohustus rakendada meetmeid, mis vähendaksid viirusest lähtuvat ohtu nii kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele.
49.Tartu Halduskohus asus 15.01.2021 otsuses asjas nr 3-20-766 seisukohale, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel ning osakondade sulgemisel oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meetmed olid õiguspärased. Kohus selgitas, et piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikus sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kohus pidas tõenäoliseks, et „väljaspool kambrit viibimisele piirangute kohaldamata jätmisel oleks viiruse leviku risk, arvestades viiruse levimise kiirust ja viisi, märkimisväärselt kõrge. [...] Inim- ja pindkontaktide vähendamise eesmärgil oli kinnipeetavate väljaspool kambrit osakonnas viibimise õiguse piiramine seetõttu põhjendatud meede.“ Kohus selgitas ka, et olukorras, kus „kinnipeetavate teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse 7(9)
levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini. Jalutusvõimaluste tagamine on küll kinnipeetavatele oluline, kuid kevadel 2020 esinenud epidemioloogilisest olukorrast tulenevat nakkusohtu arvestades kaalus jalutusvõimaluste ajutise piiramise vajadus üles kinnipeetava huvi tavapärases korras jalutusvõimalused säilitada. [...] Jalutuskäikude korraldamine oleks märkimisväärselt tõstnud viiruse vanglasse sattumisel selle leviku ohtu, sest eeldanuks paljude kinnipeetavate liikumist vangla erinevates piirkondades. Arvestades ka kaitsevahendite mõningast nappust riigis ning värskes õhus viibimise õiguse tagamise korral sellega kaasnevate inim- ja pindkontaktide rohkust, ei olnud selle õiguse ajutine piiramine lubamatu.“
50.Leian, et nimetatud seisukohad on asjakohased ka käesoleva hüvitamiskaebuse lahendamisel.
51.Minu hinnangul ei saa vangla tegevust hüvitamiskaebuse aluseks olevate piirangute kehtestamisel pidada õigusvastaseks. Nii COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kui ka kinnipeetavate tervise ja avaliku huvi kaitseks oli värskes õhus jalutamise õiguse piiramine õiguspärane. Pean usutavaks, et jalutamise õigusele kehtestatud piirangu mõju võis kaebajatele ebamugavusi põhjustada. Samas saab vastustaja käskkirjades ja kohtule esitatud vastuses kaebusele toodud seisukohti arvestades pidada tõenäoliseks, et tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine oleks võinud ohustada teiste seas ka kaebajate tervist. Sellest tulenevalt leian, et jalutuskäikude piiramisega ei põhjustatud kaebajatele rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja seega ka COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Ma ei nõustu kaebajatega, et vangla saanuks kasutada sama tõhusaid, kuid kaebajate õigusi vähem piiravaid meetmeid. Ka viide kaitsemaskide jagamisele ei ole minu hinnangul asjakohane, kuna on üldteada, et 2020. aasta kevadel oli Eestis üldine kaitsemaskide nappus.
52.Kuigi kaebajad on õigesti viidanud õiguskantsleri arvamusele ja CPT ning SPT seisukohtadele, ei muuda nende soovituste mittejärgimine vangla tegevust õigusvastaseks. Tegemist on soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega ning need ei ole vanglale õiguslikult siduvad (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 otsust haldusasjas nr 3-20-1367, p 18).
53.Arvestades eeltoodut ei ole alust pidada kaebajatele kohaldatud piiranguid nende suhtes ülemääraseks. Kuigi kaebajatel puudus 44 päeva vältel võimalus värskes õhus viibida ning tegemist on piiranguga, mille mõju kumuleerub ajas, ei ületanud see lävendit, millest alates tuleks piirangut igal juhul õigusvastaseks pidada (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 otsust haldusasjas nr 3-20-1367, p 24).
54.Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla analüüsis pidevalt piirangute (jätkamise) vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Olukorras, kus ka vangla ise ei saanud ette näha, kui laialdaseks kujuneb viiruse levik Eestis, ei saanud piirangute kehtestamisel teada anda ka täpset kuupäeva, mil piirangud kaotatakse. 2020. aasta kevadel piirangute kohaldamine toimus preventiivsel eesmärgil ja oli seega prognoosotsus. Selle otsuse tegemisel sai ja pidigi vastustaja lähtuma olemasolevatest andmetest.
55.Täiendavalt märgin, et kuigi vangla pakutud kompenseerivad meetmed ei saa värskes õhus viibimist asendada ja selles osas on kaebajate etteheide osaliselt põhjendatud, võisid need piirangutest tulenevat mõju mõnevõrra siiski leevendada.
56.Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Seega on täitmata üks RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus, mistõttu puudub alus ka hüvitamisnõude rahuldamiseks. Seega tuleb kaebus tervikuna rahuldamata jätta. Menetluskulud 8(9)
57.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.
58.Kaebajad C. C., Y. Y., Z. Z., K. K., F. F. ja M. M. tasusid riigilõivu kogu nõutud ulatuses (s.o 45 eurot kaebaja kohta). Tallinna Halduskohus vabastas 09.06.2021 määrusega Q. Q. ja W. W. ning 06.09.2021 määrusega D. D.e osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest, mistõttu pidi kaebajad Q. Q. ja W. W. tasuma riigilõivu 15 eurot ning kaebaja D. D. 10 eurot. Kaebajad X. X., G. G., V. V., N. N., H. H., L. L. ja B. B. vabastas Tallinna Halduskohus 15.07.2021 määrusega riigilõivu tasumise kohustusest, mistõttu nemad riigilõivu tasuma ei pidanud.
59.Arvestades eeltoodut jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 7 kaebaja puhul tervikuna (s.o 45 eurot iga kaebaja eest) ning kaebajate Q. Q. (30 eurot), W. W. (30 eurot) ja D. D.e (35 eurot) eest osaliselt Eesti Vabariigi kanda. Teiste kaebajate riigilõivuga seotud menetluskulud ning kõikide kaebajate muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.